28.09.11

Tasuv töökoht arvutispetsialistile

Kuulutus rippus suurimas tööportaalis ja paistis silma oma väheste nõudmistega: kõrgharidus polnud oluline, programmeerimisoskust vajati igapäevasel tasemel, lisaks tsutike iseseisva töötamise võimet. Hoolimata nõudmiste tagasihoidlikkusest, pakuti kõrget palka ja digitaalse ulmemaailma püsikundesid läbis erutusvärin, kui nad lugesid kohustuste esimest rida: „Erinevate strateegiliste arvutimängude katsetamine“. Rahukaitseministeeriumile alluv pika nimega amet otsis tööle infosüsteemide administraatorit ja igas vanuses ning kogemusega inimesed, peamiselt mehed, saatsid kõhklematult sooviavaldused teele.

Rainer lõpetas eelmisel aastal Tehnikakooli, kuid sobivat töökohta polnud ta veel leidnud. Ega ta otsimisega liialt ei pingutanud: ema juures sai peavarju ja süüa ning aeg kulus põnevatele virtuaalsetele sõjamängudele. Digitaalse ulmemaailma sõltlane. Töökuulutust näitas talle ema, kes muretses oma täiskasvanud poja pärast, keda ei huvitanud ei päeva ega öö vaheldumine, ei kevade tulek ega lehtede langemine, rääkimata pereloomisest või lastelaste tegemisest.

„Vaata, ma leidsin sulle tööpakkumise.“
„Mh-mh, ma pärast vaatan.“
„Vaata kohe, või ma lülitan su arvuti välja!“
Rainer vaatas jahmunult oma ema, kes teda käed puusas põrnitses.
„No loe siis ette.“
„See meeldib sulle kindlasti. Ma saatsin juba avalduse ära ja nad kutsusid su vestlusele. Tänaseks. Pane puhtad riided selga ja kahe tunni pärast on aeg, võta minu auto.“


Rainer tundis end ärakasutatuna. Ema oli talle varemgi mingeid kuulutusi nina alla toppinud, kuid neis nõuti alati mingit oskust, mille puudumise selgitamine ei nõudnud liigset valetamist. Talle ei meeldinud emaga tülitseda ja emale ei meeldinud, kui ta ainult „mh-mh“ ütles. „Vestlemise ajal tuleb teisele inimesele ikka otsa vaadata,“ tavatses ta tõreleda. Rainer ei tahtnud kellegagi suhelda ja mida vähem vestluskaaslasele tähelepanu pöörata, seda lühemaks jutt kujuneb. Ideaalne. Talle ei meeldinud, et keegi teda vaatab ja võõrad silmad tekitasid tas kõhedust: imelikud peegeldused, värvilaigud, sooned, ripsmed.

„Hakka liigutama! Võiksid pesemas ka käia, terve su tuba haiseb higi järgi, ma ei julge su ustki lahti jätta. Mine, mine!“

Rainer tegi nagu nõutud. Vastumeelselt. Tal polnud mingit huvi kuskil tööl käima hakata, hommikul vara tõusta, linnas liigelda, käske täita, vastutada. Vastik.

Kuid siiski vedas ta end puhtaksklanituna õue, kus juba ootas ema pisike punane auto, mis viis ta õigesse kohta: ema määras ise aadressi ja sõitja ei saanud enam midagi muuta. Peale pisikest tiirutamist võttis auto sujuvalt viimase kurvi ja peatus suursuguse hoone parkimisplatsil. Elektrooniline parkimissüsteem leidis vaba koha täpselt välisukse kõrval, turvavöö vallandus, auto uks avanes. Rainer pidi majja sisenema, auto teda kohe niikuinii ära vii, ema hoolitses ka lühima kojusõidu eest.

Maja fuajee paistis suurem kui oleks oodanud ja ulatus läbi kõigi korruste. Võimalik, et mingi osa oli ekraanidega saavutatud meelepete. ID-kaardi kontrollsüsteem näitas Rainerile punaste noolekestega teed kuhu minna. Ta märkas, et temasuguseid on liikvel mitmeid.

