Manjana lahkel loal rikun veidi labori reegleid ja kirjutan hilinenult omapoolse arenduse juttudele "Veel üks foto", "Foto tagumine külg" ja "Fotograafi vaatenurk". Lugu on loomulikult pühendatud 21. Taasiseseisvumisepäevale.
Robustselt tahutud odad vihisesid läbi õhu. Uku vaatas tagasi, tõmbas pea võimalikult õlgade vahele ja roomas edasi. Seekord tundus kindel olevat, et ta ei saa pääseda. Pikakoivalisi oli liiga palju, neil kõigil oli hea mitu viskeoda kaasas ja nad liikusid paganama kiiresti. Uku kuulis kuidas odad langema hakkasid. Üks napilt peast mööda, teine läks õnneks kaugemale, kolmas otse keset sääremarja. Verejuga purskus sõnajalgadest kõrgemale ning võttis Ukult viimse relva. Pikakoivaliste vastu sai ainult igivana võttega, nagu nende rahvas seda juba aegade algusest teinud oli. Kolme-nelja meetri pealt tuli ülikiire sööstuga, õlg ees, pikakoivalise ribidesse sõita ja tavaliselt oligi sellega lugu lõppenud. Üks vastane jälle vähem. Kuigi sellest polnud eriti kasu. Nad, raiped, sigisid kiiremini kui jänesed välul.
Verd haistsid jälitajad liigagi hästi. Uku teadis, et pikk kleepuv rada tema järel viib otseteed hukatusse. Nüüd said inimesed jälitamist juba rahulikumalt võtta, enam ei olnud neil vaja surmavat vasturünnakut karta. Tuli lihtsalt Ukut rahulikult jälitada, kuni ta verest piisavalt tühjaks on jooksnud, et siis kivikirve hoobiga pea vastu maad laiaks lüüa.
Uku arvas, et viimane hoop tuligi juba. Korraga lõi kõik valgeks. Läbi puulatvade paistis teine päike, esimene oli juba loojunud. Teravaid varje heitvas valguses nägi ta, kuidas inimesed ennast puude taha peita püüdsid. Kuigi Uku teadis, et surm on käes, ajas ta ennast igaks juhuks ühe jala peale püsti. Helendus puuladvas lähenes järjekindlalt, muutudes samas pisut mahedamaks.
"Mida kuradit," pomises Uku.
Järsku olid nad otse tema ees. Loomad, keda ta kunagi näinud ei olnud. Pikad, vibalikud, naljakate, silmadeta nägudega.
Ta lihtsalt kuulis neid oma peas. Ta sai kõigest aru. Ta ei saanud aru, kuidas ta nendest aru sai. Üks võõrastest loomadest kummardus ja võttis Uku jala enda kätte. Konnakoibi meenutavad sõrmed hoidsid midagi käes. Punaselt hõõguv kera. Haav paranes hetkega. Valgus kustus ja võõrad olid kadunud. Kadunud olid ka inimesed. Uku hakkas ennast unustades laagri, nende rahva viimase pelgupaiga poole jooksma. Tal oli pealik Taarale midagi väga tähtsat edasi öelda.
***
Laager oli tegelikult üsna suur. Vähemalt 10 000 neandertallast sibis ringi, peamiselt muidugi naised-lapsed. Mehed olid enamuses laagrit kaitstes surma saanud. Uku oli koju saabumist juba natuke pelgama hakanud, kuna näljased naised kippusid teda pidevalt ründama ja toit ei olnud see, mida nad tema küljest ära hammustada ihkasid. Mis teha, mehi oli vaevalt üks kahekümne naise kohta. Needki enamuses juba peaaegu kolmekümnesed vanaätid. Nii et noorel Ukul oli kõvasti lööki. Praegu hiilis ta mööda nurgataguseid pealikuplatsi poole, kuni kõrvu hakkas kostma Taara hääl.
"Kes nad sellised on, et nad meid kogu aeg tapavad. Metslased. Barbarid. Nende keeles pole selliseid väljendeidki! Nad oskavad ainult ahvi moodi häälitseda!" Pika ilusa halli karvaga kaetud Taara oli jälle kõige suurema kivi otsa roninud ja pidas sütitavat kõnet. Kuulamas oli teda vast mõni mudane põngerjas.
"Aga meie kaunis helisev eesti keel? Just meie peaksime maailma asustama. Meie, kelle keeles on neliteist kaunist käänet. Kolm imeilusat täpitähte, kuigi mulle tundub, et varsti nuputab keegi välja neljanda. Minu uusim leiutis - välted! Meie keel peab nii keeruline olema, et ükski pikakoivaliste salakuulaja end kunagi meie sekka ei saaks peita. Meie oleme kõige targem rass maamunal. Ja nüüd tulevad pikakoivalised, häh mingid inimesed, ja tahavad meid siit välja suitsetada. Kuulake, kui ilus see on. Sõida tasa üle silla. Kas saab maailmas veel midagi kaunimat olla. Kuigi ma ei tea, mis see sild on. Küll kunagi väljendile asi ka taha leitakse. Oot-oot. Sõida!!! Tundub uue täpitähe moodi olevat. Õ. Ma vist leiutasin just midagi..."
Taara jäi mõttesse. Uku taipas, et see on õige hetk. Nende vana pealik oli viimasel ajal reaalsust eirama hakanud ja kippus laagri kaitse korraldamise asemel pikkadesse kõnedesse uppuma.
"Taara! Ma tean kuidas meie suguharu ellu jääb. Homme täpselt koos päikesega tulevad ühed imelikud loomad meile siia järele. Nad lubasid. Ja viivad meid oma tähtedele. Me saame seal rahulikult elada. Ühtegi pikakoivalist seal ei ole!"
Taara vaatas ülevalt kivi otsast alla väikese Uku peale.
"Uku, sina oled? Mis soga sa nüüd ajad?"
"Kiiresti! Me peame homseks suguharu kokku ajama. Me lahkume."
***
Hiiglasliku ruumilaeva lastiruum oli paksult neandertallasi täis. Lõkked põlesid, küpsesid vardasse aetud hirverümbad. Kostus kilkamist, laulu, kõikjal tantsiti. Mitmed põlvkonnad ei mäletanud enam, kuidas oli elada pideva hirmuta pikakoivaliste rünnakute ees. Uku jalutas erinevate seltskondade vahel, endal rind uhkusest kummis. Just tema oli nad kõik päästnud. Niinimetatud õhtu lõpuks vajus ta Taara lõkke juurde ja pani pea vastu metalli, mida Maal ei leidu, plaanides silma looja lasta. Siis kuulis ta nõrka pominat.
"Läksid nad siis suure vee piiri pidi minema? Mitte ei mäleta. Pidid nagu minema, aga kas läksid ka, ei tule meelde. No mitte ei tule meelde." Uku kikitas kõrvu. Tundus, et see oli Taara.
"Taara, millest sa räägid," küsis Uku. Nüüd märkas ta lõkkesädemete valguses, et taadi nägu oli murelik.
"Tead, Uku, ma vist saatsin ühe salga mööda suure vee piiri sirguva päikese poole. Mäletad mu seitsmendat naist, Peko oli nimi. Tema oli juhiks. Neid oli päris palju, üks kahe laagrisse jäänu vastu. Nad pidid meile uue pelgupaiga otsima." Uku sulges silmad. Vanamees oli iga kolmanda neandertallase pikakoivaliste meelevalda unustanud!
***
Äke oli parasjagu vahis, kui nende žilettteravate servadega taldrikukujuline laev läbi Jupiteri keskel asuva ussiaugu päikesesüsteemi tuhises. Haigutades jälgis ta kollakate väävlipilvede möödakihutamist. Teist korda ta haigutada ei jõudnud, laev rammis läbi gaasihiiu atmosfääri ja korraga siras ekraanidel Päikesesüsteemi tähistaevas. Kuigi Äke väga-väga kauged esivanemad olid siit kümneid tuhandeid aastaid tagasi lahkunud, oli vanale neandertallasele selles vaatepildis midagi tuttavat. Kas tõesti meie päris õige isamaa? Tuli tegutseda.
