Roosa elu

„Rabad on Eestimaa rikkus,“ ütles Joosep. „Need on tohutud magevee varud. Nagu käsn.“ Ta tundus pikem, kui tegelikult oli, sest ta seisis alati sirgelt ning liigutas ainult vajadusel.

„Ja kuidas sa kavatsed selle vee sealt vajadusel välja pigistada?“ küsis Allar, kes oli natuke lühem ja palju liikuvam.

Tiina tundis, et peab oma poisile appi tulema: „Lapimaal näidati meile pisikest raba-lapikest ja oldi selle üle nii-ii uhked. Meil on siin sadade ruutkilomeetrite kaupa. Praegu me oleme ühes servas, aga see ulatub tegelikult jube kaugele, nii et pole lootustki jalgsi läbi minna.“

„Ikkagi,“ ei jätnud ninatark jonni „milleks meil peaks seda vett vaja minema! Kellele me seda müüma hakkame? Kui peakski mõni tõsine globaalne jama tulema, et kõik järved solgitakse ära või midagi, siis on lihtsam merevett puhastada või solki filtreerida, kui et hakata turbast väljapigistamise tehnoloogiat leiutama.“

Targem vaikis, sest ei viitsinud hakata pidama loengut liigirikkusest, ökosüsteemidest ja „maailmast mille me jätame oma lastelastele“.

„Räägitakse, et siia on kunagi UFO kukkunud,“ ütles Riina, teine tüdrukutest. „Et sellepärast kohalikud siin eriti ei käi. Kardavad.“

„Siis peaks ju jõhvikad seda suuremad olema,“ arvass Joosep oma moodi huumoriga. „Ja ära korjamata. Alati on kasulik selliseid kuulujutte liikvele lasta, mis teised marjadest eemale hoiab.“ Ta vaatas aeglaselt pead pöörates kogu silmapiiri ulatuse korralikult üle, enne kui jätkas. „Ma käisin lapsena sagedasti emaga marjul. Mõnikord oli mets rahvast täis ja konkurents karm. Nüüd viitsivad vähesed.“

„Vanaisa rääkis, et nõuka-ajal oli jõhvikate ja pohlade korjamine lubatud mingist kindlast kuupäevast, muidu ahnitseti pooltoorelt ära. Siis sellel õigel päeval olid nad linnast startinud poole öö ajal, muidu ei saanud enam autole parkimiskohta soo servas. Aga nemad ei käinud siin vaid kusagil Tartu maantee ääres.“

„Ja Nõva-sugulased käisid oma metsas marjul alati neljapäeviti, sest nädalavahetusel oli mets linnainimesi täis, korjasid kõik ära, neljapäevaks said uued küpseks ja reedel läks jälle trügimiseks.“ Tüdrukud olid kaksikud ja sellepärast kukkus neil üksteise mõtete jätkamine vabalt ja loomulikult välja.  

„Pole siin mingit UFO-t,“ jõudis Allar oma mõtetega sinnamaale, kus teised olid paar minutit tagasi. „Need Lendavate Taldrikute legendid tulid vanasti sellest, et mõlemad suur-riigid katsetasid oma tehnikat ja kui teine pool midagi märkas, siis ütlesid et nemad ei tea midagi. Paldiski kohta räägiti ka, et betoonist sarkofaagi all on allakukkunud lennuaparaat, tegelikul oli lihtlabane alveelaevnike koolituskeskus. Ja Meriväljal olid mingid militaarsed maa-alused hoidlad ühest kohast maapinnale liiga lähedal ja üks mees sattus garaazi-kanalit kaevates vastu siledat rauda, siis toodi teadlase-hakatised kohale ja aeti ullikestele UFO-mulli. Võib-olla oli siin ka raketibaas ja kohalike eemalepeletamiseks levitati mingeid ulmelisi hirmujutte. Või mingi salajane uurimislabor, mis vajas suurtes kogustes head puhast magedat vett.“

Nagu tavaliselt, ei saanud sõber nöökamisest aru. „Kui legende uskuda, siis on peaaegu igasse järve viimase sõja ajal lennuk kukkunud  ja igas soos sissevajunud tank. Tegelikult on selliseid juhtumeid kogu Eesti kohta ainult paar-kolm olnud.“

Tüdrukud ei öelnud midagi, sest olid juba ametis suurte punaste marjade ämbrikestesse noppimisega. Ka poisid leidsid, et tasub mõnda aega hea korilane olla, kasvõi lunastuseks veel toime panemata pattude eest.

