01.11.12

Drake Cement

Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hills'i mäestik, sajakonna miili kaugusele lõunapoole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivi lade ja US 93 raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.


Nüüd oli kõik teisiti. Ühel varahommikul 18 aastat tagasi plahvatasid pommid. Phoenixi kohal tundus lausa mitu seent kõrguvat, täpselt vastupidises suunas paistis ka seen, mis võis olla umbes Camp Navajo jalaväebaasi kandis. Kes said, põgenesid Drake Cementi. Võimsad mahutid, maa-alused laod ja paksust betoonist valatud tootmishooned pakkusid varju. Aga veel tähtsam oli, et just selles sõlmpunktis asus üks USA strateegiliste toiduvarude vaheladudest, mis pidi katastroofide korral Phoenixit varustama. Varased dreiklased, nagu nad ennast ise nimetasid, lõhkusid esimestel päevadel terasest silla Phoenixi suunal ja võtsid üles poole miili pikkuselt relsse Ash Forti hargnemispunkti suunduvatel harudel. Raudtee jäeti alles vaid Cottonwoodi suunal, kuna see oli nagunii tupiktee, ega kujutanud ohtu. Nad lõikasid ennast teadlikult muust maailmast ära. Kuigi relvastatud dreiklased ootasid kuude kaupa ronge, mis pidid neid näljasurma mõistma, ei tundnud nende vastu huvi mitte keegi.

Teisel-kolmandal aastal hakkasid dreiklased tasapisi uurimisretki "oma" territooriumist väljapoole tegema. Alguses käis uurimisrühm Pauldenis, pisikeses linnakeses kõigest kuue miili kaugusel. Linn oli maha jäetud. Samuti oli maha jäetud Pauldeniga külgepidi kokku kasvanud Chino Valley. Esimesi "väliseid" nägid nad alles 30 miili kaugusel Prescottis, linnas, mis oli paljudele dreiklastele varem koduks olnud. Nad ei kohanud seal sugulasi ega pereliikmeid, vaid radioktiivselt saastunud suurlinnade ümbrustest pagenud rändajaid. Neid oli nii San Diegost, LA-st kui mujalt läänerannikult. Seltskond oli linnakese lõunaosas umbes nelikümmend maja elamiskõlblikuks seadnud ning tegeles jõudumööda maaviljeluse ning karjakasvatusega. Kuigi nende kaitse oli hambuni relvastatud, ei olnud nad liialt sõjakad. Kaks kogukonda, dreiklased ja prescottlased, sõlmisid esimesed arglikud sidemed ning hakkasid teineteist lõpuni usaldamata vaikselt omavahel kaupu vahetama. Konservid, kuivatatud puuviljad ja maiustused dreiklaste poolt; vili, kariloomad, tubakas ja iseaetud alkohol prescottlaste poolt. Kaupade vahetamise kohaks oli purustatud sild Drake Cementi lähistel. Prescottlased tõid oma vahetuskauba kohale iseehitatud vagonetil, kuid seejärel tuli kaup seljas läbi oru teisele poole vedada. Dreiklased vedasid nagunii kõike lihtsalt seljas. Aastad möödusid.

***

Elisha rühkis kaaskonnaga läbi tibutava vihma katkise silla poole. Tuumasõda oli midagi muutnud. Piirkonnas, kus varem oli sademeid alla 300 mm aastas, tibutas nüüd pidevalt vihma. Samas, kui enne oli kerge lumekirme talviti tavaline asi, siis nüüd oli õhk pidevalt ühtlaselt soe ja pärast sõda polnud kraadiklaas kordagi külmakraade näidanud. Ideaalsed tingimused põllupidamiseks, endine preeria oli muutunud viljakaks maaks. Võib-olla peaks meie ka vilja kasvatama hakkama, mõtles Elisha, kuid heitis selle mõtte peast. Toitu jätkus vähemalt viiekümneks aastaks.

Prescottlased saabusid õigel ajal nagu alati, tund pärast päikesetõusu. Elisha viipas meestele teispool orgu. Prescottlased vinnasid kandamid selga ja asusid järsakut pidi allapoole liikuma. Elisha jälgis neid pilguga - täpselt 15 meest, kõigil suured kotid köitega selga seotud, kõige taga kaks ohelikku pidi aheldatud veist. Tavaline vahetus. Elisha liigutas järsult pead oru suunas ja ka tema karavan läks liikvele. Samuti täpselt 15 meest, kõigil pakid seljas. Vahetus toimus alati oru põhjas, kõige madalamas kohas, kus mõlemal poolel oli võimalus teise poole jõudusid hinnata ning kahtluse korral tehing katki jätta. Üks kord oli selline asi juhtunud ja tol korral oli tegemist arusaamatusega. Sellegi poolest ei tohtinud kunagi valvsust kaotada. Üks viga võis sinu asunduse eksistentsi mõne tunniga lõpetada.

Meeste grupid jõudsid teineteisest umbes 50 jala kaugusele. Nad panid kandamid maha ning liikusid teineteist teraselt silmas pidades poolkaare kujuliselt vahetuskauba kuhja poole. See oli hetk, kus tavaliselt järgmise vahetuse üksikasjad kokku lepiti.

"Paul, kuidas käbarad käivad," hõikas Elisha. Nemad kaks olid viimastel aastatel kaubavahetajate gruppe juhtinud ning Elishale hakkas tunduma, et Paul on juba peaaegu nagu sõber.

"Pole viga, Elisha," vastas Paul. "Mul on sulle täna pikem jutt."

