Sahvrivaim

Bandura mängis raekoja platsil sõrmkübaramängu. Liigutas muudkui sõrmkübaraid, veeretas seal all hernest siia-sinna ja korjas raha lollikestelt, kes ei suutnud arvata ära, millise sõrmkübara all hernes on. Mõni oleks nimetanud seda ka pettuseks, sest Bandura oli haldjas. Kuid ta oli peitnud oma kõrvad kapuutsi alla ja kleepinud ette valehabeme, nii et tema peened näojooned välja ei paistnud. Metsast oli ta välja aetud, kuid kuidagi ju pidi elama. Kui sa olid haldjas, siis oli inimesi lihtne lollitada. Silmamoondusest läbi nägemine ei olnud nende narrikeste kõige tugevam külg.

Mõnikord lasi Bandura mõnel tegelasel ka võita, isegi mitu korda järjest. Naljakas oli vaadata kuidas tegelane siis puhevile  läks, iga uue õnnestumisega. Kui rahvast oli rohkem, siis lasi ta mõnel töllil rahaga minema kõndida, et äri ausam paistaks.  Varemalt oli tal rahaga minemakõndijaks palgatud abiline, kuid viimasel korral  löödi abilisel  kaks kuud tagasi mingite röövlinägude poolt jalaluu kõrvaltänaval puruks kui ta suure võiduga minema kõndis. Neetud pätid. Pool päeva teenistust pandi pätsu. Pärast seda ei riskinud Bandura enam suuri võite välja anda. Parem siis juba suvalistele pisikesi võidukesi.

Täna oli aga vaja peremehele raha maksta ja Bandura ei kavatsenud kedagi hellitada. Ta kooris lolli lolli järel tühjaks, ise mõeldes, et raeplatsi ei ole pärast tänast päeva enam pool aastat asja. Peab endale postijaama või mõne linna kaugema kõrtsi juurde paigakese vaatama. Nagu oodata oli, läks rahvas Bandura ümber pärast iga kaotust üha rohkem leili. Tavaliselt kõndisid vihased kliendid peagi minema, täna aga tuli oma õnne proovima üks suurem seltskond purjakil madruseid. Kui üks oli rahast lage, siis astus teine asemele. Kaotajate üle alguses irvitati, aga sedamööda kuidas keegi ei võitnud, hakkasid meeste silmad üha kurjemalt läikima. Bandura oli väsinud ja tahtis ruttu koju koti peale, see tegi teda hooletuks.

„Olgu, aitab tänaseks,“ ütles ta kui oli päevanormi kätte saanud. Ta elas siit vaid viie minuti tee kaugusel väikses kõrtsikökatsis ja kibeles sööma ning peale prisket kõhutäit pikali viskama.

„Oot-oot,“ hakkasid madrused nurisema. „Püsi aga könn paigal.“

„Ise olete könnid,“ nähvas Bandura neile vastu. „Ja kõik teie lapsed saavad könnid olema.“

*

Reinold oli eluga rahul. Vanemad olid talle pärandanud võõrastemajaga ühendatud kõrtsi. Naine oli kinkinud neli tütart ja tugeva poja. Vanem tüdruk askeldas leti taga, keskmine köögis, nooremad kandsid tellimusi lauda ja hoidsid tube korras, päris pisike oli niisama jooksutamiseks. Poiss, tugev kui härg, pidas joomasaalis korda. Reinoldi enda vanus oli juba aastate ja tubli joomise tagajärjel juba selline, et istus ise aina saalis ja pidas ülevaataja ametit. Muud teha polnud vaja. Milleks siis lapsed tehtud said?

„Päga!“ hüüdis vanamees ja noorim tütar ilmus lagedale. „Too issile õlut!“ Siis märkas ta tütre mugivat suud.

„Mis sa sööd Päga?“ küsis ta karmilt. Tüdruk neelatas.

„Ei midagi!“

„Räägi issile või muidu!“

„Pistsin sahvrist tüki meekärge põske,“ tunnistas tirts.

„Häbilugu! Sa oled nagu mõni sahvrivaim, lase ainult sisse ja riiulid kohe tühjad,“ mugistas Reinold naerda. Tal meekärjest kahju polnud, las laps kasvab.

„Mis see sahvrivaim on,“ küsis Päga ja tema silmad lõid põlema.

„See on sihuke majahaldjas, kes valvab sahvrit. Kui seal midagi pole, aga pererahvas talle meeldib, siis ta toob asju juurde. Kui riiulid on täis, siis tassib ta sealt head-paremat minema, vaesematele noosiks.“

„Aga kas meie oma sahvrivaimule meeldime?“

„Muidugi,“ noogutas Reinold. „Sellepärast ongi meil sahver kogu aeg täis. Aga mine too nüüd issile õlut.“

*

Kodutänavasse jõudis Bandura kaks tundi hiljem. Jalad käisid risti all ja jalgevahe oli eriti hell. Madrused olid kõrtsikaklustega harjunud lööma nii, et teist korda ei oleks vaja rusikat tõsta. Hirmus valus oli. Kogu maailma valu tundus olevat kogunenud vaese Bandura kehasse ja ühte selle eriti hella kohta. Tema kapuuts oli ribadeks kistud ja kõrvad pendeldasid pikalt longus. Meenutades vana rahvatarkust, et hapukoor pidada paistetust  vähendama komberdas Bandura kõrtsi sahvrisse ja otsis välja poti hapukoorega.  Ta oigas pikalt kehakatete kallal kohmitsedes, kuid viimaks suutis haavata saanud koha potti torgata. See oli õnnis tunne. Valu tõmbuski vähemaks. Äkki aga avanes uks sisse astus ja majaperemehe väike tütar, kes ahhetas ja jäi suuril silmil Bandurat vahtima.

„Sahvrivaim,“ sosistas ta. Bandura kohmetus, aga küsis siis pahaselt: 
"No mis sa vahid, kas pole enne näinud või?" 
Tüdruk pilgutas silmi ja vastas: 
"Olen teid muidu ikke näind, miks ei ole, isand Sahvrivaim - aga seda, kuidas te potte täidate, küll põle kunagi näind!"