Nende Veenus

„Bingo!“ kostus kuularitest Jerzi hääl, „parandan: topeltbingo! Lehm vasikaga, kui ma ei eksi.“

Nad olid juba tunde  savannilaadsel maastikul sihitult tiirutanud, lootes kohata mõnda neist suurtest taimetoidulistest.

„Kui see pisike on isane, siis olete oma boonusrahad õite lihtsasti välja teeninud,“ urises seersant Arf heatujuliselt, „mõlemast soost elajas sama retkega oleks super.“

Õigupoolest olid nad niigi lihtsa otsa peal, mõtles Carel, kes oli luurerühmas uustulnuk. Nad olid palgatud võitlema ebamaiste vaenlastega kummalistes maailmades ja nüüd sattusid lihtsalt jahisafarile. Mõnel pool maksid adrenaliinijanus rikkurid peale, et sellistel retkedel osaleda. Eesmärk oli hankida uuringuteks elus eksemplare, sellepärast ei saanud kasutada ka mitte uinutipüsse – polnud teada, kuidas need mõjuvad. Loomaliigil polnud isegi nime veel, nagu ka kogu planeedil.

Rohusööjate paar ei paistnud neid jälitavatele maasturitele mingit tähelepanu pööravat. „Eks see ole igaühe isikliku evolutsiooni küsimus, mõni tõlgendab võõrast objekti ohuna, mõni ignoreerib,“ kommenteeris Maicz, kes oma sõnul uuris vabal ajal bioloogiat.

„Meie paremalt, teie vasakult, poeg peletage lihtsalt eemale, temaga tegeleme hiljem, vaevalt et emmest kaugele jookseb, “ jagas seersant ülesanded. Kaks liikurit võtsid positsioonid sisse, Jerz ja Carel istusid kumbki oma masinas spetsiaalsel kõrgel istmel ja valmistusid heitma silmustega köisi. Kiirus oli peaaegu maksimum, mida ebatasasel pinnasel selliste sõidukitega võis saavutada. Tuul vuhises näkku ja meestes ärkas iidne jahikirg. Boss on mulle autojuhiks ja mina pean oma osa ära tegema – see mõte veenis Carelit, et ta ei ole lihtsalt mingi uustulnukast nolk vaid meeskonna täieõiguslik liige.

Korraga loom peatus nii järsult, et peaaegu kaotas tasakaalu ja kerkinud tolmupilv varjas nähtavuse. Autojuhid pidurdasid instinktiivselt, õnneks olid kõik rihmadega oma toolide küljes kinni. Loom ei spurtinud mitte tuldud teed tagasi vaid umbes sadaviiskümmend kraadi võrreldes esialgse jooksusuunaga.

„Märkas vist poju puudumist, kuidagi ootamatult ärkasid tal need emainstinktid,“ kirus Maicz. Neljal rattal manööverdamine võttis rohkem aega kui sama arvul jalgadel, kuid peagi olid jälitajad jälle oma ohvri külgedel.

„Ärge laske põõsastikku pöörata, seal ta võib peitu pugeda,“ hüüdis Arf, kuid seda nad taipasid niigi. „Nüüd,“ karjus ta ja Carel heitis oma lasso ümber jämeda kaela. Laskmata loomal uudse olukorraga harjuda, tegi Jerz sama teiselt poolt. Trosside otsad olid kinnitatud trumlitele autode tagaosas. Sõdurid olid selle kõik juba laua taga läbi mänginud. Kui nad oleksid nüüd järsult pidurdanud, siis arvestades looma ja masinate kaalu vahekorda, oleks sõiduk võinud hoo pealt kergesti ümber paiskuda. Nad lasid lõõga pisut järele, jäid ise tahapoole, siis hakkasid uuesti sikutama. Loom tuli rabelemisega ära väsitada, siis maha paisata ja ühiste jõududega jäsemed kinni siduda.