 *

„Neist ei pea midagi keetma! Me paneme nad lihtsalt purki, külm vesi peale ja nad säilivad kevadeni. Siis, kõige suurema vitamiinipuuduse ajal võtame ja sööme ja oleme terved ja õnnelikud“ – selline oli plaan olnud.

„Ei-ei-ei!“ olid poisid protestinud. „Me paneme nad piirituse alla. Koos suhkruga.“

Nad olid noored. Keegi ei võtnud midagi liiga tõsiselt, kellelgi ei olnud midagi selle vastu, et veeta üks kaunis sügispäev looduses. Kõik olid kuulnud, et tähtis pole mitte tulemuse kvantiteet vaid protsessi kvaliteet. Midagi ikka kogunes ju ka, kuigi mitte „nii nagu vanasti“.

Kõigepealt sai oma tahtmise tugevam sugupool: kolmeliitrine purk täideti marjadega, raputati vahepeal, et rohkem mahuks ja lõpuks vesi peale.

Järgneva osas oli kaks erinevat arvamust. Allari isa retsept nägi ette, et pudel täidetakse marjadega, siis puistatakse vahele niipalju suhkrut, kui mahub ja lõpuks veel niipalju põlevat vedelikku, kui mahub. Joosepi onu olevat omal ajal teinud kilo-kilo-kilo põhimõttel, ehk siis suurde purki kilo marju, kilo suhkrut, pool liitrit tavalist viina ja pool liitrit kõige kangemat piiritust. Pärast väikest mõttevahetust jäädi teise variandi kui ilmselgelt lihtsama tehnoloogia juurde. „Praegu topi ükshaaval pudelisse justkui narr, siis nad veel natuke paisuvad ja ei tulegi enam välja!“

Neist, mis veel üle jäid, tehti „vanaema retsepti järgi“ purukooki.

***

„Sa ütlesid, et paisuvad – need on hoopis kribalaks kokku tõmmanud!“

Esimestel päevadel oli olnud huvitav jälgida, kuidas suhkur sulades marjade vahel voolab ja mullikesed üles tõusid. Sellest oli nüüd möödas pool aastat. Mõlemad purgid olid talve veetnud keldris konutades.

 „Kus tüdrukute oma on?“

„Seal tagapool. Näita valgust. Uups.“ Joosepi ratsionaalne loogika töötas kiiresti: „Me ei tohi enne avada, kui oleme neile näidanud, siis ei saa meid selles jamas süüdistada!“

Poisid võtsid teine teise purgi ettevaatlikult kaenlasse ja ronisid keldrist välja. Alkohol oli värvunud ainult õrnalt roosakaks, see oli ootuspärane, sest tagantjärele täppis-tarkuse kohaselt oleks pidanud kõvadesse kestadesse enne augud tegema, et maagia saaks toimida ja komponendid seguneda. Aga teises samasuures klaasnõus ei olnud enam mingeid marju näha, kõik oli segunenud roosaks massiks.  

„Kas te reaalselt olete ka varem sellist säilitamist näinud?“ uuris Allar kojutulnud kaksikutelt, kui neile üllatust tutvustas. „Või rääkis vanaema mingit udujuttu ja teie uskusite?“

„Ei mina olen küll näinud,“ kaitses Joosep tüdrukuid. „See on täitsa tavaline, vanasti ei pandud isegi hermeetilist kaant, ikka säilisid vee all.“

„Äkki olid liiga küpsed,“ pakkus Tiina huupi.