Elisha kergitas kulme. Mis pikka juttu vajas vaidlemine viskipudelite ja kommipakkide suhte üle? Ta muutus valvsaks.

"Ma ei tea, kas sa tead, et me suhtleme nendega, kes meist lõunapoole jäävad. Seal on üks suurem asundus ennast Phoenixi eeslinna sisse seadnud. Viimane kord rääkisid nad meile ühest huvitavast asjast." Paul tegi pausi ja laskis Elishal sõnu seedida. Elisha tõmbas koldil taskus trikkli vinna.

"Nad olid veelgi lõuna poolt sõna saanud," jätkas Paul, "et keegi on kusagil ühe rongi tööle pannud. Nad palusid meil uurida, kas sel rongil oleks võimalik siitkaudu põhja poole liikuda. Meie poolt takistusi ei ole, aga ilma teie abita ei ole sel rongil kusagile minna. Selleks oleks tarvis sild uuesti üles ehitada, rööpmepaarid taastada, kus vaja, ja Fort Ashi poolne pöörang korda teha. Teie peaksite hea seisma, et rong Fort Ashini jõuaks. Kas te võiksite seda varianti kaaluda. Meie oleks küll väga huvitatud."

Adrenaliin vallutas Elisha kõik keharakud. Võimalik kaubavahetus paljude teiste asundustega? Dreiklastel oli alles väga suurtes kogustes strateegilisi varusid. Mõnda tüüpi konservid küll riknesid, kuid teised olid veel täiesti söödavad. Aga muidugi maiustused, praegusel ajastul kallim kui kuld. Võib-olla vajab keegi isegi tsementi, mida oli neil ladudes samuti meeletutes kogustes. Ärimees Elishas tõstis pead sellise hooga, et hing pidi peaaegu kinni jääma.

"Aga mis meie sellest kasu saame?" küsis ta täiesti loogilise küsimuse.

"Nad ütlesid, et kui rong läbi saab, võtavad nad igast asundusest ühe inimese kaasa. No, kellegi kes võib sidemeid luua või mis iganes äri ajada. Igatahes selline nende pakkumine on. Kuidas jääb siis, räägid oma Vanemate Kogule sellest võimalusest?"

Elisha ei vastanud. Tema mõtted keerlesid juba selle ümber, kuidas just tema oleks see, kes rongiga laia maailma äri tegema sõidab. Kerge konkurents võis sellele kohale ju olla, aga ta oli kindel, et just tema võidab õiguse Drake Cementist lahkuda. Sellepärast, et tema tahtis seda kõige rohkem.

***

Suurpäev lähenes. Elisha oli suure vaevaga Vanemate Kogu lõpuks nõusse saanud. Koos prescottlastega paigaldasid nad vanadele alustele uued talad ning ehitasid silla kandekonstrukstioonid uuesti üles. Samuti oli aegsasti korda seatud Fort Ashi suunduv haru. Jäi üle vaid hingevärinaga oodata, millal rong lõpuks saabub.

Elisha ja Paul kohtusid nüüd iga päev. Nende kahe jaoks polnud ettevaatusabinõud enam olulised. Elishal polnud aimugi, et alati kui ta sillal Pauliga vestles, hoidis keegi dreiklane teda hoolikalt kirbul. Vanemate Kogu ei jaganud täielikult Elisha vaimustust ning kahtlustas, et afäär rongiga võib Drake Cementile halvasti lõppeda.

Ühel õhtul Pauli ei tulnud. See sai ainult üht tähendada. Rong oli Prescotti jõudnud.

***

Kõik Drake Cementi elanikud olid kogunenud raudtee ümber. Noored neiud kandsid parimaid riideid ning olid ennast hoolikalt käepäraste vahenditega meikinud. Võimalik, et nii mõnigi lootis head partiid rongiga saabuvate printside hulgast. Ka vanemad inimesed olid põnevil, juba mitu dekaadi ei oldud võõrast rahvast nähtud, välja arvatud prescottlased muidugi. Raudtee kõrvale olid kuhja laotud kastid kauba näidistega, mille Elisha pidi kaasa võtma. Õhus oli elektrit.

Lõpuks hakkaski midagi viimaste mädanenud Saguaaro kaktuste vahelt paistma. Rahvasumm vakatas. Elisha tundis kuidas jalad kontrollimatult värisevad. Monstrum liikus aeglaselt Drake Cementi poole ja ületas kägiseva silla. Rongi ebaühtlast liikumist jälgisid katustelt ja muudest peidukohtadest 40 täisvarustuses linnakese parimat laskurit.

Vedur tundus olevat kokku keevitatud vana tüüpi auruvedurist ja kahest veoauto kabiinist. Kõik aknad olid terasplaatidega tihedalt suletud. Veduri külge oli jäigalt seotud kahest üksteise peale tõstetud merekonteinerist moodustatud vagun. Selle taga tilpnes veel neli madalamat vagunit. Groteskne sõiduriist vähendas luust ja lihast läbitungiva krigina saatel kiirust ning jäi seisma täpselt seal, kus dreiklased eeldasid.

Esialgu valitses vaikus. Dreiklased vahtisid suurte silmadega, lõuapärad laiali, imesõidukit. Rongist ei kostnud kippu ega kõppu. Huvitav, kes sellise asjaga küll sõidab, mõtles Elisha. Ja kes tuleb üldse mõttele selline asi valmis ehitada? Igatahes oli rong nüüd kohal ja Elisha oma eesmärgi saavutamisele väga lähedal.