Ta lülitas sisse kõik lainepüüdjad. Kohe hakkasid ekraanidel indikaatorid üles-alla hüplema. Äke vajutas erutust alla surudes üldhäire nuppu.
***
Kogu meeskond, neli neid oli, istusid juhtimisruumis paneelide taga. Helemeel, ainuke emane nende hulgast, hõõrus silmi.
"Vot selline elu keeb meie esiisade pühal maal," ütles Ihavald ja sülitas vihaga maha.
Pikakoivalised tegid tõesti igasuguseid hulle tempe. Tundus, et nad olid isegi mingisugusele arengutasemele jõudnud vahepeal. Kõige huvitavam oli, et nad nägid igaüks ise värvi välja.
"Hmmmm, oskavad karva värvi muuta," arvas Kiurupelg.
"Päris armas," mainis Helemeel kerge kadedusenoodiga hääles.
"APPI," karjatasid kõik kooris. Ekraanile oli ilmunud katke täiskasvanute filmist.
"Nad suudavad isegi karvu seljast maha visata," kähistas Äke vaevukuuldavalt.
"Pane see õudus kinni," käsutas Ihavald. "Tehku nad oma karvadega, mis trikke tahes, veritasust nad ei pääse. Meie esivanemate tapatalgud nõuavad õiglast kättemaksu. Ma lähen surmasülitajaid timmima. Varsti on nende hõim meie pühalt maalt pühitud."
Üks masin andis tugeva helisignaaliga märku. Helemeel tundis, et minestab. Pikal sõidul oli ta ajaviiteks keeledetektori eesti keelele programmeerinud. Ja nüüd andis see selge signaali.
***
Neandertallased olid avanenud vaatepildist täiesti pahviks löödud. Kõigepealt jooksis kaamera üle rohelise maapinna, taamal hakkas paistma otsapidi maasse kukkunud vana tüüpi lennuketas. Uskumatu, aga ketta alune mustas inimestest.
"Neetud, nad on pikakoivalistega sugu teinud," pahvatas Ihavald.
"Tasa," manitses Helemeel.
Laulupidu möllas oma võimsaimas hiilguses. Laulukaare all lõõritas 15 000 kauneimat neitsit puhtas eesti keeles, kõigil suukesed armsalt ammuli. Nende vahele oli pikitud ka võrdlemisi koledaid, ajamata habeme ja punaste silmadega isaseid. Hirvo Surva oli, nagu alati, pulti roninud ja lõhkus hiilaslikku koori juhatada. Aeg-ajalt tabas tema raudkõva rusikas kaunistuseks sätitud rukkilillekimpe ja siis kattusid esimestes ridades lauljad helesiniste ebemetega. Kõikjal lehvisid trikoloorid.
"Väga huvitav, tundub, et nad on juba nii kaugele jõudnud oma arengus, et suutsid lipu välja mõelda," nentis Kiurupelg, kes oli muuhulgas ka hobiantropoloog.
"Sõbrad," ütles viimaks siiamaani vaikinud Äke. "Mis siis, et nad ei näe enam meie moodi välja, mis siis, et nad on väga madalal arengutasemel, mis siis, et nad tunduvad pikakoivalistega hästi läbi saavat ja nendega ühiseid lapsigi tegevat. See kõik ei muuda peamist ja kõige tähtsamat. Nad räägivad sama keelt, mis meiegi. Nendegi hulka ei saa salakuulajad imbuda, õppigu nad seda keelt nii palju kui tahes. Ma arvan, et meie jumala Peko haru jäi siin kuidagi ellu. Juba see on kangelastegu. Me ei hävita neid. Me lähme ja küsime hoopis, kuidas me saaksime kasulikud olla ja planeedi tagasi võita nendele, kellele see tegelikult kuulub. Meile, eestlastele!"
