Marina

Sisenesin kärsitult lüüsi. Ülalt oli kitsuke maalapp paistnud igavalt lageda saarekesena. Oma laeva maandasin sellesse mõttetusse tühjusse ainuüksi seetõttu, et pardaarvuti bionenergeetilise välja mõõdiku näit maakribala kohal oli mingil pealtnäha täiesti arusaamatul põhjusel taevakõrguseks hüpanud.

Töötasin teadusliku kogumiku kallal, mis pidi ülevaateliselt käsitlema uutes päikesesüsteemides esinevaid merekooslusi. Astro-merebioloogia oli minu kunagisest hobist saanud ainuvõimalikuks eluviisiks. Inimkonna püüded kosmoseavaruste avastamisel ei läinud mulle karvavõrdki korda kuniks olin ise ja kindlasti esimesena tutvunud nende planeetide meredega. Mõiste "meri" tähendas muidugi suurt tinglikku vedelikumassiivi, milles antud planeedil eksisteeris elu.

Noore algaja teadlasena olin pikki bioaastaid töötanud erinevate uurimisgruppide kooseisudes. Uurimisgrupid kaardistasid pardaarvutite abiga avastatud bioenergiaga planeedi, võtsid sealt pinnase- vedeliku-õhu-saaste ja sadu muid proove, ning tegid teel saadud materjali arvutite abil analüüsides uusmaadelt kiiresti putket. Mulle aga selline töömeetod ei passinud. Samale seisukohale jõudsid üsna kiiresti ka needsamad tähtedevahelised uurimisrühmad, kes nagu üks mees peale meie mõneaastast koostööd leidsid, et nad loobuvad mind oma koosseisudesse arvamast ja oma laevadega ekspeditsioonidel ringi vedamast. Nende meeste jaoks oli oluline eelkõige avastamine, seda järjekordse "linnukese" saamiseks. “Avastamine” seisnes kohaletormamises, proovide võtmises ja kadumises. Käidud-tehtud, mis seal ikka pikalt jorutada!

Ekspeditsioonikoosseis oli tavaliselt kui üks mees peale uue päikesesüsteemi läbiuurimist põhiliselt arvuti poolt juhitavast, aga meeskonna ja rahastajate arusaamist ning seda kajastavaid suurenumbrilisi palgalehti mööda aga hoopis meeskonna hulljulgest ja inimvõimete piiril äärmiselt pingelisest rügamisest kurnatud. Minu arvates aga olid nad lihtsalt mitte sugugi kontimurdvaist vaid pigem tülpivalt rutiinihõngulisist proovivõtutöödest ja arvuti poolt analüüsimisega põhjustatud perifeerias viibimisega kaasnevast viivitustalumatusest kokku kukkumas. Tegelikult tagusid tüübid kaarte või kasutasid pardakompuutri vaba mälu erinevatesmängukeskkondades üksteise vastu lahingute löömiseks.

Seega, uurimismeeskondade keskmist vaimsust tundes polnud just raske ette kujutada, kuivõrd ärritas sellist kärsitute maadeavastajate seltskonda minu vaatlev töömeetod, mis takistas laeva tagasipöördumist parimal juhul paari nende jaoks eimiskiga sisustatud nädala võrra. Selle neetud viivitusega lükkus ju koheselt edasi kogu meeskonna õigusega väljateenitud puhkusele siirdumine, mis minu arvates seisnes ettenägematute raskuste ja katsumustega silmitsi seisnud kangelaste aupaistega kaasneva kopsaka honorari erinevates ihulistes naudingutes laiakslöömises.

Koostöö selle võrratu seltskonnaga andis mulle lisaks laialdaselt pruugitavale veidriku mainele ja halbadele soovituskirjadele siiski ka võimaluse koguda piisavalt andmeid teaduliku almanahhi publitseerimiseks.

Tänu selle almanahhi avaldmisele rahvusvaheliselt tunnustatud kosmilise bioloogia tippajakirja erinumbruna sain lõpuks kauaigatsetud isikliku ja alalise teadusstipendiumi, mille abil uusi ja nüüd juba ainult omaenda plaanidel ja ajakaval põhinevaid uurimisretki korraldada. Tänu sellele stipendiumile, koos varasemast koostööst tekkinud vähimategi sidemete julmale ärakasutamisele, mu enda visadusele ning olemasolevale veenmisjõule õnnestus mul lõpuks soetada esmaklassiline tilluke uurimislaev.

