27.10.11

Tõuse ja kõnni!

Koridori lõpust ei paistnud valgust. Oli vaid ebamäärane hägu ning minust vasakul ja paremal pool jooksis suletud uste rivi. Avasin ettevaatlikult ühe vasakpoolsetest ustest ja piilusin tuppa. Tühjus. Või siiski mitte päris – keset tuba seisis vanamoodne kulunud tool, mida katsid punased värvipritsmed.  Lootsin kogu südamest, et see ikka oli värv.  Seinad olid võõbatud oliivrohelisteks ja kardinata akent katsid jämedad trellid. Üks oli kindel: siin polnud kedagi. Taganesin ukse poole, kuigi loogika ütles, et mul oleks olnud ohutum pöörata selg tühja toa poole kui minna pimesi ja tagurpidi koridori, mis võib-olla ei olnud tühi. Aga loogika ei olnud mulle kunagi meeldinud ja püüdsin seda igal võimalusel eirata. Sihtisin relvaga, millele isegi nime anda ei osanud, turvalist tühja tuba ja ootasin rünnakut, mida ei tulnud. Koridor. Järgmine uks. Tühjus. Koridor. Järgmine uks. Mingi ebamäärase vormiga elukas hüppas kriisates mulle kõri külge. Ma ei näinud, kuhu ja kelle pihta ma tulistasin, relv kukkus käest, haarasin vöölt püssi, kuid seegi pudenes mu habraste sõrmede vahelt ja...

Avasin silmad ja vaatasin lähivõttes vaiba psühhedeelilist mustrit. No kurat! Mina, kes pole eluski arvutimänge mänginud, näen sellist und. Mida järgmiseks? Mustad emosmurfid? Upitasin ennast segamini väherdud voodi najal püsti ja vaatasin rahulikult magavat peasüüdlast, kes paar tundi järjest mulle klišeedest kubisevaid arvutimängu süžeed jutustanud oli. Ma polnud kunagi varem lasknud ennast mõjutada mingitel õudusjuttudel või filmidel. Pigem hirmutasin teisi oma sünge väljanägemisega. Igatahes oli mul nii või teisiti saabunud aeg lahkuda. Mind ootasid kohustused.
Kui kummardusin peasüüdlase sügavas unes viibiva keha kohale, et võtta oma telefoni, mis üpris kindlalt oli enne uinumist olnud hoopiski teises kohas kui peasüüdlase padja all, aga ma ei viitsinud selle paradoksi üle hetkel rohkem juurelda, avas ta korraks silmad ja küsis: „Lähed jälle?“
Noogutasin vastuseks. Mul oli tõesti kiire. Seni polnud ma veel ainsatki korda saanud võimalust puhata temaga koos, kuni uni lihtsalt otsa lõpeb. Alati pidi üks meist lahkuma. See viimane näiliselt tühine asjaolu käis mulle päris tõsiselt närvidele.

Öö jahe hingus mähkis mind kaitsvalt endasse, kui kõndisin ettevaatlikult mööda libedaid katuseid. Mingil moel olid isegi lamedate paneelmajade katustele sattunud märjad kollased puulehed ja loomulikult ei viitsinud keegi neid sealt koristada. Kena, mõtlesin ma sarkastiliselt muiates ja valisin välja võimalikult mugava koha, kuhu luurama jääda.
All katkendlikult valgustatud tänaval kõndis üks eksinud olemisega inimsiluett. Mitte, et ta õiget teed leidnud poleks. Ta oli sisemiselt eksinud. Mu vaist ütles, et tema sihiks on linna kõrgeim sild. Et see öine jalutuskäik saab olema tema jaoks viimane. Hüppasin sujuvalt alla ja järgnesin eksinud hingele tema viimseks jääma pidanud teekonnal, tõrjudes peast vägisi esile kerkivaid mälestusi minust endast, sillast ja all mustendavast põhjatust veest. Emotsioonid ei olnud enam lubatud.

„Tõuse ja kõnni!“
Räsitud välimusega kahvatu noormees ärkas mu sosina peale kui ussist nõelatu ning tema kahvatud huuled proovisid vormida sõnu, toomata kuuldele ühtegi häält. Olin juba liiga palju sarnaseid olukordi nägema pidanud ja lubasin endale dramaatilise ohke saatel silmade pööritamist.
„Sa said uue võimaluse,“ ütlesin õpetlikult, justkui mõni kangelane eepilise sisuga romaanist. „Ära siis oma elu teist korda perse keera.“
Pistsin noormehele pihku nii värske ajalehe, et tegelikult polnud see veel ilmunuda jõudnudki. Kuid ajalehe esiküljel seisis juba ammu möödunud kuupäev. Sellel kuupäeval oli minu poolt päästetu saanud hakkama saatusliku veaga. Millise täpselt, teadis vaid tema ise. Nüüd siis oli oli jälle see sama päev, saabumas oli sama sündmus samal ajal ja samas kohas. Kui ta oma viga korrata kavatses, hoolimata mul antud uuest võimalusest, oli see juba tema enda probleem. Ma lihtsalt korjasin üles juhuslikke inimesi. Vedada saab ainult üks kord elus. Mitte ealeski polnud ma kaks korda järjest sama eksinu otsa sattunud. Muidugi oli neid, kes lausa hämmastava täpsusega uuesti täpselt samasse ämbrisse astusid, kuid nende saatusest kuulsin ma juba mujalt. Mina ise nendega enam rohkem ei kohtunud.
„Missioon täidetud,“ ütlesin iseendale, kiirustades koju enne kuupaiste lõplikku kahvatumist. Taevas oli selge ja õhk lausa talviselt karge. Kujutlesin, kuidas mu hingeõhk pisikesteks kristallideks muutub ja hoidsin tagasi vägisi silma tükkivaid pisaraid. Üha halastamatuma selgusega tungis mu teadvusesse otsus. Teadsin, et ainus, kes selle otsuse vajalikkusest aru saaks, olen ma ise, kuid midagi polnud parata. Kui nii, siis nii. Lootsin, et mulle antakse andeks.

