Imelik vidin

Ärkasin ülesse, nagu tavaliselt, lõuna paiku. Köögis vett keema pannes heitsin pilgu aknast hoovi: taevas oli sinine ja muru roheline. Jälle on oodata igavat päeva, sisuks vaid logelemine internetis: kaklused sotsiaalvõrgustikes, irvitamine kohalike päevalehtede tobedate pealkirjade üle ja muu tühi-tähi. Elu on mõttetu ajaraisk. Tüütu.

Täna võiks midagi erilist teha, mõtlesin. Ilm soosiks pisikest jalutuskäiku kuna toa temperatuur on sügiseselt välisõhust külmem. Pilk peeglisse kinnitas, et juuksed on öösel veelgi mustemaks läinud; lükkasin kõõma õlgadelt, tõmbasin patsi kummiga taha sabasse, et juuksed näole ei kleepuks ning läksin õue. Otse loomulikult olin end jälle liiga paksult riidesse pannud. Jälle.


Kiirel käigul mööda Toompuiesteed sammudes olin jõudnud KAPO maja värava ette. Tavaliselt silmitsen ma tänaval inimesi, kuid täna oli tuju kehvavõitu ning sundis pilgu asfaldile. Midagi sätendas tuhmja helgiga mururiba servas. Jäin seisma, heitsin pilgu ümbrusele – totter ju midagi maast võtta, kui teised vaatavad – ja korjasin asjakese pihku. Esimesel hetkel pidasin seda mingiks automaadi või jahipüssi padrunikestaks. Üldse ei imestaks, kui siit maja eest leiaks kasutatud kuule. Kuid padrunikest ei ole mõlemast otsast nii suurepäraselt ümmargune. Imelik vidin. Keerutasin asjakest näppude vahel: ei ühtegi kirja ega auku, mõnusalt sile ja külm hõbedast karva metall, suhteliselt kerge. Kapo-poistele ma seda, igatahes, pakkuma ei lähe.

Näppude vahel asjakest mudides edasi liikudes olin jõudnud ristmikule. Punane tuli. Jäin seisma ja heitsin pilgu teele – äkki õnnestub üle lipsata. Muidugi mitte, siin on alati meeletu mass autosid. Nad võiksid ju seisma jääda ja mind üle lasta, see foori punane tuli ei kustu iialgi.

Ja autod jäid seisma. Neil põles roheline tuli ja nad kõik jäid seisma! Mis juhtus? Kõik autod, millede poole ma olin vaadanud, seisid ning nendes istuvad inimesed vaatasid ootavate nägudega minu poole. Üks juht keris klaasi alla, pistis pea välja ja hüüdis: „Palun, minge kenasti üle tee. Teil on kindlasti vastik siin tee ääres autode vingugaasis seista. Me ootame kuni te üle olete jõudnud.“

Mida? Kuidas, palun? Vaatasin meest ja teisi juhte, kes kõik sõbralikult viipasid, et ma üle tee läheks. Inimesed naeratasid ja ma naeratasin automaatselt vastu. Tobe tunne tekkis ja pisut hirmus ka – mis toimub!? Ma ei saanud millestki aru. Läksin kiirelt üle tee ja jäin teisele poole seisma. Vaatasin autosid, kes vaikselt kohalt võtsid ja edasi sõitsid. Varsti tuli jalakäijatele roheline tuli ja uued autod jäid seisma. Otsustasin, et lähen koju tagasi. Autojuhid on ilmselt ogaraks läinud ja mina sellises linnas niisama jalutada ei julge.

Jõudsin pooljoostes koju. Mees vedeles diivanil, nagu alati, läpakas põlvedel.
„Kuule, ma leidsin mingi imeliku vidina. Vaata sina, mis see olla võiks“ andsin vidina mehele.
Mees keerutas asjakest käes: „Mingi masina tükk, sellega pole midagi teha. Kuule, sa süüa ei viitsi teha?“

Tundsin, kuidas mul tekkis pöörane tahtmine kööki kokkama minna: „Jah, kallis! Kohe lähen ja küpsetan sulle pepsi ahjuprae. Kannatad sa mõned tunnid oodata või ma teen kiirelt kohe ühe salatipoisi?“

Mees pani jublaka lauale ja jäi mind vaatama: „Küpsetad ahjuprae? Sellest lihast, mis meil on nädal otsa sügavkülmas olnud ja mida sa osta ei tahtnud, kuna sina poe nõus lihaga jamama? Sa ei pea mind pilkama, kui sa süüa teha ei viitsi.“

Kuid mina kiirustasin juba kööki ja hakkasin salatit lõikuma, endal südames soe armastus oma kalli mehe vastu. Varsti oli salat valmis ja liha ahjus. Läksin elutuppa, et pisut hinge tõmmata ja meest salatit sööma kutsuda.

Võtsin laualt vidina ja vahtisin seda. Imelik, mis asi see selline küll on? Mees ei teadnud ka midagi, aga nagu ta selle kätte võttis ja mul süüa teha palus, tekkis mul meeletu himu kokkama minna. Väga imelik.

Helises uksekell. Laps jõudis koolist koju. Ta annab alati kella, et talle uks lahti tehtaks, kuigi tal on endal ka võtmed.

„Kuule, ära loobi oma jopet ja jalanõusid siia koridori põrandale! Kuidas koolis läks?“
Laps korjas kõik kingad ja tennised, mis segamini põrandal vedelesid, jalanõude restile ja ladus ritta. Meie omad ka.

