Silm silma vastu ehk laenatud elu

"Joan's Pole"'i stripiklubi kontor asus varjulises umbtänavas. Neoonreklaamiga peasissekäik oli maja fassaadil, teises kvartalis. Mugav asukoht, kui on vaja märkamatult tulla või kaduda.

Mul oli raha ja temal oli kaup. Tehing nagu iga teine. Pealtkuulamisseadmed töötasid ja julgestus oli tänavaristil. Ma annan kohvri, võtan teise ja tulen tulema. Minuti pärast laksatavad rauad ümber tema randmete, paari tunni pärast istume paarimehega kõrtsis ja pool aastat kestnud operatsioon on läbi. Ei mingit ärevust, ei mingit kõhklust. Uks oli lahti. Joan nähtavasti ootas mind.

Stripiklubi kontor oli nagu iga teine kontor. Väike kõrvaltänavale avanev ribikardinatega aken, laud, mõned toolid. Ei mingit sopilist hubase valgusega urgast määrdunud nahkdiivanite ja napis pesus juhuslike näitsikutega, nagu võiks lugeda mõne pehmete kaantega detektiiviromaani munaplekilistelt lehekülgedelt. Ent teatud nostalgia näib olevat organiseeritud kuritegevusele sisse programmeeritud. Aga ei mingit romantikat -- sellised funktsionalistlikud kontorid olid mainstream aastal 2000. Siin oli isegi valge-halli säbruline ripplagi ja laes siravad luminofoortorud.

Joan, siniste silmade külm pilk pikkade mustade ripsmete vahele looritatud, ootas mind laua taga seistes. Tervitasin ja panin oma kohvri tema lauale.

Ta avas selle, kontrollis ühte ettemaksukiipi skänneriga, naeratas vaevumärgatavalt ja istus. Teist kohvrit ei paistnud kuskil.



Minu nõutu ilme peale kummardus ta korraks laua alla. Ma nägin viivuks metalset helki, kuulsin tasast plõksatust, tundsin kirbet lehka ja vajusin sinnasamasse kokku.

* * *

Peadrebestav valusööst. Suletud silmad nägid sähvivaid täppe ja teadvust täitis kõikehõlmav valu. Tasahilju uue olukorraga harjuv aju andis sellest aimu kõrgsagedusliku vilina registreerimisega, mis vaimusilma ees endiselt sähvivaid täppe nüüd katkematu signaalina saatis. Ka ihu hakkas endast tasapisi märku andma. Spasmides seljalihased tõmbasid keha liigeseied venitades silda nagu purnuemispunktini pingutatud vibu. Ühtäkki vajus kõik hämarsombusesse punasusse ja kadus siis jälle.

Oimus ja kuklas pulseerivad valusööstud andsid ennast nüüd tunda nagu läbi vati. Siiski oli see kõik eelnenuga võrreldes piisavalt talutav, et pähe mahuks mõtteid ka ümbritsevast. Süda ei pekselnud enam nagu mõne hardcore klubihiti taustabiit. Ma avasin silmad. Kõik ümberringi oli talumatult valge. Ilmselt mingi tuimestus. Ühtäkki lõikus kõrvus endiselt kostuvasse pininasse mahe naisehääl.

"Kas te kuulete mind?"

"Kas te suudate rääkida?"

"Müs juhtass? Mis kkkhs seeen?" üritasin ma vastata, kuid ei suutnud sõnu korrektselt formuleerida.

"Rahunege. Püüdke hästi rahulik olla ja keskenduge ainult vastamisele. Kas te saate minust aru?" ütles rahulik naishääl, millele nüüd lisandusid kastanpruunid, soojad ent samas väga terased silmad. Valges kitlis naisterahvas kummardus aeglaselt minu vaatevälja, puurides mind oma väga tähelepaneliku pilguga.

"Mis teie nimi on? Mõelge järgi ja vastake hästi rahulikult!" küsis nüüd juba nõudlik hääl.

"Mrrrgn!" ma ei tundnud oma häält ära. Hääl, mida ma oma peast kuulsin lähtuvat oli võõras.

"Rahulikult, korrake palun veelkord!"

"Alex Morgan!" see õnnestus juba paremini, kuid hääl oli endiselt väga võõras. Samas, tundus mulle, olin ma seda häält vist kuskil varem kuulnud.

"Kas te teate oma isikukoodi?" küsis hääl nüüd.

Peale pisikest mõttepausi haaras mind segadus. Mis isikukood?

"Miss miuga toimub?" küsisin vastuseks ja katsusin keelega oma suu sisemust. See tundus... võõras. Vastust ootamata üritasin oma kätt tõsta, et seda vaadata, kuid tundsin, et see on randme juurest kinni seotud.

