16.01.12

Silm silma vastu ehk laenatud elu

"Joan's Pole"'i stripiklubi kontor asus varjulises umbtänavas. Neoonreklaamiga peasissekäik oli maja fassaadil, teises kvartalis. Mugav asukoht, kui on vaja märkamatult tulla või kaduda.

Mul oli raha ja temal oli kaup. Tehing nagu iga teine. Pealtkuulamisseadmed töötasid ja julgestus oli tänavaristil. Ma annan kohvri, võtan teise ja tulen tulema. Minuti pärast laksatavad rauad ümber tema randmete, paari tunni pärast istume paarimehega kõrtsis ja pool aastat kestnud operatsioon on läbi. Ei mingit ärevust, ei mingit kõhklust. Uks oli lahti. Joan nähtavasti ootas mind.

Stripiklubi kontor oli nagu iga teine kontor. Väike kõrvaltänavale avanev ribikardinatega aken, laud, mõned toolid. Ei mingit sopilist hubase valgusega urgast määrdunud nahkdiivanite ja napis pesus juhuslike näitsikutega, nagu võiks lugeda mõne pehmete kaantega detektiiviromaani munaplekilistelt lehekülgedelt. Ent teatud nostalgia näib olevat organiseeritud kuritegevusele sisse programmeeritud. Aga ei mingit romantikat -- sellised funktsionalistlikud kontorid olid mainstream aastal 2000. Siin oli isegi valge-halli säbruline ripplagi ja laes siravad luminofoortorud.

Joan, siniste silmade külm pilk pikkade mustade ripsmete vahele looritatud, ootas mind laua taga seistes. Tervitasin ja panin oma kohvri tema lauale.

Ta avas selle, kontrollis ühte ettemaksukiipi skänneriga, naeratas vaevumärgatavalt ja istus. Teist kohvrit ei paistnud kuskil.



Minu nõutu ilme peale kummardus ta korraks laua alla. Ma nägin viivuks metalset helki, kuulsin tasast plõksatust, tundsin kirbet lehka ja vajusin sinnasamasse kokku.

* * *

Peadrebestav valusööst. Suletud silmad nägid sähvivaid täppe ja teadvust täitis kõikehõlmav valu. Tasahilju uue olukorraga harjuv aju andis sellest aimu kõrgsagedusliku vilina registreerimisega, mis vaimusilma ees endiselt sähvivaid täppe nüüd katkematu signaalina saatis. Ka ihu hakkas endast tasapisi märku andma. Spasmides seljalihased tõmbasid keha liigeseied venitades silda nagu purnuemispunktini pingutatud vibu. Ühtäkki vajus kõik hämarsombusesse punasusse ja kadus siis jälle.

Oimus ja kuklas pulseerivad valusööstud andsid ennast nüüd tunda nagu läbi vati. Siiski oli see kõik eelnenuga võrreldes piisavalt talutav, et pähe mahuks mõtteid ka ümbritsevast. Süda ei pekselnud enam nagu mõne hardcore klubihiti taustabiit. Ma avasin silmad. Kõik ümberringi oli talumatult valge. Ilmselt mingi tuimestus. Ühtäkki lõikus kõrvus endiselt kostuvasse pininasse mahe naisehääl.

"Kas te kuulete mind?"

"Kas te suudate rääkida?"

"Müs juhtass? Mis kkkhs seeen?" üritasin ma vastata, kuid ei suutnud sõnu korrektselt formuleerida.

"Rahunege. Püüdke hästi rahulik olla ja keskenduge ainult vastamisele. Kas te saate minust aru?" ütles rahulik naishääl, millele nüüd lisandusid kastanpruunid, soojad ent samas väga terased silmad. Valges kitlis naisterahvas kummardus aeglaselt minu vaatevälja, puurides mind oma väga tähelepaneliku pilguga.

"Mis teie nimi on? Mõelge järgi ja vastake hästi rahulikult!" küsis nüüd juba nõudlik hääl.

"Mrrrgn!" ma ei tundnud oma häält ära. Hääl, mida ma oma peast kuulsin lähtuvat oli võõras.

"Rahulikult, korrake palun veelkord!"

"Alex Morgan!" see õnnestus juba paremini, kuid hääl oli endiselt väga võõras. Samas, tundus mulle, olin ma seda häält vist kuskil varem kuulnud.

"Kas te teate oma isikukoodi?" küsis hääl nüüd.

Peale pisikest mõttepausi haaras mind segadus. Mis isikukood?

"Miss miuga toimub?" küsisin vastuseks ja katsusin keelega oma suu sisemust. See tundus... võõras. Vastust ootamata üritasin oma kätt tõsta, et seda vaadata, kuid tundsin, et see on randme juurest kinni seotud.

"Rahunege. Küsite hiljem. On väga oluline, et ütlete oma isikukoodi. Ja oma esimese klassijuhataja nime. Ma selgitan pärast kõike."

Ärritusin. Ma olin kuskil valges ruumis kinni seotud ja mingi võrdlemisi veetlev amatsoon nõudis minult kummalisi andmeid. Mul ei olnud mingit tahtmist rääkida saviraamidega prillidega miss Riverist suurte akendega Oak Hilli koolimajas ega meenutada oma isikukoodi, ent ma ei näinud situatsioonist ka muud väljapääsu. Ma ei teadnud kus ma olen, või mis minuga toimub. Kõik oli liiga segane, et üritada meenutada muud, kui endiselt valutavat pead. Nii, et ma vastasin tuima valu maha suruda üritades küsimustele, mis olid juba esitatud ja mis neile järgnesid. Vastuseid andes ma märkasin, et inkvisiitor ei märkinud vastuseid ülesse, vaid näis neid ainult kontrollivat. See kõik oli nagu mingi haige ja ühtaegu vilets bondage-fantaasia. Ilmselt ei ole ma enam stripiklubi kontoris, kus see mõrd mind tulistas.

Kui küsitleja oli peale ankeediga lõpetamist lühikese pausi pidanud, hakkas ta uuesti rääkima.

"Te peate nüüd olema rahulik ja katsuma mitte ärrituda. Viimati üle.. või noh, läbi.. või.. sisseelatud protseduurid on olnud teie...eee.. keha jaoks väga kurnavad ja et kõik õnnestuks, ei tohi te ärrituda. Muuseas, kuidas te end tunnete?"

"Sitemini, kui kunagi varem, " vastasin, mõeldes samal ajal, et paari aasta eest kogetud absindipohmell uue aasta esimesel hommikul oli viimaste mälupiltidega võrreldes nagu mõnus jalutuskäik pargis. Otsustasin siiski vastata kuivemalt, sest mulle tundus nüüd, et me ei pruugi ruumis tegelikult kahekesi olla.

"Võrreldes kõige ee läbiel...kogetuga, on see ikkagi päris hästi. Täna on viieteistkümnes veebruar aastal 2034. Eelmise aasta kolmeteistkümnendal märtsil, kui täitsite kuritegelikku grupeeringusse infiltreerunult oma ametikohustusi, teid tulistati. Seejärel toimetati teid West Hope'i haiglasse."

Detailid olid mul selgelt meeles. Striptiisiklubi tagaruum. Joan Wilsoni õrn käsi vanamoodsa revolveriga. Püssirohulõhn ja valu rinnus.

"Lask tabas teid südamesse. Te surite West Hope'i haiglas sama päeva õhtul kell 21:43. Teie agentuuriga sõlmitud kokkuleppe järgi tehti teie ajust skänneering. Teie tapja süüdimõistmisel otsustas kohus anda tema keha teie käsutusse. Kas te mõistate mind, Morgan? Kui mõistate, peate siia alla kirjutama ja siis saame alustada taastusraviga. Kui te muidugi suudate kirjutada."

Allkirja nõuti minult viimati, kui olin alles poisike. Kõik käib tänapäeval paroolide, vikerkestaskänneeringu ja sõrmejäljega. Olin selles arhailises kinnitusviisis üllatunud, kuid kogu muu segadusega võrreldes oli see tühine. Kuidas ma saan olla surnud ja anda allkirju...

"Mida ma Joan Wilsoni kehaga peaksin peale hakkama? Ja kus teda hoitakse? Ja kas ma olin siis peaaegu aasta koomas?"

Ma ei osanud muud küsida. Situatsioonis puudus loogika.

"Keha te saate loomulikult vastavalt oma äranägemisele kasutada. Koomas... see ei ole päris õige; te olite ikka päris surnud, mitte ainult ajusurnud. Ma teen teie käe lahti. Enda ja teiste turvalisuse mõttes me seome keha selle protseduuri ajaks kinni. Kui allalaadimine ei õnnestu... teate isegi. Aga proovige nüüd, palun, siia allkiri anda."

Ta pusis mu randme kallal, andis mulle pulga ja tõstis oma tahvli mu ette nii, et saaksin kirjutada. Võtsin pulga oma ääretult kõhetusse kätte ja üritasin kirjutama hakata, mõeldes endamisi peaaegu naljatledes, et surm ei ole mu lihastele ilmselt just väga hästi mõjunud, kui äkitselt paigale tardusin.

