Pesin lapiga lauda. Heledast puidust pinnale olid kleepunud kohvirõngad. Ma teadsin, et kui paksust savikruusist musta jooki rüübata, jääb midagi tassi servale, et sealt seejärel minu meelepahaks külgi pidi lauale valguda. Ja ongi laud rikutud. Kurat! Nühkisin küürimispastaga, aga tulutult. Tõmbasin helerohelised köögikardinad eest, et plekke lähemalt silmitseda. Võimalikult lähedalt - selleks oli vaja valgust. Jah, ja ongi puidu sisse imbunud. Peenikesed pruunid kriipsukesed moodustasid kena ühtlase helepruuni ringi. Kurat, kurat, kurat!
Õnneks helises uksekell. Lõpuks ometi. Kas nii raske on kellaaegadest kinni pidada? Ma talle kuradile veel näitan! Tõmbasin sõrmed kongu ja peaaegu tundsin väikest pehmet kaela oma küünte all. Avasin ukse ja üllatusin, sest ukse taga seisis mees.
„Tere,“ ütles mees. Ta limpsis oma huuli. Ila kleepus pumatina huultele, jättes suule mesise väljanägemise. Lasin käe lõdvaks, sest tundsin randmes värinat. Minu veresuhkur hakkas langema. Esmane näljahoog oli alati kõige hullem. Kaotasin pooleks tunniks kõik oma vaistud, jõu ning võimed. Sellele järgnes tunniajane taastumine, mille lõpetuseks saavutasin hetkeks täiesti arvestatava seisundi, kuid edasi... Õnneks polnud asi kunagi nii kaugele jõudnud. Nälg hakkas halastamatult keha üle võimust võtma – ta sisenes tulise jutina kuklast, hüppas lüli-lüli haaval mööda selga alla ning surus hambad lõpuks tervesse närvisüsteemi.
„Mida te soovite?“ ei hakanud ma pikka juttu tegema.
„Tulin kuulutuse peale,“ kogeles mees ja tõstis käe koos ajalehega. Ma ei pööranud pilku tema suult. Tõmbasin iseenesest keelega üle ülemise huule. Kordasin sama, aga väga aeglaselt. Ei, ma ei tohi! Mehe pilk eksles kaootiliselt mööda korterit. Kas ikka piisavalt kaootiliselt? Haarasin ruttu ukselingist, et mehe eest õlga kippuvat värinat varjata. Kus kurat ta on!
„See on mingi eksitus,“ sundisin hääle rahulikuks. Ma ei suutnud silmi mehe suult rebida. Veresuhkur oli arvatavasti kriitilise piiri peal. Minu kehal olid vajadused, minul olid vajadused. Selleks, et keha vajadusi rahuldada, tuli kõigepealt rahuldada enda omad.
„Vabandage, mul on kiire,“ sõnasin ruttu ja surusin ukse vastu tahtmist kinni.
Aga see väike raibe veel saab mu käest! Silme ette tekkisid mustad täpid, vaheldudes mehe tatiste huulte kujutisega. Mul ei olnud muud võimalust. Komberdasin kööki tagasi ja avasin kapi ukse. Kapi alumisel riiulil mustas tomp ning pilgutas paaniliselt silmi. Ma ei sallinud neid kahte vesist silma, see tähendab ühte, sest teise olin sunnitud ära kasutama paar kuud tagasi. Nii vähe oli alles jäänud, nii vähe. Vanasti oli kõik palju parem. Minu keha oli noorem ja vastupidavam. Sümbioos toimis veatult. Minu jaoks veatult. Mida aeg edasi, seda tihedamaks muutusid näljahood. Aplus suurenes. Midagi ei klappinud. Aga mis?
