Muinasjutt õnnelikust poisist

Erik pidas end igati õnnelikuks poisiks.

Tema voodi seisis täpselt akna all ja mõnikord öösiti hoovas kleenukest keha katvale tekile mahedat kuuvalgust otsekui haldjariigist. Päeval aga liikusid üle taeva pilved – laevad ja lohed ja linnad, mäed ja orud ja aasad, mõnikord peaaegu inimesetaolised olendidki. Kui palju oli pilvedes vaadata!

Ainult siis, kui taevas oli pilvitu või ühtlaselt tinajas, kippus Eriku tuju langema. Ta avastas end mõttes kordamas lugusid, mida kunagi, kui ta oli veel tervem ja elas lastekodus, neile õhtuti ette luges peaaegu kuldsete juustega kasvatajatädi. Ühel hetkel taipas ta, et võib isegi ilma pilvi nägemata, lihtsalt iseenda pea sisse vaadates, välja mõelda täiesti uusi legende. Sestpeale elas Erik hoopis teises maailmas, kus ta oma sätendava mõõgaga tappis tuhandeid vaenlasi, et lõpuks asetada järjest kaunimaks muutuva kuldjuukselise naise jalge ette maailma lõpust toodud hindamatuid aardeid.

Tol varakevadisel päeval nirises tuhmist taevast kidurat vihma. Erik kartis, et tema kuldjuukselisel printsessil hakkab vihma käes külm. Ta otsustas ehitada pilvelossi, kõige uhkema maailmas, kõige kindlamat varju pakkuva, sest idapoolsetest mägedest kostis ähvardavat hundiulgu, Põhja Konn tümistas kusagil otse silmapiiri taga, tormisel Läänemerel kõmises kõu ja lõunas kogus vägesid naabervoodi nõme Nohisev Norman.

Loomulikult ehitas ta oma kantsi pilvedest. Valgetest, pehmetest pilvedest, mis tõusid tema peas uhke saali võlvideks, balustraadide siredateks sammasteks, loojangupunakate lillepeenarde vahel vulisevaks purskkaevuks, linnusemüüride sakmeteks ja viieks toekaks torniks, kolm neist igivanad ja lõikavteravalt kõrged, kaks suurestükkide tarvis laiad ja kõhukad. Kõige kohal lehvisid tema riigi säravvalged lipud ja juba kuldas neid pilvedest välja murdev päike. Erik ise sammus uhkelt läbi värava, mille valvurid tõttasid langevõret taas alla laskma, üle trepi marmorplaatide ja eeskoja mosaiikpõranda otse saali, kus teda ootas kuldjuukseline printsess. Esimest korda elus söandas ta sirutada käe ja neid juukseid puudutada. Juuksed olid käe all tulised, printsessi naeratus kaunim kui kunagi varem. Siis tõusis printsess kikivarvule ja tema huuled kohtusid Eriku omadega.

"Marta, Marta, tule appi, kolmanda palati viies on ära surnud."

"Oota, ma teen apteegile tellimuse ära . . . nii. Kolmanda palati viies! Mh! Ammu oli aeg. See oli ju päris juurvili, mingi narkarite nurisünnitis, ainult silmi pööritada oskas! No lähme, peseme ta ära ja viime surnukuuri . . ."

"Oi, aga vaata, päike on välja tulnud."

"No kurat, silma paistab . . ."