Esiteks juhatati ta ruumi, kus tuli riidest lahti võtta: teda kaaluti ja mõõdeti, kästi erinevaid vastupidavusharjutusi teha. Rainerit üllatas huvi tema füüsise vastu, kuid ta ei unustanud end kehvast küljest näidata, mis polnud rämpstoitumuse ja vähese liikuvuse juures eriti raske. Peale riietumist saadeti ta järgmisesse ruumi, kus ootas üks naine. Naine käitus väga sõbralikult ja uuris ta hobide ning sõprade kohta. Rainer võis ausalt tunnistada, et kõik tema sõbrad on virtuaalsed ja ta veedab nendega enamuse ajast.

„Te kuskil päris inimestega pidutsemas ei käi? Tüdruksõpra ei ole?“
„Ei, mulle ei meeldi reaalselt suhelda. Ema saatis mind siia ja ega ma ei kavatse töökoha nimel pingutama hakata.“
„Emaga on teil hea suhe?“
„Normaalne, ta teeb mulle süüa ja jutustab oma filmidest, mida ta vaadata armastab.“
„Väga tore. Olete arvatud järgmisesse vooru. Nüüd lähete juhatatud ruumi, sealt leiate skafandritüüpi kostüümi. Panete selle selga ja kui kõik on korralikult kinnitatud, satute ühte mängu. Mängus saate juhiseid, kuidas ülesanne täita.“

Kostüüm Rainerile imponeeris, sarnaseid müüdi mängupoodides ka, kuid tal polnud piisavalt raha, et mõni endale osta ning seepärast mängis ta ikka veel vanamoodsalt arvuti ja kiivriga, mis kõikide mängudega ei sobinud. See kostüüm ületas kõik, mida Rainer iial varem oli proovinud, tunne oli täiuslik. Tegelaskuju määramise ajal oli tal pikkust valides tunne, nagu ta ise veniks pikemaks ja lüheneks ning nahavärvi muutumist võis ta nii näha kui ka tunda. Tema ja kostüüm – ta isegi ei teinud vahet, kus üks lõppes.

Kuid kohe teda mängima ei lastud. „Sisesta salasõna“ säras ekraanil. „Kas see ongi ülesanne? Ma pean nende salasõna ära arvama?“ Ta hakkas katsetama, kuid ükski levinud sõna ei mõjunud, loogika järgi pakkus ta veel „lahendus“ ja „ülesanne“, aga ka need olid valed. Lõpuks proovis ta oma arvuti parooli ning saigi sisse. Oma koduse arvuti ekraanipildile, mis kujutas tühja maastikku. „Nonoh!“ Hea, et ma merevaadet ei armasta, murul kõndimisega saan hakkama.“ Ta jalutas ringi ja nägi erinevaid aknaid ning uksi, üksikuid putkasid, mõnedel olid sildid, kõigil mitte. Mängude uks oli lukus, kuid programmide oma avatud.

„Lähen vaatan oma programmid üle, päris naljakas jalutuskäik.“ Uks viis pikka õrnalt valgustatud koridori. Värvikirevad ikoonid ja nupukesed, sildid ja viidad, liikuvad ja tardunud, suured ja väiksemad, peamiselt tuttavlikud, kuid mõned ähvardavalt tundmatud. Külmad ja ähvardavad, soojad ja meelitavad. „Mis pahna siit küll leida võib?“ imestas Rainer ja kohe, kui ta oma mõtte lõpetas, tekkis seinale tekst: „Küsimus õige, otsige lahendus!“

„Oh-ooh! Millist küsimust ma lahendama pean hakkama? Otsima üles pahna? Mis ühele pahn, see teisele hädavajalik.“ Ta vaatas ruumis ringi ja läks sinna, kust sinise voona külma hoovas. Hoogudena rõskust ja isegi üksikuid helbeid. Ta jõudis üleni härmatisega kaetud metallkapini. Kuna ta palja näpuga külma metalli katsuda ei tahtnud, tõmbas ta kampsuni varruka üle käe ja puudutas jäälilli. Nühkis lumise kihi sildilt ja avastas sealt imeliku täheühendi. Mingi tundmatu programmi nimi või kood? Kastile tekkis valguskiri: „Kas soovid parandada või kustutada?“ „No, ma ka ei tea, kas see kast on katki, aga mina pole oma arvutisse sellist programmi kindlasti pannud,“ mõtles Rainer ja valis „Kustutada“.

