16.07.12

Ülevaade ulmejutulaborist

Kirjutatud 14. juulil toimunud ulmehuviliste ürituse Estcon 2012 ettekande jaoks

Kuidas sündis ulmejutulabor? Otseseks tõukeks sai 2011. aastal Saarjärvel Estconi raamas pühapäeva varahommikul toimunud ja Mandi korraldatud kirjutamise töötuba, kus valminud „surematud“ teosed ootasid avalikustamist.
Ulmejutulabori tutvustav postitus ilmus 26. juuli 2011 ja algselt Estconi jutukirjutamise õpitoas osalejatest liitusid ja avaldasid oma jutud uppunud laibast: Mina, Metsavana, isa Pjotr, Mant, Pronto, Eva.



Labori põhimõte on blogikeskkonda viidud Mandi idee, kuidas hulk ulmekirjandushuvilisi valib ühe teema ja grafomaaniale kalduv osa neist asub lühijuttu kirjutama. Põhjuseid kirjutamiseks on erinevaid, kuid kindlasti kirjutavad Ulmejutulaborisse need rohkem kui ühe jutu, kes piisavalt hästi kriitikat taluvad. Meile on saabunud ka üks anonüümne kommentaar, kus öeldi, et tema ei avaldaks iial meil oma juttu, kuna kommentaariks võib vabalt saada teate, et jutukirjutaja on täiega valesti kirjutanud ja võiks kõik ümber kirjutada või üldse mitte kirjutada.

Ilmselt on ulmekirjanduse baasi tihedamad külalised seda tüüpi kommentaaridega rohkem harjunud ja nii lisandus laborisse suve lõpuks inimesi, kes kuulusid „omade ringi“: Ulmeguru, Krafinna, Tintalose koerad. 2011 oktoobri alguseks oli autoreid kokku 28, kellest pooltel oli valminud vaid üks lugu, lugusid kokku oli ilmunud 55. Lisaks „omadele“ tuli meile kirjutama ka inimesi, keda mina isiklikult tuttavatena ei tuvastanud.

Hetkel peaks meil autoritena olema registreeritud mehi poole rohkem kui naisi (kokku kirjutajaid 38), kuid jutte on meestelt 70 ja naistelt 63. 54% meestest on ainult ühe jutu kirjutanud, naistest ¼. Võiks öelda, et meessool on huvi korraks ulmejuttu kirjutada poole suurem kui naistel, aga kui naine juba otsustab, siis jäävamalt. Kuna ainult mina ja Artur oleme kirjutanud üle kümne jutu (13:14), siis kõige aktiivsemad sooliselt ei eristu.

Intekad
Novembris toimus laboris nn kirjutamisvõistlus teemal „Tõuse ja kõnni“. Kuna labori idee ei ole parimaid kirjutajaid välja selgitada, vaid igaüks kirjutab areneb vastavalt omale soovile, siis selgitasin kaheksa laekunud töö hulgast võitja välja loosiga. Loosi võitjaks osutus Artur. Kuna Artur on varem ulmeringkondades tekitanud ärevuse kui esimene eesti ulmekirjanik, kelle Algernonis ilmunud lugu tõlgiti prantsuse mainekasse ajakirja „Galaxies“, aga keegi temast midagi eriti ei tea, tekkis mul mõte, et võiks temalt uurida, kes ta selline on. Nii sündiski kuu lõpuks esimene labori intervjuu „Saame tuttavaks“. Hetkel on intekaid tehtud kokku kaheksa ulmejutulabori aktiivse autoriga.

Intervjuude eesmärk oli rohkem teada saada, mida autorid kirjutamisest ja kirjandusest ning ulmest arvavad, mitte uurida kuidas nende eraelu kulgeb. Kirjutamise kohta sain teada, et erinevalt minust, ükski teine ennast kirjutamise ajal ümbrusest segada ei lase ja mõnel juhul tuleb ümberringi pulbitsev elu kirjutajale isegi abiks.

Jutulaboris sai alguseks pakutud, et igal jutul on juures silt, kas tegemist on sci-fi, fantaasia või õudusulmekirjandusega. Aja kulgedes selgus, et kõikidele juttudele otsest sellist silti panna ei saagi või tuleb neid mitu panna. Hetke seisuga on juttudel silte nii: õudus 18, sci-fi 50, fantaasia 51. Nagu näha, on kõige rohkem jutte fantaasiakirjanduse sildiga ja kõige vähem õudust.

Sama selgus ka intekatest: õudust mainiti mitmel korral kui kõige ebameeldivamat ulmekirjandusžanrit ja fantaasia sai mitu korda lemmikuna kirja (kuigi peamiselt naissoost lugejad-kirjutajad). Siltide segaduse selgituseks tasuks öelda, et meie kirjutajad eelistavad lugeda ja ilmselt ka kirjutada jutte (romaane), millele konkreetset silti panna ei saagi. Mainimist leidis, et vampriide ja rambo-stiilis äktsionulme meie autoritele ei meeldi.