Käis kõva kolakas. Siis teine veel. Veduri katusel avanes luuk, kust hakkas paistma pisike peanupp. Käis korralik kärgatus, koos sädemetega lendas luugist välja inimkogu ja maandus, jalad harkis, veduri katusel. Olend seisis käed laiali ja põrnitses kaabu serva alt kogunenud rahvamassi. Tal oli seljas õhuke valge triiksärk, liibuvad püksid ja ühes käes klaasikilde täis liimitud kinnas.

"Hei rahvas! Mina olen Jackson Michael! Tere, Drake! Te olete kõige lahedam publik!"

Dreiklased vahtisid juhmil ilmel, kuidas koomiline veidrik oleks justkui edasi astunud, kuid tegelikult liikus hoopis tagurpidi.

"Ma mäletan seda keigarit," seletas vana dreiklane Elisha selja taga. "Aga minu arust suri ta juba kõvasti enne sõda."

Elisha oli segaduses. Selline naljanumber ei saanud ju asunduste omavahelist kaubavahetust juhtima hakata. Vahepeal lõpetas Jackson vedurikatust pidi liikumise ja viskas elegantse randmeliigutusega kaabu luugist sisse. Ta tuli päris veduri servale.

"Andke mulle andeks mu väike kirg jäljendada suurt Michael Jacksonit," ütles sa seekord täiesti tavalise häälega. "Mul on suur au teie kaunist linna külastada." Jacksoni pilk libises üle hallide hoonete ja tsemenditornide. Rahvas ärkas tardumusest ning hakkas kihama. Mees rongist tõstis käed. Rahvahulk vakatas taas.

"Mul on väga hea meel, et te otsustasite raudtee taastada," hüüdis Jackson üle rahvahulga. "Meie pakkumine on jõus. Kui soovite, võib keegi teie hulgast meiega ühineda ning teistes asundustes oma kaupa pakkuda. Ühendame uuesti kesklääne! Ühendame USA! Ühendame maailma!"

Rahvamass lahvatas ovatsioonidesse. Kõik tõstsid käed, lehvitasid ja karjusid. Jackson lasi rahvamassil rahulikult möllata. Viimaks tõstis ta uuesti käed. Hetkeline vaikus.

"Ja nüüd küsin mina, esimese pärastsõjajärgse rongiliini asutaja, kes on see väljavalitu teie hulgast, kellel on au minu tagasihoidliku rongikesega sõitma tulla?" Jacksoni kõnepruuk vaheldus pidevalt. Kord nagu kampaaniat tegev presidendikandidaat, kord nagu kirikuõpetaja.

Elisha astus ettepoole. Dreiklased pöörasid pead ja jõllitasid nüüd teda.

"Mina!"

Jackson vaatas Elishat hindava pilguga. Paistis, et ta oli vaatepildiga rahul.

"Kui sul pagasit on, siis pane see viimasesse vagunisse," ütles Jackson, seekord ilma teatraalse toonita. Kolinaga avanes neljanda vaguni allosas terasest luuk. Elisha viipas oma meestele ning need hakkasid pakke peale laadima. Jackson kiikas pidevalt sinnapoole, kus pappkastid rongi kadusid. Lõpuks sai töö valmis. Veduri katuselt lendas alla nöörredel. Jackson noogutas Elishale. Dreiklased jälgisid hiirvaikselt, kuidas Elisha kiiresti veduri katusele tõusis. Jõudnud üles emabas Jackson teda.

"Kallid sõbrad! Meil on aeg lahkuda," hüüdis Jackson. Ta osutas aupaklikult luugile katusel ning Elisha kadus kärmelt rongi sisemusse. Jackson viipas viimast korda ning kadus samuti. Mõne hetke pärast hakkas rong ägisedes liikuma, jättes raudtee äärde maha hämmeldunud ja pisut segaduses dreiklased.

***

Elisha silmad harjusid hämarusega ning silm hakkas tasapisi veduri sisemust seletama. Ega seal suurt midagi polnudki, vaid üks suur kang keset põrandat.

"Pidur," ütles Jackson, kelle kätte oli ilmunud läikiva peaga antiikne jalutuskepp, ja osutas ukse poole, mis viis vagunitesse. "Lähme sinnapoole, ma näitan sulle, kus sa elama hakkad." Nad liikusid esimese vaguni ülemist kaubakonteinerit pidi teise vagunisse. Hetkel, mil nad rauast treppi pidi alla laskusid, tõmmati luugid aknaavadelt.

Vagun oli sisustatud väikeste lauakestega. Iga laua taga istus mitu meest ja naist. Mehed olid suured, karvased ja tahumatute näojoontega, naised seevastu ilusad, rinnakad, sügava dekolteega ning liiga lühikestes minikleitides. Jacksoni ilmumine oli justkui märguandeks. Kostma hakkas purjus meeste mörinat ja naiste naerupurtsatusi. Hõõgvele lahvatasid jämedad sigarid. Elisha märkas laudadel tuttavaid viskipudeleid. Need olid täpselt samasugused, mida prescottlased neile vahetuskaubaks tõid.

"Siin me lõõgastume," mainis Jackson mokaotsast, haaras laualt ääreni täis viskiklaasi ja kummutas selle ühe sõõmuga alla. "Lähme vaatame nüüd teist ruumi ka." Laudade tagant tõusid 4-5 kõige suuremat meest, kes jäid Jacksoni selja taha seisma. Üks neist liikus massiivse raudukseni ning keeras tugevasti lihaseid pingutades roostes ratast. Uks avanes.