Raineri virtuaalset jalutuskäiku jälgiti hoolikalt ja leiti, et ta otsustab piisavalt kiiresti, kuid ei sahmerda huupi, ta ei oma eelarvamusi ega ehmata uutes olukordades. Tema vaim sobis ja keha samuti. Paroolide pakkumise-arvamise koht kinnitas positiivset otsust ning tema teadvusest tehti detailne koopia. Iga viimne kui pisiasi vaadati üle, sorteeriti teemade järgi ja ebavajalikud omadused, harjumused, isiksusevead eemaldati: laiskus ja loidus, eesmärgitus ja passiivsus ning veel mitmed pisipahed, mis lihtsalt ruumi võtsid. Tema tõelist teadvust vajas ministeerium arvutiadministraatoriks, aga tema kehale oli varuks hoopis teine ülesanne.

Raineri antud käsk „kustuta“ eraldas ta virtuaalsuses uitava teadvuse füüsilisest kehast lõplikult ja uus sobivaks töödeldud teadvus paigaldati kehas vabanenud kohale. Uus teadvus sai käsu Rainerina skafandrist väljuda ning ta saadeti tagasi naise juurde, kes Rainerit oli küsitlenud.

„Te saite ülesandega kenasti hakkama! Õnnitlen. Saate tööle arvutiadministraatorina. Me anname teile oma magamistoa, te hakkate kasutama meie jõusaali ja sööklat. Teie keha vajab korralikku puhastust ja kordaseadmist. Kohe algab koolitus.“
„Olen nõus, et olen oma keha laokile jätnud: koridori läikivatelt seintelt paistev peegelpilt oli suht lõtv ja pikk koridor võttis hingeldama, kuid miks minu füüsiline vorm teid huvitab?“
„Arvutiadmin on vaid üks teie töökohustustest. Kohustus, milleks lihast ja luust keha vaja pole. Olete vast lugenud, et iga aastaga on aina raskem leida inimesi, keda köidaksid tõelised väljakutsed? Sellised inimesi, kes peale mõtlemise ja toolikulutamise oleksid julged ja valmis riskima, milleks omakorda on vaja head kehalist ettevalmistust.“
„Midagi olen kuulnud. Kuid ma ei saanud täpselt aru sellest arvutiadminni kohast. Kuidas ma seda tegema hakkan ja miks mul keha vaja pole?“
„Sellega on korras ja te ei pea arvutitega enam kokku puutuma, me korraldasime kõik nii, nagu teile on kõige sobivam. Maksame korralikku palka adminni töö eest ja lisaks hakkate tööle tuletõrjujana. Kui end tõestate, saate määramise rahvusvahelistesse relvajõududesse ja tulevikus on võimalik ka kosmosesõdades osaleda. Kuidas tundub?“
„Oo, see on tõesti hea pakkumine! Mind ongi arvutitega jamamine ära tüüdanud, tahaksin midagi tõelist teha – inimesi ja maailma päästa. Näidake mulle jõusaalid ja asjad kätte, lähen käin kodust läbi ja teatan emale ka uudist.“

Teotahtest pakatav uus Rainer tundis end õnnelikuna. Kui ta emale rääkis, et leidis endale tõelise töö, korraliku palga ja isegi oma elamise, oli ka ema õnnelik, kuigi talle tundus ülienergiline poeg pisut kummalisena, teistsugusena. Rainer ei kippunud juba lapsena eriti õue ja elevusse ajas teda vaid uus arvutimäng. Kuid ema kirjutas muutuse oma otsustava tegevuse arvele ja rõõmustas koos pojaga korraliku palganumbri ja lootusrikka tuleviku üle.

Ka virtuaalne Rainer tundis end hästi. Temal polnud aimugi, mida tema pärismaailmasse jäänud keha tegi. Peale kahtlase külmunud kasti kustutamist tuli uus teade, mis küsis, kas ta mängida soovib ja loomulikult tahtis ta oma kostüümi kõiki võimalusi katsetada.

„Sõjamängud, jee!“ Esimeseks valis ta Trooja sõja, kus kehastas Achilleuse kannupoissi. Kõigepealt kaotas ta käe, aga see ei olnud valus ja verd ei tulnud ka eriti, õlavarre tühjaks jäänud ots ainult sügeles pisut. Kuna ta ühe käega enam end kaitsta ei suutnud, siis varsti löödi ta maha. Ka selles polnud midagi kohutavat. Pilt kadus korraks ja ta leidis end mingis ruumis, kus seinal säras kiri „Tõuse ja kõnni!“.

