Eesriie tõusis ja kulunud ülikonnas missinaeratusega mustkunstnik astus lavale. Justkui muuseas tõmbas ta varrukatest muljutud välimusega määrdunud tuvisid ja kübarast väsinud küülikuid. Olin esimest korda päriselt tsirkuses ja mustkunsti seni vaid telekast näinud. Küülikud, tuvid ja pooleks saagimised mind ei huvitanud. Mina ootasin hüpnoosi. See, kuidas hüpnotisöör vaid paari sõna abil kellegi oma tahtele allutab, tundus minu jaoks nõidusena. Olin kogu oma senise kaheksa aastat kestnud elu pidanud järgima vanemate käske ja keelde. Tundus lausa võimatuna, et keegi suutis käskida täiskasvanuid.
Viimaks jõudis järg hüpnoosiseansini.
Mustkunstnik otsis rahva hulgast katsealust, kelle peal oma oskusi
näidata ja valis... Minu. Olin pettunud, sest lootsin nii väga, et
mustkunstnik mu ema koera kombel haukuma paneb. Sellegi poolest
ronisin lavale, sest ei juhtunud just iga päev, et tsirkuse artisti
nii lähedalt vaadata saaksin.
Mustkunstnik luges juba tuttava teksti
sellest, kuidas magama jään ja kõigutas mu näo ees hõbedast
uuri. See ei mõju, jõudsin mõelda, kui käis must sähvakas.
Järsku nägin enda ees seismas iseennast ja mu sõrmede vahel
kõlkus hõbedast uur. Minu keha vahtis mind üllatunud ja pisut
juhmivõitu pilguga. Taipasin kohe, et rollid on vahetunud. Lõpuks
ometi oli saabunud kauaoodatud võimalus panna teisi tantsima minu
pilli järgi. Tundus, et publik polnud taibanud, mis juhtus. Nad
ootasid endiselt, et annaksin oma kehale käsu teha midagi jaburat. Pöördusin
pealtvaatajate poole ja mu naeratus muutus endisest veelgi laiemaks, sest publiku silmist vaatas vastu samasugune tühi pilk nagu minu ees seisva kõhetu poisi omadest.
„Tõuske!“ käskisin. Rahvas tõusis
kuulekalt püsti.
„Kõndige,“ ütlesin mina ja rahvas
kõndis suunas, mille poole osutas mu uue keha juurde kuuluv kondine
sõrm. Mustkunstitelk jäi rannas laiuva tivoli servale ja kohe telgi
taga laius meri. Vaatasin, kuidas inimesed midagi taipamata laintesse
kõnnivad ja mu silme ees terendas juba kujutluspilt, kuidas täitub
mu ammune unistus: mitte keegi ei käse ega keela mind ning saan olla ÜKSINDA...
Lugesin kõigepealt selle ja siis originaaljutu, mille olin täielikult ära unustanud.
VastaKustutaMulle meeldis selle uue jutu lõpp rohkem - mõnusalt dramaatiline ja suursugune. Või mulle tundub nii.
Originaaljutt polnud ka eriti pikk, aga praegune on lühem ja mulle lühike meeldib. Mis siin ikka pikalt seletada. Originaali lõpp oli haledam - kuidas sa ise endale avalikult jama kokku keerad? Teistele, ikka teistele :D
Objektiivseks hindamiseks poleks tohtinud alusmaterjali vahetult enne lugeda, nüüd kukkus täpselt nii välja, et „tahtsin lõppu pisut dramaatilisemaks teha“ – tehtud, ja mis siis. Nii et ärge minu arvamusega arvestage.
VastaKustuta:) Tehtud jah. Lühike on selle pärast, et konkreetselt lõpp jäi jalgu ja polnud kannatust pikalt heietama hakata. Aga originaal meeldis mulle, muidu poleks üldse kirjutanud.
VastaKustutaKohtusid kord väike Palle ja Hamlini linna vilepillimängija, kes enam rottide peletamisega tegeleda ei viitsinud. Nad armusid ja said poja, kes 8-aastaselt esimest korda tsirkusesse kulges....
VastaKustutaSee lugu oli LIIGA ootuspärane, tempot ei kiskunud, ootusärevust ei tekutanud... Kusjuures jutustaja EI olnud 8-aastane laps, seega ka tema jutustamisviis ei olnud usutav ega kaasahaarav. Tühjaks ja kõledaks jäi see esitus. Kiirustavaks ka. Kui nii kulunud lõpp loole tuleb, siis peaks seda eelnenud lugu vähemasti tuntava mõnuga jutustama, et lugejates selle vastu huvi tekitada.
Mulle tuli seda lugedes meelde hoopis selline asi, et hüpnotiseeritult ei tee inimesed asju mida nad muidu ei teeks. Sellegi poolest meeldis mulle jutt, kari tsirkusekülastajaid tinahalli merre kõndimas on igatahes võimas vaatepilt, ainult lastest, keda ilmselt tsirkuses on enamus, oleks kahju. Ja mis minategelases sellise vihkamise küll tekitada võis ...?
VastaKustutaega siin midagi uut enam öelda polegi. Kõik päri ja vastukarva paid on juba enne mind ära tehtud.
VastaKustutaEsimesest lausest natuke ehk. "kulunud ülikonnas missinaeratusega mustkunstnik ". Minu jaoks oli siin natuke palju ja samas vastukäivaid omadusi. Võib-olla mõnest neist loobuda, näiteks missinaeratusest, või siis tõsta neid natuke lahku. Eesriie tõusis, missinaeratus näol astus lavale kulunud ülikonnas mustkunstnik.
Aga noh. põrgut seda teab. Endale tundub hetkel see viimane veel imelikum kui jutu avalause.