"Palun!" Jackson viitas mustavale ukseavale. Siis kuulis Elisha pimeda ruumi sisemusest summutatud oigeid. Järgmisel hetkel tabas miski kõva ja läikiv tema kukalt, pannes kolju teravalt kõlisema. Elisha ei kaotanud siiski teadvust, ta pöördus ja virutas Jacksonile täiest jõust otse keset üllatuseks veninud grimassi. Ta tundis kuidas Jacksoni hambad nukkide külge kinni jäid. Vähem kui sekundi pärast oli dreiklasest ärimees kallale karanud ambaalide kuhja alla maetud.

***

Elisha tegi silmad lahti. Üks süsimustade lokkidega naine oli talle nuusksoola pudeli nina alla torganud. Esimene asi, mida Elisha tajus, olid ahelad. Nii käte kui jalgade ümber olid kokku needitud rasked sepistatud poolringid, mille küljes kõlkusid veelgi raskemad ketid. Otse enda ees, kahe jala vahel, nägi ta roostes toru mis liikus kolisedes rütmiliselt edasi-tagasi. Ümberringi seisid Jacksoni ketikoerad. Meesterivi tõmbus eemale ja nende vahelt ilmus taskurätiga verist suud tupsutav Jackson.

"Nonii, siin me siis nüüd oleme. Ausalt öeldes on sul väga kõva pea. Pole siiani veel keegi minu löögi peale püsti jäänud." Kõhetu kuju sülitas vereklimbi Elishale näkku. "Kui meil oleks piisavalt tõmbajaid lööksin su joonelt maha, aga mis teha, rongike peab ju kuidagi liikuma." Elisha vaatas segaduses ringi. Kahel pool teda istusid veriseid räbaldunud kujud, kes ahelate kõlinal meeletult pingutades igaüks enda ees olevat kangi tirisid. Tema ees oleval mehel oli selja peal särgist ainult räbalad järele jäänud. Elisha vaatas kõrvale ning nägi tuttavat nägu. Kuigi Paul nägi teistest tunduvalt viisakam välja, ei teinud ta Elishast väljagi, vaid sikutas emotsioonitu näoga enda ees olevat kangi. Parempoolses rivis olid ka mõned tühjad kohad.

Jackson jälgis Elisha pilku. "Jah, nagu näed ei ole meie galeer veel täielikult komplekteeritud. Veel kuus sama lolli linnakest, nagu sinu oma, ja me kihutame täie hooga uute horisontide poole. Igas linnakeses topitakse meile head ja paremat pardale ning antakse üks usin ori veel pealekauba. Mis nii viga elada." Jackson hakkas naerma. Murdosa sekundist hiljem plahvatas ka kaaskond naerumöiretesse. Jackson tõstis järsult käe. Naer vaikis nagu noaga lõigatult.

"Mis ma ikka lobisen. Sülita pihku ja asu tööle. Streikida võid, kui tahad, aga arvesta, et muidusööjaid ma siin ei pea. Välja arvatud mina ja minu sõbrad muidugi. On neid tõmbajaid siin ennegi koiottidele õhtusöögiks läinud. Head aega."

Jackson ja tema kaaskond sammus riburada pidi rongi mootoriks kehastunud veriste meeste vahelt eemale. Elisha seedis olukorda. Roostes kang tema ees liikus hüpnotiseerivalt edasi-tagasi. Pika piitsaga ülevaataja jälgis teda teraselt ning hakkas ähvardavalt tema poole nihkuma. Elisha haaras kangi ja hakkas seda rütmiliselt enda poole tirima. Kümnenda korra järel taipas ta, et rohkem ei jõua. Siis kostus läbi õhu verd tarretama panev vilin ning piits tabas Elishat neljanda ja viienda selgroolüli vahele. Valulained kihutasid läbi kogu keha, põrkusid sõrmeotstelt tagasi ning tuikasid järellainetena veel mõne sekundi lihastes. Kummalisel kombel andis piitsahoop jõudu juurde. Elisha tiris kangi uue energiaga.

Nii see ei jää, mõtles ta Jacksoni esihammasteta nägu silme ette manades.

21 kommentaari:

  1. Millal kogu jutt raamatuna ilmub?

    VastaKustuta
  2. a, märkus jäi kirja panemata. Speller otsiks siit mõned näpuvead üles. Jäid teised just nn eelvaate ossa.

    VastaKustuta
  3. "raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist" Selle koha juures tekkis minus esimene tõrge ootustes kogu loo suhtes. Edasine materjal, mis siis et üsna vabalt ja mitte halvasti jutustatud, seda tundmust ei parandanud. Miks Arizona ja Ameerika? Miks mitte nt. Kunda ja ärastatud Eesti raudtee? Asukohamuut oleks ehk muutnud lugejas tekkinud tülpimusega võitlevat sisetunnet "ühest järjekordsest miniapokalüpsi käsitlusest kusagil Ameerika avarustes." Lugu oli liiga kulunud, isegi raudteele galeeriorjuse sissetoomine ei toonud oodatud tulemust, vaid jäi sidrunipressist läbi käinud Wild Wild Westi tasemele. Paraku. Sama tegevus nt. rongiga Kundast Tallinnasse vms tundunuks mulle pigem äge ja originaalne. USA-st kirjutamisega on paraku oht langeda arvutute keskpäraste v kehvemate lugude kilda ka siis, kui lugu ise tegelikult vilets ei olegi, lihtsalt on valitud väga kulunud ja ebaoriginaalne taustsüsteem ning pöörded ei eristu juba nt kinolinal sadu kordi nähtust. Üksnes kaamera plaani muutmisest paraku ei piisa. :)

    VastaKustuta
  4. Jutuna oli minu jaoks liiga palju ebaproportsionaalsust ja –loogilisust.