Järgmisena võttis ta ette Teise Maailmasõja ja sai ise Katjuušast Berliini tulistada, õlg-õla kõrval surmtõsiste punaväelastega. Surm lennukipommi näol leidis neid kaitsekraavis. Kangelassurm! Kuid Raineri adrenaliin oli juba tõusma hakanud ning järgmisena proovis ta Hitleri rolli, aga kuna ta planeeris oma liikumisi liiga mõtlematult, operatsioon Valküür õnnestus ja ta ei saanudki teada kuidas sõda lõppes.

Hoogne mängimine väsitas vaimu, ja kuigi ta oleks tahtnud veelgi erinevaid kohti vaadata, käis peast läbi mõte: „Huvitav, kaua ma siin mängida võin ja kas ma pean veel mingeid ülesandeid lahendama või kuidas ma puhata saan?“ Vastus ilmus ruumi seinale: „Soovite puhata ja süüa?“ Rainer vastas „jah“ ning ta kõrvale ilmus lamamistool ja laud, millel mitu pakki ta lemmikkartulikrõpse ja karastusjooke. „Soovite mõnda filmi vaadata?“ tuli uus kiri ja Rainer soovis. Ta valis õudukate alt paljulubava pealkirja „Zombid mereväes“, vaatas filmi ära ja mõtles, et nüüd on vist kell juba liiga palju ning aeg oleks koju minna. Sügav uni vajus suduna ta peale ning surus ta silmapilkselt lamamistooli. Uni.

Teine Rainer, luust-lihast kehaga ja töödeldud teadvusega, seadis end oma uues toas mugavalt sisse, käis söömas ja jõutrennis, istus mõned tunnid koolitusel, kus tutvus mitme inimesega. Ka ta uued sõbrad elasid samas majas kus temagi, armastasid trenni teha ja paistsid silma entusiasmi ja optimismiga. Nad otsustasid, lisaks õppetundidele, vaadata veel tuletõrjujate õppefilmi ja hiljem, enne magamist, minna kõik koos kõrvalolevasse parki tervisejooksule. Kuna nad kõik oli alles eile-täna tööle tulnud, polnud nad eriliselt sportliku välimusega, kuid pulbitsev energia otsis rakendust. Rainer üritas mõelda, kas ta üldse kunagi elus oli pargis käinud või niisama oma lõbuks jooksnud, aga talle ei meenunud.
„Ma veetsin kogu vaba aja omas toas mängides,“ vastas ta sõbra küsimusele, et millega ta varem tegeles.
„Mina ka,“ vastas sõber. „Mulle meeldis ka omas toas istuda. Niisama logeleda, lesida ja mittemidagi teha. Praegu ma ei saa sellest aru, kuidas nii saab.“ Uus Rainer oli tegudeinimene ja sobis oma uute kaaslastega. „Suhtlemises pole midagi hirmsat. Imelik, et ma varem inimestega kohtuda ei soovinud,“ mõtiskles ta endamisi.

Virtuaalsuses magav Rainer ei näinud unenägusid ja puhkas rahulikult nii kaua, kuni ta üles äratati: „Tõuse ja kõnni“ siras neoonvärvides pimedal seinal.
„Kuhu ma kõnnin?“ küsis Rainer, saamata unesegaselt aru, kus ta on või mis silt see peaks olema. Siis meenus talle, et ta oli töövestlusele tulnud, pannud selga eriti vinge mänguskafandri, käinud pikad ringid arvutis, mänginud, vaadanud filmi ja magama jäänud. Arvutisse. Ta jäi arvutisse magama, ega läinudki koju?! Ta magas võõras kontoris, võõras skafandris, mingis imelikus virtuaalses toas, mis asus arvutis, mille sisu sarnanes tema enda arvutiga. Ta kustutas ära mingi külmunud kapilaadse värgi ja sai autasuks mängida. Mängimine oli väga vinge, aga ta ei saanud pärast koju minna, vaid jäi magama. Lihtsalt jäi magama, piisas vaid mõttest. Mis toimub?