„Roni välja!“ käratasin. Veekalkvel silm ei pilkunud enam, vaid vaatas ainiti minu poole. Muidugi, mis moodi ta ronib? Kõik peab nende eest ära tegema. Tõmbasin harjavarrega tombu põrandale. Hea, et vaibad said hommikul kokku rullitud. Inimene näeb ühe silma ja ilma jäsemeteta naeruväärne välja, eriti veel väike inimene. Muigasin. Ega ta vist enam kaua vastu ei pea. Aga ma tean, kes on järgmine. Seejärel silmasin küüritud lauda. Nii ei saa, lauast ei jää muidu enam midagi järele. Vedasin ennast vaevaliselt elutuppa. Kummuti ülemine sahtel käis halvasti. Pidin kaks korda kõvasti tõmbama, enne kui see avanes. Mõtlesin veel, et kas võtta punane või roheline lina, kui..
„Nendel mängudel on nüüd lõpp,“ kostis hääl selja tagant. Pöörasin helikiirusel ümber. Need huuled. Ma ei suutnud enam. Tõmbasin turja küüru ja valmistusin hüppeks. Hüppeks? Püsisin vaevu püsti. See väike värdjas, kui ma ta kätte saan! See väike niru! Kuidas ta võis? Pärast kõike seda, mida ma olin tema heaks teinud. Ma olin kohutavalt pettunud. Kibedalt reedetud. Kahetsesin oma armulisust tema vastu.
„Ei ole mõtet pingutada,“ sõnas mees rahulikult, ajaleht endiselt näpu vahel. „Me teame, kes te olete.“
Tõesti? Primaadid! Te arvate, spekuleerite, järeldate. Aga te ei tea.
„Nüüd on sellel lõpp. Teiega on lõpp!“ jätkas mees. „Kuna te viimati üldse väljas käisite?“
„Minu kodu on minu kindlus,“ kähistasin ülbelt.
„Teie järgmine kindlus asub taevas, kuigi teid vist seal jutule ei võeta,“ iroonitses mees.
Sa armetu tõuk. Seal taevasel trepil ma sündisin. Sinna lähen tagasi. Konutan igavesti alumisel astmel, teid oodates.
Seejärel pöördus mees koridoris seisvate inimeste poole: „ Viige ta ära!“ Enne kui mees jõudis pea tagasi pöörata, lahkusin ma sealt, sellest maailmast, rebides mälestuseks kaasa paari punaseid huuli.
Jätsin maha viimase piirini lagunenud keha, ta teenis mind hästi, puuduva alalõuaga hinge vaakuva mehe, äsja hinge heitnud noore tüdruku rümba ja käpu täie šokiseisundis ametnikke. Oli veel keegi, kellega jäid isiklikud arved klaarida. Aga küll jõuab.
Peale nii mitut ümberkirjutamist võiks tegemist olla looga, aga ikka on pigem traagelniidid. Sõnastus ja sõnakasutus lonkavad. Minu jaoks häirivaim viga on emakeelsete sõnade sootuks vale kasutamine. Võõrsõnade puhul võiks sellele veel läbi sõrmede vaadata, aga, kui ikka ei tea sõna tähendust, ära parem kasuta seda, või kui sõna tundub niiväga sobivat, kasuta kontrollimiseks ÕS'i. Nt. sõna 'kongus' kirjeldab olekut nt. kongus nina, kongus sõrmed st. nad ongi sellised, ilma midagi tegemata ja seda ei saa muuta. Liigutusega tõmmatakse sõrmed konksu, kõverdatakse vms.
VastaKustuta'Pilgutas silmi', ja hetk hiljem täpsustus, et tombul oli juba nädalakese ainult 1 silm. Siis ei saa silmade pilgutamisest rääkida... Samuti: must tomp külmkapis ei saa olla samal ajal rümp. tomp ja rümp on erinevad asjad. Käputäis ei kirjutata lahku jne jne.