Laev ja tema varustus olid valmistatud spetsiaalselt uuruvate astrobioloogide kosmiliste välitööde jaoks, ning nende turuhind tõotas mu meelest kasutamise käigus ilmnenud kvaliteeti ja ratsionaalsust arvestades äärmiselt kõrgeks tõusta. Ilmselt ei saa teised minusugused tõsiteadlased endale tavaoludes iialgi säherdust luksust lubada, ning see suurepäraselt kujundatud laevuke saab tulevikus ilmselt pururikaste veidrikest amatööride vaimseid huvisid rõhutavaks hobiatribuutikaks. Tõenäoliselt suudavad seda laevatüüpi tulevikus teaduse teenimiseks kasutada ainult äärmiselt mainekate ja seetõttu ka piisavalt varakate ülikoolide teadustöötajad, kelle prestiizi tuleb ometigi väiksemate ja vähemmainekate, kuid selle eest tõsise teadusega tegelevate kollektiivide ees visalt ja järelejätmatult rõhutada.

Minu käsutuses olev laevavariant oli alles katseeksemplar, mistõttu pidin lisaks oma põhitööle esitama tootjaile iga retke järel põhjaliku aruande, mille koostamiseks lisasin jooksvalt oma logiraamatu nappidele sissekannete juurde piisaval arvul laeva ja selle varustuse omadusi üliheadeks kiitvaid märkusi.

Minu töö, erinevalt avastajate tiimist, seisnes vaatlemises, tunnetamises, koosluse uurimises ja tajumises. Samas, otse loomulikult oli mu töö piiratud ajaga saadud napi infohulga tõttu äärmiselt pealiskaudne. Üks inimene ei jõuaks iialgi üksipulgi läbi uuurida kogu võõra planeedi mere-elustikku. See millega tegelesin mina, oli liivaterake teadusemeres.

Minu teaduslikud artiklid kujutasid endast tegelikult välitööde ja analüüsitulemustega vürtsitatud reisikirju. Lasin oma laevukese arvutitel enne kohalesaabumist eelnevalt kaugvaatluste andmeid koguda ning tervet planeeti analüüsida. Seejärel märkisin enda jaoks ära 3-4 kõige huvipakkuvamat kohta. Neis paigus maandasin oma laeva, tegin ülestähendusi põhilise rannaribal vedeleva nähtava uhtematerjali kohta, jäädvustasin salvestuskristallidele pilte, mis minu arvates olid või võisid olla taimestiku või loomastiku esindajad, kirjeldasin vedeliku keemilist koostist ja temperatuuri, tuulte/lainetuse ja tõusu/mõõna olemasolu. Ühesõnaga, jäädvustasin silmale tähelepanuväärse ja minu käsutuses olevale tehnikale nähtava, ning otsisin ja kirjeldasin lühidalt nende vahel kooslust moodustavaid seoseid.

Planeedi asustatuse korral mõtlevate ja tsiviliseeritud asukatega otsisin võimaluse korral asustusevaba nurgakese ning pühendasin oma kirjeldustes ruumi ka planeedi saastatuse hindamisele ja kirjeldamisele. Rahumeelsete ja kõrge intelligentsiga (minu jaoks tähendas see asukate võimet kontakteeruda ja oma mõtteid vabalt väljendada veidi vähem piiratud viisil kui “kao-siit-jalamaid-või-me-teeme-sinust-teadusmuuseumile-topise”) olevuste puhul sain vahel neilt teavet nende endi keeles ja salvestusviisidega jäädvustatud infokogumite kohta, ning lülitasin saadud nimistud ringkirja ülevaatesse.

Samas, oli planeete mille olendid olid arukad ainult endi ettekujutuse piires. See, mis jäi nende arusaamast väljapoole, kuulus kindlasti halbade nähtuste hulka ja tuli hävitada. Mõtteviis, mis oli minevikus olnud omane ka meile, inimestele. Õnneks saabus maailmapildi pideva laiendamisega inimmõistusesse lõpuks ka sallivus, ning agressiivsus andis maad teadmistejanule...