„Ma tahan koju!“ teatas ta kõvahäälselt.
Ruum tema ümber hakkas nähtavaks muutuma: ilmusid tema kodune riiul, laud, tool, plakatid seintel, seintesse ilmusid uks ja aken. Rainer vaatas aknast välja ja vastasmaja hall sein näis samasugune nagu alati. Ta avas ukse ja seal paistis esik ja uksed kööki, vannituppa ja mujale. Kõik nagu tema kodus, aga ta ju ei olnud omas kodus. Või oli?

„Eema!“ hüüdis ta. Ja ema tuli köögist kohvikann käes: „Kohvi tahad, ma just tegin?“ küsis ta täiesti tavalise häälega. Rainer ei öelnud midagi ja läks tuppa tagasi. „See ei ole minu kodu, see alles tekkis, enne ei olnud kappi ja asju,“ mõtles ta ja vajus voodile istuma, tõmbas teki üle jalgade, võttis kätega põlvedest ja hakkas end kiigutama. Edasi-tagasi. Juba lapsepõlves, alati, kui ema sundis teda õue või kellegi sünnipäevale minema, istus ta voodile, hoidis põlvedest ja kõigutas ennast. Edasi-tagasi. Mõnikord see rahustas. Kui ema tuli ja karjus, et ära kõiguta ennast niimoodi, hull oled või, siis ei rahustanud. Kuid ema ei tulnud enam ta tuppa. Juba ammu ei tulnud. Alates sellest ajast, kui ta hakkas oma toa ust lukustama. Siin ei saanud ust lukku panna ja ema ka ei tulnud. Midagi ei juhtunud. Ta istus voodil ja kõigutas end. Iiveldama ajas.

17 kommentaari:

  1. Jutu alguses häiris mind mõneti kohmakas lauseehitus, kuid mida edasi, seda sujuvamalt lugemine läks. Ilmselt oli ka autor hoo sisse saanud, kuid ei viitsinud peale loo kirja panemist seda ise uuesti üle lugeda ja esimest otsa ära siluda.

    Lõpus häiris mind aga kõige rohkem... lõpp. No ei meeldi mulle kohe kuidagi sellised "sügavmõttelised" jutukesed, kus autor lõpuks midagi ära ei seleta! Miks oli vaja ministeeriumil ühe suvalise diivanikartuli teadvus kehast lahutada? Miks oli vaja tagasisiiratud teadvust muuta? Autor vist korra mainis, et selles tulevikus polnud enam teotahtelisi inimesi kusagilt võtta, kuid kui see oli põhjuseks, oli see väheveenvalt ja ebaselgelt kirja pandud. Ei usu.

    Kui peaksin seda juttu viiepallisel skaalal hindama, siis praegusel kujul saaks see puändi puudumise tõttu kõige rohkem kolme, kui mitte vähem. Kui aga autor leiaks üles selle mõtte, MIKS ta selle jutu kirjutas ning MIDA ta sellega öelda tahtis, siis venitaks isegi rohkem välja.

    VastaKustuta
  2. tegelikult ma lugesin küll üle ja kirjutasin ümber ka. aga mida edasi, seda vastikumaks mulle lugu läks.. kui ülesse panin, hakkas uuesti meeldima.

    püänt nagu lõpus oli. alguses ma plaanisin mingi hullu hüsteeria kirja panna, aa siis lugesin internetist, mida inimesed paanikas teevad ja see lahendus tundus õigem.

    VastaKustuta
  3. Ülinaiselik sci-fi. Või pigem "õudus", lõppu arvestades.
    Arvuti sisemuses käik: värvid, vormid, külm-kuum, tunded, emotsioonid. Sujuv ja väga kirjeldav jutustus, mis tõepoolest alguses lonkab ja siis saab hoo sisse. Ja siis, keset lugu pannakse tuled põlema, eesriie tõuseb ja terve loo kokkuvõte on ühes lõigus loo keskel selgelt ära toodud "Raineri virtuaalset jalutuskäiku jälgiti hoolikalt ja leiti, et ta otsustab piisavalt kiiresti, kuid ei sahmerda huupi, ta ei oma eelarvamusi ega ehmata uutes olukordades. Tema vaim sobis ja keha samuti. Paroolide pakkumise-arvamise koht kinnitas positiivset otsust ning tema teadvusest tehti detailne koopia. Iga viimne kui pisiasi vaadati üle, sorteeriti teemade järgi ja ebavajalikud omadused, harjumused, isiksusevead eemaldati: laiskus ja loidus, eesmärgitus ja passiivsus ning veel mitmed pisipahed, mis lihtsalt ruumi võtsid. Tema tõelist teadvust vajas ministeerium arvutiadministraatoriks, aga tema kehale oli varuks hoopis teine ülesanne."