Hommiku esimesed päikesekiired paitasid mu süsimusti juukseid, kui seisin avatud akna juures. Päike tungis lausa eufoorilise hooga minu tuppa ja süütas alguses mu juuksed, seejärel riided ja kõrvetas naha. Hajusin musta tolmuna aknast paiskuvasse tuulekeerisesse ning helepunased kardinad lehvisid kohal, kus seisnud olin. Minu kitsas kortsus linadega voodis magav peasüüdlane, kes tegelikult milleski süüdi polnud, mulle lihtsalt meeldis teda nõnda nimetada, ei ärganud, kui päike mind kiiresti tuhaks põletas. Naeratasin temale ja iseendale ning mu naeratus jäi peeglisse rippuma, justkui klaasile vajutatud õrn huulepulga jälg. Ning mitte keegi ei käskinud mul enam uuesti tõusta ja kõndida. Sest seda lauset võib kuulda ainult üks kord elus. Isegi inglitele ei kehti privileege.

6 kommentaari:

  1. Jutt ise on kenake, aga kuna ma lugesin nüüd 2 su juttu järjest, hakkas mind häirima üks grammatiline probleem.

    Eesti keeles on tüüpiline sõnade järjestus lauses: alus, öeldis, sihitis. Ja see kehtib ka peale koma tuleva lause puhul. eks sellist järjekorda võib muuta ka, aga sul on väga tihti öeldis lause lõpus, kuigi peaks olema järjestuses teine. Ma ei ole filoloog, kuid kas see probleem pole osa eesti keele anglitseerumisest?

    VastaKustuta
  2. Kusjuures pole ise varem osanud sellise pilguga vaadata oma lauseehitust. Püüan olla edaspidi tähelepanelikum.

    VastaKustuta
  3. Tundus kuidagi klišeekogumikuna, ma ei oska öelda, mis täpselt, aga kogu sõnastus ja sõnakasutus oli "mitte päris see". Sama tekib nt. Tarzani lugusid järjest lugedes umbes 3nda või 4nda raamatuga, et kõik on juba teada, tuttav ja variatsioonidega samal teemal ning samas maailmas. Kuigi idee oli loos täiesti olemas ja omanäoline jäi teostus sellele liialt "varemloetu raamidesse". Mingit värskemat v. omanäolisemat sõnastust oleks vaja, et autorit loos selgelt ära tunda. Lugu näis olevat hämune segu või põiming mitmest ilmselt autori poolt loetud tekstist ja selle peegeldumisest kasutatud lausestuses.

    VastaKustuta
  4. Mulle ei meeldi unenäokirjeldused kirjanduses, aga see on mu isiklik kiiks ja siinolnul polnud väga vigagi.
    Lugu ise: midagi nagu oli - nii tegevust, emotsiooni kui jutustamist, aga midagi jäi puudu - ehk läks sissejuhatus võrreldes muuga pikale.
    Sõnastusest: "Viimase teekonna" kordused saanuks kuidagi ümber ütelda. "Peasüüdlane" tundub minu jaoks liiga kange kraadiga sõna, et seda nii mitu korda pruukida. Väga ilus väljend oli "naeratus jäi peeglisse rippuma". Ja emosmurff tõi ka toredaid kujutluspilte:)

    VastaKustuta
  5. No klišeede koha pealt ütlen vaid, et lugu on väga-väga isiklik ja küllap koosnebki mu elu siis klišeedest. ma ei kasutanud ühtegi varem loetud teksti, kõik põhines minu enda kogemustel. Lihtsalt väänasin mõne elus toimunud sündmuse pisut sümbolistlikumasse varianti ja liialdasin kohati.
    Ka "peasüüdlane" ja "emosmurf" on teemad, mis oleksid tegelikult üldse pidanud mu privaatblogisse minema koos selle jutuga :D

    VastaKustuta
  6. Ma ütleks, et see jutt koosneb kolmest osast: unenägu arvutimängust, enesetapja päästmine ja ingli enesetapp päikese läbi. OK, unenägu võib olla lihtsalt keeruga algus, kuid ingli enesetapp tuli kuidagi ootamatult. Et mis seos sellel kogu looga oli.
    Päästmise koht oleks võinud ka kuidagi teistsugune olla. Kui praegusega taheti öelda, et ingel oli päästmisest juba tüdinud, rutiin, siis ehk pisut rohkem seda. Kui ei, siis ehk rohkem emotsioone või üllatust või midagist.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.