"Rahunege. Küsite hiljem. On väga oluline, et ütlete oma isikukoodi. Ja oma esimese klassijuhataja nime. Ma selgitan pärast kõike."

Ärritusin. Ma olin kuskil valges ruumis kinni seotud ja mingi võrdlemisi veetlev amatsoon nõudis minult kummalisi andmeid. Mul ei olnud mingit tahtmist rääkida saviraamidega prillidega miss Riverist suurte akendega Oak Hilli koolimajas ega meenutada oma isikukoodi, ent ma ei näinud situatsioonist ka muud väljapääsu. Ma ei teadnud kus ma olen, või mis minuga toimub. Kõik oli liiga segane, et üritada meenutada muud, kui endiselt valutavat pead. Nii, et ma vastasin tuima valu maha suruda üritades küsimustele, mis olid juba esitatud ja mis neile järgnesid. Vastuseid andes ma märkasin, et inkvisiitor ei märkinud vastuseid ülesse, vaid näis neid ainult kontrollivat. See kõik oli nagu mingi haige ja ühtaegu vilets bondage-fantaasia. Ilmselt ei ole ma enam stripiklubi kontoris, kus see mõrd mind tulistas.

Kui küsitleja oli peale ankeediga lõpetamist lühikese pausi pidanud, hakkas ta uuesti rääkima.

"Te peate nüüd olema rahulik ja katsuma mitte ärrituda. Viimati üle.. või noh, läbi.. või.. sisseelatud protseduurid on olnud teie...eee.. keha jaoks väga kurnavad ja et kõik õnnestuks, ei tohi te ärrituda. Muuseas, kuidas te end tunnete?"

"Sitemini, kui kunagi varem, " vastasin, mõeldes samal ajal, et paari aasta eest kogetud absindipohmell uue aasta esimesel hommikul oli viimaste mälupiltidega võrreldes nagu mõnus jalutuskäik pargis. Otsustasin siiski vastata kuivemalt, sest mulle tundus nüüd, et me ei pruugi ruumis tegelikult kahekesi olla.

"Võrreldes kõige ee läbiel...kogetuga, on see ikkagi päris hästi. Täna on viieteistkümnes veebruar aastal 2034. Eelmise aasta kolmeteistkümnendal märtsil, kui täitsite kuritegelikku grupeeringusse infiltreerunult oma ametikohustusi, teid tulistati. Seejärel toimetati teid West Hope'i haiglasse."

Detailid olid mul selgelt meeles. Striptiisiklubi tagaruum. Joan Wilsoni õrn käsi vanamoodsa revolveriga. Püssirohulõhn ja valu rinnus.

"Lask tabas teid südamesse. Te surite West Hope'i haiglas sama päeva õhtul kell 21:43. Teie agentuuriga sõlmitud kokkuleppe järgi tehti teie ajust skänneering. Teie tapja süüdimõistmisel otsustas kohus anda tema keha teie käsutusse. Kas te mõistate mind, Morgan? Kui mõistate, peate siia alla kirjutama ja siis saame alustada taastusraviga. Kui te muidugi suudate kirjutada."

Allkirja nõuti minult viimati, kui olin alles poisike. Kõik käib tänapäeval paroolide, vikerkestaskänneeringu ja sõrmejäljega. Olin selles arhailises kinnitusviisis üllatunud, kuid kogu muu segadusega võrreldes oli see tühine. Kuidas ma saan olla surnud ja anda allkirju...

"Mida ma Joan Wilsoni kehaga peaksin peale hakkama? Ja kus teda hoitakse? Ja kas ma olin siis peaaegu aasta koomas?"

Ma ei osanud muud küsida. Situatsioonis puudus loogika.

"Keha te saate loomulikult vastavalt oma äranägemisele kasutada. Koomas... see ei ole päris õige; te olite ikka päris surnud, mitte ainult ajusurnud. Ma teen teie käe lahti. Enda ja teiste turvalisuse mõttes me seome keha selle protseduuri ajaks kinni. Kui allalaadimine ei õnnestu... teate isegi. Aga proovige nüüd, palun, siia allkiri anda."

Ta pusis mu randme kallal, andis mulle pulga ja tõstis oma tahvli mu ette nii, et saaksin kirjutada. Võtsin pulga oma ääretult kõhetusse kätte ja üritasin kirjutama hakata, mõeldes endamisi peaaegu naljatledes, et surm ei ole mu lihastele ilmselt just väga hästi mõjunud, kui äkitselt paigale tardusin.

Minu ette asetatud tahvli peegeldusest nägin külma, pikkade mustade ripsmete poolt looritatud Joan Wilsoni pilku.