    Loos peituv idee on hea ning ilmselt vääriks paremat kui kirvega keset lugu lagipähe lajatamine ja trofeekappi paigutaine. Idee võimaldaks kahtlemata lühijutust pikemat vormi ning eeldab mitmetasandilist jutustamist.
    Nimetatud lõik kaotas minu jaoks igasuguse huvi edasise vaimu osas (õudne lõpp oma arvuti sees istudes) ning tekitas mõninga huvi keha kasutamise osas, mis aga sci-fi jaoks suht primitiivse lahenduse - "tuletõrjuja" taha komistas.
    Väga lahe olnuks just loo mõttes, kui vaim treenib eraldi ja keha eraldi ning mingil ajahetkel nad ühendatakse, et saada tõesti mingit a'la arvutimängukangelase sarnast eliitsõdalast vms. Tuletõrjuja ja arvutisse peidetud looteseisundisse tagasipürgiv edasi-tagasi õõtsuv tegelase "tegelik mina" ei tekita keskmise sci-fi lugejas samuti erilist kaasaelamissoovi. Hetkel tunudub lugu poolik ning keskmine lõik vajaks ükskõik millist kõrvaltegelast, kes seda tegevust läbi viib, mitte kaadritagust jutustajat.

    VastaKustuta
  4. See jutt jättis mulle väga kahetise tunde. Ühest küljest jooksis tegevus lobedalt, tegelased olid, konflikt oli, moraal ka võib-olla oli...
    ... aga kõik need komponendid olid nagu erinevatelt planeetidelt pärit ning ei haakunud omavahel.
    Adminni ülesanne ei ole sõjamänge mängida. On olemas testkasutajad,
    moderaatorid ja jumal teab mis kavalad ametinimetused, millega virtuaalseid katsejäneseid nimetatakse. Praegu ajas sõna admin koledasti segadusse, et mis siis tegelikult selle virtuaalse mõistuse koopia eesmärk oli. Minu hinnangul tal ei olnudki eesmärki! Rainerist tehti lihtsalt tagavarakoopia, et vabastada halvasti kasutatud keha vaimselt modifitseeritud kommunismiehitaja tarbeks.
    Kui aga selle salapärase firma eesmärk oli uue aaria rassi kasvatamine, siis oleks seda saanud teha palju lihtsamalt.
    Ühesõnaga pidev Ockhami habemenoa printsiibi vastu eksimine muutis kogu jutu minu jaoks mitteusutavaks. Puänt jäi samuti täiesti olematuks. Tohutu hulk arvutivõimsust, mis on vajalik virtuaalmõistuse käitamiseks suudab kindlasti palju paremini mistahes illusioone luua. Ja vajadusel kõik kahtlused reaalsuse kohta ära kustutada. Kuna lõppkokkuvõttes ma ei saanudki aru, et milleks kogu see askeldamine toimus, siis ei jätnud ka jutt mitte mingisugust muljet.

    VastaKustuta
  5. Sisuliselt on väga hea jutt. Vist oleks veel parem, kui tegemist ei oleks mitte Ministeeriumi vaid Kompaniiga, sest see "inimesed kui pulgakene tööturu huvides" on rohkem kapitalismi kui otseselt poliitilise võimu teema (pealegi, ise Rainer otsustas ennast tükkideks lammutada). Kuigi, praegune vihje ei ole ka paha.

    Aga - mis kirjutamisoskusega on juhtunud? Nagu esimest korda paneksid midagi kirja? Üleliigsed detailid (no näiteks see, kuidas too auto ikka oli programmeeritud ja parkimiskoha leidmine - nagu õpikust "kuidas mitte kirjutada ulmet). Siis need pikad lineaarsed lõigud "analüüsiti teadvust jne". Päriselt, ma närisin ennast sellest asjast läbi ainult selle pärast, et komberdise taga oli särav sisu ja idee.

    Administratsiooni mängimisena kujutlemine on küll natuke kirvelahendus, seal oleks võinud jääda veel natukene abstraktsemaks ja kaugeneda, siis ei tekiks protesti.

