Foto tagumine külg

„Faaak, pea valutab!“ mõtlesin silmi avamata. „Mida ma eile küll jõin, et mu kehaline olemine täiega puu otsast kukkunud päkkarit meenutab?“ üritasin silmi avamata vaikselt pilti kokku seada. „Kõigepealt olime mehega kodus, mina tegin süüa ja tema vingus, et pipart on liiga palju, siis pesin nõusid ja mees vaatas telekast midagi, mis teda pidevalt naerma ajas. Kui ta oli oma isu täis itsitanud, tuli ta kööki ja üritas mu selga silitada. Ilmselgelt tahtis keppi! Alati, kui mina olen end köögis orjates üleni higiseks ajanud, tuleb tema ja arvab, et just nüüd on parim aeg intiimsusteks! Ma sain jube vihaseks, tundsin kuidas nägu kuumama hakkas ja vasakusse silma tekkis tõmblus. Surusin viha tagasi ja nurrusin mehele meelelise häälega, et pean dušši alla minema.

Kiire vannituppa kadumine annab võimaluse plaanide koostamiseks – kuidas pääseda mehe tüütavatest tähelepanuavaldustest. Panin vee jooksma ja istusin potile. Pükstega. Et mõelda. Välja mõtlesin! Keerasin vee kinni ja läksin elutuppa. Mees istus diivanil, kuid tõusis kohe püsti, et mind jälle käperdama tulla. Manasin kavala näo ette ja haarasin mehel kirglikult kätest (et ta neid liialt käia ei laseks).“Kallis, lähme parki! Teeme murul väikesed dringid ja pärast kodus seksime end oimetuks!“ Mees, lollike, oli kohe nõus ja toppis oma tobeda fotoka vöökotti. Tagavara obje sinna ei mahu ja selle pidin, loomulikult, mina oma käekotti panema. Jah, ma olen koormaeesel!

Läksime parki, kus uitas ning vedeles meeletus koguses rahvast. Koertega ja ilma nendeta. Lastega ja lastetult. Ma vihkan koeri ja lapsi! Miks peaks keegi tahtma endale koju tüüpe, kelle peamine oskus on korteri segikeeramine ja pideva tähelepanu lunimine! Jaik! Vaatasin üle tiigi ja ehmatasin end kangeks – minu isiklik fuckbody istus teisel pool kaldal ja tema kõrval vedeles poolpaljas tüdruk, kaugelt vaadates sama hästi kui alaealine. Mida perset! Peaasi, et mu mees neid ei näeks. Juhuslikult on tegemist mu mehe sõbraga, aga pärast meie armsa salasuhte algust, üritan vältida olukordi, kus me kolmekesi kokku satuksime. Kuidas saab nii olla, et üks sõber on voodis imeline ja teine oskab ainult ära keerata? Tirisin oma mehe teise suunda: „Lähme päikse kätte, Mart. Sul on juba küllalt pilte. Lähme nüüd.“

Tema, loomulikult, arvas, et võiks veel mingit suvalist rahvast pildistada. Kes neid pilte vaatab? Ei keegi! Aaa, nüüd meenub! Appi, kuidas ma võisin unustada?! Mingi tulnukate laev maandus parki ja lömastas suurema osa rahvast! Mina jäin ellu ja nad võtsid mu oma taldrikusse kaasa.“

Lõin ehmatusega silmad lahti ja nägin, et laman kinniseotult mingil lauakesel. Alasti. Kogu keha kaetud juhtmetega. Keegi on mulle naha alla toppinud ilmatu hulga värvilisi juhtmeid! Proovisin pead liigutada. Jube valus! Tundsin, et ka pea külge on hunnik juhtmeid topitud. Vist juuste asemele. Appi, ma ei saa ennast liigutada! Karjumisel, vist, pole mõtet. Vaatasin ringi palju võimalik. Peale minu istus toas hulk väga vana välimusega inimesi. Kõik lamasid mugavates toolides ja vaatasid midagi seinal. Pöörasin oma pilgu nendega ühes suunas. Seina kattis ülisuur ekraan, millelt näidati lõpmatul arvul kaugusesse vähenevaid teisi ekraane. Jõllitasin ekraani ja ei saanud midagi aru. Äkki tundsin, et rinna küljes olev juhe andis mulle jubeda säraka, karjatasin. Mida nad minuga teevad? Jäin aga kohe vait, kuna ekraanile ilmus pilt, mis just äsja mu silme eest oli läbi käinud – punasinine äikesenool. Valu nool. Nende ekraanil. „See on juba liig,“ mõtlesin ja minestasin.