See tehtud, küsis seersant hingeldades: „Nii, kus teine jäi? Jerz, Maicz, pange talle järele, hoidke silmsidet, kuni meie ka tuleme.“ Nad käisid Careliga kõik suure emaslooma köidikud üle, et oleks kindlalt, kuid ei vigastaks ennast, kui otsustab rabelema hakata. Siis istusid autosse ja kihutasid teistele liivasesse pinnasesse jäänud värsket jälge mööda järele.

Nad nägid väikesemat elajat jälitavat teist maasturit juba üsna selgesti, kui kuulsid Jerzi murelikku küsimust: „Meil on konkurente, mis me teeme, seersant?“ Et teised ei taibanud, ta täpsustas: „Tundub, mingid lihasööjad peavad teda samuti oma saagiks. Kas kõrvaldame või jätame neile?“ Nad olid konkreetsel missioonil – suure veisetaolise eluseksemplari hankimisel  - ja seda maailma puudutavad üldisemad reeglid polnud päris selged. Ehk siis - kas kohaliku fauna sisekonflikti juures jääda vaatlejaks, sekkuda või ajada oma asja?

„Kaks tükki, paistab et peavad jahti koos. Pulstunud kollakas karv, turjakõrgus üle meetri, tugevad lõuad, saba peaaegu polegi,“ kirjeldas Maicz nii-öelda konkurente, „kui me kohe ei tegutse, murravad meie vasika minuti jooksul.“

Nüüd nähti kiskjaid ka tagumisest autost, ainult arv ei klappinud. „Mis mõttes kaks, teie taga jookseb neid kakskümmend,“ hüüdis seersant, „olge ettevaatlikud!“ Liivakarva loomad ei torganud eriti silma, nende liikumine ja lihtsalt õhuvärelused polnud kaugelt vaadates eristatavad.

„Loobume, läheme suure juurde tagasi,“ otsustas rühma juht, „muidu äkki avastavad ja hiivavad meilt selle ka ära.“ Kinniseotud looma üksi jätmine sellise seltskonna lähinaabruses polnuks tark tegu.

Esimesed mehed vastata ei jõudnud. Kaks maasturi kõrval sörkivat looma ründasid korraga. Vasakpoolne rebis Jerzi käe küünarnukist kõrgemalt maha ja peatus siis, et oma saaki uurida. Maiczil, kes ei olnud juhtimisega hõivatud, läks paremini, ta tulistas hüppel olevat looma ja selle elutu rümp jäi tolmupilve vedelema. Juhil õnnestus auto kolme allesjäänud jäseme abil suhteliselt sujuvalt peatada.

Hetk hiljem jõudsid kaaslased nende kõrvale. Kiskjad lähenesid igast suunast. Tundus, et see reegel, mille kohaselt loomad inimest pigem kardavad, siin maailmas ei kehtinud. Kolm võitlusvõimelist meest võtsid sisse ringkaitse. Kerged käsirelvad olid tõhusad, kui tabasid ründajate elutähtsaid organeid. Nende jaoks, keda kuulid polnud suutnud peatada, oli Arfil teises käes pika teraga nuga, mis peagi tilkusid vaenlaste pruunikast verest. Carel ja Maicz püüdsid kumbki koukida oma auto tagaosast tõhusamat varupüssi, tõelist pika toruga raskerelva, mis tabas kaugemalt ja kindlamalt. Vastaste – ei tapetute ega pealetungivate – loendamiseks polnud kellelgi mahti, neid raipeid oli lihtsalt liiga palju.

Ka hiljem autasu vastu võttes ei suutnud Carel meenutada, kas see oli teadlik mõte või läks näpp kogemata vastu, kui ta lülitas oma ründerelva korraks leegiheitja režiimi, kuid see otsustas lahingu saatuse ootamatult kiiresti. Liivakarva peletiste pulstunud turi võttis hoobilt tuld, kuid ei prahvatanud kõrge leegiga, vaid hõõgus selles nagu vatis, levides kiiresti üle kogu naha.