    Ühesõnaga. Kustuta nüüd ära kõik mõttetu ja üleliigne ja kirjuta sinna järelejäävat rõhutavad episoodid asemele ja siis on absoluutselt nauditav asi.

    VastaKustuta
  6. Vahepeal tuli veel meelde, mis mulle siin meeldis. Raineri karakter meeldis. Selle kallal võiks veel rohkem tööd teha, veel rohkem ära lihvida, et tuleks selgelt välja, miks enesessesuletus ja vahepealne depressiivsus on midagi, mida tingimata kaotama ei pea. Just see, et "diivanikartul olek" ja teatud muud andekused võivad omavahel seotud olla. Aga kuna ametlik hegemoonia ütleb, et "kõik olgu rõõmsad, õnnelikud ja suhtlehad", siis tulebki inimesi juppideks teha.

    Palun kirjuta see jutt nüüd korralikuks kirjanduseks ümber, eks.

    VastaKustuta
  7. Tekkis ainult üks küsimus: miks oli vaja mingi loodri peale nii palju aega ja energiat raisata (poolitada, koolitada jne)? Kasutegurit võiks rohkem rõhutada.

    Algus mind ei häirinud. Lugeda oli mõnus ja pilt jooksis viperusteta. Kui tähtsamaid kohti jõulisemalt esile tuua, saab heast jutust väga hea jutt.

    VastaKustuta
  8. Mhmh, ma just tulin ka tagasi ütlema tagasisidet, mida ma olen oma elus palju vihanud, aga millel on mõte.... Rõhud on paigast ära :) Liiga palju auru läheb välise maailma detailide kirjeldamisele ja liiga vähe Raineri karakteri lihvimisele, ehkki, see viimane on siin selgrooks.

    Stiili osas võiks kah natukene mõelda, praegu on kuidagi nii, et algab nagu vene ulme ja lõppeb nagu angloameerika oma... Võiks natukene ühtlasem olla.

    VastaKustuta
  9. "Nüüd lähete juhatatud ruumi" - toimetajapilk püüdis selle komistuse kinni.

    Võrreldes eelmiste juttudega meeldis väga!
    Miniseeriumi motiiv võis olla ka mitte kapitalistlik, vaid inimlik, fanaatilisest kinnisideest lähtuv vms... Ühtlasi, nii mõnedki arvutimängud muudavad mõistust teravamaks, kiiremaks ja võimekamaks. Nii et miks mitte ei võinud Raineri oma üpris väärtuslik olla?

    P.S. Suur vahe on strateegilistel sõjamängudel (millest jutt oli) ja FPSidel-simulaatoritel (mida Rainer arvutis hiljem mängis). Üks õpetab lihtsõduri, teine kindrali pädevust. Tulista või mõtle.

    VastaKustuta
  10. tunnistan, et alguses oli mõte ja pärast ma üritasin selle võimalikult lühidalt kirja panna. kõik laused omavad tähendust ja kui ma kõik kirjeldused ära korjaks, siis see jutt ei meeldiks mulle enam. näiteks: auto kirjeldus näitas seda, et ema ei lasknud Raineril mittemillegi üle ise otsustada, mitte ei kirjeldanud lugejale vaid ulmeautot.

    ma jälgisin täpselt, et kirjelduste ja dialoogide suhe oleks paigas ja üritasin kasutada mingit imelikust kohast leitud naljakat võtet, kus sõnad mingis kohas riimuvad. ehk tegelesin rütmiga nii nagu seda kirjandusteaduses seletatakse.

    jutu idee tuli kaudselt ühest mu viimasest lemmikust "peegelduste labürint". aga ma ei mängi arvutimänge, kuid vaadates oma last (ja ta klassikaaslasi), arvan, et tulevik kuulub internetisõltlastele, keda päriselu eriti ei huvita, rääkimata tööst värskes õhus või üldse mingid kohustused.