Minu ette asetatud tahvli peegeldusest nägin külma, pikkade mustade ripsmete poolt looritatud Joan Wilsoni pilku.

16 kommentaari:

  1. Põnev lugu ja ei lange ära ka. Tabasin end lugedes mitu korda mõttelt, et äkki see polegi J.A. kirjutatud, et ta kopeeris selle kuskilt. Ma ei oska miskit iriseda.

    VastaKustuta
  2. Ma tänan komplimendi eest, kui ikka võib plagiaadikahtlustust komplimendina käsitleda. Kehavahetus on muidugi iidvana idee, aga mingit otsest eeskuju ma teadlikult ise küll nimetada ei oska.

    VastaKustuta
  3. oli ikka kompliment :)
    vot nüüd tuli hea mõte irisemiseks - miks sa aint välismaa nimesid ja välismaa kohti kasutad?

    VastaKustuta
  4. Lühidalt - nimed ja kohad on fiktsioon ja need tulid kirjutamise käigus. Kodumaised nimed ja eriti kodumaine salaagent mõjunuks minu jaoks "maavillastena" ja see paneb mul mõttelõnga kardetavasti lukku. Aga kui kedagi häirib, siis võib alati oma peas nimed asendada Aleks Martini ja Jana Viilupiga, ning koha asemel ette kujutada näiteks x-club'i ja mustamäe haiglat. Kuigi parem oleks vist ikkagi surra, kui lasta mustamäe haiglas keha vahetada..

    VastaKustuta
  5. mul oli ka esimene emotsioon, et kuskilt laenatud lugu. Tõlgitud ja toodud testimiseks. Et näiteks, mis jutulaborandid arvavad maailmakuulsa autori esimestest katsetustest.

    Tehniliselt hästi kirjutatud, intriig olemas. Paraku mind ei kõnetanud. Ehk seetõttu, et lugu mõjus sissejuhatusena pikemale loole. Vähemalt enda peas tekkis rohkelt vaba ruumi suurema raamatu sisu omandamiseks.

    VastaKustuta
  6. Ei olnud eriti põnev.

    Algus liigagi tuttav.
    Ärkamine pikk ja lohisev.
    Enne lõppu oli selge, et peategelane on eelnevalt kirjeldatud naise kehas, seega ei tekitanud lõpulause peegeldusest mingit efekti.
    Ja miks ärataja kokutab ega leia korduvalt õigeid sõnu?

    Lõpetuseks:
    Iseenesest on hästi kirjutatud (kui eelnevalt mainitud asjad kõrvale jätta). Teks selge, voolav ja piisavalt nüansirikas.

    Ootan põnevusega autori järgnevaid lugusid.

    VastaKustuta
  7. On õigekeelsuse-alaseid momente, millest edasi minu jaox lugu ei existeeri. Kommenteeritav teos, paraku, sattus sellesse kategooriasse.

    VastaKustuta
  8. 'ganna, sa pead silmas esimese lõigu lauset "Neoonreklaamiga peasissekäik oli maja fassaadil, teises kvartalis", mis tähendab umbes, et sissekäik oli joonistatud maja suvalisele väliseinale teises kvartalis? Naljakas lause ju :D

    VastaKustuta
  9. Nkää, mind viskab alati 'kostuma';)

    VastaKustuta
  10. ja mis oleks kostumise lause parem alternatiiv?
    Nagu aru saan, tahtis autor öelda, et tegelane oli pikali, kõrvus pinises. See pinin polnud aga see asi, mida ta pingsalt kuulanud oleks, jooksis lihtsalt foonil.
    Selliste märkuste puhul on parem pakkuda kohe ka parem sõnastus või üldse selliseid märkuseid mitte teha. Vastasel korral võib juhtuda, et autorile jääb vaid kaks võimalust: üldse mitte kirjutada või sellist märkust eirata, sest ta ei oska lihtsalt paremini.
    Kui inimene aga jutulaboris osaleb, tuleb eeldada, et ta tahaks paremini, kui keegi ütleks, kuidas paremini on.

    VastaKustuta
  11. 'Kostuma' AINUS tähendus eesti keeles on mulgimurdeline 'märjax saama, niiskuma'. Selle kasutamine helide kontextis ajab igal pooltki pädeval keeletoimetajal harja punasex.

    Kirjakeele sõna selle kohta, et midagi on kuulda, on 'kostma'. Kostab, kostis, kostnud . . .

    Sõnal 'kostma' on, muide, yx tähendus veel. Unarsõnaline. Nimelt vastamine või vastuse andmine. Juristid sageli ise ka ei tea, kust k*radilt see Kostja kohtusse sai;)

    Rohkem tööd sõnavaraga, sõbrad. Muidu oleme nagu ropendavad algklassipõnnid, kes ise ei teagi, mida suust välja ajavad.

    VastaKustuta
  12. Peale 'ganna esialgset kommetaari tundsin end kui keeleroimar number üks.

    Mul on hea meel, et Manjana viitsis põhjuse välja urgitseda.

    Sõna ise on muidugi selline, mida EKI ühekorraga nii taunib, kui ka kasutab.

    http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kostuma&F=M

    http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=4&p1=2

    versus

    http://www.eki.ee/tarkvara/synt.html

    Üldiselt, mis tagasisidet puudutab, siis jagan ma Artur R'i seisukohta -- kui midagi piisavalt vastu hakkab, et juba kommenteerida, siis võiks vähemalt ära seletada, milles see probleem seisneb; ideaaljuhul saadaks kirjeldust ka lahendus.

    Vastasel juhul jääb kommentaarist ainult sapine maik, no ja selle jaoks olevat meil ju DELFi välja mõeldud.

    Selle teema lõpetuseks - pidage mind pealegi imelikuks, aga mulle meeldib sõna 'kostuma'. Just nimelt jutus kasutatud tähenduses.

    Võib-olla mulle muidugi ainult tundub, aga võrreldes sõnaga 'kostma' on esimesel minu meelest umbisikulisem kõrvalkõla, midagi, mis seda konkreetsemast, subjektiivsest kostest eristab.

    ***

    @Jar: Mulle endalegi jäi loo lõpus tegelikult mulje, et see tahaks veel kuskile edasi minna.

    @elli: Mina, kusjuures, ei teadnud enne selle lause kirjapanekut ise, et tegelane nimelt naise kehas ärkab. Tagantjärgi mõeldes -- kui lugu peale lõpu kirjasaamist kohendasin, tegin puändi ehk liialt läbinähtavaks.

    Ärataja panin kokutama, lootes, et see annab edasi situatsiooni suhtelist uudsust ja ebatavalisust ning sellest tingitud tundeid, mida ärataja samal ajal kogeb. Ilmselt ei olnud see piisav.

    VastaKustuta
  13. "kostuma" - väärkasutuse teemal jätkates. Selle sõna tegelik päritolu oli ka minu jaoks uudiseks, olen seda sõna alati teadnud nimelt vales tähenduses... Vastu kostma, kostis, kostja jne on tuttavad, ning helide edasikostumine ja kandumine on tavakeeles kasutusel. Üllatusena tuli, et see ei ole nö "soovitatav" sõnakasutus. OK. Võtan edaspidi arvesse, samas tahaksin korraks sõna võtta minu hinnangul veidi mõttetu tähenärimise-keelekonserveerimise teemal. Oli aeg, kus minu jaoks tähendas sõna "avarii" ses mõistes, mis ta praegu tavakasutuses on sama, mis punane rätik härja nina ees. "Avarii" praegune tavakasutus on minu arvates (olen seda ka vanadest sõnastikest kontrollinud, muide) eesti keelde tulnud ühe merendustermini venekeelsest väärkasutamisest nõukogude aja koidikul, kui merendussõnavara hakati miskipärast kasutama alguses tööstusõnnetuste põhjuste selgitamisel (kuigi nii keeleline kui ka juriidiline seos puudusid täielikult). Sõna "avarii" (havarie, haverage ja selle mugand average) on suhteliselt iidne (ja muutumatu) sõna, mis tähendas (ja tähendab) merikahju, tahtlikult ja ühise pääsemise nimel tehtud (enamasti lasti) ohverdamist, huvilised võivad otsida kaasaegset merendusterminit "üldavarii". Kodanlikus eestis sõna "avarii" ka sõnastikes kasutusel ei olnud. Samas on nii ilmne, et avarii ja avariitamine on kaasajal Eestis nõnda laialt ja valesti levinud, ning selle tagasipööramine on ilmselt võimatu. Mis ma selle pika ja näiliselt mõttetu jutuga öelda tahan: kui tavakasutuses on mingi sõna tähendus ikkagi äärmiselt levinud, kuigi seda ei peeta õigeks oleks mõistlikum keelereegleid kohendada, mitte üritada tavakeelest välistada seda, mis on seal väga laialt levinud, rakendades Murphy täis vihmaussipurgi avamise reeglit :D Vabandust targutamise eest!

