Nabast kaugemal

*

„Sa õpi vaatama oma ninast kaugemale,“ pahvatas Gekli, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Iga kuradima kord jääd sa vaid oma naba jõllitama, selle asemel et üldist pilti haarata. Nii ei jõua kuhugi!“

Poosken vaikis ja punastas. Vaikselt lämmatas räusk teda villatekina, mille kuumus ajas higistama ja kihelus end sügama.

Lahinguolukorras ei saanud nõrkust ja rumalust lubada! Eeskirjad on kõigi jaoks!

Iseloomud ja isikuomadused ent erinevad.

Poosken ei sallinud oma kohustusi. Mitte selliseid, mis olid peale sunnitud autoritaarse psühhopaadi poolt.

Mida paganat on kellelgi tema naba kohta öelda? Mida nad üldse sellest teavad?

Nabamaailmas keerati periskoop horisondi poole.

Pealtnäha nabarõngas sisaldas hoopis midagi muud kui esmapilgul arvata.

„Kas Keskus on kuuldel?“ küsis kapten Preax.

„Kuuldel,“ vastas Poosken huuli liigutamata.

Ning jõllitas jälle kohta, kus kapten Preax arvatavasti asetses.

„Pane sellele põmmpeale ometi aru pähe! Kaalul on galaktikate saatus!“

Pooskeni kõrvad kurdistusid tundest, kuidas sisemine hääl kõrvakarvu liigutas. Kuidagi väga pahupidi tundis ta end.

„Ma võin öelda, mis teha tuleb,“ sõnas Poosken kindlalt ja tasaselt.

„Sina, tühikargaja?“ Gekli huultelt pritsis tubakapurust tatti. „Sina räägid siis, kui.. kui teised on oma sõna öelnud!“

„Saada ta Päikese taha, tõesti,“ soovitas Nabamaailma kapten.

„Ma ei saa!“ 

Poosken oli õppinud juba hääletult vastama neile, kes häält ei vajanud mõistmiseks.

Laevastik koondus. Kõlasid käsklused. Lühidad ja täpsed. Positsioneering.

„Tee ometi midagi!“ Kapten Preax oli juba paanikasse sattumas. Poosken samuti.

Gekli seisis väejuhina oma laevastiku tagumises ja kaitstumas osas ning jagas käsklusi.

Eesmärk oli kaugel nabast. Eesmärk oli hävitada see tüütu taevakeha, mis aegajalt päikest varjas. Ja siis veel mõned tühised ja mittevajalikud kaaskehad. Ja kui juhtub, siis ka mõned mitteolulised teelesattuvad kehad, olgu taeva või muud päritolu. See oli sõda.

Pooskenil sai villand.

Ta lihtsalt astus Gekli juurde ja virutas oma lahmaka käega väejuhile vastu pead.

Sõda katkes.

„Mis me selle fanaatilise kretiiniga nüüd peale hakkame,“ küsis Poosken.

Kapten Preax mühatas. „Saatke ta Päikese taha, ma juba ütlesin!“

Keegi armeest ei protesteerinud hullunud pealiku ärasaatmise vastu. Kõik pigem hingasid rahunenult ja soovisid jätta asjad nii, nagu nad olid. Koos päikesevarjutuste ja muude nähtustega.

Gekli pakiti väiksesse eriti tigeda loomuga laevakesse ja saadeti kaarega Päikese suunas.

Pooskeni naba vaikis rahulolevalt, kui oma periskoobist täpiks muutuvat laeva jälgis.

*