Igal aastal upub siia järve üks laip

Pärast õhtusööki järvevaatega restoranis otsustas Jürgen oma nädalavahetuse jagu pisipuhkust alustada väikese tiiruga järvel koos veetleva blondiiniga.

„Imeline, ühe kohaliku vaatamisväärsusega ma juba tutvusin,“ muigas mees oma kaaslase poole. „Vaataks selle teie järve siis ka üle.“

Seejärel tõukas ta paadi liikvele ning sõudis isukalt kohe mitu minutit.

„Kas seal kotis ongi minu üllatus?“ uuris Sire musta nahast koti peale näidates. Poolkuu oli parajasti pilve tagant välja tulnud ning selle helk peegeldus nahkkotilt paadi vööris istuvale neiule silma.

„Jah, aga selle saad sa kätte hiljem,“ lükkas mees koti jalaga istme alla ning tõmbas veel paar korda aerudega. „Siia järve äärde tõepoolest tasus tulla. Ma lihtsalt pidin põgenema korraks kuhugi kaugele. Kontor oleks mu tasapisi tapnud, aga isegi siis ei tahtnud mu ülemus mind minema lasta. Vastik eit selline.“

Hetkelise vihapurske ajel lendasid aerud kõrvale, aga tullid hoidsid neist tugevalt kinni. Küll aga võpatas selle peale jutukaaslane.

„Võib-olla me ei räägiks tööst, sa tulid siia siiski puhkama. Ma pole tükk aega enam järvel sõitmas käinud, olin unustanud, kui jahe siin võib olla. Kas sa võiksid mind pisut soojendada?“

„No kuidas ma võiks sellest küll keelduda,“ lausus mees ja võttis aeglaselt mehe juurde astuva naise endale sülle.

Kuu läks taas pilve taha, järve pinnal polnud ühtki lainet ning nad olid aerutanud ka rannast pisut kaugemale. Maanukk varjas hotelli juures asuva küla ära ja lähim tuluke paistis kaugelt üle järve.

Neiu oli tõesti külm ning Jürgen haaras tema ümbert isukalt kinni. Õlad soojad, libistas ta käsi alla poole, rindadeni ning soojendas neidki pisut. Naine oiatas õrnalt, kuid ei pahandanud. Nad olid nii mõne hetke. Kaldalt oli kosta vaid üksikuid rohutirtse, kuid lõpuks mees purustas vaikuse.

„See järv ja kuu on küll kõik väga romantiline ja puha, kuid kui see poleks palju paluda, siis kas me võiks asuda selle juurde, mille eest ma sulle maksan.“

„Milline võluv prints. Ütleb täpselt seda, mida preili kuulda tahab,“ osatas lõbutüdruk sarkastiliselt ning laskus aeglaselt paadi põhja põlvili mehe ette. Püksiluku avas kogenud käsi, otsis „tööriista“ välja ning asus seda töökorda seadma.

Mõne aja pärast võttis mees blondidest juustest jõuliselt kinni ja vedas tüdruku tagasi sülle, seljaga enda poole. Samal ajal kui tüdruk seelikut kergitas ja mehele sülle istus, pistis mees käe oma istme all olevasse kotti. Kiire liigutusega tõi kinnastatud käsi sealt välja peene nööri ning tõmbas selle ümber blondi luige kaela tugevalt pingule. Tüdruk püüdis õhku ahmida, kuid välja tuli ainult korin. Mees sai sellest jõudu juurde ja rammis tüdrukut jõuliselt, kuni korin lõppes.

„Kas ema pole sulle öelnud, et öösel võõraste meestega väljas käia ei tohi?“ küsis mees retooriliselt ja muigas.

Korraga tõusis tüdruku käsi, küüs lõikas nööri läbi ning ebainimliku kiirusega kargas „ohver“ mehele kihvadega kõrri. Kiskja rebis kõri lõhki ning jõi kuni mehest oli järel vaid laip.

„Jah, ütles küll,“ vaatas vampiiritar põlastavalt oma ohvrit. „Ta ütles ka, et ma enne magama minekut ei sööks liiga suurt kõhutäit,. Aga ma ei kuula teda juba viimased 400 aastat.“

Kuid ühes asjas oli mees tõtt rääkinud: Sire leidis kotist tõepoolest meeldiva üllatuse. Nähtavasti oli mees tahtnud tema laiba nööri ja suure kiviga järve põhja uputada.

Iroonia, mõtles verise lõuaga ebasurnu. Kui ta vaid oleks teadnud, kaua mina olen siia järvepõhja laipu jätnud.