„Karvad on rasvased,“ kommenteeris Maicz, „kindlasti on see millekski kasulik.“

Iga süttinud loom kaotas hoobilt huvi saagi vastu, püherdas maas, püüdes end kustutada, kuid kuivas liivas hõõrumine põhjustas omakorda põletusarmide kraapimist ja seda saatev kiunumine väljendas ülimat valu. Tundus et nad olid taibukad, nähes kaaslaste piina loobus enamik. See ei olnud siiski paaniline põgenemine, vaid lihtsalt taandumine relvade tegevusraadiuse piiri taha.

Loomad moodustasid suure loperguse ringi. Mehed selle keskmes said hinge tõmmata, kuid kaks neist hoidsid suuri püsse pidevalt ähvardavas valmisolekus.

Jerz oli väljaõppinud sõdurina suutnud verejooksu ise sulgeda, nüüd tehti talle välitingimuste mõistes korralik side. Ka ülejäänud vajasid pisemate haavade tohterdamist. Tundus, et midagi otseselt mürgist nende värdjate kehamahlad ei sisaldanud ja infektsiooni pärast esialgu muretsema ei pidanud.

Rühma juht vaatas kella. „Graafiku kohaselt pidi hõljuk meid kuue tunni pärast peale korjama, aga tõenäoliselt ei ole nad kaugel. Maicz, võta nendega ühendust ja ütle, et tulgu kohe!“

Kõnetatu tõmbas sõnatult pähe kõrvaklapid ja hakkas toimetama kaugside raadioga. Mõne minuti pärast ta tõstis ärritunult pea ja ütles: „Seersant, äkki räägite nendega ise. Nad väidavad, et nad on puhas transpordialus, ilma igasuguse relvastuseta ja kõrgendatud ohu piirkonnas keelab instruktsioon neil maanduda.“

„Mida kuradit? Ja kui kaugel on lähim sõjalaev kes võiks meile appi tulla?“

„Üle  kolmekümne tunni. Sisuliselt teisel pool planeeti. Liigub juba täiskiirusel siiapoole.“

Seersant haaras järsu liigutusega klapid, esitles ennast raadio teel ja sõimas siis transpordilaeva valvekomandöri kõige ropumate sõnadega läbi. Ta karjus, kuidas esimese võimaluse tekkides prindib välja instruktsiooni, mis takistab kedagi neid päästma tulemast ja topib selle siis rulli keeratult teisel pool mikrofoni taga olijale kurku, pärasoole kaudu. Muidugi ei olnud sellest mitte mingisugust abi. Siis kirjeldas ta täiesti argisel hääletoonil, millist moona ja varustust peavad nad neile langevarjuga alla viskama.

Liivakarva kiskjate ring niheles, kuid püsis sama koha peal.

„Äkki peaksime ühe autoga minema ja neid natuke kõrvetama?“ küsis Maicz. „Lihtsalt süütaks veel mõned?“ Teoretiseeriv bioloog temas oli asendunud kättemaksuhimulise võitlejaga.

„Ei, neid on liiga palju,“ arvas ülemus. „Meil on arukam koos püsida.“ Ta voltis lahti väliterminali ekraani ja jätkas seda uurides: „Tõesti, pole mõtet tüli norida. Meil tuleb öö siin veeta ja me ei tea, milleks nad pimedas suutelised on. Peaksime endale parema positsiooni leidma, praegu oleme keset lagendikku, igast küljest kergesti rünnatavad. Umbes tunni tee kaugusel on linn,“ ta tonksas pilti, „seal on meil rohkem lootust ennast kindlalt sisse seada.“

„Linn?“ küsis Carel imestunult. „See planeet pidi ju inimtühi olema? Me olevat esimesed?“

„Ongi,“ seletas Jerz napisõnaliselt, „praegu. Minevikus on olnud asustatud. Lihtne?“ Tema  ärritus ei olnud tingitud kaaslaste aeglases taipamisest vaid isiklikust seisukorrast, mis vaatamata ohtrate valuvaigistite manustamisele oli taluvuspiiri lähedal.