    VastaKustuta
  14. Loo kohta ütleksin esiteks tunnustavalt, et sujuvalt jutustatud, aga ... kuna kogu lugu oli kirjutatud puhtalt minategelase vormis, siis oli ta liigagi ootuspärane.

    Samas, kuigi selle kallal ei ole vist laboris varem näritud ja ehk ei oleks sünnis näridagi, siis teema "laenatud elu" panna võrduma laenatud kehaga tundus kuidagi...lahja.

    Probleemiga vältimatult kaasnevast juriidikast rääkides saab sellel tegelasel ilmselt olena äärmiselt keerukas tavaelus pidevalt selgitada, et mina ei ole tema, tema on mina... eriti arvestades asjaolu, et tegu on süüdimõistetud kurjategijaga. Ma pole kindel, kas see kuriteoohvri nö. kompensatsiooni idee on ohvri jaoks ikka hea tegu... aga see selleks. Minu kiiks on esmalt just võimalike kaasnevate probleemide üle mõelda, kui pooltoores idee nina alla pistetakse.

    Samas selle kommentaari kirjutamine tekitas mulle endalegi jutu tarvis mingi idee, ja kui mingi ime läbi mul jaanuaris piisavalt aega jagub, üritan selle jutuks vormistada ja üles panna.

    VastaKustuta
  15. @Lee: Ma hakkan lõpust pihta -- loo eesmärgiks oli panna lugeja mõtlema sarnasel liinil, nagu seda tegite.

    See tähendab siis karistusõiguse, selle juriidiliste ja tegelikult eriti ka eetiliste aspektide üle. Nii, et mul on jube hea meel, et keegi sinna ilma igasuguste lisavihjeteta jõudis.

    Nüüd lahjast elulaenamisest. Ei ole mingeid üldkehtivaid absoluute, mille alusel säärast "kangust" hinnata. Sellest hoolimata on laenatud elu selles tekstis üsna mitmel erineval moel:

    Alustuseks on laenatud salaagendi identiteet -- või elu, kui lubate. Seejärel "laenab" antagonist peategelase elu, et enda oma edasi elada. Lõpus rollid mingil määral vahetuvad, kusjuures siingi on oma "agad", mis selles loos veel võib-olla lõpuni välja ei tulegi. See, et riik lõpuks laenaja rollis samuti keha laenutajaks on, see on kõige selgemini välja toodud ja kokkuvõttes kõige ebaolulisem nüanss.

    Aga ma olen nõus, et mõnes teises fantaasiažanris võivad vampiirid, nõiad ja kõikvõimalikud deemonid palju konkreetsemaid "laenulepinguid" vormistada.

    Viimaks, jah, lugu on räägitud läbi peategelase. Kirjutades tundus mulle, et selline lahendus on konkreetse loo puhul kõige parem.

    Ma tahtsin, et lugeja saaks vähemalt mingigi võimaluse "protseduuri" läbi elada -- ja kõik teised tegelased oleksid sealjuures juba kõrvaltvaatajad.

    Stiilipuhtuse osas ma eriti ei usu n.ö. poole sõidu ajal hobuste vahetamisse. Kui just ei ole tegemist mõne Tarantino filmiga. Sest kirjutatud kujul on see harva stiilipuhas lahendus, pigem lõhub loo tempo. Lühiloo puhul ma ka ei usu eriti, et lugeja suudaks või viitsiks ühe teemaliini erinevaid vaatepunkte väga jälgida. Sealt need "pressiteate-lõpud" tulevad.

    Kui midagi, siis antud loole annaks võib-olla juurde, kui seda rääkida keha või siis antagonisti seisukohast. Aga see muidugi eeldab, et protseduur jääb kohe alguses võrdlemisi poolikuks, või, et teine või siis "muutunud" teadvus ühel hetkel edasi jutustab. Võib-olla proovingi midagi sarnast, kui kunagi tekib hea põhjus, et see lugu ümber kirjutada.

    Igatahes ma tänan kõiki, kes on viitsinud oma arvamust avaldada.

    VastaKustuta
  16. mul jäi enne jutu enda kohta arvamus avaldamata, kuid jah, ega suurt midagi uut lisada pole. Mulle üldiselt meeldis. Mitte-üldiselt ei meeldinud, et oli nii lühike :) ja stripiklubi uus kirjeldus jättis hetkeks mulje, et nüüd tuleb jutt mõnest teisest kohast. Ehk: Alguses andis kirjeldus edasi ka seda, et peategelane alles läks sinna, teine kirjeldus andis edasi ka seda, et nüüd oli ta kohal. Viimane teadmine jõudis minuni väikese jõnksuga.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.