Teadaolevalt tulnukaid hävitada püüdvatele planeetidele ei olnud ma tänu omaenda ettevaatusele ja eelmainitud kangelaslike uurimisgruppide kogutud luureandmetele kordagi sattunud. Selle info varasem valdamine oli peaaegu ainuke põhjus, miks oma endiste planetaarse uurimisrühma kollegide töö üle tänulik olin, sest muuhulgas koolitati neid selliste planeetide vahel navigeerimisega toimetulekuks. Need navigeerimisjuhised ja vastavad hoiatused kulusid mullegi marjaks ära. Asustatus oli minu jaoks täiesti teisejärguline nähtus, mina otsisin planeetidelt just merd ja selle asukaid kui terviklikku loodusmassiivi.

Kui mere koostis ja temperatuur seda vähegi lubasid, sukeldusin vähemalt korra selleks kohaldatud spetsiaalse kapsliga rannikumerre, kinnitasin tillukeste poide külge salvestavate kristallide ahelikud, ning korjasin need paari päeva möödudes uuesti kokku. Varem olin ma sunnitud kogu selle töö tegema ainult robotite abil, kuna kallid uljaspeadest avastajakolleegid pidasid minu sukeldumist tundmatu planeedi tundmatu koostisega merre liialt ohtlikuks. Hirmu põhjus oli aga nagu tavaliselt, äärmiselt materialistlik. Nimelt, ekspeditsiooniliikme hukkumine uurimisretke käigus tõi eelkõige grupi juhile rahalisi ning ka tellimuslikke tagasilööke, mistõttu liigsest riskist hoiduti reeglina sealgi, kus see tegelikkuses täielikult puudus.

Tõde oli see, et mulle meeldis sukeldumine, sellega kaasnev hämarus ja möödalibisev varjudemäng. Mind võlus merepinna all laiuv maailm, ning selle maailma imetabaseist võludest veelgi enam peibutas mind sukelduma teadmine, et üksi inimsilm seda maailma enne mind näinud ei olnud.

Sukeldumiste eheda tajumise ja selle kirjapanemise kõrval kahvatas kogu laevasistumise mugavuse ning sfäärekraanilt kristallsalvestiste jälgimise ohutus olematuks. Eales ei suutnud ma salvestistel nähtut sedavõrd ehedalt edasi anda, kui sukeldumise ajal oma tähelepanekuid palavikulise õhinaga
üles tähendades.

Õhtuti istusin rannal ja jäädvustasin loojanguid. Mul oli mälukristallidesse talletatud tuhandeid erinevaid valgusemänge sadade planeetide pinnal. Mitte keegi ei oleks viitsinud seda hulka järjest läbi vaadata, ning kristallide katalooge lapates tundusin eneselegi veidrikuna, kes isegi omaenese loomingu ülevaadamiseks aega ei leia. Ometi meeldis mulle looduse vaatemängude erinevaist salvestusviisidest enim äärmiselt arhailine kunstiliik – fotograafia. Fotokaamera jäädvustas kaduvikust ainukese hetke, mis muutus fotografeerimise momendil objekti igavikuks. Liikuvate salvestiste tegemisel oli alati näha või tunnetada aega ja muutumist. Foto oli minu arvates ainuke täiesti loomutruu inimeste leiutatud igaviku tabamise võimalus. Ma ise joobusin pilte ilmutades sellest hõngust mis õhkus laborivalguse all otsekui võluviipel nähtavaleilmuvast haprast igavikukihist valge paberi tühjusel.

Minu sõprade poolt juba ammu enne soetamist kiviaegse tehnika imeks ristitud fotoaparaat oli minu luksus ja uhkus, kahtlemata üks kõige kulukamaid hobisid, sest pildistamine, ilmutamine, kemikaalide vedamine ja fotode säilitamine võttis lisaks materjalikulule kohutavalt aega ja hoiuruumi, just neid kaht ressurssi, mille väärtus iga kosmoseränduri jaoks on pea hindamatu...


Lüüsiuks avanes. Seisin ihuüksi lagedal saarekesel, imetelles minu ees avanevat vaatepilti. Tuhanded kergelt helendavad lüümed merikarbid lebasid uduhämusel rannal, ulatudes nii kaugele kui silm vähegi küündis. Tuul sosistas nendes ja dirigeeris aeglasi vilesümfooniaid, mis olid kordumatult komponeeritud ja filigraanse täpsusega seadistatud igale üksikule karbile.