    Aga kujutlegem seda ette filmina… midagi BFM lõputööde laadis.
    Hitchcock andis välja raamatu(id) lugudest, mis saadeti talle kui filmistsenaariumid, kuid ta leidis, et need ei ole vaatamta kvaliteedile filmikeelde tõlgitavad - siin oleks justkui vastupidise näitega tegemist.

    VastaKustuta
  5. Algidee on minu jaoks hasarti tekitav. Lugu algas hästi, jooksis keskele välja kenas tempos, lõpus muutus konarlikuks. Täpselt sama asi, mida ma isegi teen. Ehk siis ei suuda/viitsi mõtteid lõpuni arendada ja viimistleda.

    Mõned küsitavused:
    - algselt jääb mulje, et distants kahe kogukonna vahel on päris korralik. (Sellega seostub küsimus, kuidas nad omavahel sidet peavad. Minu jaoks tegelikult huvipakkuv teema.) Hiljem suhtlevad eri kogukonna isikud N ja M igapäevaselt. Viitab, et distants on väike. See on vastuolu ja paraku mitte intrigeeriv vastuolu.
    - Rong on nii raske kaadervärk, et galeerina liikuma saada on seda keeruline. Aga ka üles- ja allamäed tunduvad sel moel väga ohtlikud. Ükshaaval orje noppida tundub ka veider. Ma teeks Jacksoni asemel esimese küla lastest tühjaks ja paneks nood vankrit veeretama.
    - kui peategelane peksti oimetuks ja üles aeti, siis oli Jacksonil suu ikka verine. Loogiliselt võttes jääb verejooks selleks ajaks kinni, kui keegi teine samal ajal läbi pekstakse, ahelatesse pannakse, uuesti meelemärkusele äratatakse. Värvikuse mõttes annab see huuletupsutamine kahtlemata juurde, kuid siiski ei ole loogiline.

    Jacksoni karakter häiris vast kõige rohkem. Läksid lihtsama vastupanu teed? :) Kui juba võetud, siis võinukski teemat sügavamalt edasi arendada. Just näiteks lapsevargused sisse tuua vms.

    Üldjoontes mulle siiski meeldis ning annaks arendada terve romaani. Näiteks Elisha ja Pauli lugu - mis neist saab? Põgenevad nad? On nad armastajad? Teevad nad edaspidi äri? Tapavad Jacksoni?
    Samuti, mida teeb Elisha vend Ramon (minu lisand), kui Elishat pole kolme kuu pärast tagasi. Hakkab rändama piki raudteed, et jõuda järele?
    Kas dreiklased ehitavad raudteele fordi, et tagasisuunduvat rongi röövida? Paistis, et neis on seda va röövlihinge sees küll (minu kui lugeja mulje).

    VastaKustuta
  6. Esmalt tahab keeletoimetaja kidiseda: kui Drake'is elavad dreiklased, siis Prescottis elavad preskotid või preskottlased. Häälduspärastame yhe, peame häälduspärastama ka teise.

    Siis nõustun Leega, et Kunda olnux parem toimumiskoht. 'Nigeerias tapsid mässulised kymme tuhat presidendi pooldajat' pole yldse mingi uudis võrreldes ärevax tegeva teatega: 'Siin naabermajas olex yx mees eile äärepealt nuga saanud!'. (Juhul, kui autor on lapsepõlves mänginud luurekat Yavapai maakonnas Arizonas, aga Kundat pole pildi pealt ka näinud, jätame selle märkuse vahele. Eeldan siiski, et asi on pigem vastupidi.)

    & nyyd loogika-osa. Minu jaox lõpeb lugu sellega, kui väidetavaid kaubitsejaid vedama pidanud rongist ei välju kedagi peale brezhnevlikku möla ajava Jacksoni. Militaarmarupäranoiliste dreiklaste 40 snaiperit olex pidanud sihandse kahtlase sõiduki viivitamatult sõelapõhjastama. Andke andex, aga tuumasõja yle elanud tyypidel saavad poldid peas logiseda ain't liigse umbusu poole. Siin tormab Elisha reipalt rongile, millega, nagu ta teab, reisib tema sõber Paul, kes ei vaevu isegi luugist talle lehvitama. Käsi pysti, kes suudax sellist lollust teha ka 13-aastasena & kõrvuni armununa.

    VastaKustuta
  7. nomaitea, 2 kommentaatorit vihjavad tegevuspaigale. 4 mu viimast juttu on eestist või eestlasest, suu on juba kergelt suitsupääsukese sulgi täis. Pealegi on minu arust arendav kirjutada kohast kus sa kunagi käinud ei ole. Ma olen küll korduvalt viibinud erinevates kõrbetes, kuid mitte Arizonas. Seekord proovisin nii, et võtsin reaalse koha (kõik need tehased, linnad jms. on päriselt olemas) ja sättisin jutu sinna, mitte ei mugandanud tegevuspaika jutu järgi.
    Teine asi et on selle Kundaga. Kuhu rongil sealt minna oleks? Kohtuks Muugal sõbraga, kellel on tanker, kust külgedelt turritavad mõlad välja? Või kihutaks mööda Rail Baltikut Euroopasse? nomatõestieitea Kindlasti saaks niipidi ka kombineerida asju.
    Ühest asjast sain küll aru. Tegevuspaik on ikkagi raam pildi ümber. See ei tohi liiga palju domineerida, peab enam vähem looga kooskõlas olema. Kui lugeja ei näe pilti, ehk loo mõtet ennast, vaid keskendub raamile, peab kirjutaja peeglisse vaatama.

