Me jääme igaveseks kokku

„Õhtust, kallis! Mul oli täna imeline päev, tegime tõelise läbimurde! Vaata!“ Mees säras toauksel ja sirutas välja rusikas käe. „Arva ära, mis mul on?“
„Pesemata rusikas,“ turtsatas naine.
„Seda ka, seda ka, aga arva ära, mis mul peos on!“
„No kuule, iga nädal on sul mingi imelik kartul peos. Olen loobunud mõistatamast. Ma ei suuda kunagi ära arvata.“
Raul avas aeglaselt näpphaaval rusika. Naine kummardus ettepoole, et paremini näha. Rauli peopesal ilutses pisut kärbatanud kartul. Hapukurgiilme naise näol püsis muutumatuna.
„Pähh, samasugune kartul nagu alati. Liiga väike. Mu vanaema söötis selliseid sigadele, mitte ei toonud kööki perele narrimiseks!“
„Ma pole kunagi sulle kunagi tavalist kartulit toonud! Täna lõpetasime laboris katsed uue mudeliga, kus sisalduvad täpselt samad ained ja mis maitseb ka täpselt samamoodi kui sealiha. Mul on kotis selliseid paar kilo. Täna teema ahjuliha kartulitega. Sealihapraad!“
„Kui praad, siis praad. Meil on need kartulid veel alles, mis sa eelmisel kuul tõid – kapsasarnased. Täiesti tavalise välimusega aga kapsa maitsega. Nüüd võime lausa jõuluprae kokku kokata! Aga ise möllad köögis, mul on pidevast kartulite koorimisest sügav siiber. Järgmisena paluks leiutada kartulid, mille koor tuleb ühe liigutusega puhtalt maha.“ Naine läks tuppa ja asus demonstratiivselt telekast reklaami vaatama.

Nad kohtusid juba kümme aastat tagasi, ülikoolis. Nüüd töötas Raul laboris, mis tegeles uute geenmuundatud organismide väljatöötamise ja katsetamisega. Nende töögrupp spetsialiseerus tavalistest kartulitest uutmoodi toiduainete leiutamisele, põhiliseks töövõtteks oli tulistamine. DNA püssiga, mis tegelikult on tehnoloogiat ja bioloogiat täistopitud kast. Kui tavalise püssiga saadetakse kerre kuul, DNA-püssiga tulistatakse rakku uued geenid, aastakümneid vana tehnoloogia. Sadakond aastat tagasi sai libahundiks moondunud inimesest lahti hõbekuuliga, tänapäeval saab tavalisest kartulist imekartul, kui tema rakkudesse tulistada võõra DNA-ga täiendatud kulla- või volframiosakesi. Peale võõra DNA peab metallile lisama veel märgistusgeeni, et pärast muundatud raku ära tunneks ja kuna võõras DNA on tavaliselt paikse loomuga, siis lisatakse komplekti viiruselt võetud geen, mille eluülesanne on kiirelt tegutseda. Kui kõik hästi läheb, liitub uus geen kartuli DNA-ga. Kui kõik ikka läheb hästi. Täna sai Rauli oma katsele kartulist sealiha vormida lõpliku kinnituse.

Nende õhtusöök nägi juba mitu aastat välja väga ühekülgne: kartulid, kartulid, kartulid. Raul teadis, et geenmuundatud toidu söömine avaldab mõju ka sööjale, kuid siiani polnud nad midagi erilist märganud. Toit nagu toit ikka: kõhtu täidab ja sees püsib. Inimese soolikad ja magu pole päris sarnased rottide elunditega ja muundatud kartuleid söönud katseloomadel ilmnenud rakkude muutumine inimesel tõestust ei leidnud. Rotid surid, inimesed elasid paremini kui varem – neil oli piisavalt mitmekesist toitu.