Tornjad kõrged karbid, madalad leebeltkaarduvate spiraalidega, lainjate servadega poolkuud, sõõrjad, sakkidega ja hambulised... Loodus ei olnud koonerdanud ei vormi värvi ega kujutlusvõimega. Kummardusin ja noppisin neist lähima, kumera ja suure spiraaliga sinakasroosa karbi, millel põimus ereroheline lihtne muster, meenutades iidset, vana Maa muistse ja salapärase Kreeta tsivilisatsiooni merrevajunud keraamika põhimotiivi - merelainet. Karp oli oma näilise hapruse kohta üllatavalt raske ning selle suue oli tihedasti suletud kergelt läbikumava kaanega, mille põimus samuti imepeenike roheline kiri.

Tõstsin karbi näole veelgi lähemale ja aktiveerisin näokattes peituva suurenduskihi. Kaane taga liigutas miski. Korraga kaas paotus ja ukse vahelt ilmus nähtavale imetilluke ja nagu mulle esmapilgul tundus, ülikaunis näoke. Inimnäoke, mille ilme muutus mind nähes uskumatuks õudusgrimassiks. Kaas suleti hääletult ja peaaegu silmapilkselt.

Tegin vaistliku katse silmi hõõruda, kuid kinnastatud käe puudutus muutis mu kiivri suurendusosa vastikult hägusaks. Asetasin karbi erutusest kergelt värisevate kätega väga õrnalt tagasi liivale, astusin sammukese tagasi ning sulgesin enda järel kiiresti lüüsiluugi, tõtates tagasi laeva sisemusse. Mu otsaesine ja peopesad otse sügelesid kannatamatusest, kui lüüs aeglaselt viimased võõra atmosfääri riismeid laevast väljutas. Lüüsist väljunud, lülitasin kõigepealt sisse kamuflaaziadapteri, mis muutis laeva väliskihi silmale nähtamatuks, tekitades tema pinnale loomutruu kujutise rannaribast ja taevast.

Seejärel haarasin laetud mateeriamuunduri ja selle toitekuubikud, krahmasin käigu pealt pardalaadikust kaasa paar rida tühje mälukristalle ning tõttasin teel kiirustades vastu juhtimispulti põrgates tagasi lüüsi, ise lootes, et see mida ma hetk tagasi nägin, ei olnud meelepete, mida võinuks tekitada mu hapnikuballooni kogemata kombel sattunud hallutsinogeenne gaas, mida pardaarvuti andmetel leidus sellel planeedil väheses kontsentratsioonis atmosfääri alumisimas kihis, milles hetkel viibisin.

Lüüsi avanemine ei võtnud tavalisest rohkem aega, kuid mulle tundus, et iga oodatav silmapilk sooritab massimõrva mu uudishimust hellades närvirakkudes. Väriseva käga suunasin mateeriamuunduri karpidest vabale maalapikesele, ennist üleskorjatud merekarbi kõrvale. Tekitanud muunduri abil toitekuubikust endale võimalikult mugava tooli, maandusin sellesse. Teise muundurikäivitusega püstitasin enda ümber kapselseina, mis minu poolel suurendas kogu fokuseeritud vaatevälja kümnekordseks, summutades kõik seinaga kokku puutuvad helilained. Karbi poolt vaadatuna tekitas sein kohale kus istun mina, optilise pettekujutise taamal laiuvast tavalisest liivarannast.

Põrnitsesin kasvava kärsitusega teokarpi. Süda tagus kuuldavalt, ning otsaesisel kasvasid hoolimata skafandri ideaalilähedasest kehatemperatuuri ja -niiskuse säilitamise süsteemist higipiisad, mis peagi mööda nägu alla veerema hakkasid. Sellist eluvormi ei olnud ma kohanud mitte ühelgi uurimisretkel. Inimnäoga intelligentseid tigusid, või rannal teokarpides elavaid mõistuse ja intelligentsiga kirja kasutavaid olendeid ei olnud mulle teadaolevalt kirjeldatud üheski teadusteoses. Olin oma tavalisest erakordsuste otsingust ühe põgusa hetkega täiesti välja raputatud. Kõik mu meeled olid äsjanähtud olendiga kohtumise ootel äärmuseni pingul. Selline avastus oli liialt ebatavaline isegi minusuguse bioloog-pioneeri jaoks, kes ennast, tõele au andes, uuest ja seninägematust vaimselt elatas.