    VastaKustuta
  8. No aga kujuta ette, kui Narvast sõidab Kundasse kohale evil Üllar Jörberg;)

    & tõepoolest, rongid liiguvad ka lõuna poole. Katse jõuda Kundast Riiga, Varssavisse või lausa Berliini võix ju juttu väärida, ah?

    & -- ärme kirjuta asjadest, millest me ikka sugugi ei tea, aga teised võivad teada. Jaan Krossi Russowi või Indrek Hargla Melchiori Tallinn on täiesti haistetav, kombatav & mõttes kõnnitav igale kohalikule. Sinu Drake Cement on põmst punt pyssilembeseid paskaake, kes võixid olla sama põrunud ka Permis, Petseris, Port-au-Prince'is või Pariisis ilma, et miski muutux.

    VastaKustuta
  9. Eesti raudtee annab ainest fantaasiakirjanduseks kindlasti.
    Meie esimest raudteed kutsuti apelsiniraudteeks
    http://www.imelineajalugu.ee/default.aspx?PublicationId=a8409108-ad38-4201-a7b0-62ad6af6c122

    muide, on olemas väga hea Eesti raudtee ajalugu käsitlev raamat. See võis olla see http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/eesti_raudtee_140/371477, aga mulle tundub et võis olla hoopis mingi teine.

    Ise kaalusin ka Viljandimaa konteksti tuua. Üks kitsarööpmeline läks Viljandist üle Sinialliku Mõisaküla poole ning Sinialliku on põnev kant.

    Ma isiklikult ei näe probleemi, et Mike on võtnud tegevuspaigaks just sellised paigad ja nimed. Maitse asi.

    VastaKustuta
  10. Miks on parem suutäis suituspääsukese sulgi kui koolibri katusel? Üks peamisi argumente oleks jutu sissejuhatus, mis on klišee. Iga kasutatud kohakirjelduse lause deklareerib mingeid üldisi tõekspidamisi või ettekujutusi mingi koha kohta. See ei vii mind mitte sinna kohale, vaid tekitab tunde et .. jälle üritame midagi eksootilist läbi kulunud raami suruda .. ise sellest mitte midagi teadmata. Klišeede kasutamine ulmejutus on minu arvates põhjendatud üksnes siis, kui need kas naljaks keeratakse või ümber lükatakse, muudel juhtudel tuleks lugejale tüütuks muutumist nagu katku vältida. Ulme teeb heaks see, kui lugeja juttu usub, sellega sisse ja kaasa läheb, mitte igavusest ei haiguta või lugu nagu raadio päevakuuldemängu oma tegemiste saateks joosta laseb ... Kui mul ikka ulmejuttu lugedes tekib silme ette sültjas sümbioos sadadest nähtud kauboi-zorro-wildwildwesti ja ameerika apokalüptiliste uuskauboide tegemistest, siis selle süldi juurde peaks autor pakkuma sinepit, äädikat vm teravamat lähenemist, et lugu HEAKS muuta. Lihtsalt ühe loona "linnukese" saamiseks, loomulikult harjutamine teeb meistriks, iseasi kas kirjutamismeistriks kirjanikuks) või -treialiks. ;) Norida tuleb eelkõige selle kallal, kelles kirjanikualge olemas ja ta võiks treialipingi tagant julgelt välja astuda.

    VastaKustuta
  11. Edukas ulmekirjanik tähendab seda, et tema jutte loetakse nii Eestis, Saksamaal kui ka Austraalias. Saksamaa ja Austraalia inimeste jaoks on Eesti tundmatum koht kui USA. Et minu jaoks pole see küll eduka ulmejutu tingimus, et kirjutatakse vaid enda vahetust ümbrusest. Lisaks kasutatakse klišeesid vahel ka meelega, et lugejale kärmelt juba teistest juttudest tuttav pilt anda. Ehk just samadel põhjustel, mida Lee ette heidab.
    Puht enda seisukohast võttes ei oleks saanud ma taolist juttu siis üldse kirjutada, sest Sillamäel olen ma käinud täpselt 0 korda ja Kundas 1 kord, kuid väga-väga ammu nii et mälestusi sellest kohast on praktiliselt Sillamäega võrdselt.
    PS
    Alles hiljuti lugesin mingist Inglise autori romaanist, mille kohta autor ise ütles, et tegevus toimub Londoni sellises piirkonnas, kus ta pole kordagi ise käinud. Vaadanud vaid kaardilt ja streetviewist. Lugejad teevad aga oletuse: Inglise autor, tegevus Londonis, järelikult teab, millest räägib. Siin on aga tegelikult täpselt sama seis, kuid skandaal, et Eesti autor kirjutab Ameerikast. Arvestades jutu liigitusega, alternatiivajalugu, täpselt samade teadmistega kui too Inglise kirjanik.

    VastaKustuta
  12. Kui lugu on hea, siis miks mitte, kõik on andestatav, kõik on võimalik. Kuigi Murphy arvates on ekspert on see, kes on teisest linnast ja Gogoli arvates iga kolkasseilmunud võõras võib olla revident, tuleks enne Parnassile pürgimist ka Augeiase talle rookida. Meil siin on siiski pigem virtuaalne tallikompleks, kui Olümpos. Ma soovitasin autoril kahvli asemel vigla võtmist, aga eks see ole maitseasi, ikka võib ju ka kahvli või hambaharjaga edasi rookida. ;).