***
Hommikul peale tõusmist läks naine kohe tervisejooksule ja kui ta tagasi tuli, leidis ta eest segaduses Rauli.
„Tead, kallis, midagi on köögis juhtunud. Ma olen teadlane, kindlasti mitte mingi hull teadlane ja mina seda jama seletada ei oska ja see hirmutab mind.“
„Mis seal köögis siis on?“
„Ma panin ukse kinni ja ei soovita seda lahti teha. Köök on täis imelikke elukaid. Istuvad ümber köögilaua ja …“
„Elukaid?! Elukaid! Milliseid elukaid?
„Väga imelikud. Natuke on inimese moodi, aga mitte täiesti. Nad nagu räägiks, aga ma ei kuule midagi. Näevad välja nagu tuleksid otse keskajast. Riietus on kummaline ja osaliselt ei saa neid üldse näha, nad nagu paistaksid läbi.“
Naine avas vaikselt köögi ukse ja piilus sisse. Mehel oli õigus, laua ümber istusid imelikud tüübid ja tegid suitsu. Nende köögis, nende laua taga. Täiesti võõrad mehed. Ta sirutas kaela pikemalt välja, lähemal istuv mees märkas teda ning lehvitas kutsuvalt.
„Tule sisse, missa niisama piilud!“

Naine tõmbas ukse pauguga kinni. „Nad räägivad. Eesti keeles. Sa jätsid välisukse lukust lahti ja mingid kalkarid seadsid end meie korteris sisse,“ pöördus ta kurjalt Rauli poole.
„No kuule, ma olin ju kogu aeg kodus. Hommikul neid köögis polnud ja nad mingi hetk lihtsalt tekkisid sinna. Keegi ei läinud elutoast mööda. Nad ilmusid saladuslikult kööki ja nad pole tavalised inimesed, nad paistavad läbi.“
„Kuule, sina oled meil siin teadlane, kraadiga ja puha. Mina olen kirjanik, eksole. Keegi ei paistnud läbi. Ära tule mulle mingit jama ajama, et inimesed tekivad iseenesest. Sa võiksid ikka teada, mida inimeste „tekkimiseks“ vaja on, kuigi sa juba ammu pole seda pisikest trikki proovida soovinud.“
„Noh, eks aja nad siis minema,“ oli mees silmnähtavalt solvunud.
„Ajangi!“ ütles naine ja tõmbas köögiukse otsustavalt pärani.

„Tere, mehed! Kuidas te minu kööki sattusite ja millal te minema lähete?“
Mehed laua ümber vaatasid teda imestunud nägudega. „Teie köök? Meie sattusime? Meie olime köögis, teie tegite ukse lahti ja arvate, et meie sattusime. Meie olime siin ju enne teid ja meie ei lähe kuskile,“ ütles meloodilisel häälel kohevil juustega määratlematus eas mees.
„Ma kutsun politsei, kui te kohe liigutama ei hakka!“ teatas naine kurjalt.
„Kutsuge, kui soovite. Kuid äkki me peaks omavahel enne asjad selgeks rääkima. Ma sooviksin end tutvustada. Mina olen sahvrivaim Sebastjan.“ Ta kustutas koni tuhatoosi ja sirutas käe.
„Jah, muidugi, ja mina olen Haldjas! Hakake astuma, mul pole huvi mingiteks lollideks vaidlusteks!“
„Teie ei ole haldjas. Teie olete kirjanik ja see mees, kellega te koos elate, on Raul, geeniteadlane.“

Naise näole ilmusid punased laigud ja ta kriiskas elutoa poole:
„Raul, tule kohe siia! Viska oma sõbrad välja. Minuga ei tehta selliseid nalju!“ Keegi ei vastanud ja mehed köögis vaatasid teda etteheitval pilgul.
„Ei ole vaja alati oma meest süüdistada. Tema ei puutu asjasse. Soovite aknast välja vaadata?“
„Mis seal erilist on, ma just käisin väljas. Ma ei näinud midagi.“ Naise hääl kõlas juba pigem väsinuna. Jälle pidi ta kõigega üksinda hakkama saama ja Raul ei aita. Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Tühi tänav. Vastasmaja on vist imelikku värvi ja teed kaunistasid lugematud augud, nagu asfalti polekski.

Äkki nägi ta kaugemalt mingit tolmupilve kerkimas. Pilv lähenes kiirelt ja varsti eristas ta silm suurt hulka ratsutavaid mehi mingis imelikus vanaaegses sõjaväevormis. Esimesel ratsanikul oli käes pasun ja kui nad tema maja juurde jõudsid, pani ta pilli suhu ja tõi kuuldavale rõõmsa tra-ta-taa. Mehed hobustel tõstsid ühe käe ja hüüdsid “Hoi-hoi“ ning ratsutasid minema.