„Emme! Kalla!“ tormas ta mind kallistama. Talle kohe meeldib kaelas rippuda. Ise on teismeline, aga ikka meeldib kallistada. Kuid see, et ta jope ilma vaidlemata nagisse riputas, oli küll imelik. Väga imelik. Vabastasin end lapse haardest: „Mine õppima!“

Laps kadus oma tuppa ja ma vaatasin jublakat peopesal. Mis värk selle vidinaga küll on? Meie riigi luurajatel on nii vägevad riistad, et nad võivad inimesi sundida tegema ükskõik mida ja ma pole sellisest asjast kuulnudki. Meie teadlased on lõpuks tõelise läbimurde teinud või ameerika sõbrad andsid katsetamiseks? Miks see tänaval vedeles? Miljon küsimust, vastust ei ühtegi. Äkki mõjub see ainult mõnedele valitud inimestele? Nõrgematele, väsinutele. Peaks võõraste peal katsetama.

Aknast välja vaadates nägin seal naabripoissi, kes midagi oma mootorratta kallal askeldas. „Ta võiks kolm korda ülesse hüpata ja käsi plaksutada,“ mõtlesin. Ja naabripoiss hakkaski hüppama ja plaksutama.

„Boože moi, milline riist! Minust on saanud maailmavalitseja: võin kõiki inimesi käskida ja nad teevad, mida ma tahan. Vägev! Mida järgmiseks korraldada? Mehele, igatahes, ei tasu võlumasinast rääkida. Ta on nii ehk naa liiga võimukas ja pidas mu leidu tühiseks ärakukkunud masinatükiks.“ Sügav armastustunne, mis mind varem mehe vastu valdas, oli kadunud. Köögist tuli küpseva liha lõhna, aga süüa ma teha enam ei viitsinud.

„Hei, kuule,“ hüüdsin mehele. „Mine vaata köögis liha ja kas sa võiksid nõud ära pesta ja toad koristada. Aknaid tuleks üle küürida, need on mitu aastat juba mustust kogunud!“
„Jah, kallis! Muidugi ma tahan koristada!“ vastas mees otsekohe, pani arvuti kinni, hüppas reipalt voodilt ja jooksis kööki, kust hakkas lõbusat veesolinat kostma.

„Jee, maailm on imeline ja mina olen jumal!“ kekslesin vaimustunult toas ringi.
„Laps, pühi tolmu!“, „Naabripoiss, pese meie auto ära?“, „Kajakas, kihuta see vares aiast minema,“ jagasin käsklusi vasakule-paremale ja kõik tormasid neid täitma. Tundsin end kui seitsmendas taevas.

Jälle helises uksekell, helistajateks jehoovakummardajad, kes viisakalt end tutvustasid ja sisselaskmist nuiasid. Tavaliselt avan välisust vaid siis, kui raha tooma tullakse, aga täna oli eriline päev. Surusin vidina tugevamalt kätte ja tegin ukse lahti. Seal seisid kaks naisterahvast, käes mingid ajakirjad. Teadagi.

„Tere, kas teie perekonnas valitseb harmoonia ja õnn?“ küsis vanem naine.
„Muidugi,“ teatasin enesekindlalt ja ise mõtlesin, et nüüd võiks suurem naine väiksemal kätest kinni võtta ja temaga mõned kiiremad tantsusammud teha.

Kuid midagi ei juhtunud, vaid naine hakkas mulle oma ajakirja reklaamima. Tema jutu järgi oli see piibli järel maailma paremuselt teine trükis, mis õpetab kuidas elada nii, et kõik kulgeks harmooniliselt ja helgelt. Olen neid jutte varemgi kuulnud: kui jumal endale pähe lasta ja too seal kogu kuplialuse täiuslikult ära sisustab, siis ei mahu enam ükski teine mõte pähe, kaklemiseks ei jää lihtsalt ühtegi vaba ajurakku. Harmoonia puudumine tolle maailmaga, mis väljaspool kirikutegelasi eksisteerib, pole üldse oluline. Olen vaadanud tõsiusklike silmadesse – need on tardunud. Otsekui nad näeks midagi, mida tegelikult olemas ei ole. Tardunud ühel õnnelikul hetkel, kui inimene taipas, et ta ei pea enam maise maailma muredele mõtlema, sest jumal mõtleb tema eest. Aamen!

Aga miks ta minu käsu peale tantsida ei tahtnud? Kuulasin neid, vaatasin „Vahitorni“ ja ei saanud millestki aru. Kuidas neile ei mõju, kõigile mõjus, isegi kajakale? Peaks midagi lihtsamat proovima. Las ta lihtsalt võtab oma ajakirja ja tõmbab selle tükkideks. Vaatasin tädile otse suhu, pigistasin vidinat ja kordasin käsku, mitu korda. Ei midagi, tädi rääkis ja rääkis meie imelisest pääsemisest ja muud joru. Ma ei viitsinud teda enam kuulata ja panin ukse kinni.

Läksin elutuppa. Mees ja laps vedelesid jälle kõrvuti diivanil ja vaatasid telekat. Laual ja põrandal vedelesid toidunõud. Pigistasin jällegi vidinat ja mõtlesin, et nad võiksid ära minna. Päriselt. Ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Mul on kõigest kõrini!

„Kuule, me läheme ära!“
„Jah, me läheme siit minema. Päriselt, igaveseks!“ hüppas ka laps rõõmsalt diivanilt püsti ja jooksis oma tuppa asju pakkima. Mees kallistas mind, keris arvutijuhme kokku ja pani kotti. Vaatasin neid ja oma käes olevat vidinat. Nad lähevad ära. Tundsin, kuidas mu peale vajus meeletu unelaam.

„Head aega, kallis!“ Mees ja laps lehvitasid uksel ja läksid minema. Liha auras minu jaoks lauale sätitud taldrikul. Sõin ja läksin magama. Milline päev! Milline väsimus.