21,122012 sekundit

Pilv tabas Maa atmosfääri 3. oktoobril 2016. aastal UTC aja järgi 19.20-19.55.  Esimesed teated ebatavalisest ilmastikunähtusest saabusid Jaapani, Austraalia ja Kagu-Aasia infoagentuuride vahendusel. Uudisteankrud ei osanud violetset päikesetõusu esialgu kuidagi kommenteerida, viskasid vaid mõne  kohmaka nalja. Piirduti muude nuppude kõrval kuiva teate edastamisega. Isegi pilti polnud mõtet kõrvale näidata, iga soovija sai ise pilgu aknast välja heita ning helelillat päikest oma silmaga imetleda. Tavapäraselt inimsilmale liigere ketas oli piisavalt kahvatu, isegi tahmaklaasigi ei läinud tarvis.

Hommikuprogrammide toimetajad helistasid palavikuliselt astronoomidele, sünoptikutele ja veel paljudele teistele erinevate teadusharude esindajatele, mõni sattus isegi meteoroloogi peale. Telefoni teel tehtud intervjuudes esitasid kümned teadlased oma versioone.  Enamus eksperte olid neile langenud tähelepanu pärast kõrvust tõstetud ja proovisid mingi enam-vähem usutava oletuse kokku keerutada. Teooriad kõikusid seinast seina. Kosmiline tolm, külmunud liivaterad stratosfääris, pihustunud asteroid, päikesetuul, osakesed supernoova plahvatusest, isegi musta augu gravitatsioon  - esimestel tundidel kõlbas uudiseks absoluutselt kõik. Võiks isegi öelda, et mida hullem, seda paremini kaubaks läks.

Päevavalguselaigu liikumisega üle planeedi ärkasid järjest uued ja uued inimesed ning jäid uneseguste silmadega taevasse vahtima. Saksamaa oli esimene riik kus anti bioloogilise õhusaaste häire. Tundidega jagati laiali mitu miljonit respiraatorit. Mobiliseeriti aastaid jõude seisnud, kuid miljardeid neelanud bioterrorismi vastu võitlemise üksused. Stratosfääri saadeti mikroosakeste kogumise sond. Umbes samal ajal saadi juba esimesed vastused Jaapanis tehtud õhuanalüüsidele. Nüüd paiskusid kõikide meediaväljaannete peauudise kohale elektronmikroskoobiga tehtud pildid mõnesaja nanomeetri pikkusest poolbioloogilisest osakesest, mis sai sellest hetkest peale nimeks Viirus. Kõikides hilisemates käsitlustes nimetatigi seda viirust lihtsalt Viiruseks. Kõigest kümmekond tundi hiljem hakkasid analüüsid näitama Viirust inimkudedes. Mõned viroloogid võtsid endalt verd ja said positiivseid vastused. Kahekümne nelja tunniga, veel enne kui keegi jõudis midagi tõsisemalt ette võtta, oli kogu inimkond nakatunud, kaasaarvatud välkkiirelt reageerinud sakslased. Päike hakkas tasapisi kollaseks tagasi muutuma.

Esimestel nädalatel pärast Suurt Nakatumist valitses segaduse ja korra sümbioos. Pealtnäha jätkus tavaline elu. Viirus ei tekitanud inimeste tervises ega enesetundes mingeid kõrvalekaldeid. Ühiskondlikud normid jäid püsima. Tõsi, aktsiaturge tabasid kus suuremad, kus väiksemad lainetused. Enamus inimesi võttis lihtsalt teadmiseks, et nende ellu ilmus midagi nende tahtest sõltumatut. Fakt, et kõiki said pihta ühtemoodi ja mitte keegi ei pääsenud, hoidis ära suuremad konfliktid nii inimeste, riikide kui blokkide vahel. Mõningates vähemtsiviliseeritud linnades toimusid siiski marodööritsemiste lained, kuid nendegi ulatus ei olnud midagi väga erinevat tavapärasest.

Teine asi oli meediakajastuse, kuulujuttude ja inimeste  mõtetega. Siin oli segadust palju. Iga tühisemgi oraakel või usulahk tõestas igaühele, kes vähegi kuulata viitsis, et just nemad olid seda ette ennustanud. Järsku soovisid kõik juhtunut oma tõekspidamistele vastavalt tõlgendada. Välja ilmus arvutu hulk messiaid, inimkonna päästjaid, viimsepäevapühakuid, salaja patuste ristijad ning tegelasi, kellele polnud võimalik nimegi anda ning kelle tegevus ja motiivid jäid tervele mõistusele täiesti arusaamatuks.