    VastaKustuta
  13. Ma ei nõustu arvamusega, et Eesti Vabariigi kodanik tohib oma jutu tegevuskohaks valida vaid Eesti Vabariigis oleva paiga. Seda veel eriti tänapäeval, kui inimesed on käinud ja elanud teab kus. Hea küll, Mike ütles kommentaaris, et ta pole seal kohas ise käinud, kuid niisama lugedes ette ju ei tea. Ning inimesel võib olla sõpru, kes on käinud ja jutustanud kuidas oli.
    Kui võtta see lugu, siis Eestis algtingimustele sobivat kohta mina ei tea.
    Võib-olla minu geograafia teadmised on puudulikud ja Kundas on läbiv raudtee, kuid kindlasti pole Kundas tuumasõjaks planeeritud strateegilisi varusid, millest piisaks nii 200-1000 inimesele viiekümneks aastaks pluss kaubavahetus naabritega. Ja Kunda ümber pole hõredalt asustatud ala, et seal saaks üldse turvalises üksinduses elada. Meri on ka paras turvarisk.
    Kuskil Lõuna-Eestis oleks ehk midagigi üksinduse osas sobivat, kuid peale Eestis sobiva koha leidmist peaks leidma tuumarünnakule vastupidavad hooned ja riigi, kes sinna lähedusse tuumapomme viskaks. Venemaa enda piirile nii lähedale ei loobiks. Kui jutu tegevus toimus aga alternatiivses NL-is, siis NL laod pole 50 aastat püsiva kauba osas väga usutavad. Isegi kui ka USA laod pole tegelikult sellised, on need minust küllalt kaugel, et ma ei julgeks seda fakti vaidlustada. Ümberlükkamiseks peab ka teadmisi olema.
    Ja kui autori kirjeldatud maailm pole piisavalt usutav, siis pole see tegelikult üldse ju tähtis, kas ta pole sinna elus kordagi oma jalga tõstnud või pole sealt kordagi ära käinud. Oluline on see, mis jutus kirjas on. Võib-olla pole asi kohal käimises vaid Mike on lihtsalt kehv jutustaja?
    Igaks juhuks rõhutan, et ma ei vaidlusta absoluutselt väidet, et jutt pole usutav, sest kui kellegi jaoks see pole, siis see pole ning minul pole piuksugi siin kosta. Ma vaidlustan seda, et see jutt pole usutav seepärast, et Mike pole seal käinud. Kui ta suudab jutu heaks ja huvitavaks kirjutada, siis on korras. Kui ei ole korras, siis oleks parem, kui öeldaks, mida parandada. Kas rohkem detaile vms.
    Võib-olla võtab Mike kätte ja läheb ja vaatab selle linna üle. :) Või saadab sõbra või ostab fotoalbumeid ja vaatab dok-filme.
    NB! Suur hulk Labori jutte on kirjutatud kohtadest, kus autor pole käinud. Juba žanri pärast.
    Aga jah. Selliste väidete eest kaitseks saab muidugi alati loosse sisse kirjutada, et tehas avati president Whitebergi ajal ning pommid tulid Hiinast. (kõik ebakõlad praeguse maailma suhtes on seletatavad sellega, et jutt ei toimu praeguses maailmas ning autor valis USA, sest Euroopat koos Eestiga seal maailmas üldse polnudki).
    Ja need klišeed. Need on tõepoolest ühed koledad asjad, mille eest ennasttäis algajaid hoiatatakse. Eks asja eest ka. Ühelt kirjutamissoovituste lehelt lugesin aga umbes sellist asja. Minu sõnadega minu mälu järgi väike Lühikokkuvõte: "Klišeed on halvad, kuid mitte saatanast. Kuigi klišee võib panna lugeja tüdimusest oksendama, võivad klišeed anda lugejale ka tuttava ja turvalise keskkonna."
    Ja blond, pikk, sale ja piltilus tüdruk, kes on terava mõistuse ja valusa löögiga on ka pigem (anti)klišee. Kui selle all olev klišee täiesti läbi kulub, kaob ka osa antiefekti.
    Palun vabandust, kui see kombinatsioon on ammu juba antiklišeest täiesti tavaliseks klišeeks üle läinud. Tunnistan enda kehva haritust küsimuses, milline kirjanduslik võte või žüžee millist staatust hetkel omab.

    VastaKustuta
  14. Uh. Et minu sõnavõtust võib ka selliseid postulaate välja lugeda, tuli mulle uudisena. Enda meelest olin päris mitme parseki kaugusel sotsialistliku realismi taaselustamisest sotsiaalse realismina Eesti Vabariigis, serveerituna ulmekastmes. Arvustet lugu oli keskpärane just seetõttu et ta mattus minu kui lugeja jaoks olustikuliselt väga paljude sarnaste lugude hulka, omandamata oma erilist ja meeldejäävat nägu. Anna andeks, aga tuumasõjaks varutud konservide 50 aasta varu olemasolu ei tee veel juttu meeldejäävaks. Paraku. Seda teeb olustiku loomine ja tegelaste meeldejäävus. Olustiku loomine kukkus läbi, tegelased toimisid mõnevõrra ebaloogiliselt ja.. ebahuvitavalt, sest autor ei esitanud oma lugu hästi. Kaugetest asjadest jutustamine on ses mõttes hea, et kui kuulajad ei tea, siis nad ütlevad WOW, väga hea. Aga kui nad teavad, siis lihtsalt mulliajamisest ei piisa... Ma ei arva, et Sulle meeldiks lugeda mingit teksti a la Tallinn on konservikarbi siluetiga linn, Helsingist mõnekümne meremiili kaugusel ning sellest lõunasse jääb mingi ülikooli juurde tekkinud asundus ja edasi on täielik külakolgas. Selles olustikus askeldab mingi võibolla-et-armastajapaar, kes kusagil Soome lahel galeeriorjaks sattus. Kõlab pigem Sõnumilehe artikli kui tõsise ulmenovellina. OK Eesti on nii väike, et maailmas võib just selline kirjeldus eksootiline tunududa, aga sorry, Arizona kõrb on maailmas üks enim ekspluateeritud ulmelugude ja -filmide tegevuspaiku. Tõepoolest. Sinna end uudseks kirjutama minna.. nojah. Julge hundi rind on rasvane... või auklik. Ma tahan iga loo puhul uskuda, et autor teab, mida jutustab (või jätab mulje, et teab)... mitte ei reasta klišeesid. See on esmane lugejahuvi tekkimise kriteerium. Ma ei pretendeerigi kommentaaridega kirjutamisele mingeid reegleid luua, selle viimatise jaoks on siin Laboris Manjana. ;) Palun mitte mind valesti tõlgendada. Üritasin üksnes autorile tema loo kitsaskohti ära näidata. Rohkem ma seda ilmselt niipea ei ürita, valearusaamade ja diktatuuri kehtestamise süüdistuste vältimiseks.

