01.08.12

Labirünt


Aleks oli just suitsu põlema saanud, kui üle kolleegide lobisemise telefon taskus helisema hakkas. Ta oli ennegi tähele pannud, et helina järgi sai ilmeksimatult aru, kui sissetulev kõne tõotas tulla ebameeldiv. Seekord oli see tunne eriti tugev. Tõmban suitsu lõpuni ja helistan tagasi, mõtles Aleks, kuid heitis igaks juhuks pilgu ekraanile. Kollakalt helendav tekst oli kõikidest variantidest kõige halvem. KALLIS KAASA! Kunagi ammu, nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi, oli Ly Aleksi telefonis enda numbri taga oleva nime just selliseks muutnud. Siis olid nad just kooselu registreerinud, et koos tuludeklaratsioon esitada ja rohkem raha tagasi saada. Aleksile meeldis tegelikult mõelda, et nende vahel oli midagi enamat kui maksuseadused, sündiv laps ja teineteise enam-vähem väljakannatamine. Nüüdseks oli laps neljane ja nemad ise kulgesid oma abielus kenasti, rahulikult ja emotsioonitult. Nagu kõik nende tuttavadki. Armastus ...? Igatahes ei olnud nad seda kunagi teineteisele avaldanud.



Telefon helises ikka veel. Aleks jõllitas ekraani ja tundis kuidas nahk külma higiga kattus, kuigi parasjagu oli käimas korralik kuumalaine.

"Vastu ei võtagi?" küsis üks kolleegidest ja irvitas.

"Mingi uue liha sebinud omale suveks," sekundeeris teine ja irvitas ka.

Aleks komberdas eemale ja suutis kuidagi rohelise telefonitoru pildiga kujutist toksata. Tunne ei olnud petnud, kuigi ta soovis kogu hingest, et seekord vaist teda alt veaks. Ta ei mõistnud kohe imepisikestest augukestest väljapaiskuvaid helisid. Kostus vaid nuuksumist.

"Ly! Ly! Proovi rahuneda. Mis juhtus!?"

Läks mitukümmend sekundit enne kui Ly esimesed arusaadavad sõnad kuuldavale suutis tuua.

"Rosi! Rosi on kadunud!"

Kolleegid vahtisid imestunult, kuidas Aleks oma auto juurde tormas ja minema kihutas.

"Tibil on vist pool tundi vaba aega," nentis üks ja viskas koni prügiurnist mööda.

***

Kui Aleks koju jõudis, oli politsei juba kohal. Pikkade heledate kiharatega naismundrikandja helistas kiirabisse, samal ajal kui meespolitseinik hoidis Ly'd köögitoolilt maha kukkumast. Aleks tormas naise juurde ja kallistas teda. Kaotsiläinud laste emad olid peaaegu alati endast väljas, kuid Ly'ga oli täiesti võimatu kontakti saada.

Uurija sai esimese tunnistuse alles pärast seda, kui kiirabiarst oli rahustava süsti teinud. Ly'ga räägiti väga rahulikult. Kus Teie viibisite? Köögis. Ja laps oli kadumise hetkel? Elutoas. Kas välisuks oli lukustatud? JA! Ly lausa karjus neid sõnu. Loomulikult oli kinni! Ma hoian alati välisukse kinni! ALATI! Uurija vangutas pead, tõusis ja sammus akna juurde. Horisont paistis selgelt kätte. Korter asus maja kõrgeimal, üheksandal korrusel.

Tuppa sigines vaikus. Kõikidele politseinikele, takso- ja bussijuhtidele, hotellide portjeedele oli nelja aastase Liath Rosanna tundemärgid edastatud. Akende alused olid kümneid kordi läbi käidud.  AK-s lubati pilti näidata. Naabritelt tunnistused võetud, kuigi keegi polnud midagi näinud. Uurija oli nõutu. Ta kutsus Aleksi kõrvale.