"Ma panen siis ikkagi surmasülitajad igaks juhuks valmis," sõnas Ihavald ja rahunes.
***
Võimas veesammas tõusis õhku kui neandertallaste ketaslaev üle läänemere libises. Ihavald, kes oli sõiduki ärandamise ja kättemaksuaktsiooni organiseerimise peamine eestvedaja, istus pilooditoolis. Tallinnale lähenedes võttis ketas järsult kõrgust ja tõusis stratosfääri piirile. Seda jälitavad NATO hävitajad sattusid segadusse ja palusid luba Klaipeda lennuväljale tagasipöördumiseks.
"Kas läheme alla?" küsis Ihavald, välgud silmadest välja pritsimas.
"Lähme," nõustusid teised kooris.
***
Ketas kõhutas keset Kadrioru parki. Viimased õhku paiskunud inimkehade tükid potsatasid vastu katust. Uimased neandertallased ajasid ennast oiates püsti. Tundus, et keegi ei olnud suuremat viga saanud.
"Mis see veel oli?" küsis Äke esimesena.
"Ma ... eeee ... ma ... vist unustasin Maa gravitatsiooni andmed sisestada," pomises Ihavald näokarvade sisse.
"Tõivet mai või," röögatas Äke. "Sa oled ikka sündind pooletoobine." Ta komberdas Ihavalla juurde ja tahtis talle vastu hambaid anda. Mõtles siiski ümber ja lõi käega. Ikka veel kostis Ihavalla poolt reisi ajal ajaviiteks salvestatud tekst, millega nad pikakoivalisi enne hävitamist kostitada olid kavatsenud: "Me startisime just siit 80 tuhat aastat tagasi reisile kaugkosmosesse. Me oleme nüüd tagasi oma kodus. Te elate meil ees..."
Äke lõi rusikaga vastu juhtimispulti. Hoiatustekst katkes.
"Lähme välja!"
***
Ümberringi valitses täielik kaos. Eluslooduse keskele maandumiseks ettevalmistamata ketas oli enda ümber vaakumvälja tekitanud, mis inimesi, nagu sipelgaid muruniiduki terade vahel, tosinate kaupa puruks rebinud oli. Samas olid mõned madalatesse lohkudesse paiskunud täiesti terved. Äke ja Kiurupelg vaatasid ringi.
"Mida me nüüd teeme?" küsis Kiurupelg.
"Ma ka ei tea. Võtame mõne tervema kaasa. Me peame ju lõppude lõpuks aru saama, mis siin kuradi planeedil toimub. Vähemalt sedagi, kes nende pealik hetkel on."
"Selle äkki?" küsis Kiurupelg ja surkis karvase varbaga ühte tüdrukut.
"Selle jah. Võta kätest, ma võtan jalgadest."
Taamal hakkas kostuma sireenide huikeid.
See jutt veab ilma sarjakaaslasteta ka vabalt jutu mõõdu välja . Ja veel hea jutu mõõdu. Ning seos teiste osadega on täiesti olemas.
VastaKustutaHästi tehtud.
Tekib kohe tunne, et peaks mõne eriti kehva loo kirjutamaet oleks hea aus öelda, et ma olen kehvem, sest ma tahan nii. ;)
PS tahtmine parem olla võtab vahel krampi küll ja proovitud, lõdvemalt võtmine aitab.
Globaalsest vaatevinklist on see kahe esimese fotoga kooskõlas kuid läheb minu omaga vastuollu, nii et kõik edasine on ajendatud puhtast solvumisest.
VastaKustutaEbareaalsused, mida mina ei suuda liigitada ulme alla:
- neandertallased ei tea ise, et nad on neandertallased, sest see nimi pandi neile meie poolt hiljuti (vahemärkus: vene keeles on lõbus, kui hakata rääkima andertaallastest!);
- 10000-pealine laager ei ole sellises ühiskonnas logistiliselt reaalne (matemaatika: hea suure hirvega toidad ehk 500 kahejalgset, kust võtta Iga Päev 20 sellist korralikku looma lähiümbrusest!) ;
- keel ei püsi muutumatuna 80000 aastat (juba vanaema rääkis teistmoodi kui mina!).