„Noh, ka meil on öövaatlusseadmed, aga arvuline ülekaal on neil muidugi võimas,“ nõustus Maicz. „Sõidame siis sinna linna ja püüame barrikadeeruda.“

Otsustati minna ühe autoga, teine maha jätta. Haavatu asetati võimalikult mugavalt tagaossa, Maicz istus rooli ning Arf ja Carel seisid laskevalmis relvadega.

Nad alustasid aeglaselt liikumist. Loomad ei teinud vastuseks ühtegi äkilist liigutust. Arf vajutas prooviks päästikule ja tema relvast paiskus välja tulelont. See vihje jõudis kohale, elajate sõõr nende ees nihkus pisut, tagumised aga tulid samavõrra ettepoole. Kahtlemata pidi olema tegemist intelligentsete olenditega, sest nad mäletasid täpselt leegiheitjate tööraadiust ja hoidusid sellest väljapoole, kuid mitte ka kaugemale. Kaks autot roomasid ettevaatlikult maastikul ja neid saatis püsiva läbimõõduga ring urisevatest kiskjatest. Mahajäetud masina vastu ei paistnud keegi huvi tundvat. Nad lisasid pisut kiirust ja ka loomad kiirendasid sammu. Kui need transpordilaeva värdjad, kes keeldusid appi tulemast, peaksid praegu  läheduses olema, avaneb neile õhust üsna groteskne pilt, mõtles seersant.

Järjekordne sakk silmapiiril ei olnud puudesalu vaid tehislikud ehitised, linn paistis! Tundus, et eskortivate loomade hääled läksid valjemaks ja liigutused rahutumaks. Nad käitusid ühtse karjana, kuid kas seda juhtisid loomalikud instinktid või keerukamad suhted, polnud aega uurida. Esimesed loomad, kes majadeni jõudsid, nihkusid kõrvale, ringist sai hobuseraud.

„Õige otsus, seersant,“ ütles  Maicz, „paistab et linna nad pelgavad!“

„Loogiline ju,“ urises Jerz, „meie - inimesed, nemad - loomad, tehiskeskkonnas meil eelis.“ Ehkki tema enda ainuke eelis ja lootus oli praegu kaaslaste toes.

Nad aeglustasid majade vahele jõudes käiku. „Meie ühikutes tuhandeid aastaid tagasi,“ ütles seersant endamisi. Mitte mingid savist pätsitud onnid vaid korrusmajad, nüüdseks  valdavalt kokku varisenud. Siin-seal torkas silma ka torude, kaablite ja keerukamate moodustiste jäänuseid, nii et see oli olnud  tehnoloogiline tsivilisatsioon. Arvatavasti saavad nad kunagi teada, kuhu jäid need inimesed, kes siin elasid, mõtles Carel melanhooliaga.

„Kas on võimalik, et mingi tehnika püsib tuhat aastat ooteasendis ja on täna veel töökorras?“ küsis Jerz korraga.

„Bakterid suudavad selliseks ajaks uinuda ja pärast soodsat kliimamuutus taas ellu ärgata, seemned võivad idaneda,“ teoretiseeris Maicz, „miks siis mitte ka tehislikud analoogid.“

„Filosofeerime siis, kui oleme ennast sisse seadnud,“ käratas seersant. „Oleks vaja mingit laohoone taolist ehitist, kuhu saame sisse sõita ja siis uksed sulgeda. Need värdjad võivad pikkamööda julguse kokku võtta ja meile järgneda, kuid eeldame, et betooni nad ei näri.“

„Vabandust,“ ütles Jerz, „mulle tundus siin lebades, et üks kaamerataoline moodustis posti küljes pöördus meie möödudes. Aga paneme selle fakti siis esialgu valuvaigistite kõrvalmõju arvele. Või tuule.“

Ainult varemed, võimatu öelda, kas ajahamba või mingi vaenutegevuse poolt murendatud. Kohati võis näha tänaval seismas ka metallist monstrumeid, tõenäoliselt kunagisi sõiduvahendeid. Ehkki elutu, mõjus võõras linn õõvastavalt.

