13.11.11

Kaarin

Väike tüdruk seisis peegli ees ning itsitas lakkamatult. Naer muutus kõõksuvaks ja hingematvaks.
„Jälle ta käitub kummaliselt,“ sosistas ema isale.
Jah, Kaarin käitus kummaliselt. Tüdruk pidas peegli ees seistes maha pikki monolooge justkui räägiks kellegagi. Oli perioode, kus laps vaatas tundide viisi peeglisse just nagu vaataks televiisorit – näoilmed vaheldusid ja keha väljendas erinevaid emotsioone. Vahel nõudis ta väikest taskupeeglit öökapile, vahel aga käskis kõik peeglid linadega kinni katta.
„Tee veel,“ piiksus Kaarin läbi naeru. Korraga muutus tüdruku nägu tõsiseks ja ta jooksis kiljudes teise tuppa.
Ema vangutas murelikult pead, isa kortsutas kulmu. Oli aeg laps arsti juurde viia.
Seejärel solgutati Kaarinit aastaid mööda erinevaid psühholooge ja psühhiaatreid. Alguses ta ei mõistnud, mida temalt taheti, siis sai tüdruk aru, et taheti teada, mida ta peeglis näeb. Ta seletas, aga keegi ei uskunud. Kui Kaarin järjekordse arsti juures oma mõtteid pidi paberile joonistama, otsustas ta, et on parem sellest tädist mitte rääkida. Kaarin valetas, et ta ei näe enam kedagi ja et tädi on jäädavalt lahkunud. Ema-isa ohkasid kergendatult, kui arst nägemuse väikelapse fantaasiaks tituleeris ja Kaarini paranenuks tunnistas.
Mõne aja pärast püüdis Kaarin ise mõistatada, et miks ta näeb seda naist enese taga seismas iga kord, kui peeglisse vaatab. Alguses mõtles ta, et naine on tema kaitseingel, kuid aja möödudes hakkas naine moonduma. Kaarini neljateistkümnendaks sünnipäevaks oli lahkest naisest järele jäänud kortsus naha, väändunud jäsemete ja kurjusest nõretava näoga rauk. Varem naine lehvitas talle, ulatas lemmikkomme, tantsis, viipas kutsuvalt, nüüd aga näris teravate kihvadega keelt ja ajas rohelist vahtu suust välja. Tüdruk oli õnnetu ja mures. Ta teadis, et see ei ole normaalne. Miks temal on nägemus, aga teistel mitte? Või oli ta tõesti haige? Kaarin tahtis olla tavaline tüdruk, selline nagu tema sõbrannad – vallatu, noorusest pakatav. Tema südant pitsitas tangidena ängistus. Ja ta oli üksi - polnud kedagi, kes teda mõistaks, rääkimata aitamisest.
Ühel jaanipäeval, enne Kaarini kuueteistkümnendat sünnipäeva, sõitis tüdruk sõbrannadega üksikule saarele pidutsema. Saare nurgas kössitav luitunud suvilalobudik mahutas nad vaevu ära. Joodi palju siidrit, kuulati muusikat, tantsiti. Kui Kaarin siidriuimase peaga tualetti läks ja põlastavalt seinapeeglist vahtivale lõustale nähvas, tundis ta ennast hetkeks üllatavalt hästi. Seejärel taipas tüdruk, et midagi on valesti. Pea käis ringi. Kaarin kissitas silmi ja ... Tualetis ei olnud peeglit.
Sellel jaanipäeval jäi tüdruk kadunuks. Sõbrannad otsisid teda tulutult. Politsei otsis teda tulutult. Ema nuttis ja neelas rahusteid, isa kahtlustas enesetappu. Uudistes pasundati juhtunust nädalate viisi, see omakorda ajas ema veel rohkem endast välja. Lõpuks kära vaibus ja mälestus heledapäisest kena näoga piigast püsis ainult tema vanemate südames. Kaarini tuba hoiti täpselt sellisena, nagu see tüdrukust maha jäi. Alles aastaid hiljem lubati naabripoiss Gregoril sinna mängima minna. Poisike väljus toast kiiremini kui sisenes ja jooksis otse välisuksest välja. Gregor kurtis hiljem emale, et enam ta naabrite poole minna ei taha, sest: „Kaaru peeglis elab koll.“