„Ise te olete oma vanuse kohta liiga küpsed,“ jättis Allar ütlemata. Nelik istus nõutult ümber laua ja jõllitas kolmeliitrist purki.

„Teeme lahti ja maitseme?“  ütles Riina.

„Kõigepealt nuusutame,“ oli Joosep ettevaatlik.

Allaril oli juba avaja peos ja plekist kaan lahti väänatud. Roosa mass pressis ennast kohe mõne sentimeetri jagu purgikaelast kõrgemale. Jätkas siis aeglaselt kerkimist, nii et mõne minuti pärast vajus juba natuke ka küljele.

„Paisub nagu makrofleks,“ ütles Joosep. „Aga lõhna ei ole.“

„Ou jee, me leiutasime loodusliku montaazivahu, nüüd me saame rikkaks,“ oli Allar optimistlik. „Rohelised, rõõmustage!“

„Roosa oli tulekindel,“ mäletas Tiina, „ sellega mätsiti seintes juhtmeauke kinni.“  Nad olid suvel koos teiste tudengitega ehitusel töötanud.

„Kui jõhvikatest saab roosat vahtu, siis sama raba murakatest peaks saama tavalist kollast,“ arutles Allar. „Aga kontrollime““ ütles ta, ja enne kui mõistlikumad kaaslased suutsid takistada, süütas tiku ning viskas selle avatud purgi peale.

Kõik nõksatasid tahapoole, kui roosa olluse hulk hetkega kahekordistus ja mööda purgi külgi allapoole valgus. „See oli väga loll! Ära kunagi enam nii tee!“ Tikk kustus, jäi pinnale pidama ja vajus siis aeglaselt sisse.

„Kui soojus paneb kasvama, siis külm kahanema,“ ütles Allar külmkapi juurest. „Proovime? Kõik on nõus?“ küsis ta demonstratiivselt luba, see oli tema viis vabandada. Teised noogutasid vaikides ja ta asetas jääkuubiku roosa vahu peale. Midagi tormilist ei järgnenud. Sarnaselt tikuga vajus jää pehmesse pinda ja tekkinud avaus sulgus.

„Nagu neelanud oleks,“ ütles Tiina.

„Me peaks sellest keemiast proovitüki võtma ja mingisse laborisse uurimisele saatma,“ ütles Riina nuga haarates. Ta proovis eraldada ühte laavataoliselt eemalevalguva nire otsa. See ei õnnestunud. Nuga läks küll kergesti läbi pehme massi, kuid kooldus tera taga uuesti kokku ja mingit nähtavat lõikejälge ei jäänud. Nagu oleks tegemist gaasi või vedelikuga, ehkki asjal oli täiesti konkreetne kuju ja sile pind. Venitades käitus aine kummina.

„See ei ole vist keemia,“ ärkas Joosep mõtetest. „See on bioloogia.“

„Väga õige,“ kiitis vaimukam poiss takka. „Kui oleks keemia, peaks haisema! Vanasõna!“

„Kui oleks bioloogia, peaks liigutama. Sama vanasõna,“ ütles Riina etteheitvalt. Tüdrukutele ei tundunud see asi enam naljaks.

„Mäletate, ühes filmis mängiti mingile ulmeplögale erinevat muusikat ja ta reageeris selllel,“ pakkus Tiina. Keegi ei näidanud üles entusiasmi. „Teises filmis valati nõudepesuvahendiga üle, et ära tappa.“ Ka see mõte ei tundunud kellelegi asjakohane.

Vaikus, igaüks mõtles oma võimete kohaselt. Lõpuks võttis Allar taskust telefoni ja  demonstreeris erinevaid helinaid. Roosa mass ei näidanud mingit reaktsiooni. Inimesed samuti mitte.

Järgmisena rikkus vaikuse Riina: „kas mulle tundub või on tõesti purk kuju muutnud?“ Koos roosa massi laialivalgumisega oli kõrgus aegamööda kahanenud ja klaas, mis paistis selle alt vaid kohati, oli silmnähtavalt deformeerunud.

Joosep võttis taskust mündi ja asetas lauale nimetust roosast paari sentimeetri kaugusele. Mõne minuti pärast olid kõik veendunud: asi liikus, sest vahemaa oli vähenenud. Riina proovis ikka veel käes olleva noa abil serva ettevaatlikult tõsta, et selle alla piiluda. Lamineeritud lauapind oli selgelt kahjustunud. Noale jäid roostekarva täpid. „Mis pagan siin toimub!“ paiskas Tiina kogunenud pinge välja.

„Kui see on mingi enneolematu eluvorm, siis me oleks ju pidanud soos selle eelmise suve jäänuseid nägema. Seal on ju samamoodi vees nad,“ arutles Riina.

„Kloor,“ ütles Joosep. „Linnavees on kloori, võib-olla see mõjus katalüsaatorina.“

„Tänapäeval ei kasutata kloori vee puhastamiseks,“ vaidles Allar. „Osoneeritakse.“

„Ja pärast lisatakse ikkagi kloori, et jõuaks läbi vanade rõvedate torude puhtana ka kraanini. Ma lugesin, veepuhastusjaam pidi olema linna kõige ohtlikum koht, sest seal on kohutavalt suured kloori varud.“

„Miks ta praegu purki närib, aga talv otsa istus seal sees vagusi?“ jonnis Tiina.

„Ärkamine unest õhuga kokkupuutel,“ oli Joosepil seletus olemas.

„Kuulge,“ küsis Allar, „kas me ei peaks vaikselt hakkama mõtlema selle peale, kuidas seda elukat tappa?“ Tal oli Fairy pudel kõrgele tõstetud käes.  Kõigi vaikiva nõusoleku peale  tilgutas ta mõned piisad roosa massi peale, mis kattis juba peaaegu kogu lauda. Midagi ei juhtunud.

„Kutsuks tuletõrje,“ arvas Riina. „Vahet pole, kas põgenenud loom või ohtlik kemikaal, Päästeamet peaks sellega tegelema ju.“

„Ma juba helistan üks-üks-kahte," oli poiss-sõber abivalmis.

 „Tere. Meil on siin laua peal mingi kummaline roosa vaht. Tüdrukud tegid midagi ja siis… Ei päriselt. Ei. Jah. Aga alkohol oli hoopis teises purgis! Jah ma saan aru… Ei. Oodake…“

 „Ta ei uskunud mind, arvas et ma lollitan! Ütles, et kui tüdrukutega mängida, siis on väike korralagedus normaalne. Ja siis ta loendas trahvide hinnakirja,“ ütles ta telefoni langetades.

Laua asemel oli neil nüüd toas mingi vormitu roosa asi, neli puust jalga all. Joosep  sikutas ühte jalga, see ei andnud järele. „Tehke aken lahti, teine pool ka. Nii võtame nüüd ettevaatlikult kumbki kahest jalast ja viskame välja!“

„ Huh, korras.“

Pärast murule maandumist ei olnud jalad enam küljes kuigi sümmeetriliselt, pikkamööda hakkasid need roosa moodustise sisse kaduma. Kogus näis kasvavat nii laiuti kui sügavamale, alles tärkavate rohulibledega mullapinna sisse. Noored seisid õues sama nõutult kui enne.

„Suskame mingi metallitüki otsapidi sisse ja siis vahutame pommirühmale, et leidsime arvatavasti lõhkekeha, mille seest tuli ootamatult kõik see välja?“  pakkus Allar. „Minu telefonilt enam ei saa, nad näevad numbrit ja panevad toru ära.“

 *

„Kas tühi taara on? Mina viin ära.“ See oli mehike naabertänavalt, mitte küll päris asotsiaal, aga sinnapoole küll. „Ehitate siin, ilus…,“ alustas ta, kuid siis läks vist midagi kurku ja ta näitas, mismoodi köhivad korralikud suitsumehed – sügavalt ja kaua. Vaatas natuke ja tatsas edasi.