„Kaardi järgi olme alles eeslinnas,“ julgustas seersant oma mehi. „Eespool peaks ka kobedamas seisus maju olema.“

See moodsa inimese jaoks igatpidi sobiv planeet oli alles hiljuti avastatud. Kogu pind oli kosmoselaevadelt korralikult üles pildistatud, nii et neil olid olemas kvaliteetsed digikaardid, kuid vahetuid luureekspeditsioone polnud veel kuigipalju toimunud. Nemad – sõdurid – olid esimesed, hiljem tulevad teadlased, siis tehnikud. Lõpuks, kui kõik on valmis, alles siis saabuvad alalised uusasukad.

„Päris kõik loomad seda linna igatahes ei karda,“ ütles Maicz korraga. Pika tänava teisest otsast lähenes neile keegi kassisuurune. Osavalt takistuse vahel põigeldes keerutas ta üles paraja koguse tolmu, nii et alles päris lähedal said mehed aru: kujult kilpkonna, dünaamikalt jänest meenutav olend liikus mitte käppadel vaid kaheksal rattal.

See ei aeglustanud autole lähenedes, vaid manööverdas osavalt selle kõhu alt läbi ja oli juba oma teed jätkamas, kui seersant röögatas, relva haaras ja pisikest põgenevat masinavärki tulistas.

„Sa oleksid ka väikesema kaliibriga võinud,“ ütles Jerz etteheitvalt, kui teised talle maast korjatud laialipaiskunud plastiku ja metalli tükke ulatasid. Palju polnud just alles jäänud. „Siis oleks meil olnud ehk võimalus uurida, millega on tegemist.“ Tema oli meeskonna tehnikaekspert ja suhtus mõnikord masinatesse poolehoidvamalt kui paljud teised loomadesse.

„Peenem poleks võib-olla piisanud,“ vabandas Arf kõva korpuse kõvast ja tugevast materjalist kildu kopsides. „Mis see nii üldplaanis oli?“

Jerz raputas pead: „Täiesti tundmatu tehnoloogia. Meie laboritest pole undki näinud.“ Ta krimpsutas nägu ja jätkas: „Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Päris kindlasti ei ole tegemist tuhande aasta vanuse vaid üsna hiljuti tehasest väljunud esemega, nii et mis kurat toimub?“

Kõik olid nõus - võisid lausa oma näpuga veenduda - et korpus oli enne tabamuse saamist olnud sileda ja kulumata välimusega. Samuti ei saanud kummitaolisest materjalist rattad olla iidvanad, sest ükski „surnud“ aine ei säilita oma elastsust nii pika aja jooksul.

Kaua neil selle üle juurelda ei lastud, sest nurga tagant tuli välja tapetud mehaanilise kilpkonna suurem vend. Sarnase kujuga, samuti kaheksal rattal, kuid väikese auto suurune ja pealisehitisest agressiivselt turritamas relvataolised torud.

Hea meeskond jagab rollid vastavalt olukorrale ilma pikemalt arutlemata. Arf ja Carel varjusid esimeste ettejuhtuvate rusude taha ja avasid tõrjetule, Maicz hüppas autosse ja püüdis seda koos haavatuga manööverdada kõrvaltänavasse kaitsvate müüride vahele. Lähenev monstrum tulistas vastu, kuid tabas eemalt vaid varemeid. Tema hoogu ei pidurdanud ka otsetabamused ratastesse, ühtegi muud oletatavalt õrnemat kohta, mida sihtida, ei eristunud.

„Ma proovin ultraheliga,“ karjus seersant. Carel sai aru ja jätkas tulistamist. See oli igati loogiline otsus: kui tegemist on mingisuguse tehisaparatuuriga, siis tõenäoliselt läheb see mingil kindlal sagedusel genereeritud intensiivse elektromagnetkiirgusega resonantsi ja puruneb. Tegelikult on hävitav omavõnkesagedus olemas ka igal elusorganismil, ainult selle võimas allikas peab olema piisavalt lähedal. Arfi relv näiliselt vaikis, tegelikult väljus sealt nüüd tule ja kuulide asemel kõrvale kuuldamatu heli. Esialgu ei juhtunud midagi, ta kruttis prooviks läbi erinevaid lainepikkusi. Vaenlane jätkas lähenemist, Arf kordas uuesti ja uuesti läbi kogu skaalat, sest võib-olla polnud see veel lihtsalt piisavalt lähedal, kiirgusvõimsus hajub ju eksponentsiaalselt, sundis ta ennast rahulikuks.