Plusspoolele läheb Taara kui pealik mitte jumal (miinusena meenutas olemuselt liialt habetunud Ain Mäeotsa), mõned heakõlalised laused ja kaunid nimed.
aga see, et 80 tuhat aastat tagasi oli olemas lause "mine tasa üle silla"? ;)
VastaKustutaAga jah. fotograafi osaga kokkuviimiseks tuleks veel üks osa kirjutada. Praegu häid mõtteid küll ei ole, mis seal peaks olema. Telepaadid? Veel teine lendav taldrik, mis jäi hiljaks, fotograaf tõmmati lihtsalt haneks (oli ta küllalt tobu?), kogu mängu juhtis tegelikult laeva aju, millel oli ühendus fotograafiga ja kes käskis lömastajatel (hiljem) teha seda, mis vaja (seletaks ka nende kerget võhiklikkust). ...
A, see 10 tuhat elanikku ühes laagris. Põhimõtteliselt annaks seletada ütleja valearvestusega. Väike vihje kuluks siis aga ära, et tüüp valesti arvestas. (kunagi teatas üks inimene, Keila elanik, et Keilas on 50 tuhat elanikku. Täitsa tõemeeli arvas ta nii )
See „sõida tasa üle silla” oli olemas tegelikult veel palju varemgi, kahepaiksed susised seda enne imetajate tekkimistki juba (eeldusel et taat Darwinil oli õigus, milles ma isiklikult kahtlen, mis antud juhul ei puutu asjasse, kuid väärib siiski väljatoomist, ilma et sellest midagi sõltuks).
VastaKustutaEsialgse jutujada jätkuloona oli mul mõtteis tekst, kus Mart olnuks minategelame (NB! Esimeses ta seda ei olnud!) ja selgunuks, et ta oli tegelikult üks „neist” ne-a-dest, teadis oma sõbra ja naise afäärist ammu, lasi neil arvata et teevad teda lolliks, kuid tegelikult maksis täiega kätte. Õnneks enamik mu mõtteid klaviatuurist kaugemale ei jõua harilikult.
Matemaatiliselt võis jah vabalt olla, et nende toslemite jaoks oli kõik mis üle 23 (sõrmed+varbad+kõrvad+nina) oli „kümme tuhat” st venekeelne „tohhuja” tõlgiti nende keelde „kümmetuhat”, selle peale ma ei tulnud, maibääd.
PS! Teine taldrik, ma ütlen teine taldrik, see oleks lahendus! Kui saaks kuidagi sisse tuua teise taldriku!
Proovisin alguses KaRe juttu (mis oli hea ja igati põhjendatud) ka sisse põimida, aga asi läks käest ära. Jõle keeruliseks läks. Samuti oleks tulnud liiga palju maapealseid asju seletada, neljalt põhitegelaselt oleks fookus minema ujunud. Igatahes tundus nii, nagu sai, kuidagi kompaktsem. Minu versioonis oli Fotograaf natuke selline über eestlane-neandertaal, kes suhtles mõlema poolega. Sellepärast jätsingi otsad lahti: neli ne-a-d ajasid laeva ära ja tulid kätte maksma aga kui palju neid siin veel käinud on ja käib, loost välja ei tule.
VastaKustutaTeine taldrik viiks asjad kokku küll selles mõttes, et Fotograaf saaks hoopis uue näo ja mulle meeldiks kui Tiiu ka mingi tähtsa rolli omandaks lõpuks.
Aga kuidas ikkagi ne-a-d täpselt sama eesti keelt said rääkida ja isegi sõltumatult maapeale jäänutest Õ tähe leiutasid??? Vot siin tuleb mängu ridade vahele jäänud intergalaktiline meemiteooria.
jutt sul jookseb, ei saa kurta. ma mõtlesin algul, et äkki uku on masing.