    VastaKustuta
  15. mulle väga meeldib siinne diskussioon. Arturi ja Lee kommentaaridest saaks kokku täitsa toreda esitluse, milles mõned olulised kirjutamisnüansid saab läbi arutada. Pange edasi, aga ärge end kordama hakake ;)

    VastaKustuta
  16. minu kommentaar polnud märgitud vastusena, kuna see oli vastuseks mitmele. Sinu omast jäi ette vaid klišee. Et ei mingit diktatuuri. See-eest vabandusi :
    ....
    ....
    ....

    VastaKustuta
  17. Mina jälle arvan et kõik ei pea lõpuks jõudma samale arvamusele. Et kui keegi midagi arvab siis ei pea hakkama tõestama et ta arvatavasti eksib. Selle asemel et otsida vigu teiste arvamustes võiks neid otsida loos ja öelda selle kohta oma arvamus. Me oleme ju siin kõik koos selleks et materdada autorit mitte üksteist. Minu arvates on täna liiga vähe arvamusi lugude kohta. Me peaks püüdma neid kes viitsivad arvamust avaldada mitte ära hirmutada sest mõnedele ei meeldi kui nendega vaieldakse ja siis nad käituvad ettearvamatult. Välja arvatud muidugi juhul kui tühiku ees ei ole punkti. Kui ma noor olin siis mulle meeldis ka kõigele vastu vaielda aga ma ei arva et ma praegu vana oleks. Ma arvan hoopis et kui mõni arvamus läheb väga pikaks siis võiks selle mitte kommentaari vaid eraldi jutuna vormistada. Eriti just novembris arvatavasti.

    VastaKustuta
  18. ok, ma võin igasuguseid asju teha. isegi kätel käia, arvatavasti, kuigi ma pole seda kunagi osanud. Aga kui mingi arvamus on postitatud eraldi rubriiki, mida veel pole, siis kuidas oleks seda kõige parem tolle jutuga siduda, millest arvamuses kirjutatakse? Puhtalt tehniline küsimus, sest võib ju ka eraldi postitada, kuid enne võiksid tehnilised asjad selgemad olla.
    Ja ok ma tean, et teemavälised küsimused tuleks kuhugi mujale postitada, kuid FB-s tuleks tund kulutada tausta selgitamisele ja siin järjekordselt eraldi kohta pole.
    vait olla nagu ei tahaks ja rääkimine on nagu keelatud.
    PS Loodan, et Kare leiab peadselt võimaluse mulle isiklikult öelda, mida ta sellest kõigest jamast arvab. Loodan sügavalt, et verbaalselt. :)

    VastaKustuta
  19. Torkaks omalt poolt niipalju vahele, et kommenteerimine igas vormis on igati ok. Mina selle jutu autorina ei ole hiromant, kes suudab ette ennustada mis keskkonda lugeja parasjagu sobivaks suvatseb pidada. Samas hinnang, et lugu on nõrk, ei anna sündmusi õiges valguses edasi jne. on igati aus arvamuseavaldus ja ma aktsepteerin seda täielikult. Muidugi ei tähenda see et ma hakkan nüüd kirjutama "sellest millest ma midagi tean", pigem vastupidi nüüd on väljakutseks kirjutada ainult asjadest millest absoluuteselt kõige õrnemat aimugi ei ole. Kes teab võib olla tuleb isegi mõni fantaasiajutuke.
    PS. nutuvõru ümber suu ähvardada, et nüüd ma enam üldse kommentaare ei kirjuta (vaadake siis ise kuidas ilma minuta hakkama saate), on lasteaialapse tase.

    VastaKustuta
  20. Mind Ameerikamaa ei häirinud, miks mitte. Mis mind häiris, oli Ameerikamaa ajalugu. Esimesed kolm lõiku võib vabalt ära jätta ja miskit ei muutu. Lugu ega lugeja ei kaota sellest midagi, puhas võit. Ja kui juba ameerika ja kõrb ja püssimehed ja rongid, siis - kauboivärki oleks võinud rohkem sisse tuua. Et kui juba ameerika, siis olgu ameerika. Mingid mõttemallid, mingi riietus, slängi. Ja sellal kui rong peatub tsemenditehases siis võiks mingi suurem pidu ikka olla jah. Las orjad olla peidus, rongist võib rahvas ikka välja tulla ja kõik koos viskit kulistada ja märki tulistada.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.