Carel ei tulistanud nüüd enam lähenevat masinat vaid selle kohal kõrguvate ehitiste eenduvaid osi, sundides neid purunedes teele takistusteks kukkuma. Ehk õnnestub raibe rusude alla matta, mõtles ta.

Ja siis mehhaaniline koletis aeglustus, pritsis pisut sädemeid ja veeres veel vaid inertsi mõjul teeserva. Ilmselt oli õige sagedus leitud ja võimsus piisav.

„Järjekordne punkt inimesele,“ juubeldas nurga tagant väljuv täisrelvastuses Maicz. Ta oli just haavatud kaaslase turvalisse kohta parkinud ja valmis nüüd  lahingusse sekkuma ning isegi natuke pettunud, et pealtvaatajaks jäi.

„Siiras rõõm,“ jäi rühma juht napisõnaliseks, „aga me ei tea kui palju neid veel on, või kas see oli kõige suurem, või kas mõnel ultraheli vastu kaitset pole. Nii et taandume.“ Tee peal seletas ta oma mõtet lähemalt: „Seame end sisse nii-öelda linna ja maa piiril. Savannis rataste jälgi enne meie omi ei olnud, järelikult masinad seal eriti ei käi. Tundub, et territooriumid on ära jagatud ja siis me vähemalt teame, kust poolt mida oodata.“

See tundus kõigile arukas. „Ehk on need soerd-kaslased meid üldse juba unustanud,“ lisas Maicz lootusrikkalt.

Tagasiteel kohtasid nad majade vahel veel kahte sõjakat robotit. Need olid samuti kaheksal rattal, kuid nägid välja nagu ämblikud, mis andis neile tõenäoliselt hea ronimisvõime. Igatahes katkestas sama, inimkõrvale kuuldamatu, sagedus nende teekonna lõplikult.

Loomad, vähemalt suur osa neist, ei olnud inimesi unustanud, ja ootasid, kuid väike pahvak  meenutas neile kiiresti leegiheitja toimet ja tõhusat tööraadiust.

Nii veetsid nad oma neutraaltsoonis rahuliku öö, pidevalt pingsalt valvates. Igale liikumisele loomade leeris vastati tulelondiga, iga linna poolt kostva kahtlasema krõbina peale tehti kohalikku tehnikat halvav mõtteline kaar kiirguriga. Hommikul valgenedes nägid nad vedelemas paari pisemat ratastel kilpkonna laadset seadet, mida seal õhtul kindlasti veel polnud.

Ennelõunal korjas militaar-transpordilaev neid peale ilma edasiste vahejuhtumiteta, sest loo pikkus on siin ju piiratud.

*

Kogu rühm sai täies koosseisus jälle kokku paari nädala pärast, kui vigastatu haiglast oma verivärske käeproteesiga naases. See viimane pakkus muidugi rohket kõneainet: sisseehitatud kergerelvad ja looduslikust oluliselt tugevam haare ning paindlikkus.

„Tahab harjutamist, aga kui nipid reflektoorseks muutuvad, on hämmastav,“ kommenteeris Jerz ise lakooniliselt. „Kuuldavasti, mõnel pool pidavat kaalutama jäsemete teadlikku asendamist võitlusvõime tõstmiseks.“

Kuid hoopis rohkem tahtis Jerz kuulda üldisemaid uudiseid, eriti mis puudutas „nende“ planeeti, raviasutuses oli ta olnud kerges infovaakumis.