„Kes need olid? Mis toimub?“
„Nagu ma ütlesin, mina olen sahvrivaim ja arvan, et asi on nendes kartulites, mida teie sahver on servani täis. Meie oleme siin kogu aeg koos teiega elanud. See halli näoga mees laua otsas on magamistoa vaim. Kidurake selline. See paksuke on köögivaim. Meie oleme teiega kogu aeg koos elanud. Te pole meid kunagi näinud, meie tunneme teid pisiasjadeni, meie oleme personaalsed vaimud. Midagi muutus sel hommikul. Raul nägi meid läbipaistvatena, kui teie ukse avasite, olime täiesti nähtaval. Küsige oma mehe käest, tema on teadlane, äkki ta oskab selgitada.“

Naine tundis kuidas jalad muutuvad nõrgaks ja ta vajus köögi põrandale istuma. Vaimud istusid ümber laua ja ei teinud midagi. Niisama istusid, isegi ei rääkinud, vaatasid tühjal pilgul tühja lauda. Halli näoga kidurake suitsetas mõtlikul ilmel.

Hetke pärast tuli kööki Raul, elevil nagu alati.
„Ma tean, mis juhtus! Meil laboris levis mingi kriitikute artikkel, aga me keegi ei uskunud seda. Nad ei osanud ühtegi tõsiseltvõetavat arvutust oma väidetele kinnituseks tuua. Selles artiklis räägiti, et pikemaajalise geenmuundatud toidu söömisel, hakkavad inimestel ilmnema ajukoores seletamatud muutused. Seletamatud?! Milline teadlane põhjendab oma kriitikat seletamatuga!“ Ta vaatas võidukalt laua ümber istuvaid mehi ja põrandal kössitavat naist. Mehed noogutasid mõistvalt, naine näis väga väsinud.
„Ma helistasin ühele kolleegile. Ehh, teate, mu telefon näeb ka väga arhailine välja, aga töötab. Nojah, ma helistasin kolleegile. Ta oli öö otsa laboris olnud, korraks tukastanud ja kui ülesse ärkas, oli labor tühi. Enamus asju oli kadunud, ainult suured raamaturiiulid olid alles. Ta luges mingit raamatut ja leidis sealt samasuguse jutu. Et muudab ajukoort ja inimesed näevad asju, mida nad enne ei näinud.“
„Ahahh. Nüüd siis hakkamegi siin karjakesi elama ja hobustega sõitma?“ küsis naine end püsti ajades.
„Ei, miks hobustega. Endine maailm on alles, ega see päriselt ära ei kadunud. Kui me lõpetame nende imekartulite söömise ja hakkame sööma tavalist mullas kasvatatud juurvilja, mis pole kunagi imeviljade läheduses kasvanud, siis endine taastub. Või õigemini: me kaotame võime näha imelist.“
„Noh, aga sööme siis midagi normaalset. Kaua taastumiseks aega läheb?“ elavnes naine.
„Seda polnud kuskil kirjas. Aga mõtle, kas sa tahad, et kõik taastuks, et sul poleks vaimude nägemise võimet?“
„Et kas ma tahan elada koos nelja mehega! Juhhuu, minu unistus täitus, ma sain emandaks haaremis, kus on kõik mehed ja need on minu mehed!“ huilgas naine virila ilmega. „Nalja teed vä? Ma ei taha siia kööki mingit karja koledaid mehi!“
„Ma saan teie murest aru, mu emand,“ ütles sahvrivaim. „Kuid siin on väike aga. Vaadake veel kord aknast välja.“
Raul läks akna juurde ja vaatas aknast välja. „No on vist jah teistsugune, mis siis on?“
„Te ei saa neid tavalisi juurvilju süüa. Te enam ei näe neid. Kõik, mida te näete, kuulub imemaailmasse, kus on vaimud ja pisut kulunud välimusega vanamoodsad asjad. Te võite küll hea õnne peale leida mingi riista, mis näeb välja vanaaegne, aga töötab nagu tänapäevane, aga see on hea õnn. Kuigi teil meiega koos elada ei meeldi, ei saa te midagi teha. Me oleme teie pere vaimud ja kuulume teie pere juurde. Te kas näete meid või ei näe, aga me oleme olemas.“