    Lee kommentaar oli huvitav, sest tuletõrjuja tulevikust mõtlesin ma ainult nii palju, et kuidas seda tüüpi ka "ummikusse joosta". kuna ühtegi head mõtet ei tulnud, jäi ära.

    tänud arvutinõuannete eest, ilmselt tuleks mul tulevikus ikka pikemalt kirjutada, et selgem oleks.

    kui keegi ei paku, et ta maksab mulle ja trükib selle jutu täiendatud variandi raamatusse, siis ma seda lähima aja jooksul ringi kirjutada ei plaani.

    kuid kommentaaridest on suur abi uute juttude kirjutamisel - ma üritan mõista, mida enamus lugejatest ootab ja kas see minu maitsega ka klapib. tundub, et juttude alguseid tuleb hakata kirjutama kirjutamise lõpus mitte alguses :)

    VastaKustuta
  11. Vot näedsasiis kui erinevad on arvamused:)
    Minu meelest sinu siiani parim jutt. Mõnus lugeda, üleliigse koha pealt vaidlen ka.
    Tabasin ennast mõtlemas päris mitmele inimesele, kes karakteriga kenasti sobituks :D

    "Nüüd lähete juhatatud ruumi" - see jäi ka mulle silma.

    VastaKustuta
  12. P.s Peegelduste labürint tuli mul ka silmade ette. Mõnus raamat :D

    VastaKustuta
  13. Mhh, ma ei mõelnud, et "kõik kirjeldused ära korjata" vaid neid vähemlineaarselt esitada. a) jätta lugeja kujutlusvõimele ruumi b) lasta lugejal ise pilti kokku panna, selle asemel, et talle kõik puust ja punaseks ette ära teha.

    VastaKustuta
  14. "Nüüd lähete juhatatud ruumi"

    mis on selles lauses valesti?

    VastaKustuta
  15. Otseselt midagi. Roogiks selle välja kui konaruse. Ma tõlgendasin seda kahtemoodi ja esimene oli vale.
    Aga ütleme, päris pisiasi on.

    VastaKustuta
  16. See on ka minu meelest Manjana üks parimaid jutte Laboris, esimene oli ka lahe. Ja ma pean ütlema, et kas ma hakkan Labori juttudega ära harjuma või on need päriselt paremaks läinud, kuid üsna raske on kirjutada kommentaari midagi, mis võiks autorile abiks olla. Kuid see jutt vajaks minu meelest veidi parandamist küll.
    Võtsin seekord jutust paar lauset ja tegin enda moodi ümber. Kas see on nüüd parem, on üsna kaheldav, kuid vähemalt võimalus, kuidas veel sama asja öelda ja ka mul oma mõtet väljendada.
    -- algne
    Peale pisikest tiirutamist võttis auto sujuvalt viimase kurvi ja peatus suursuguse hoone parkimisplatsil. Elektrooniline parkimissüsteem leidis vaba koha täpselt välisukse kõrval, turvavöö vallandus, auto uks avanes.
    -- uus 1
    Viimase sujuva kurvi järel peatus punane auto suursuguse maja parkimisplatsil. Turvavöö vallandus, uks klõpsatas lahti. Ei olnud pääsu, ta pidi minema.
    -- uus 2
    Viimase sujuva kurvi järel peatus punane auto suursuguse maja parkimisplatsil. Raineri kiuste oli parkimissüsteem leidnud koha ka täpselt peaukse ees. "Pole isegi lootust, et ma jala nende meetritega ära nikastaks või õiget kohta ülesse ei leia." Vandus ta mõttes ja astus lahti klõpsanud uksest asfaldile.

    -- algne
    Maja fuajee paistis suurem kui oleks oodanud ja ulatus läbi kõigi korruste. Võimalik, et mingi osa oli ekraanidega saavutatud meelepete.
    -- uus
    Maja fuajee üllatas teda tõsiselt. Avar ruum kõrgus läbi kõigi hoone korruste, kuid Raineri mängurisilma see lõpuni ei petnud. Peaaegu märkamatu värelus siin-seal reetis elektroonilist illusiooni.


    ja järgmises lauses on 4 koma. natuke pikk ehk, mis sest et soovitatakse kasutada erineva pikkusega lauseid.
    --
    Kostüüm Rainerile imponeeris, sarnaseid müüdi mängupoodides ka, kuid tal polnud piisavalt raha, et mõni endale osta ning seepärast mängis ta ikka veel vanamoodsalt arvuti ja kiivriga, mis kõikide mängudega ei sobinud.

    VastaKustuta
  17. Selle jutu kallal ei oska ma midagi nurada. On idee, karakterid, kirjeldused ja meeleolud. Ainus, millest puudust tundsin, oli Manjana huumor, mis mulle eelnevate lugudega meeldima oli hakanud :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.