„Noh, nende ilaste lõugadega peletiste jaoks jäi sinu käsi igatahes viimaseks söömaajaks,“ rääkis Carel. „Liik otsustati hävitada. Muidugi pole see lihtne, iga viimane kui isend üles otsida, päris lõplikuks puhastuseks võib kuluda aastaid ja mõni üksikeksemplar võib ikkagi pääseda, aga tähtis on populatsioonidele kriips peale tõmmata ja selleks piisab paarist kuust.“

„Tõesti,“ lisas seersant, „see on liiga hea planeet, et seda neile jätta. Kiskja, kes suhtub inimesesse kui saaklooma - see ei ole normaalne!“

Carel tahtis veel oma hiljuti omandatud zooloogia alaste teadmistega uhkeldada: „Kui kiskjad kaovad, tekib alati oht, et nende saakloomade arvukus paisub plahvatuslikult, aga õnneks on neil lehmalaadsetel vägagi hõrk liha ja kui siia tekib inimasustus, siis on neile kindel koht toidulaual garanteeritud.“

„Aga need masinad, kas nende päritolu kohta on midagi selgunud?“ küsis Jerz. Haiglas olles oli ta vaid kuulujutte kuulnud, ja et kõik muudeti vanarauaks.

„Jaah“, nentis Arf, „nendega on kurb lugu. Kunagine tsivilisatsioon hääbus ja jäid ainult nende loodud masinad, iseennast taastootvad ja edasiarendavad sellised. Pole teada, kas oli ka sõda inimkonna ja nende loodud tehisintellekti vahel, või nad surid lihtsalt välja ja keda see enam huvitabki. Nende asjade lõpp oli igatahes lihtne, kõik linnad käidi kosmosest üle sellise kiirgusnivooga, et ka maa-alustes tehastes seiskus kogu see niinimetatud elektroonika.“

„Millest isegi on natuke kahju,“ arvas Jerz, kes oli  hingelt tehnik, „sest see pidi olema ikka  hämmastav arengutase, masinate jätkusuutlik ühiskond. Räägitakse, et füüsiline riistvara oli meie omadega võrreldav, alternatiivne, kui nii võib öelda. Aga selle virtuaalne pealiskiht, tarkvara, loogika, algoritmid – see kõik olnuks tohutu teadmiste allikas.“ Tema silmad läksid pahaselt põlema. „Oleks kasvõi mõne eksemplari alles jätnud, kusagile garantiini-tsooni rajanud, aga nüüd on kõik läbi kärsatatud, sisuliselt praht, parimal juhul tooraine.“

„Mõned radikaalsed teadlased on seda isegi tehnoloogiliseks genotsiidiks tituleerinud,“ lisas Carel, „aga seni kui filosoofid vaidlevad, peavad pragmaatikud omadele äraelamise võimaldama.“

*

Planeedi pidulikule avamisele oli kogunenud suur rahvahulk. Ka kõik operatsioonidel osalenud sõdurid olid kohal – pidulikus vormis ja vabas rivistuses.

 Spetsiaalselt selleks puhuks püstitatud poodiumi taha postamendile maandus väike elegantne õhulaev. Sundimatul kõnnakul astus rahva ette Valitsuse Tähtis Esindaja, keda tervitati marulise aplausiga. Sinkjashall ülikond ja lilla lips tõid ta ühtlaselt tumedatooniliselt riietatud saatjaskonna seas esile nagu laululinnu vareste keskel. Sujuv käeliigutus, ja kära rahva seas vaibus nagu koor dirigendi viipe peale.

VTE pidas lühikese kõne, milles tänas neid, kes olid osalenud ja soovis edu kõigile, kelle jaoks oli siin tulevik. Ta lõpetas sõnadega: „Meie hälli-tähesüsteemi ühe ilusaima planeedi ja oma kauni naise auks nimetan selle maailma Veenuseks!“

Lõuapoolikud kommenteerisid hiljem, et mõlemad algsed Veenused ei olnud mitte lihtsalt kenad, vaid lausa kuumad - see arhailine sõnademäng sai kiiresti üle universumi tuntuks.