26.07.12

Veel üks foto

Taevas oli pilvitu, ei ühtegi pilve ega pilveräbalat. Vaid kuskil päris kõrgel liikus väike valge täpike, kuid ega keegi siis keset Kadrioru parki selili viska, et taevast täppe taga ajada. Ontlikult pilku maises sfääris hoides, oli ideaalne suveilm.
„Hei, vaata. Luiged tõusid ka lendu. Sa ehmatasid nad vist ära.“ Nii kolmekümnene naine lõkerdas oma meessaatja käevangus. „Meest pegasusega ei kohta siin igapäev. Oi, on Kadriorus hobused üldse lubatud?“ Järjekordse heleda naerulagina katkestas matsuv musi naise huultele.
„Tiiu, oh sind küll.“ Mees kohmitses oma vöökotis. „Ma teen pilti. Kell kuus õhtul Luigetiik ainsamagi linnuta on vaatamisväärsus.“
Piltide klõpsutamise ajal surus Tiiu end Mardi lähedale, nii tema kullakest kutsuti ja võdistas õlgu. Kuskilt oli tulnud külm tuul, mis säbrutas tiigivett ja tõi naisele kananaha ihule.
„Lähme päiksekätte, Mart. Sul on juba küllalt pilte. Lähme nüüd.“
„Oo. Oota. Ma sain fantastilised kaadrid.“ Keegi oli eemalt midagi hüüdnud ning rahvas tiigi teisel kaldal pööras kui üks mees pead vasakule ja siis üles. „Vapustav! Nagu marionetid! Ma sain selle videosse.“
Kuskilt kohale hiilinud pilv libises päikse ette ja puude vahel läks hämaraks.
„Lähme nüüd. Mul on külm.“ Tiiu hambad plagisesid. Ta püüdis kaamerasse klammerdunud meest liikuma saada. Teised nende ümber olid liikvele läinud, mõned kaugemal olnud inimesed jooksid.
„Vihm tuleb, su kaamera saab märjaks,“ kasutas ta võimalikest võimsaimat argumenti .
„Pagan.“ Mart tõstis äreva pilgu taevasse. Ta tardus. „See suur? Padukas tuleb? Ei, see pole pilv. See ...“
Rahvas jooksis. Keegi naine kiljus siin samas lähedal. Nii kolmeaastane tüdrukutirts seisis üksi keset kruusateed ja vaatas naeratades üles taevasse. Tiiu pöördus. Ka tema oli näinud, mis ülalt tuleb. Siin oli vaid põgeneda.
„Fantastiline. Super. Anna see vana objektiiv oma kotist. Me saame rikkaks!“
Tiiu peatus. Külm tormiks tõusnud tuul rebis ta õhukest suvekleiti. Vanad puud kohisesid ja paindusid ta ümber. Vesi tiigis rabeles kallaste vahel ning kõige selle kaose keskel seisis üks mees ja tahtis talt objektiivi. Nüüd lõpu eel, selle tohutu laskuva ketta all? Ta tegi paar jooksusammu ja peatus. „Mart. Aga Mart?“ Endale aru andmata istus ta tuhandetest jalgadest tallutud teele ja pani pea põlvede vahele. „Ei. Ei. See ei saa nii olla. Kõik ei saa nii lõppeda, nii tobedalt.“ Ta tõstis pea. Mart seisis tema kõrval ja rääkis midagi, kuid ta ei kuulnud ühtegi sõna. Tal olid vist kõrvad lukus. Mees kummardus ja proovis teda püsti sikutada.
„Tere.“ Madal mehhaaniline hääl näis tulevat igalt poolt. „Me startisime just siit 80 tuhat aastat tagasi reisile kaugkosmosesse. Me oleme nüüd tagasi oma kodus. Te elate meil ees.Hääl vaikis ja Tiiu jõudis mõelda: „Neandertallased.“
„Kui päike loojub, ütleme me, mida me tahame. Kas nõuame teie lahkumist meie Maalt või naaseme oma uude koju või,“ jätkas hääl veel valjemalt. „Seniks me aga maandume. Vabandage tekkida võivate ebameeldivuste pärast.“

6 kommentaari:

  1. Hommikuselt unise peaga avastasin riiderist, et keegi on postitanud laborisse mingi foto. Vaatasin täpsemalt, aga osutus kirjalikuks fotoks eilsetest pargisündmustest. Tahtsin teada, et mis eile juhtus ja lugesin nii, et kordagi polnud tahtmist juttu nurka visata (nagu mul tihti juhtub). Kogu aeg oli huvitav. Aga siis lõppes ära. Ma arvan, et see ei peaks ikka lõpp olema, et ma tahaks edasi lugeda. Kuigi foto sai enam-vähem lõpetatud.

    VastaKustuta
  2. Esimese lugemise järel tekkis minul üks küsimus. Miks objektiiv, mis kõlbas nii kogu tiigi kui vastaskaldal oleva rahva jäädvustamiseks, ei olnud järsku enam sobilik külaliste ja nende transpordivahendi jaoks?

    Teiseks, ma kardan et sõltumata saabujate otsusest ei ole peategelaste tärkaval suhtel lootust kesta, kui naine suhtub nii mõistmatult mehe harrastusse.

    [„Tahtsin teada, et mis eile juhtus ja lugesin…“ Kas Manjana oli lihtsalt seljaga sinnapoole või miks ta eilsete pargisündmuste kohta ise midagi ei mäletanud?]

    VastaKustuta
  3. oi mulle meeldis, et neandertallased puhtas eesti keeles räägivad. mis tähendab, et tüüpide keel oligi sulaselge eesti. ja kuna sapiensid killisid omal ajal neanderthalised, jääb sõelale 2 väga loogilist järeldust - 1. eestlased on veel väljavalitum rahvas kui juudid 2. eestlased peaksid kättemaksuks ülejäänud 6 miljardit umbkeelset ise mättasse lööma 3. eestlased on homod
    ok,nüüd läks asi liiga segaseks aga kell on ka palju juba

    VastaKustuta
  4. Kuidas pidi need homod asjasse segatud on, sellest ma nüüd küll aru ei saanud, kuid tahaks väga. :)
    Keeleprobleem on kõikides sellistes juttudes olemas. Kui teemaks pole kontakti loomine ja kultuurilised eripärad, ei tahaks nagu pikki lehekülgi keele õppimisele kulutada. Kirjutamise ajal oli endal mõte, kuidas see võimalik oli, kuid Mike kommentaari peale mõtlesin parema ja märksa realistlikuma välja.
    Kui tulijad olid juba varem otsustanud, kuhu nad maanduvad ja suutsid meie sidekrüpteeringutest läbi murda, oli neil käepärast hulgaliselt heli ja pilti ja teksti, mille põhjal keelt õppida. Pool tundi kuni tund kõigi Eesti telejaamade ja raadiote ja mobiilikõnede ja ehk ka interneti salvestustest võiks ühe ulmejutu jaoks ju küll olla, et kohalik keel tõlkemasinale ära õpetada.
    See lahendus meeldib mulle endale palju rohkem, kui kirjutamise ajal peas olnu, mis juttu kirja ei jõudnud. Nüüd on järgmise jutu jaoksmeetod olemas, kuidas keele oskamine võimalik on. Aitäh Mikele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. homodega on asi lihtne, kui Homo sapiens ja Homo neanderthalensis kokku panna, on homosid 2 korda rohkem :)
      a mul tuli hoopis isu teemat edasi ajada ja kui manjana väga vastu pole, teeks hea meelega teise loo veel vanadekodust või fotost, kuigi see sõidab uuele teemale sisse

      Kustuta
    2. mina küll ühele "järjele" vastu pole.

      Kustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.