Vaid täpp horisondil

"Seesama ongi või?" Kapten lükkas periskoobi eemale ja vaatas nõudliku näoga reamees McArthurile otsa. "Sa ajasid mind üles, et mulle vaid täppi horisondil näidata?"
McArthur seisis tikksirgelt kapteni ees ja tundis kuidas higi otsmikul tilkasid moodustama hakkas. Ta oli üldse teist korda iseseisvalt vahis ja hakkas nüüd kartma, et oli liiga agar olnud.
"Määrustiku 7. paragrafi lõige 4.07. käsib mul ohuastmel M kõikidest laevadest ja lendavobjektidest viitivamatult kaptenit teavitada, sir," klähvis reamees vastuseks, kuid ei suutnud külgedele sirgeks surutud kätes värinat täiesti maha suruda.
"Kas see asi lendab sul või?" küsis kapten irooniliselt, olles ikka veel segatud une pärast ilmselgelt ärritunud.
"Igatahes tundus kõnealune objekt mulle kummaline, sir."
"Mis mõttes?"
"Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus nagu kõnealune objekt liiguks ja heidaks helkivaid kiiri, sir."
"Heidab helkivaid kiiri ... see pisike täpike horisondil," lausus kapten veel kraadi võrra iroonilisemalt, rabas periskoobi närvilise liigutusega enda juurde ja vaatas uuesti.
Reamees McArthuri peas tiirlesid mõtted eesootavast karistusest. Arvata võib, et ta oli olukorda valesti hinnanud. Mingi arktiline atmosfäärinähtus, millest akadeemias just sel ajal räägiti, kui ta silmapiirini laiuvast ookeanist unistas. Oleks ta uneski näinud, et teenistus kujuneb 377 jalga pikas konservikarbis virvendavate ekraanide jõllitamiseks, oleks ta kohe ...
Kapteni ootamatult järsk vilisev sissehingamine katkestas veresulis reamehe mõttelõnga. McArthur nägi kuidas lihased vanema mehe juba lõtvuma hakkava naha all krampi tõmbusid.
"Mis asi... kuidas see... küll..." pomises kapten ja surus hambad valju raginaga kokku. McArthur arvas end nägevat nagu üritaks kapten ennast periskoobist eemale suruda. Edasi käitus reamees instinktiivselt, kuid täiesti määrustiku vastaselt. Ta haaras kaptenil selja tagant ümbert kinni ja rebis krampides vappuva mehe kolledži maadlusmeistri jõuga tagasi. Nad pransatasid terasest põrandale. McArthur ajas ennast jalule ja ulatas kaptenile käe, aga tõmbas selle kohe välkkiirelt tagasi. Kapten pööras näo aeglaselt reamehe poole.
"Lase mind palun maha", sosistas vana mees. McArthur võttis puusalt SIG Saueri, surus toru kapteni meelekohale ja vajutas päästikule.
Seejärel jäi ta täiesti juhmilt kahte periskoobi klaasi külge sulanud silmamuna jõllitama.

***

Pool tundi hiljem seisid mõned kõrgemad ohvitserid juhtimistornis. Kapteni tühjade silmakoobastega ja välja tulistatud ajudega laip lamas veroloigus, mõned meetrid eemal vedeles maas inisev reamees McArthur.
"Ma ei saa ikka aru, mis siin toimus," hindas leitnant Comb olukorda üsna retooriliselt.
"Küsi keskuselt juhiseid," pakkus lokatsiooni eest vastutav ohvitser, kes oli nüüd tähtsuselt kolmas mees laevas.
"Ei saa, ükski kutsung ei vasta," ütles ülemradist ja heitis tahtmatult hirmunud pilgu periskoobi poole. Kõik vaikisid rusutult.
"Okay, lähme esialgu alla," sõnas viimaks leitnant Comb, kellest oli täieõiguslik USS North Carolina SSN-777 kapten saanud.
Tuumaallveelaeval kõlas sukeldumissireen.