Kaksteist ööd. 1. osa

„Lennard?”

„Hm?“

„Lennard!”

„Hmmmm,“ hallide juustega mehepea tõusis aeglaselt padjalt. Nad olid Martaga juba aastaid ühte kootud teki alust aset jaganud.

„Lennard, ärka üles!“ Marta raputas meest õlast. „Kas sa kuulsid seda?“

„Ma kuulen ainult sind.“

Marta tõusis istuma ja kuulatas. See kostus jälle. Õhku täitis hundi ulgumislaadne tuuleiilidemüra ja vihm, mis hobuse kabjalöökidena katusele trummeldas.

„Nüüd pidid ka sina seda kuulma.“

„Ei.“

„Lennard!” Marta lükkas õlaga teki eemale.

„See ei ole nali!”

„Jumala pärast, miks sa mul magada ei lase?“ Vihaselt rabas Lennard kogu teki endale. „Praegu on kesköö! Miks sa sellist mäsu korraldad?“
„Seal on midagi! Seal väljas,“ Marta puuris pilgu aknast välja. Hõbedases kuuvalguses seisis maja ees hiiglaslik okslik tamm sirutades lumiseid käsivarsi igatsevalt taeva poole.

„Need on kindlasti hundid,“ pomises Lennard uniselt.

„Nälg ajab nad metsadest ära taludesse.“ Ta haigutas. „Ära muretse, nad ei leia siit midagi. Ma panin kõik uksed kenasti lukku.” Tema jaoks oli asi lahendatud. Ta keeras end ohates küljele ja siis tagasi selili.

Marta mõõtis oma kallist abikaasat pika kurva pilguga. Ta oli juba varakult halliks läinud. Naine teadis kuidas mehe suu magamise ajal kibestunud rongi meenutab, kuigi naine praegu oma nägu ei näinud, oli ka see piinavas leinas ja kaugel süütukesest.
Tema elu oli raske, töö põllul ja laudas oli kurnav. Tema armastus polnud enam nii värske kui kunagi varem, esialgne muretus oli kadunud. Iga järgmine aasta, mil ta last ei sünnitanud, muutis ta aina pahuramaks.

Marta tõmbas vilinaga õhu läbi hammaste ning hammustas alahuulde. Ta oli kõike proovinud, kuid ükski ravimtaim ega imeravitseja ei aidanud. Varsti on ta liiga vana, et Lennardile soovitud pärijat kinkida. Mida ta peaks tegema? Kas mees peaks noorema naise majja tooma, nagu teevad teised? Ma ei segaks neid, vaid kulutaks ülejäänud elu linna purskkaevu juures kerjamisele. Või paluks kloostrilt Heatahtliku Naise Ordenit? Nagu teised naised, kelle emakas tühjaks jäi. Marta tõmbas külmavärinal teki tihedamalt õlgade ümber.

Mitu aastat ma kavatsen oodata ja saatust vältida?
Väljas puhkus, ulgus ja tuiskas.

Marta kuulatas. Tundus, nagu tormaks miski valju kõmaga ümber maja. Nagu kari kappavaid hobuseid, mida jälitab hunt. Hobused ei saa lennata, püüdis Marta end mõtetega rahustada. Ja taevas pole hunte ... ta kõhkles.
Metsik jaht.

See mõte läkitas jäiseid värinad mööda selga jooksma. Kiirustades loendas ta sõrmedel päevi ja ehmus. Praegu on kuues kuupäev. Viimane ja kõige ohtlikum öö kaheteistkümnest. Seda jubedat ulgumist ja müra võis tekitada Wuotan, kes viimast korda oma hirmuäratavat armeed kummitusi, vaime ja libahunte kaheksajalgsel hobusel üle taeva kandis.

Marta istus hiirvaikselt. Ta teadis metsiku jahi legendi juba lapsepõlvest. Tema ema oli alati rangelt jälginud, et neil õhtutel ei jääks pesu nöörile ja Marta jõuaks koos õdede-vendadega enne pimedat majja. Toas polnud mingid korralagedused lubatud ja enne magamaminekut pidi erilisi palveid lugema. Marta mäletas hästi, kui hullusti ta lapsena kartis kaheteistkümnendat ööd pärast talvist pööripäeva. Sageli pidid nad hommikukiirteni üleval olema oodates müra, mis kummitusarmee lähenemisel tekkis. Alati asjata. Vanemaks saades hakkas ta uskuma, et metsiku jahi legend pole midagi enamat kui vaid lapsihirmutav müüt. Erinevalt emast pesi ta pärast talviseid pööripäevi riided ja läks pimedas õue, et laudas asju ajada. Kunagi ei juhtunud midagi. Ta polnud kohanud elavaid surnuid ega märganud ühtegi märki taevas toimuvast metsikust jahist.
Kuni tänaseni.