„Kas panite tähele,“ sosistas  Riina, „see reageeris tema köha peale, nagu oleks eemale tõmbunud, lohk on näha.“

„Igaüks oleks tõmbunud. Ahsoo. Et  see tõestab, et on elus organism, mitte lihtsalt mateeria?“ mõtles Allar valjusti.

„See tõestab, et vanamees ei meeldinud talle,“ seletas Riina nüüd juba normaalse häälega.

„Alkohol,“ mõtiskles Joosep. „See tüüp on ju viinast nii läbi imbunud, et ilmselt ei tunneks ennast kainena äragi.“

„Alkohol, muidugi!“ hüüatas tegutseja poiss toa poole liikudes ja oli mõne hetke pärast koos juba avatud purgiga tagasi. „Sellepärast need ka kokku tõmbasid!“

„Oota!“ röögatas Joosep, enne kui teine jõudis purgi sisuga läigatada. „Väärt kraami vähehaaval!“ Ta kastis sõrme purki, tilgutas sealt mõne piisa roosa olendi peale ja lutsis seda siis mõtlikult. Vahuhunniku pinna sisse tekkis auk, mis vajus üha sügavamaks ja ülevalt kergelt lehtrikujuliseks. Nüüd võttis ta väikese lonkus vedelikku suhu ja puristas selle roosa massi peale. Kõik nägid, et tagajärjed olid fataalsed.

Teised järgisid tema eeskuju. Purk käis käest kätte ja igaüks ründas eri suunast, tundmatu taandus vääneldes.

„Mu vana-vanaisa oli rätsep,“ ütles Joosep hinge tõmmates. „Tal olevat olnud tohutud vuntsid selleks, et rõivaid pressides läbi nende vett peale pihustada.“

„Kallis, kasvata endale ka vuntsid,“ piuksus Tiina läbi luristamise.

„Kokkuhoidlikult,“ manitses Riina. „Ei tohi alla neelata!“

Kui jõhvikajook oli ennast ammendanud, oli vaht kahanenud üsna pisikeseks. Ühel tüdrukutest tuli meelde küpsetamiseks kõrvale pandud poolik brändi ja ka see lasti käiku.

 *

Võidu tähistamiseks istuti köögi põrandal ringis – kui laud läinud, siis tema mälestuse austamiseks loobuti ka toolide kasutamisest.

„Mida me sellest siis õppisime?“ küsis Joosep peaaegu pidulikult.

„Alkohohol aitab alati?“ arvas Allar.

„Pigem: alkohol tapab kõike!“ oli Tiina poliitiliselt korrektsem.

„Oleks lasknud tal terve maja ära süüa, oleksime kuulsaks saanud,“ kahetses Riina. „Mis me majaperemehele selle augu kohta õues ütleme, mitu ruutmeetrit murukamarat kadunud?“

„Ah, ütleme et üks tüdrukutest tundis end natukene rasedana ja nõudis et me lapsele liivakasti ehitaksime,“ jäi Allar muretuks. „Või kuidas see üldse meiega seotud on? Peale selle jota ei näinud ju keegi muu midagi. Kust meie teame, kes muru näris.“

Sel ööl magasid kõik rahulikult. Riina nägi unes, et töötas restorani köögis kokana ja päevapraeks oli roosamanna. Tiina nägi unes sado-maso seksi koos arvukate roosade abivahenditega. Allar nägi unes, et pidi pisikeses toas andma juhtunu kohta selgitusi ülikondades meestele, kes ei uskunud ühtegi tema versiooni. Joosep nägi unes, et looduskaitse-aktivistid süüdistasid teda haruldase eluvormi ainueksemplari hävitamises.

Roosa elu kulges omasoodu edasi.