Minu ootused said mõne hetke pärast kuhjaga tasutud. Korraga paotus rohekirja karbikaas, ning näoke pisteti taas välja. Sellele järgnes piimjas, kergelt läbikumav, peenike ja graatsiline kombits.

Olend, olles ilmselt veidi aega kuulatanud, pistis oma tillukese pea karbist välja. Tema miniatuurne näoke sarnanes äravahetamiseni ülikauni naisenäoga. Nägu ümbritsesid keerukasse soengusse seatud helesinised haarmed või kombitsad, kummad täpselt, ei olnud minu kui bioloogi jaoks antud hetkel isegi oluline.

Vaatepilt, selle haprus ja näokesse kätketud ilu panid mu üllatusest õhku ahmima. Skafander reageeris sellele oodatult, paisates täiendava koguse hapnikku hingatavasse õhusegusse, mis muutis mu hingamise paari hetkega taas normaalseks. Silmitsesin haaratult, kuidas karbikaane vahelt ilmusid nähtavale veel teinegi kombits, seejärel karp avanes ja olend liugles karbist tervikuna nähtavale. Tema keha ei olnud inimese, aga kindlasti mitte ka teo oma. Kõigist mulle tuntud eluvormidest meenutas olend mulle kujult veidi meie st. Maa, veekogudes elavat ainuõõsset - hüdra.

Olendi rohevalkjas näoke asetses pika kaela otsas, millest allpool paiknes kaheksast rohekast kombitsast koosnev pärg. Peenikest sihvakat keha kattis mingitest meretaimedest oskuslikult põimitud rüü, mille alumine serv paljastas ümara jala, mis erinevalt hüdra siledast tallast, oli ümbritsetud narmataolised helesiniste kombitsatega. Olend libises neil kombitsail
graatsilise kergusega üle rannaliiva, minu halvaks üllatuseks otse meievahelise seina poole.

“Kohe tõkestab sein tema tee, ja ta kaob jälle pakku,” mõtlesin pettunult.

Olend jõudiski seinani ja peatus. Skafander registreeris imekõrge ja tasase lühikese ultrahelisignaali. Pistsin skafandri vastavasse pesasse ühe mälukristalli, et kõik väliskeskkonna muudatused koheselt salvestada.

Nüüd kompasid kaks kombitsat seina. Olend, ristisin ta mõttes merelapseks - Marinaks, hõljus piki seina ühele ja teisele poole. Seejärel registreeris mu skfander uue ja pikema ultrahelide jada. Läbi kapsli suurenduskihi nägin seda, mida mu silmad, olles haaratud ühe erakordse olendi jälgimisega, ilmselt varem tähele ei pannud: kaugemal asetsevate karpide vahel liikusid samasugused tillukesed olevused. Marina hüüde peale, sest seda see ultraheli kahtlemata tähendas, liikusid lähimad neist samuti mind varjava kapsli poole.

Tundsin, kuidas mööda mu keha jooksevad selgest vaimustusest põhjustatud külmavärinad, ning ihu tõmbub kananahale. See saareke on juba esimeste siinveedetud hetkedega pakkunud mulle rohkem, kui mistahes teine maailm. Mäherdune kosmosemuinasjutt on leida imetillukeste intelligentsete olendite kooslus elamast absoluutset looduslapse elu tuhandetes teokarpides. Nägin vaimusilmas uue artikli, ei pigem artiklisarja pealkirja ning sellest saabuvat tuntust ja tunnustust. Võimalik, et isegi uuriva astrobioloogia professori kohta mõnes mainekas ülikoolis koos piiramatute uute ressurssidega jätkuvaks uurimustööks.