VastaKustutareeglid reegliteks, aga tundub, et see jutt kvalifitseerub ka septembri jutuks (mis ei tähenda, et septembris ei peakski kirjutama) ;)
mida võiks kurta? (ma ilma ei saa). mina ei tea, kus on tolle uue kirjaviisi juurikas, aga eestlased kasutavad jube tihti lauseehitust, kus lause lõpeb tegusõnaga. sinu lemmik lause lõpetamise tegusõna on "on" või "oli". nad mõlemad pole eriti kirjanduslikud ja norivad asendust, kuid lause lõpus on nad lausa koledad. (ära hinge võta, kui jutt juba jookseb lobedalt, on aeg ilusamale keelele mõtlema hakata)
aga loogikavead mind ses jutus ei seganud. mis siis et silt sci-fi on pretensioonikas, tos jutus oli fantaasia ja huumorielementi piisavalt, et loogika pärast piigid murdmata jätta.
Lugedes siin välja toodud loogika vigu oli jube tahtmine vastu vaielda, aga ei suutnud kuidagi ära seletada, miks mind häiris, et inimesed loogika vigu välja tõid, ning nüüd Manjana on suutnud kommentaari viimases lõigus ära seletadad täpse põhjuse.
VastaKustutaNing mainiks ära ühe koha, mis mulle naeratuse suule tõi: "Ma arvan, et meie jumala Peko haru jäi siin kuidagi ellu." See kuidas selle pika ajaga Peko jumala staatuse oli saanud. See oli tore lisa detail, mis mulle meeldis.
Ning juttuga ühele poole saades olin selle lugemisega rahul, jättis mulle positiivse meeleolu, kuigi oli probleeme seda kommentaarides väljendada, ning kui hakkasid tekkima kommentaarid, mis vigu välja tõid, tuli jube tahe seda kirjatükki kaitsma hakata. See tõttu võin julgelt väita, et hästi tehtud.
PS: Manjana: "mina ei tea, kus on tolle uue kirjaviisi juurikas, aga eestlased kasutavad jube tihti lauseehitust, kus lause lõpeb tegusõnaga."
Mu keskkooliaegne eesti keele õpetaja teadis rääkida, et see halb komme on mõjutatud saksa keelest. Ning seal neil on tõesti kombeks tegusõnu liitlausete puhul viimasteks sõnadeks jätta.
mina tean ka nii, et tegusõna lause lõppu jätmine sigines Eesti keelde saksa keele mõjul. Pigem tuleks vist öelda, et tegusõnade lause lõppu mitte-jätmine tuleb saksa keele mõju jätkuvast vähenemisest.
VastaKustutaVaadake, mu vennad diagnoosis, ma tolereerin kolme sorti loogikavigu.
VastaKustutaEsiteks on ulmelised loogikavead – iga ulmejutt põhineb ühel ilmselgel loogikaveal. Väga lihtsustatult öeldes, siis sõltuvalt alamžanrist kas haldjate, ufode või zombide mitte-eksisteerimise eitamisel.
Teiseks koomilised loogikavead – iga nali põhineb ühel ilmselgel loogikaveal. Näiteks antud loos lõkked ruumilaeva lastiruumis on minu jaoks hea huumor, kus ilma pingutamata on vint üle keeratud.
Kolmandaks hädavaled – väikesed loogikavead, et varjata suuremaid. Kogu kirjandus kubiseb neist. Kogu näitekunst on üks suur loogikaviga, me ju teame et seda ei juhtu päriselt, aga aktsepteerime sellegipoolest ja elame kaasa. Meisterlikkus – see on loogika petmine.
Kui sisse on toodud süžee seisukohalt ebaoluline fakt, mis lisaks ei ole ei loogiline ega naljakas, siis see on põhjendamatu loogikaviga ja autori praak. Jutt, et huumor ühes situatsioonis õigustab mõttetust teises – see on isase veise väljaheide.