Miks tegelane (kui ta pole maine olend ega kristlane) kasutab kirumisel sõnu 'kurat' 'värdjas' tundub kuidagi kohatu. Kui ta tõepoolest olemuslikult vihkas mehi, võinuks vandesõnad ollagi mees-poisike-isane vms mis pidanuks paika ka halvustamise osas. Mis tähtsus oli kohvikruusil ja plekil kui tegelane pigem naisinimestest toitus, jäi segaseks. Lühijutus ei esine reeglina ebaolulisi detaile ja seiku, ning selles on võimalikult vähe ebaolulist või lihtsalt-niisama-juttu. Antud juhul laud, kohvitass, punane v. roheline lina, mis olid täiesti ebaolulised, pälvisid mahult 10x rohkem ruumi kui külmpkapis sisalduv silma pilgutav tomp, mille tekkimine ja sellest tulenev jälestus olid loo võtmeks. Lisaks veel mingi põgenenud tüüp, kellele kätte maksta ja kes ilmub loo viimases reas... Milleks?
Mingi võttega oleks võinud lõpus toda "mina" kirjeldada ka. Olemusega õrritamine oli hea, aga lõpuks jäi tunne nagu oleks jälginud lugu uduselt nagu läbi veinipudeli põhja.
VastaKustutaSõnade õigesti kasutamist saab edendada, kui seda hakata tähele panema.
Tolle valge laua ja plekist lugesin mina välja olendi iseloomustamise. tekkis ettekujutus üpris kurjast ja ja kibestunud tegelasest. Ootas kedagi külla, kelle jaoks pidi kõik ilus ja puhas olema?
Lahtisi otsi jäi kuidagi palju. Mitte neid, mis mõtlema panevad, vaid noid, mis kulmu kergitavad.
Minu meelest läks jutt ümberkirjutamisega rohkem ulmeks, kuid jutu mõttes halvemaks. Rabedust, hüplikust ja seostamatust tuli juurde.
VastaKustutaJutu oluline ümberkirjutamine on paras piin. Tavaliselt jätan ma selle ise tegemata, kui vähegi võimalik. Aga ma arvan, et mina teen valesti, mitte selle loo autor. Kui esimesed vaevad on nähtud ning asi käpas,saab ümberkirjutades kindla peale häid jutte kirjutada.
Algus oli tiba pikk, olen Leega täiesti nõus.
Lee ütlus "tõmbas kongu" kohta oli aga väga inspireeriv. :)Otsisin netis, ÕS-is ja mujal. Leidsin lõpuks sellise huvitava liitsõna moodi sõna nagu kongnina. Et nagu oleks kaks sõna: kong ja nina. Kahtlustan, et kas praegu või varem on mõnes murdes olnud igati OK öelda "tõmbas kongu". (nagu saab öelda ilus, ilu, usun sinu illu - ilusse). Lõpuks on eesti keeles päris ports sõnu, mida ÕS-is pole, kuid olemas on nad ikka.(ÕS-i külastan ma sellegipoolest, vahel)
need rümbad jm on oletatavalt teadlikult valesti kirjutatud. Lugu on ju mina vormis ja tegelane võib omas peas keeleliselt ebakorrektselt ka mõelda, eriti kui tomp oli söök, hetkel küll veel elus.
ehk kuigi Lee kommentaar oli pikk ja üsna karm ja valdavalt õige, võib loole ka teisiti vaadata. ;)
Nüüd on ulme. Ja tõesti rabe, segane, visatakse õhku kaks probleemi (miks nälg suurenes ning kuidas ta vahele jäi), millele üleüldse mingisuguseid seletusvahendeid ka aimamisi ei pakuta. Eriti oluline on see selle tegelase puhul, keda ta ootas ja tänu kellele ilmselt vahele jäi. Väga oluliseks tehtu, kelle kohta üldse mingit teavet ei anta, siis jääb segaseks ja arusaamatuks.
VastaKustutaAlgus mulle meeldis. See tekitas tunde, et mingi ülikorralik tšikk on - ja siis pärast osutus mingiks piinajaks üleloomulikuks elukaks.
Sõrmi saab minu arvates kongu tõmmata küll - konk on ka sünonüüm (murdeline) sõnale konks, sõrmi saab ikka konksu tõmmata. Minu arvates see oli hea väljend ka sellepärast, et "konk" teine tähendusvarjud on "ebasõbralik, kalk", siis muutub see sõrmede konksutamine kohe kraadi võrra kangemaks.
