Õuna nõiduslik mõju

„Sa väidad, et te lahkusite koos ja sina olid viimane, kes teda nägi?“
„Ma ei tea, kas nüüd viimane, taksojuht oli ka, aga tuttavatest vist küll,“ ütles naine pilguga põrandavaibalt puru koristades.

Silmitsesin sekretäri: jummel, kuidas mõni mees nii suure ninaga naist võiks tahta? Ja need võrksukad! Kujutage ette saledat naist minis ja sukkades, kelle kogu olek anub seksikuse appteiti! Miks läks meie ülemus - tuntud elumees, rikkurite kõneisik - just temaga taksosse ja hiljem kadus jäljetult? Kui meediahurdad skandaali haistavad, olen omadega pees!

Ja kõik algas täiesti tavaliselt. Neljapäeval käisime, nii öelda, kogu kollektiiviga, edukat müügikuud tähistamas ja järgmisel päeval ülemus tööle ei ilmunud. Nali-nali! Kollektiivi tugevaim tsirroos saab järgmisel peol vaid mahla ja vett!


Ülemus ei jõudnud ka esmaspäeval tööle ja telefon oli võrgust väljas. Ta naine; jah, tal on ka oma naine; helistas ja otsis abikaasat, keda ta polnud peale neljapäeva näinud. Sekretär soovitas politseisse avaldus teha, aga naine arvas, et äkki mees hoopis lõbutseb ja pärast kirjutavad kõik lehed, kuidas armukade naine ajas politseiga meest ja armukest taga.

„Kas sa oled kuulnud, et uus iPad on välja tulnud?“ viis sekretär jutu teisele lainele.
„Ei ole.“
„Mis sa arvad, kas meil oleks võimalik seda firmale osta?“ päris ta edasi erutus silmis ja sättis oma liiglühikest seelikut.

Viimase aasta jooksul olime ostnud juba mitmeid iPade. Pooled töötajad kasutasid Apple elektroonikat ja jäi mulje, nagu kuuluksid nad mingisse sekti: pikad vestlused erinevatest lahendustest, uutest mudelitest ja oma tehnikat keerutati näppude vahel ilmel, mis ei jätnud kahtlust masina ja inimesevahelise intiimsuhte võimalikkusest.

Meie firma müüs erinevate firmade elektroonikat. Töötajatel, kes endale mõne Apple toodangu soetasid, kadus igasugune huvi teiste tootjate uuema elektroonika vastu. Kui ülemus (toosama pleipoi ja tuntud rikkur, nimepidi: Rein) avastas, et pooled töötajad müüvad ühe firma asju ja ülejäänud kõiki ülejäänuid, tahtis ta Apple fanaatikute erutust vallandamisega maandada. Ja siis sai ta endale viimase mudeli iPadi, mis muutis ta suhtumist täielikult. Üle öö. Kummaline. Mina olen rahul suvalise arvutiga, mis mu andmeid jooksutab ja õuna märk ühte teisest paremaks ei tee.

„Sa ju alles said uue, mis sellel viga on?“ vastasin sekretärile tõrksalt.
„Mine nüüd, kuidas alles? Mitu kuud tagasi! Uue kiip on viie tuumaga, kujutad ette? Kuid kaalub sama palju kui minu vana. Ma saaks oma asjad hoopis kiiremini valmis ja kliendid oleks rahul.“
„Ma vaatan. Mis sa arvad, kus Rein võiks olla?“
„Äkki ongi mõne naisega ära sõitnud,“ oletas sekretär ükskõiksel ilmel ja heitis vaibale õrnalt hoolitseva pilgu.

Ükskõiksus paistis ehtne. Äkki neil siis ikkagi ei susise? Äkki Rein kohtus öösel mingi teise armukesega ja nad läksid koos lennukile ja sõitsid soojale maale? Jabur! Sekretär võib teeselda. Aga miks ta peaks?

Läksin oma kabinetti ja üritasin mõelda. Varsti tulistavad ajakirjanikud mu auklikuks. Reinu Facebooki kontole pole keegi midagi kirjutanud, linkinud, laadinud, taaginud. Viimane profiiliuuendus pärines neljapäevast: „Täna õhtul hakkan Angry Bird’ks!“ Ma ise panin sellele ka „Like“ - Rein ja kuri linnuke, haa-haa. Praegu enam üldse ei aja naerma. Mobiililt laetud suva klõpsud kevadest, talvest, kurest keset maanteed. Loomulikult on ta erinevate Apple appide kasutaja ja i-ga algavate lehekülgede fänn. Või oli?