"Kas võis juhtuda, et teie abikaasa siiski unustas korteriukse lahti?" küsis uurija läbitungiva pilguga Aleksile silma vaadates. Ei võinud, mõtles Aleks. Polnud olemas hoolikamat ema kui Ly. Vahel oli Aleksile endalegi veider tundunud, et Ly mänguväljakul või mujal avalikus kohas hetkekski last silma alt ära ei lasknud. Ja pealegi kartis ta paaniliselt sissetungijaid. Teismelisena oli varas öösel tema vanemate majja sisse murdnud ja tema toas käinud, kuigi temale endale vähimatki viga tegemata. Igal õhtul kontrollis ta enne magama minekut välisukse mitu korda üle. Ta keeras ukse lukku ka siis, kui Aleks vaid hetkeks elektriarvesti näitu kontrollima läks. Nende turvaukski oli kõikidest võimalikest kõige kallim.

Aga need asjaolud. Suletud aknad, üheksas korrus, rõdu puudumine. Igasuguse loogikatagi on selge, et laps sai korterist lahkuda ainult välisukse kaudu.

"Võib-olla tõesti unustas seekord," ütles Aleks murdunud häälel.

"Hästi, me ei tülita teid praegu rohkem. Ma panen siis protokolli, et uks võis ka lukustamata olla."

Aleks noogutas.

***

Kolm kuud hiljem oli Aleks täiesti alla käinud. Ega Ly’lgi paremini läinud. Naine oli sügavasse depressiooni langenud ja lamas enamuse ajast voodis. Aleks seevastu polnud Liath Rosanna kadumise päevast peale oma jalga magamistuppa tõstnud. Tema elas elutoas. Abikaasad kohtusid vaid kahe toa vahelises esikus, kus asusid vannituba ja WC ning vahel väga harva köögis, kuigi Aleks sõi vaid poest kaasaostetud poolfabrikaate. Tema sõi neid loomulikult külmalt otse pakendist. Peale rüüpas puhast viina. Ta oli nii pikalt joonud, et haises konstantselt. Töö juures püüti mõista, ikkagi jube tragöödia juhtus inimesega, kuid Aleks tajus, et kohe-kohe lastakse ta lahti. Eraettevõttes oleks seda ammugi tehtud, kuid munitsipaalsüsteemis sai tema probleemi veel mingi aja kalevi all hoida.

Sisuliselt oli tegemist kahe invaliidiga. Ly ema käis koristamas, kuid oli võimetu tütre ja väimehe vaimsesse seisundisse sekkuma.

Aleks suutis vaid juua ja oma iPhone'ist Liath Rosannast filmitud klippe vaadata. Kelgumäel, lasteaia jõulupidu, jalutuskäik sügiskuldses Kadriorus. Eriti meeldis Aleksile klipp, kus Liath Rosanna laulab erinevaid laule oma lemmikmultifilmidest. Shrek muidugi, Lõvikuningas, Lotte, Lepatriinude jõulud.

"Labirünt, labirünt",  laulab laps viisil, mida kasutasid pisikesed tegelased Lepatriinude jõuludes Jingle Bellsi ette kandes.

"Mida see labirünt tähendab?" küsib kaadritagune hääl, mis kuulub Aleksile.

"See on  üks koht. Ma käin seal valge tädiga," vastab laps naerdes.

"Kui valge see tädi on? Kas nagu jõuluvana habe?"

"Veel palju valgem."

Isa ja tütar naeravad.

Aleksile tõusid pisarad silma, meenutades, kui armsalt oli Liath Rosanna sõnades tähti  ja silpe ära vahetanud. Ovarad - oravad, tsukep - ketšup. Sama asi ka labürindiga. Labirünt.

***

See juhtus tavalisel õhtul. Aleks oli ennast kiiresti täis kaaninud. Ta tuli tualettruumist. Tuba, kus ta õhtust õhtusse lakkus, ei olnud enam see tuba. Korraks arvas ta, et kätte jõudis staadium, kus varasemal ajal kuradeid, aga tänapäeval rohkem tulnukaid nägema hakatakse. Toas polnud enam ühtegi tuttavat asja. Põrand oli kadunud. Rohekas ebamaises valguses kumasid paksud sammaldunud müüritised. Aleks seisis justkui vanade varemete peal ja vaatas alla iidsele labürindile. Käigud tundusid igas suunas seinte alla kaduvat. Aleks ei suutnud ennast liigutada. Siis hakkas ühes käigus midagi helendama.

Valge naine ilmus käigu keskele hetkega. Ta oli tõesti valge. Ükski näo detail ei heitnud varje. Valgem kui jõuluvana habe, jõudis Aleks mõelda ja jäi naise vasakut kätt jõllitama. Valge lummutis hoidis kinni lapse käest, kuigi laps ise jäi müüri varju.