Huvitav on teada, millised kirjanikud meie autoritele meeldivad. Eesti kirjanikest mainiti: Laipaik, J. Paju, Jakobsoni, Jaik, Vahtra, Mälk, Tuglas, Kallas, Remsu. Orlau, Markus Vetemaa, Kunnas, Berg
Välismaistest Guy Gavriel Kay, Clark, Simak, Michael Crichton, Martin, Ursula K. Le Guin, John Norman

Miks inimesed ulmejutte kirjutavad või üldse kirjutavad? Siin pole meie autorid suvaliselt kirjutajast erinevad, eks nad ikka tahaksid, et teised loeksid ja ütleksid, kuidas tundub. Kuna meil on kombeks ärateenitult ka koledasti ja otse öelda, siis suurem osa kannatab selle ka kenasti välja, kuigi mitte kõik. Samas pole midagi hullemat kui kommentaaride puudumine.

Miks inimene üldse kellegi võõra autori juttu loeb? Selle vastust teab iga lugeja – algus pakub huvi. Aeg-ajalt ei tea seda iga kirjutaja (kuigi lugejana ta teab). Ära kirjuta igavat algust! Kui on kohe aru saada, et midagi põnevat tulemas pole, kirjutaja teeb koledaid kirjavigu, armastab lohisevaid ja halvasti kõlavaid lauseid, ei suuda enamus sellist juttu lugeda. Jutu alguslõigu kirjutamise kohta on hunnik teooriaid ja kui neid ka ei tea, miks siis üldse kirjutada. Vastus: sest mõnedele inimestele meeldib end välja kirjutada.

Statistika
Kõige enam klikke on toonud facebook (1303), google otsingud, ulme.ee (439), blog.tr (231), neti (222) ja 1 blogi (88). Otsingusõnadest pole eriti midagi välja tuua, peale ulmejutulabori (542+55+29) on guglunk saanud 17 klikki.
Riikidest on peamine rahvas Eestist, järgnevad Šveits, USA ja Soome.
86% kasutavad vaatamiseks Windowsi, 7% Linuxit, Maci 3%.
Lehitsejad: 33% Chrome, 30% Firefox, 26% Internet Exploretrer, 4% Opera.

Lugejate klikkide arv sõltub otseselt kirjutaja aktiivsusest. Siiani juhib klikitabelit Andrease „Intervjuu viirusega“selle aasta 12. aprillist 346 klikiga. Andreas kutsus kõiki omi ulmehuvilisi tuttavaid ja sõpru individuaalselt oma ainust juttu lugema. Järgnevad metsavana jutud, need mida ta avaldas Reaktoris ja vist ka paberil. Juba enne reaktoris avaldamist klikkis ta neid mitmeid kordi, mille järgi võisin ma oletada, et varsti see kuskil ilmub. Ka peale Reaktorit said tema jutud lisaklikke, ilmselt inimesed tahtsid vaadata, mida ta muutis: „Kindlus taevas“ (20. sept) 223, „Laenatud elu (24. jaan) 172 klikki. Järgnevad klikimagnetid on põhjendatud autori kirjutamisoskuse ja kirjanikuna tuntusega – ’ganna „Muinasjutt õnnelikust poisist“ (12 sept) 149 klikki ja jutt, mis õpetab õigekirja „Otsekõne kirjavahemärgid, näitlikustatud“ (’ganna 13. märts) 143 klikki. Järgmine tubli autor olen ma ise ja ma ei tea, kas tegemist on väga hea pealkirjavalikuga, või mitte, aga klikitakse: „Tasuv töökoht arvutispetsialistile“ ( 28. sept) 143, „Mure rooliga (3. august) 141 kikki. Klikkide statistikatabeli lõpetab jällegi ’ganna kirjanduslikult ja emotsionaalselt silmapaistev lugu „Vaata ette!“ ( 6. märts) 138 klikki. Kuupäevad on juttude juures antud kuna mida pikemalt jutt on internetis rippunud, seda pikemalt on tal aega klikke koguda.

Statistika kokkuvõtteks võiks öelda, et iga autor, kes oma jutu meile üles riputab, võib arvestada, et keskmiselt loeb tema juttu mõne kuu jooksul oma sada inimest. Suurem osa neist ei kommenteeri midagi, aga ta saab kindlasti tagasiside, sest kommentaarideta lugusid meil ei ole. Selliseid jutte, mille kohta keegi ei leia midagi oluliselt halba öelda, on tänu kriitikameelele vähe, kuid neid on siiski piisavalt. Mida lühem lugu, seda suurem on võimalus, et tegemist on hea looga. Mida pikem lugu, seda vähem lugejaid ja tavaliselt on lugeja pettunum, kui ta kogemata loeb läbi pika ja kehva jutu. Ehk internetti juttude kirjutamisel tasuks väga täpselt läbi mõelda, kas kõik mis kirja on pandud, ka juttu sobib või lõbustab kirjutaja peamiselt oma grafomaaniakalduvusi. Lühemad jutud saavad raudselt alati rohkem kommentaare.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.