Olendid kogunesid tasapisi ümber mu kapsli poolringi. Nad kompasid seda ja vestlesid elavalt omavahel. Igaühel neist oli selgelt individuaalsete tunnustega nägu, pead katvate narmaskombitsate värvus varieerus tumerohelisest õrnroosani, ning kombitsatest keerukate soengute seadmine näis nende jaoks ilmselt olevat igapäevane tegevus.

Esimene marina, minu Marina oli nende seas kahtlemata kauneim olevus. Ta vangutas oma kaunist pead, ning kompas seina, mõistmata, mis on tema igapäevast teed tõkestanud. Olendite nõutus ja kimbatus tundusid mu jaoks nüüd juba mõnevõrra naljakaina. Üritasin neile olukorda selgitada universaalkeele abil. Universaalkeel oli tegelikult Maa vanim suhtluskeel, mis aga väga pikaks ajaks unustusehõlma vajus, kuni ühes digiajastu ja liikuvate piltidega uuesti taasavastati. Iga uus on ammuunustatud vana. Universaalkees nagu väitis kasutusjuhend,oli konstantne hulk püsisümboleid ja tegevusi ning lõpmatu hulk muutuvaid sümboleid, mis tulenesid iga uue planeedi välitöö spetsiifikast. Tegelikkuses kujustas keel aga enesest liikuvat piltkirja, milles inimese aset täitis igaühele lapseea sirgeldustest tuttav kriipsujuku ning suhtluspartneriks olevate olendite jaoks kasutas tõlkeseade “Paabel-2210” välismaailmast jäädvustatud kujutise digitöötluse teel saadud uut sümbolit. Suhtluspartneri loomisel sai seadet kasutav inimene vastavalt oma soovile nii kriipsujukut kui ka loodud suhtlusparnteri kujutist teatud piirides modifitseerida enesele sellest graafilise avatari luues.

Ma ei olnud mitte kunagi oma avatari kujundamisega vaeva näinud. Tõtt-öelda tundus see mulle mõttetu ja tühipalja kenitlemisena. Vaadates aga Paabeli poolt Marinast loodud imetillukest ja täiuslikult kaunist kujutist tundsin esmakordselt piinlikkust oma kriipsujuku inetuse ja alastuse üle. Olgu mis on, hetkel ei ole sobiv aeg asuda eneseimetlemise teele ning enne uue planeedi asukaga kohtumist oma kriipsujukust nagu kärnkonnast veel õilis prints välja võluda. Saagu mis saab. UNI-standartne-mina (UM) astus peegelseinale ja tegi käsi südamel kummarduse ning sirutas kaks kätt üles taeva poole. Selle kohale ilmus täpike , millest sai kiiresti kera, mis langes sujuvalt ning aeglaselt ülalt sõitis alla rannaribale, kus lebasid karbid. Kerast astus välja UM ja sulandus ekraanilseisva mehikesega kokku. Mehike kummardas uuesti ning osutas taevale ja siis enesele.

Olendid silmitsesid teda mõtlikult. Marina astus talle lähemale Teised olendid tõmbusid kahte lehte. UM osutas enese peale ja tema pea kohale ilmusid jutumulli tähed “UM.” Marina lasi kuuldavale kaks imelühikest häälitsust, nagu oleks ta need inimkeelsed tähed omal kombel kokku lugenud. Siis haaras ta maast teokarbikillu, ning sirgeldas sellele oma piimjasvalge kombitsaga roheka märgi, tõstis selle enda pea kohale ja osutas enesele ning naeratas, matkides UM'i kummardust.
Ka UM näole ilmus ilmselt minu tahtmatu emotsiooni mõjul, mida Paabel suhtluse osana tõlgendas, lai naeratus. Paabel-UNI-standard. Kollane ja mustade täppsilmadega.

Marina silmad läksid õudusest pärani. Ülejäänud olendid taganesid kiiresti. Marina vangutas peegeldas jälestusesegust kurbust. Üks tema kombitsatest üritas UN nägu ming käsnataolise asjaga puhtaks hõõruda. Lülitasin kiiresti Paabeli suhtlussensori välja ning UM´i nägu muutus taas läbipaistvaks kahe täpikese ja peenikese kriipsuga mulliks. Ilma kollase värvita.

Marina noogutas, ning tema kaunile näole saabus jälle heakskiitev ilme. Teda ümbritsevad olendid silmitsesid toimuvat mõningase hirmuseguse huviga, nagu teatrietendusel osalev publik, kes ei raatsi toimuvast midagi kaotada, kuid ei sekku sealjuures laval toimuvasse.