"ROSI!" röögatas Aleks ja hüppas. Ta kukkus vastu põrandat, kuid valu ei tundnud. Labürint, või õigemini labirünt, oli kadunud. Aleks võttis pooltäis liitrise viinapudeli, läks sellega vannituppa ja valas pudeli sisu kraanikaussi.

***

Ta põlvitas voodi ees.

"Ly! Ly! Ärka üles! Ma tean kus Rosi on!"

Naine vedas vaevaliselt silmad lahti. Ta viibis kogu aeg poolune taolises olekus, magamata päriselt ja olemata päriselt ärkvel.

"Aleks?! Issand, kus sa haised."

"Pole oluline. Saad aru, ma nägin Rosit. Ta on labürindis. Mingi valge bitch vedas ta sinna. Ma toon ta sealt ära. Saad aru või ei saa?!"

"Mitu päeva ei ole sa juba kaineks saanud?"

"Vahet pole. Saad aru, ma toon meie tütre tagasi."

Aleks surus naise käe oma peopesadesse. Ly sasis teise käega mehe juukseid. Ta oli veendunud, et Aleks on lõplikult hulluks läinud.

***

Aleks libises teise äärmusesse. Nüüd istus ta kogu ärkveloleku aja elutoa põrandal ja ootas labiründi avanemist. Ta ei teadnud, oli ta töölt lahti lastud või mitte. Kõik pangakaardid olid Ly ema käes, tema neile söögi tõigi. Ostis oma raha eest või oli veel raha peale jäänud, Aleksil polnud aimugi. WC-d kasutas ta ainult lahtise uksega, elutuba pidevalt silmas pidades. Ta  polnud nädalate viisi korterist väljas käinud.

Ühel õhtul ilmus ootamatult toa uksele Ly, käes tass aurava teega. Ta tuli ja põlvitas mehe juurde.

"Aleks, ma saan aru, et sa usud, et saad Rosi kuidagi veel tagasi, aga äkki oleks aeg leppida, et ta on läinud. Ma ei taha, et me oleks nagu selle Madeleine McCanni vanemad, kes kogu oma elu kadunud last taga otsivad. Lepime sellega, et teda ei ole enam."

Ly ulatas Aleksile tassi teega.

"Segi oled läinud vä? Ma nägin Rosit. Ma toon ta tagasi," seletas Aleks erutatult ja rüüpas tassist. Ta ei pannud veidrat maitset tähelegi.

Ly ohkas ja suudles meest laubale.

***

Aleks tegi silmad lahti. Ta ei mäletanud üldse, et oleks magama jäänud. Ümberringi valitses pilkane pimedus. Ta tõusis istukile ja kobas taskutes. Üks tema kümnekonnast Zippost pidi kusagil olema. Ta leidis tulemasina ja samast taskust ka ühe paberilehe. Klõpsanud leegi põlema, ei osanud ta muud teha, kui vaadata, mis paber taskus oli. Võbelevas helgis paistsid ebaühtlased tähed. See oli kiri.

kallis aleks
rosi ja minuga on kõik korras
anna mulle andeks
ta oli ainult vahetusega nõus
ma pidin rosi tagasi saama
me armastame sind
MINA ARMASTAN SIND
ly

Aleks tundis, kuidas esimest korda pärast saatuslikku telefonihelinat rahu ta keha vallutas. Ta kobas taskutes ja leidis pooliku sigareti. Mõnuga süütas ta selle põlema. Hetk hiljem tundus talle, et ta nägi maas enda varju. Selja taga oli midagi helendama hakanud. Aleks pöördus rahulikult ringi ja vaatas valgele naisele otse silma sisse.

"Tere, mina olen Aleks," lausus ta, tõmbas sügava mahvi ja puhus tubli pahvaka sigaretisuitsu otse lumivalgesse näkku.

9 kommentaari:

  1. üks ettepanek. kepsut.