9 kommentaari:

  1. Mulle meeldib. Lihtne lugu. Kenasti loetavalt kirjutatud. Point ka sees. Isegi kerge kõhedus ronis naha vahele.

    VastaKustuta
  2. Mulle ka meeldis. Kui ma loeksin seda juttu nii viis korda, siis võib-olla mõtleks mõne soovituse välja, kuid kes teab, see tuleks siis ehk juba tüdimusest. :)

    VastaKustuta
  3. Väga hea idee, aga kahjuks on see siin lihtsalt idee ümberjutustus. Selle võiks siis nüüd pärisjutuks ka ümber kirjutada. Näiteks Kaarini silma läbi nähtuna.

    VastaKustuta
  4. Ma küll ei ütleks, et teine vaatenurk praeguse asemel annaks tingimata midagi juurde. Kindlasti saab ühte lühikesse juttu rohkem sisse panna, kuid ka see oli üsna hea. st. ma eeldan, et soovitud ümberkirjutus oleks sama pikk kui praegune.

    VastaKustuta
  5. Kenasti kirjutatud lugu, ei pea mitu korda lugema, et aru saada. Ma ei kujuta ette, kas vahele mingi teine vaatenurk muudaks juttu paremaks, praegu on õudusmoment piisavalt kaugel, et kõhe olla, äkki nurga muutudes kaoks salapära ära.

    VastaKustuta
  6. Selline teismeliste linnalegendi moodi kolmanda isiku poolt "kusagilt kuuldud kõhe lugu." Tõepoolest, natuke õudne, natuke ebaloogiline ja natuke seletamatu. Miks mitte luua vahelduseks laastuna nn. linnalegendi. Aga, sealjuures mind häirisid tuntavalt NÄHTAVAD loogikavead ja koperdav esitus loo lõpus, mis pidanuks puändi esile tooma ja lugu mõnevõrra lahti seletama. Kõigepealt viimases kahes lõigus täiesti tarbetu sõnade kordamine ("tulutu") ja õudusloo jaoks pisut liiga igapäevane esitusviis, mis ei lase sisul domineerida ega õõval tekkida, lisaks aastatepikkuse südames hoidmise ja puutumatuse väide ja siis naabripoisi jutt "Kaaru peeglis elab...". Kaaru kostab lapse suust üksnes siis, kui tegemist on tema ammu tuntud ja teada mängusõbra, mitte aga aastaid tagasi kadunud, väikese lapse mõistes VÄGA suure naabritüdrukuga. Need kaks asja ei lähe kuidagi kokku ja loodetud puaänt "lapsesuu ei valeta" läheb siinkohal tarbetult tekkivasse loogikapahvakusse täielikult kaotsi.

    VastaKustuta
  7. Oudekkiga täitsa nõus. Mulle endale tundus ka, et see polegi nagu lugu, vaid mingi loo kokkuvõtlik ümberjutustus.
    Teisest küljest, kui ma oleksin kirjutanud pikemalt, siis oleks arvatavasti paljud asjad kaotsi läinud. Las ta olla pealegi lühike ja lihtsakoeline.
    Mis puudutab poisikese juttu "Kaaru peeglis..", siis minu loogikaga see vastuolus pole, sest see on võetud elust enesest. Minu naabritel, kes on juba pensionärid, suri kunagi poeg. Poja toas pole siiamaani mööblit vahetatud ega remonti tehtud ja kui nad oma pojast räägivad, siis kasutavad alati hüüdnime. Mina võiksin täiesti põhjendatult mitte teada nende ammu surnud lapse pärisnime.

    VastaKustuta
  8. Võibolla ma olengi lihtsate lugudega harjunud. Väga hea oli lugeda, läks hästi kiiresti edasi ning ei olnud vaja mitu korda lauseid üle lugeda et aru saada.

    Aga tunne, et tahaks teada saada, mis tegelikult siis juhtus, tekkis küll.
    Alul ma arvasin, et naine peeglis on tüdruku vana hing, mis aastatega veelgi vananeb ja näitab, milline laps tegelikult on aga see vist polnud päris see :P:)
    Mu meelest võib küll pikemaks kirjutada, kuid nii on ka hea.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.