UM osutas maapinnale meie all ning tema pea kohale jutumulli ilmusid kolm täppi. Marina kirjutas oma teokarbikillule mõned sümbolid ja osutas maha. UM viipas käega tema karbi suunas. Marina kirjutas karbikillule veel mõned sümbolid. UM näitas talle jutumullis teokarpi ja Marina kirjutatud sümbolit. Publiku hulgas käis läbi tasane vilekoor. UM näitas seejärel kahte karpi ja kolme punktikest. Marina kombits kirjutas seekord teistsugused sümbolid ning tema ilus suu vormis tasaseid trillereid, mis tähistasid karpi ja karpe...

UM ja Marina vestlesid sel päeval palju. Nad võtsid UNI levelil läbi marinee keele põhisõnavara. Ülejäänud marinad, ilmselt väsinud pikast ja kestvast keeleõppest, pöördusid varsti tagasi oma tegemiste juurde, aeg-ajalt üle õla siiski UM'i suunas kiigates. Mõne tunni järel oli mu UM tänu Paabeli ponnistustele suuteline marinade vilekeeles vähemasti kesktasemel suhtlema.

Marina rääkis talle ääretust ookeanist ja nende saarest, ning Tuulest, kellele igal õhtul laulmas käiakse. See algavat kohe varsti, kas UM ei tahaks temaga kaasa tulla.

Ma ei olnud varem proovinud Paabeli katseversiooni maastikulliikuvast avatari projektsioonist kasutada. Mis seal's ikka. Ega üks kriipsumehike kolmedimensioonilisena enam palju hirmsam näida ei saa. UM astus seinalt alla. Marina taganes ehmunult. “Anna andeks, Sa oled nii ...” ta otsis sõna, “. ...erinev...” ja tema muidu nii võluvalt meloodilises vilekõnes kõlasid selle sõna juures tillukesed jahmunud kakofooniad.

UM ja Marina kõndisid merekaldale, kuhu oli juba kogunemas vähemalt sadakond marinat. Nad seisid liival ning põrnitsesid mu inetut UM´i viisakuseseguse õudusega. Mõnend neist katsid näo ja pöörasid pea kõrvale ning vilistlesid omavahel tasakesi. Paabel mu kõrval talletas ja tõlkis nende juttu: “Ta on nii inetu!” Huu, mingi must...” “Täiesti sile nagu kivi”. “Tühja pea ja lageda näoga...” “Hirmus!”.

Üks eriti uhke soengu ja kaunilt ehitud rüüga marinadest astus Marina ja UM'i ette. Paabel ei suutnud nende tasast , katkendlikku vestlust täielikult tõlkida. Mõte jõudis siiski minuni, vanem marina, kes ilmselt nende ühiskonnas kõrgel positsioonil oli, keelas nii inetut olevust nende Tuulelaulule kaasa võtta. Minu Marina seisis minu eest ning palus, et Tähemarina, nagu ta UM´i nimetas, võiks siiski nende õhtust osa võtta. Lõpuks vanem leebus ning viipas UM'i enesega kaasa. Marina järgnes neile. Vanem viis mehikese peaaegu veepiirile, heledas liivas otsapidi püsti seisvate valgete kaarjate karbipoolmete vahele ning hüüdis midagi arusaamatut rannal kogunevate Marinade poole. Kaks neist hõljusid karpide vahele ja tulid varsti tagasi mererohust kangaga, mis üle karbipoolmete laotati. UM oli lauljate eest varjatud, kuid Marina jäi tema kõrvale, teisele poole kangast. “Jään, et Sul kurb ei oleks!” lausus ta väga vaikselt.

Edasi ei lugenud ma enam mittePaabli ekraani, vajutasin salvestid tööle, et ükski väärtuslik sekund sellest imelisest vaatepildist kaotsi ei läheks. Päike hakkas loojuma, ning miniatuursete olevuste koor täitis mereranna imeliste helidega, mis näisid mu südame sütitavat ja õhtutaevasse kandvat, tundsin end sulamas valgusemängu ning kartsin seda ilu rikkudes isegi hingata.