Vaata ette!

Kuuvalgus peegeldus lumelt nii heledana, et Sassi nägu oli täiesti selge. Ainult silmad jäid sügavale ja varju. Ta sõrmed kobasid mu selgroogu ja meie põlvekondid põimusid. Sedamoodi sai soojem. Ma avastasin esimest korda, et tahan ta juttu uskuda.
Suvel ma ei muretsenud veel sugugi. Pigem vastupidi. Rõõmustasin, lollike, et direktor Deniss Nikolajevitš rindele läks, kõik meie kollektiivi naised rõõmustasid vist.
Isegi sügisel veel ei muretsenud. Aitasin kaevikuid kaevata, kui selgus, et kogu tööstuskool on mobiliseeritud – seal oli neist niikuinii vast rohkem tolku kui minu vene keele tunnis. Papa sai ka kutse ja läks, aga mina kolisin ühikast tagasi vanemate ühiskorterituppa Vassili saarele, mammale ja Liidale seltsiks.
Muretsema hakkasin alles siis, kui Liida suri. Raamatukogu, kus ta töötas, sai otsetabamuse. Siis veel polnud lund. Mamma jäi natuke peast segi, süda jukerdas tal ka ja seda lund ta õnneks ei näinudki enam.
Üksinda oli kõle. Noor naine suures ilukrohvist ääristatud laega toas pimendatud linnas keset kahurikõma ja õhuhäireid. Isegi trammid ei liikunud enam, kõndisime tol talvel kõik, ühes käes mannerg, et äkki saab vett, ja teises kandekott, et äkki leiab leiba.
Maria Ivanovna instituudist sokutas mu tööle sekretäriks väeosa staapi. Sain vähemalt talongid. Mehi meil oli, aga külge lööma nad mulle ei kippunud. Palju minust papa vana kasuka ja mamma suurräti vahelt ju ei paistnud ka, ega staap polnud Ermitaaž, et seda kütta. Lurisev nina ja aukus silmad.
Seda suurem oli mu üllatus, kui kord koju vankudes, mannergus Neeva vesi ja kandekotis tühjus, leidsin esikust eest igavesti võiduka naabripoisi. Sass oli oma ema ja suure õe Nadjaga elanud meie korteris terve mu lapsepõlve. Pisike sihuke ta oli ja põrunud juttu ajas juba siis, mina sattusin teda hoovi peal ikka kaitsma, mulle ei mahtunud hinge, et meie korteri omi kiusatakse. Pärast seda, kui ma instituuti läksin, polnud ma teda vist näinudki.

Nüüd aga vahtis ta mulle vastu, nagu oleks ise äsja kõik fašistid puruks löönud, ja küsis:
-- Kas sul vett on?
-- Noh, on, natuke. Mis siis?
Sass tiris mu tükkis mannergu, kasuka ja saabastega ühiskööki. Omal ajal lõkendasid siin kired, nüüd kasutati seda ruumi harva. Kasutati siiski, siin oli puupliit. Ta oli kusagilt kätte saanud kala. Ehtsa lestakala. Nii me siis koos uhhaad keetsime ja kuidagi lõppes see nõnda, et ma kolisin Sassi ja Nadja tuppa. Lisaks ei ajanud nende ahi sisse.
Nadja oli mu nooruses iidvana (Sassist seitse, minust viis aastat vanem) ja matsakas. Nüüdki jäi tema meist kõige jõulisemaks, nii et hommikuti andsime kõik oma talongid tema kätte ja saatsime ta toitu otsima. Mina ei saanud tol päeval palaviku pärast tööle minna ja Sassi elu oli mulle seni jäänud selgusetuks, kusagil ta käis, midagi ta tegi, kalaga ta aeg-ajalt ilmus ja tsivilisti talongid tal olid ka. Aga temagi jäi seekord koju.
Oli lõikavkülm ilm, vist veebruar juba. Lühike päev vajus peagi taas hämarusse, aga Nadjat ei tulnud. Sass niheles mu kõrval madratsil, kus me magasime kõik kolmekesi, et sooja saada, kogu muu mööbel oli ammu ära köetud, ja ütles äkki:
-- Ma pole seda kunagi teinud.
-- Mida? küsisin mina.
-- Noh, seda.
Ma oleksin nutnud või naernud, kui mul oleks jõudu olnud. Igatahes me tegime noh, seda, peamiselt tema osavõtul. Kogemustega või mitte, aga Deniss Nikolajevitš sai kirja järjekordse miinuse.
See oli esimene öö, kui Sass rääkis mulle sama hullu juttu nagu lapsena, palavikulised silmad kinni minu omades, sääreluud vastu mu sääreluid, küünarnukid vastu mu ribisid. Ma avastasin, et naerda ma ikkagi jaksan. Sassi näos oli haavumine, kuid ta ei lasknud lahti.
Veel paar kõledat, üürikest päeva. Veel paar lõputuna tunduvat jääkülma ööd ja sedasama juttu:
-- Läheme ära Lõunamerre, ma tean, sa saad ka tulla, läheme Neevast lupsti alla ja läbi Läänemere ja väinadest välja ja siis on ainult Golfi hoovuses vastuvoolu ujuda, saabki soe ja hea . . .
Tol ööl ma ei jaksanud enam naerda. Ma ei jaksanud enam teha seda, mis niikuinii toimus peamiselt Sassi osavõtul. Ma olin kõigega nõus. Eriti pimedusega, mis valmistus võtma mind oma hõlma ja viima sinna, kus enam ei ole külma ega nälga ega hirmu lähedaste pärast.
Aga Sass tõusis mu kõrvalt, mässis mu teki sisse ja kandis mind läbi tänavate, kus kuuvalgus segunes kahurikõminaga ja hangedes lebasid tumedate tompudena teised alistunud. Ta tõmbas teki mu ümbert, jää kõrvetas korraks mu kõhtu ja siis . . . ma uskusin, mitu pikka hetke uskusin, et see ongi lõpp.
Ei olnud. Sassil oli õigus. Meie rahvas elabki siin. Mõnikord käime saartel kala grillimas ja puuvilju korjamas, ehkki mitmed vetikad on ka täiesti maitsvad. Kui midagi puudu jääb, võtame laevadelt. Meie elu on üllatavalt pikk ja muretu.
Mina ei taha enam kunagi tagasi minna sinna külma ja kannatuste maale, aga Sass käis. Pani Piskarjovi kalmistul Nadjale küünla. Ja raamatu kirjutas. Nad ikka ei saanud aru. Meie lapsed või lapselapsed tahavad ise näha . . .
Vaata ette, vana Leningrad. Ihtüander tuleb varsti ja ta ei ole pooltki nii naiivne kui Sassi raamatus.