„Kuule, mul võib olla infot.“

Turundusjuht libises vaikselt uksevahelt tuppa. Kui tema ei tea, ei tea keegi ja kui ta teab, teavad varsti kõik. Huvitav, mitmendaks õnnelikuks „ainult sulle – vink-vink“ jutu omanikuks ma saan?

„Ma arvan, et logistiku, niinimetatud, „haigus“ on kahtlane.“ Rõhutatud silmade pööritamine. Ohjaa…
„Kas tema on ka kadunud?“
„Ta põõnab kodus, kontrollisin.“ Turundusjuht sättis end mu lauanurgale mugavamalt istuma.
„Nooh?“
„Aga ma kuulsin, et sekretär ajas mingeid lennukisõidu asju. New Yorki.“
„Sõu?“
„Tal on logistikuga mingi värk, põgenevad koos usasse, kui asi kahtlaseks läheb.“
„Jaah?“
„Kuule, ma kuulsin, et sekretär saab uue iPadi. Mul on seda rohkem vaja!“ teatas ta resoluutselt, otsekui oleks oma „infoga“ autasu ära teeninud.

Jälle see uus mudel! Vähe sellest, et ma pean firma avalike suhetega tegelema, tuleb mul ka töötajatele vahendite hankimise eest vastutada. „Ma mõtlen!“

Turundusjuht kadus ja mina jäin üksinda.
Päev kulges. Vaikselt. Telefon püsis tumm. Müügiosakonnas mängiti võrgus mingit piuksuvat mängu. Akna taga puul istus vares. Kurjakuulutavalt? Lind? Kuri?

„Mis nukrutsete siin!“ hüüdis keegi välisukse kolksust kõvemini.

See ei ole võimalik! Rein? Või pole see Rein?

„Rein!“ hüüdis sekretär rõõmsalt.
„Mina jah, aga Te võite mind Stiiviks ka kutsuda,“ kadus mees kabinetti.

Läksin talle järgi. Rein tahab Stiiv olla. Mis pagana Stiiv?!
„Tere, tere! On sul mingi haigusleht reedeks ja esmaspäevaks?“
„Haigusleht? Ma olen tervemast tervem. Haigustega on kõik kontrolli all."

Ja siis rääkis ta mulle asju, mida ma ei usu siiani. Kuigi tundub, et teistmoodi neid seletada ei saa.
Kogu jutu tulemusel astusin samuti nende salasekti ja ostsin tolle viimase mudeli iPadi.

Sisselülitamisel ei tundnud ma midagi, kuid ühel õhtul, kui olin silmad kinni pannud, teadsin, et nüüd olen valmis. Minus elas Apple vaim. Väiksema astme tegelane. Raamatupidaja mõõtu. Mulle piisas temastki. Ma sain teada, mida suurem osa mu töökaaslaseid ja inimesi terves maailmas ammu teadsid – liin ei tohi katkeda ja nii tegi Apple koostööd vaimudemaailmaga. Heade vaimude. Hingeloomadega. Abivalmite ja kenadega. Ideaalsete müügistrateegiagurudest haldjatega.

Too vaimude sisestamise programmijupp mõeldi välja mitu aastat tagasi. Palju varem, kui Steve Jobsi haigus teatavaks sai. Kuid haigus inspireeris vaimudele uue ülesande andmist: nad pidid leidma keha, kuhu lisaks Apple stiilis hingekeeli helistavate haldjate, saaks paigutada ka suure Steve Jobsi vaimse mina. Ning selleks kehaks osutus minu ülemuse Reinu oma.

Rein ei kadunud neljapäeval kuskile. Ta vaim osales viimasel vaagimisel ja osutus valituks. Kui kõik korda sai, tuli ta keha tagasi ja jätkas normaalset elu. Nii meiegi. Õnnelikud, et saame Suure Stiiviga koos olla. Maailma väärtuslikuma geeniusega.