    VastaKustuta
  2. selline jutt, et ei julge kommenteerida. tahaks uskuda, et pole elust maha kirjutatud, aga kirjastiil on nii veenev. nojah, mõjub nagu noaga...

    kui nüüd veenvus ära unustada, siis ma olen ülakomahater. mina Lyle vahele ülakoma ei paneks, kuna see y ju hääldub eestipäraselt ii-ks, mitte ei kao ära ega moondu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma tean seda ülakoma reeglit, aga Lyga nägi nii jube välja, nagu läga, et läksin keelekuritegevuse teele. Lohutan end, et Wimberg kirjutab ka kärpsed.

      Kustuta
    2. Kas sidekriips ülakoma asemel igreklõpuliste käänamisel oleks väga vale?

      Kustuta
    3. Jah, sidekriips olex väga vale.

      Lisax, yhesilbilisi võõrnimesid käänataxe sageli ylakomaga ka siis, kui see häälduse seisukohalt polexki vajalik. Nt Edgar Allan Poe'le.

      Kustuta
  3. Kes see "valge daam" võis olla? Seni tean ma vaid, et igasugu sealpoolsed armastasid surelike lapsi enda maskeeritud vanurite vastu vahetada. Nüüd siis otsustas 1 sihuke võtta lapse ja kasutada last, et mehe abikaasa enda vastu vahetada, eks ole?

    VastaKustuta
  4. jah. Jutt on selline, et patt viriseda. Kui üldse, siis miks see siin on ja mitte mõnes (veebi) ajakirjas.
    Kui endale ette kujutada, et loen sama juttu Algernonist või Reaktorist, siis lõpp jäi pisut õhku. Võib-olla oleks pisut lisa tahtnud või siis just vähem. Just nii palju, et oleks aru saada, kuhu mees sattus, kuid valge daam oleks pildilt välja jäänud, et ei tekiks küsimust, et mis sai edasi. Et olukord sai lahenduse ja mida mees sellest arvas. Nii hästi kirjutatud jutu puhul tuleks ehk pigem esimene valida - pikem jutt.
    A, see suitsu mööda viskamise koht päris alguses meeldis mulle väga.
    Ja mingi ebamäärane koht kripeldab, kuid milline, löö maha, ei oska öelda. Kui välja mõtlen ja on ütlemist väärt, siis kirjutan.

    VastaKustuta
  5. Mind kripeldavad hoopis miks-küsimused siin. Miks juhtus see just selle, hariliku keskmise perekonnaga, tuhandetest sellistest? Miks laps rööviti aga naiste osas pakuti suuremeelselt vahetust?
    Ukselukustamisparanoia oli ehk pisuke ülepingutus.
    Kadumise ja masendusselangemise vahele pidanuks loogiliselt jääma ka aktiivne otsimisperiood või siis selle puudumise/kirjeldamatajätmise põhjendus.
    Ämma lepilikuse ja abivalmiduse kohta on ainult üks sõna – ulme!

    VastaKustuta
  6. mõned miksid on KaRel küll ülearu.
    Milline võimalus on, et loo peategelane teab, miks juhtus see lugu just temaga, tema perega? Ja kui see oleks ära seletatud, siis mida see muudaks. Näiteks, et lapse magamistuba oli üks väheseid kohti, kuhu too valge naine pääses ja antud laps oli tema valikutest parim.
    Niipalju kui mina aru sain, vahetati laps mehe vastu välja. Mees sattus meie maailmast välja valge naise juurde. Kui lugejatel on selles osas erimeelsusi, siis ilmselt on sellega loos mingi probleem. Kuid miks alguses võeti laps ja siis tehti vahetus,kes siin seda öelda oskab? Valge naine, kuid temale ei antud sõna ja ta poleks ka antud juttu ära mahtunud.
    Mis puutub ämmasse, siis ulmeline ämm on ulmejutus ju igati omal kohal. Lisaks neid emasid (naisele oli ta ju ema) küll, kes tulevad ja hädas hoolitsevad. Just taoline hoolitsus on ehk ebaharilik, kuid ulme = täielikult ebausutav nüüd küll mitte. Olukord ise oli ju ka üsna ebatavaline.
    a, uks. Kui see oleks olnud tegelastele endale täiesti usutav, et uks jäi lahti ja laps läks välja jalutama, siis kus siin see müstika oleks olnud? Miks pidi mees uskuma, kui labürinti nägi. Siis oleks olnud alkoholimürgitus palju tõenäolisem.
    See oli nüüd minu arusaamine jutust.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.