Jälle rullis kõu mürinal üle katuse. Ilmselt otsustas Wuotan oma metsikuid tegemisi just tema hüti kohal korraldada.

Tõepoolest. Kui ta uuesti pilgu aknast välja suunas, nägi ta Wuotani armeed. Terrori armaada, see millesse ta enam ei uskunud. Massiivne rongitäis lummutisi varjutas möödudes täiskuuvalguse ja lumisele maastikule jäid tuksuma vaid tema igavikulised südamelöögid. Värisedes mähkis ta end tihedalt tekki ja jälgis kuidas pimedikus lumiste põõsaste taustal vormitud varjud üle õue liiguvad. Mõni tuli majani ja vaatas jäälilledega ääristatud aknast sisse. Läbipaistvad tummad kummitused, kes mäletavad vaid kadunud hingi.

“Kas ma ikka pesu korjasin ära?” käis mõte läbi Marta pea. Äkitselt polnud ta enam kindel, kas võttis õhtul ikka kõik asjad nöörilt ära. Kas maja on ikka kenasti koristatud? Mure ajas ta ülesse, et järgi vaadata, aga hirm oli tugevam. Ta ei suutnud end liigutada ja hingas vaid raskustega. Nüüd ta teadis, et tema ema mure oli põhjendatud, legend metsikust jahist polnud muinasjutt.

Aeg kadus Lennardi katkendliku norskamise rütmis. Tal polnud aimugi õudustest, mis väikest talu sel ööl vaevasid. Kui metsik jaht oli end neljandat korda üle onni katuse pressinud, tõusid nad hoovi kohale ja koondusid deemonite ja viirastuste armeeks.
Marta hingas pahinal välja. Hetkeks istus ta voodile ja kuulatas ööd, kuid müra oli vaibunud. Metsik jaht oli edasi liikunud. Ta heitis uuesti pikali, kuid uni ei tahtnud tulla. Õudusvärinad ei lasknud tal rahulikult mõelda. Kui see oli tõesti metsik jaht, analüüsis ta murelikult, siis võivad ka teised kaheteistkümnest ööst rääkivad legendid tõele vastata. Mõtted ei andnud talle rahu. Ta tundis, et on midagi väga olulist ära unustanud, mida ta kunagi teadis.

Mida rohkem ta mõtiskles, seda rahutumaks ta muutus. Lõpuks tõusis ta voodist, viskas mantli külmakaitseks õlgadele ja läks kirstu juurde, kus ta omi asju hoidis. Ta tahtis teada.

Raske kaas naksatas, kui ta selle ülesse tõstis. Ta piilus ärevalt tuppa, kuid Lennard ei paistnud midagi kuulvat. Tõmbas vaid röginal hinge, pööras teisele küljele ja norskas edasi.

Marta avas kohvri ja tuhnis hoolega, et leida ühte väärtuslikku asja. Paks nahkköites legendide raamat, üks väheseid asju, mis ema talle pärandas.

Raamat käes läks ta akna juurde. Kirstukaane jättis ta lahti, sest kartis, et Lennard ärkab, kui see uuesti naksatama peaks. Kuuvalgel oli raamatut raske lugeda. Marta süütas ahjus hõõguvatest sütest küünla, viis raamatu laua juurde ja hakkas lugema. Enamikke lehti ta vaid lappas kiiruga läbi, kui aga leidis kaheteistkümne öö legendi, pühendas end põhjalikule uurimisele. Ta luges õudustäratavast metsiku jahi Wuotanist, deemonitest viirastustest ja inimestest, kes kaheteistkümneks ööks libahuntideks moonduvad. Aga ta leidis ka positiivset: jutt naisest, kes neil öödel oma tulevase mehega teede ristumispaigas kohtus ja neil hiljem lapsed sündisid, kel üleloomulikud võimed avaldusid.

Aga kõik polnud see, mida ta otsis. Alles siis, kui ta lehte pööras, leidis ta otsitava. See koht oli vanas raamatus eriti kulunud. Marta hoidis küünalt eriti paberi lähedal. Lühikese lõik allosas paremal pool oli: öeldakse, et loomad, kes laudas elavad, räägivad noil öil inimkeeles ja jutustavad tulevikust.

Seda ta leida tahtiski! Marta süda hakkas ärevalt lööma. Tema mälu ei petnud teda. Ta oli alati pidanud müüdiks, et koduloomad oskavad teatud aegadel inimkeeles rääkida. Aga ta oli otsustanud tõe välja selgitada. Ta tahtis teada, mida tulevik toob ja kas nad Lennardiga tõesti kunagi last ei saa.

Aeg jooksis ja varsti saabub kesköö, laudani on veel hulk maad. Ta võttis petrooliumlambi ja hiilis välisukseni, libistas maalitud puukingad jalga ja astus välja.
Tattnina leek väreles tuules ja kustus, kui ta vaikselt ukse enda järgi sulges.