Plärts.
Oleksime tahtnud kauem ujuda, aga hiljaks hakkas minema. Sääsed asendusid jaanimardikatega, kes öises vines illumineerisid meie teekonda läbi metsatuka punktist A (kodu) punkti B (järv).
Järjekordne plärts.
Tegelikult ei keela keegi meil öösiti supelda, lihtsalt... Noh, vahepeal käisime küll, aga kes ikka tahab sellises üksikus kohas kell pool-ükskõik jaanimardikatest kaunistatuks jääda. Turistid, võib-olla, nii vähepalju kui neid siia sattus.
Samas... Kuradi soe õhtu, liikmetesse tungis vaikselt elu, mida seal juba ammu polnud, lausa patt oleks praegu lahkuda. Kahjuks olime sunnitud seda tegema, kõhedas pimeduses helkiv kuu kutsus ja ahvatles meid ja meie lapsikult lihtsat mõistust liiga meeldivalt. Paljud meie kaaslased olid juba selle kahvatu juustukera ohvriks langenud.
Liikusime siis edasi, lärts-lärts-lärts...
Vähemaks oli meid jäänud kuidagi. See ei tõota head. Kuulsime juba selja tagant kurjakuulutavaid hääli, mulinat ja vees solberdamist. Nojah, täiskuu on tõesti meeliülendav, mis teha. Peaasi on ise mitte ohvriks langeda.
Kiirendasime samme, ning peagi vaatas meile vastu tuttav kõdunenud palkmaja. Raputasime end penide kombel kuivaks ja piilusime küsivate pilkudega erinevatest pragudest majja sisse. Tohime ikka siseneda? Tohtisime.
„Kauaks jäite.“
„Mörr...“
„Kõik on endiselt alles, ma loodan.“
„Hrrnn...“
Piinlik hakkas nüüd, mis sest, et see otseselt meie süü polnud.
„Olgu, hommikuks koogite jäänused välja, isiklikult, ja otsite linnast mulle uue ohv- see tähendab, teenri. Praegu aga minge tooge puid juurde, ja ikka puuriidast, mitte metsast! Kasige nüüd!“
Noogutasime. Ta oli küll meie isand ja looja, aga raske on ju kellegi teise mõtteid lugeda, kust me tookord teadma pidime, et... Noh, igatahes.
Korjasime seltsivendadega vahepeal mahakukkunud jäsemed kokku ja sammusime uuesti välja. Puid sülle ladudes heitsin taaskord klaasistunud pilgu kuu poole ja tundsin, kuidas miski minu sees liigatas. Täiskuu, jaanimardikate rada... Kõik need kütkestavad ja paljutõotavad tulukesed peegeldumas sünkjal järveveel... Ja arvestades meie mõtlemisvõime mahukust... Pole siis mingi ime.
meeleolu loomine on hästi õnnestunud - kõik tundub alguses nii mõnusalt kena. kontrastiks saabub lõpus kole maja oma peremehega.
VastaKustutapisut segaseks jäi, et kuidas too peategelane ei tea, miks neid vähemaks jääb, kui ta ise kaotab mingeid jäsemeid või mida nad seal järves tegemas käivad või kes nad on?
minu kogemus Lovecraftiga (keda vist eesti õuduslugejad armastavad) väidab, et kõik tuleb õudusjutus puust ja punaseks teha ning 100 korda üle korrata ;)
Mitte muffigi ei saanud aru. kesse-misse-misjaoks. Iseenesest on autoril ju jutustaja-alged olemas, aga kõik on kuidagi keeruline. Isegi sõnadega mängimine on nagu.. lihtsalt sõnadega mängimine ja ilusalt ütlemine. Kuigi kell pool-ükskõik avaldas muljet :)
VastaKustutaNõustun Krafinnaga, et ei saanud eriti hästi jutust aru. Seega on raske ka midagi pikemalt kommenteerida. Eh, pole need abstraktsed lood minu tass teed ikka :)
VastaKustutaAru sain, mõistsin, polnud probleemi, aga jah - laused jooksevad, siis hüppavad korraks-paariks ja siis jälle jooksvad ning ...hüppavad.
VastaKustutaSiluda veidi lausetust ja sisu-pointi-puänti ma ei taha hinnata, kuna õudusjuttude vastu mitte huvi tundva isiku kohta, olen ma neid juba liiga palju lugenud :)
PS. Ja mina, mina kes ma suudan absoluutselt kõigis unepealt kasutada kellaaegu : "Kell-Palju", "Kell-õhtu/öö", "kell-midagi" ja populaarne "hunnik minuteid miskit", ei ole tulnud "kell-ükskõik" peale...
Ma esiteks ütleks ka, et "kell pool-ükskõik" oli väga hea väljend. Ja teiseks, et sõnakunst on hästi õnnestunud. Sisust nagu peaaegu sain aru, aga mitte päris. Aga niisuguste müstiliste lugude puhul polegi see minu jaoks nõnda oluline.
VastaKustutaAru ma sain, aga alles lõpus... poole jutu peal ma juba haigutasin ja mõtlesin, et kas autor ise sellist juttu lugeda tahaks... aga kahte sellist... kolme... kümmet..?
VastaKustutaAutor sõna valdab... või vähemasti oskab sõnadega žongleerida.
Olen jah pisut nõutu, aga võibolla on mul lihtsalt vale veregrupp... võibolla...
Eelkõnelejad on juba enam-vähem kokku võtnud. Ma arvan, et mingil hetkel peaks keerutamise siiski lõpetama ja asja ikkagi välja ütlema. Sellist juttu lugedes jääb kerge rahutus hinge.
VastaKustutaTeisalt jällegi kaunitest kirjeldustest ülevoolav jutuke on kindlasti hea alguspunkt. Meeleolu ja müsteerium on olemas. Küll lisanduvad ka teised elemendid.
PS
Teiste auväärt ulmikute osas olen pisut pettunud, et viidet heale kodumaisele muusikale ära ei tuntud. "Pool ükskõik" on Ultima Thule.
Mulle jäi nagu mulje, et miskised libad (hundid, kalad saarmad) sattusid täiskuust mänguhoogu ja kiskusid ühe enda seast lõhki.
VastaKustutaKui selle kuidagi selgemalt välja tooks, siis oleks ju täitsa OK jutuke.
Mulle meeldib! Ilmselgelt on A4 liiga väike formaat millegi korraliku kirjutamise jaoks. Sellest ka vähene lahtikirjutatus, ma arvan.
VastaKustutaNjaa. Ma näiteks ei saa aru, millest eelkommenteerijad aru ei saa. Igati asjalik kooljalugu ju.
VastaKustutaJa kui ma õigesti aru sain, on üks loogikaviga kah - punktid A ja B on vahetuses, kuivõrd järve äärest koju liigutakse.
Ilmselt, et massides õõvastust tekitada, peaks soolikaid, kõhedaid detaile ja võikaid pilte juurde maalima. Iseasi muidugi, palju seda hirmu koolnu kolpa enam mahub...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta