Mida masinad kardavad

Alberto oli esmaklassiline autovaras. Kui tema juba autole näpu külge pani, siis ei aidanud ükski kood, turvalukk, signalisatsioon või muu sadistlike omanike poolt kasutatav kammitsemisvõte. Autode kokkuostjad esitasid Albertole mõnikord eksklusiivseid tellimusi, ja enamasti täitis Alberto need piinliku täpsuse ja hämmastava kiirusega, kordagi vahele jäämata. Mis veel eriti ilus, ta ei lõhkunud autosid, nagu ta kolleegidel mõnikord juhtus. Auto jõudis ostjani alati ainsagi kriimuta, terve luku ja rikkumata süsteemidega. Mõnikord kutsuti Albertot Autolausujaks, kunagise populaarse, hobustest rääkiva filmi eeskujul.

Kutsujad ei olnudki tõest kaugel. Alberto nimelt armastas autosid. Armastas neid varasest lapsepõlvest peale, kirgliku, kõikevälistava, hella armastusega. Ja autod vastasid talle samaga ega suutnud kiitsakale tunkedes hurmurile mitte milleski ära öelda. Nii omavahel öelduna, Alberto varastas siiski ainult neid autosid, mille omanik polnud eriti hooliv, ja teiseks jälgis Alberto alati hoolikalt, et autode uued omanikud suhtuksid masinatesse hellalt ja soojusega. Seda tema tellijad ei teadnud ega pidanudki teadma. Nad oleksid poisi välja naernud.

Igatahes vestles Alberto nüüdki ühe temalt tellitud linnamaasturiga rikkurite uhkes, tasulises parkimismajas. Enne oli ta palunud parkla turvakaameratel pilk mujale suunata, ja need kuuletusid meelsasti, kuna Alberto oli viisakas ja sõbralik poiss. Maastur oli juba jõudnud kurta peremehe külma suhtumist, Alberto oli juba jõudnud kiita uue omaniku sooja ja hoolivat iseloomu, lubada talle karvaseid mänguloomakesi või pehmeid täringuid peegli külge. Maastur oli jõudnud küsida, miks Alberto ise temaga sõitma ei hakka. Alberto tegeles sellele vastamisega, kui korraga…

juhtus mitu asja. Moositav maastur, kõrk, seni ülimalt protežeeriva hoiakuga, hakkas äkki värisema ja tagurdas üsna ootamatult oma kohalt minema. Alberto, kes oli mõnusasti masina sooja, plekise külje vastu toetunud, pidi äärepealt kukkuma. Tasakaalu tagasi saanud, nägi ta vapustatuna kuidas koletu haarats tõstis parklal katuse pealt. Betoonseinad rebenesid, armatuuriotsi turritama jättes, ülemise korruse autod veeresid üksteise vastu põrkamise kolina saatel üle serva ja nende all, otse Alberto silme ees, avanes mingi koletu avaus, auk, värav, milleski sama koletus, mida teatut tingimustel vist võib nimetada… näoks?

Hiiglaslik nägu kuulus plekist ja plastist monstrumile, kelle lõuad liikusid kõrvulukustava krigina saatel, nende taga väntas tuimalt hammasrataste süsteem, jahvatades puruks kõik sinna kukkuvad masinad. Koletis kummutas korrusetäie kõrgtehnoloogilisi neljarattalisi endale kurku, nagu kausitäie suppi. Ja pani siis tühjendatud ülemise korruse ettevaatlikult serviti maha, toetades selle vastu allesjäänud parklat.

Nüüd nägi vaene poiss koletist üleni. Kahjuks. Too sarnanes kujult mingis mõttes isegi inimesega. Humanoidne, tuli Albertole meelde. Kaks jalga, kaks kätt, püstine hoiak, üks pea... Samas koosnes ta ilmselgelt tehislikest detailidest, olles midagi turvise ja mitmeharulise kraana vahepealset – ja seejuures õõvastavalt äratuntavalt autolik. Inimesekujuline auto, kui absurdne! Peletis oli parkimismajast kõrgem, seega… Alberto üritas arvutada – noh igatahes oli ta VÄGA kõrge.

„35 meetrit“ piuksatas keegi Alberto selja taga. Alberto vaatas tagasi. Seal värises maastur, parkla nüüdseks kasutu tugitala vastu liibudes. Teisedki autod olid oma turvaunedest ärganud ja üritasid hirmu küüsis, peegleid lõhkudes ja tiibu kriimustades, kobaraisse koguneda. Mis pentsik vaatepilt – autod reeglina ei ole karjaolevused, pikivahe või personaalse ruumi vajadus on neil kõigil loomuomaselt suur. Suurem, kui inimesed arvavad.

„Üks väiksemaid,“ piiksatas maastur, „neid on ka palju suuremaid“. Koletis oli mingil põhjusel peatunud, seisis ja lihtsalt vaatas parkimismaja.

„Neid?“ küsis Alberto kohkunult.

„Ma tean neid,“ habises maastur. „Mulle on räägitud. Transformerid. Või olid need Transporterid. Midagi sellist“. Ta paanika tõusis signalisatsiooni hüsteeriliste kiunetena taeva poole. Alberto nihutas ennast hirmul masinale lähemale ja patsutas teda rahustavalt: „Tasa, tasa, tüdruk… tasa“.

„Sellest pole kasu!“ kiljatas auto. „Üldse pole kasu! Ta teab, et me siin oleme! Ta sööb meiesuguseid! Me oleme toit! Oleme kadunud!“. Teised autod hakkasid paanikas massiliselt tagurdama, koletisest eemale. Mõned nendest oleksid teiselt poolt üle parkla serva kukkunud, kuid hiiglaslik metallist ja plastikust kämmal asetati ootamatult sinna ette. Tekkis üleüldine sebimine, kokkupõrkamiste ja tuututamiste kakofoonia.

„Sina ei pea kartma!“ kiunatas maastur, enne kui hüsteeriliste masinate mass ta kaasa haaras ja eemale lohistas. „Nad ei tee inimestele liiga! Nad ei too-hii…“

Alberto surus käed kõrvadele ja jooksis. Parkla spiraalne sõidutee oli mahatilkunud õlist libe, aga sellest polnud lugu – parem kukkuda ja kasvõi jalaluu murda, kui veel vaadata seda… õudust, seda jälki orgiat, kaitsetute masinate ülima hirmu teokssaamist, nende elusalt söömist. Alberto põgenes, ja rohkem temast Linnas ei kuuldud.

Küll aga läksid seal liiklusvahenditena moodi hobused, kaarikud, jalgrattad ja metroo.
-----

Pildi joonistas Ott.