Eesti keele seletav sõnaraamat (http://www.eki.ee/dict/ekss/) on sellistel juhtudel tegelikult rohkem abiks kui ÕS
Mulle meeldis väga see nälja kirjeldus. Nii kui sööki nägi, nii kolks veresuhkur kukkus ja kõik need muud hädad. Ja see järjest suureneva nälja kirjeldus ja mehe ilased huuled. Rümp ja tomp võivad minu meelest küll ühed asjad olla. Ilma käte ja jalgadega inimese kohta võib vabalt öelda verine tomp ja see ei tee teda mitte vähem rümbaks.
VastaKustutaAga selle kriitikaga pean nõustuma, et natuke liiga palju lahtisi otsi jäi. Näiteks, miks ta nii hilja selle rümba kallale asus, kui nälg nii suur oli - ootas ilmaselt värskemat toitu ma saan aru, aga siis võiks seda ka rohkem välja tuua.
Ma ei ütle, et siin jutus midagi suurelt muuma peaks, lihtsalt juurde on vaja kirjutada, et valgeid laike täita. Ei pea kõike lausa üksipulgi lahti seletama, kuid autor arvestagu, minu kui rumalaga ja veidi asju teha ka puust ja mõni koht värvida rohkem punaseks :)
Esialgne plaan oli alustada nö tavapärase eluolu tasandilt, et seejärel kild-killu haaval lisada peategelasele ebainimlikke jooni. Lõpuks pidi selguma, et tegemist pole inimesega (ulme). Salapärane võõras oli lisatud pinge kruvimiseks. Ta pidigi jääma salapäraseks (mitte ajama lugejal pead sassi).
VastaKustutaKui juttu muutma hakkasin, jäi ainult üks eesmärk: ulmet, rohkem ulmet! Mahupiirang hingas kogu aeg kuklasse. Täitsa pikalt mõtlesin, et mida võtta ja mida jätta. Lõpuks hakkas tervikpilt isegi minu jaoks hajuma.
Mis puudutab emakeelsete sõnade kasutust, siis ütlen ausalt, ma ei ole kunagi selle peale sügavamalt mõelnud. Pole kunagi üksikut sõna eraldi analüüsinud. Kirjutasin intuitiivselt.
Lee kommentaar kulub marjaks ära. Teiste mõtted ning nõuanded samuti.
Tänud!
Ma lähen nüüd oluliselt teemast välja, aga kuna ei saa mitte vaiki olla, siis järgnev kiun: mulle tundub, et osa kommenteerijatest ei adu, kuivõrd keeruline on kriitiku töö. Lugesin siinseid kommentaare ja mõned tundusid väga kehvakesed ning kasutud. Kriitika peab olema konstruktiivne, muuhulgas kirjutaja-kirjanik peab selle põhjal 1) aru saama, millised on nõrgad kohad tema loomingus 2) saama lahendusi, viiteid kuidas edasi minna. Viimane on seetõttu eriti oluline, et autor võib isegi oma vigu näha, aga puudub oskus nendega midagi ette võtta.
VastaKustutaTeine probleem on kriitikute võimetus vahet teha loomingu objektiivsetel ja subjektiivsetel omadustel. Osad asjad, nagu sõna tähendused, on õhuke jää - piirkonniti on tähendusvarjundid erinevad ja kriitiku hinnang seetõttu subjektiivne.
Lõpetuseks pisuke meenutus: minu keskkooli lõpukirjandi proovikirjandit hindasid kaks noorukest õpetajat, mõlemal esimene aasta 12-nda klassiga tööd teha. Sissejuhatuses oli mul vaba loetelu vene kirjanikest. Õpetajad tõmbasid selle punasega maha ja tõstsid kirjanike eluaastate järgi loendisse. Arvestamata, et minu järjestus võis olla minu eelistuste järjekorras, et loendi kontekst oligi parimate kirjanike loetelu ...