Mida masinad kardavad

Üldiselt ei kartnud see masin sittagi, sest ta oli suur, rauast, tal oli pumppüss ja ta oli tulnud tulevikust, et minevikus inimesi sodiks tulistada. Väikses ja vähetähtsas plaanis kartis ta roostet ja tehnohooldust. Üldiselt aga meeldis talle murda selja taha käed, siduda kokku ja valada sulaterasega üle kõigil, kes küsisid talt, mida masinad kardavad. Hetkel aga oli ta viinud end seisu, kus ta kartis küllalt tugevalt seda Arnold Švartsenneegeri välimusega meest, kes oli pannud ta pea metallipressi alla ja seisis tabloo juures, millega seda tööle panna. Tema õnneks aga see mees ei olnud Arnold Švartsenneeger, sest muidu oleks ta saanud aru nendest saksakeelsetest korraldustest, mis erinevate nuppude juures kirjas olid ja ta ei oleks vajutanud seda nuppu, mis pressi hoopis üles tõstab ja teda sealt vabaks laseb.



Tema ehk Hävitusrobot Alf-4 hüppas Arnold Švartsenneegeri välimusega mehe juurde ja lõi teda rusikaga kõhtu, seejärel tõstis ta üles ja lõi ta selgroo vastu oma põlve puruks. Arnold Švartsenneegri välimusega mees korises maas, selgroo otsad mõlemast kehapoolest väljas. Aga sellest ei piisanud, nurga tagant hüppasid välja veel kaks Arnold Švartsenneegeri välimusega meest ja ühel neist oli MG3. Alfi peas käis mingi plõks, ta jooksis eemale ja hüppas reelingult alla, maandus euroaluste virnale, hüppas sealt veel alla ja jooksis edasi.



Midagi oli valesti. Alf allus tegelikult robootika kolmele seadusele. Nendeks olid 1: Lase pumppüssiga puruks oma sihtmärk, 2: Kui sa ei saa pumppüssiga puruks lasta oma sihtmärki, siis lase pumppüssiga puruks see, mis sinu ja sihtmärgi vahel on ja 3: Kui sa ei tea, kus su sihtmärk on, siis saa teada, kus on su sihtmärk ja lase pumppüssiga puruks oma sihtmärk, aga nüüd ta jooksis. Miks ta jooksis? Kas tal oli selleks põhjus? MG3 valang tabas teda mööda paremat säärt üles otse tuharasse. Tal oli selleks põhjus. Aga kas ta oli seda kunagi varem teinud? Ei. Tegelikult ta ei teadnud, et nii saab teha.



Ta peas toimus midagi. Mingi ühendus oli läinud kuidagi ümber ja nüüd tekkinud täiesti uued ühendused. Ta kartis. Esiteks ta kartis kuuli, siis kartis surma, siis teadmatust, siis üksindust, siis seda, mis maailmast saab ja seda, et teadvusega olend ei saa kunagi teada oma tegelikku kohta kõiksuses. Tagasikerimine. Ei. Alf ei kartnud seda. Aga ta kartis, et ta aeg oli saanud läbi. Nurga tagant hüppas välja Sylvester Stallone'i välimusega mees ja lasi talle kuuli pähe. „Ei,“ mõtles Alf enne kui ta emaplaat mööda asfalti paiskus.



***



„Sitt päev, poiss,“ ütles Sylvester Stallone'i välimusega mees, võttis taskust valgubatooni ja hammustas sellest suure tüki. Tema juurde jõudis üks Arnold Švartsenneegri välimusega mees. „Noh, said ta kätte?“ küsis ta. Seejärel hingeldas natuke, tuli Stallone'i välimusega mehe kõrvale, võttis kahe näpuga ühe ta rinnanibu ümbert kinni ja ütles: „Tule! Lähme trenni!“



Mida kardad sina?