Loomulikult töötasid Viiruse uurimise kallal peaaegu kõik vastava kvalifikatsiooniga teadlased. Jah, tegu oli senitundmatu viirusega, kuid kõik viirused on kuni avastamiseni senitundmatud. Siiski oli üks erinevus. Nimelt, kui "tavaliste" viirustega nakatumiste korral järgneb esimesele, lüsogeensele (raku nakatumise) faasile lüütiline  (raku talituse häirimise ja paljunemise) faas, siis Viiruse puhul lüütilisse faasi üleminekut ei toimunudki. See tähendas, et kuigi Viirus seadis ennast inimrakkudesse sisse, ei hakanud ta kuidagi kudesid lõhkuma. Võiks öelda, et Viirus oli kõikidest viirustest kõige kahjutum. Siiski leidus arvukas kogukond vandenõuteoreetikuid, kelle arvates oleks Viirus justkui midagi oodanud.

Möödus kuus aastat.

***

2022. aastaks oli teadmine Viirusest inimeste meeltes ammu oma aktuaalsuse minetanud. Selleks ajaks olid luhtunud kõik jõupingutused Viirust "ravida". Ka ei täheldatud muteerumise ilminguid. Viirus oli igas inimeses ja kõikjal ümberringi.  Viirusega oldi harjunud. Vaidlema ja teooriaid looma jäid vaid akadeemilised ringkonnad. Inimkonna eksistents jätkus suuremate komplikatsioonideta.

***

Raoul lamas oma voodis. Ta oli kolm päeva järjest eksamiteks õppinud ja nüüd ei tulnud enam und. Muidugi teadis ta, et peab kunagi magama, kuid kui ikka und ei ole, siis ei ole. Võib-olla sai pace'iga (pace - täiustatud amfetamiini derivaat, selleks ajaks peaaegu täielikult välja vahetanud speedi e. crystali) üle pingutatud, mõtles ta. Aga selline tema rütm oligi, kogu semester muid tegevusi ja eksamite ajal ränk pingutus. Kaks aastat oli see süsteem tõrgeteta töötanud. Kui nüüd eksamid tehtud saavad, on asi korras, mõtles ta ja vahtis lakke. Papake maksab kenasti edasi ja lõbus elu jätkub. Saaks vaid aju mõtetest tühjaks ja magama jäädud.

Järsku kuulis ta sahinat. Raoul ajas ennast küünarnukkidele ja vahtis pimeduses ringi. Talle hakkas tunduma, nagu oleks voodi vastas seinal midagi vaevumärgatavalt kumanud. Ta küünitas ennast öökapi suunas ja pani väikese, klassikalise kujuga öölambikese põlema.

Alguses ei saanud ta aru, mis seinaga juhtunud oli. Magnetvarjestatud tapeeti,  Senseg ekraani  ega riidenagisid polnud näha. Kogu ruudukujulist seina kattis lilla ollus. Raoul jõllitas toimuvat uskumatu näoga. See on hallutsinatsioon, otsustas ta. Või uni. Või pooluni. Igatahes mitte tegelikkus. Justkui Raouli kahtluste tõetuseks hakkas lilla ollus kergelt lainetama ja tõmbus laiguti eemale. Keset seina moodustus üks sõna. See sõna oli "RAOUL".

Nüüd hakkas Raoul oma mõistuses kahtlema. Paneks õige silmad kinni ja tõmbaks teki üle pea? Ta tegigi nii, kuid kolme sekundi pärast oli pea uuesti teki alt väljas ja vahtis vastasseina poole. Kiri oli muutunud. Nüüd oli seinal "TERE."

Kiri hakkas võbelema ja murdosa sekundiga moodustus uus tekst. Nüüd oli juba terve lause.

"ME EI TAHA SIND HIRMUTADA."

Ja siis kohe uus kiri.

"SA VÕID MEIEGA RÄÄKIDA. ME KUULEME SIND."

Raoul üritas pingsalt mõelda. Vahet pole, kas ta on segi läinud, näeb und või veel midagi. Ta võib ju ajaviiteks sõnadega seinal vestelda.

"Kes sa oled?" küsis ta vaikselt.

"VIIRUS"

Asi läks järjest pöörasemaks. Olukord hakkas üleväsinud ajuga Raoulile teatavat lõbu pakkuma.

"Kas seesama?" küsis Raoul juba tunduvalt julgema tooniga.

"JAH," vastas kiri seinal. Raoul ei osanud selle peale midagi öelda ja ootas.

"ME TAHAME, ET SA MEID AITAKSID."

"Miks mina?"

"ME EI OSANUD KEDAGI EELISTADA JA VALISIME SINU.TÄIESTI JUHUSLIKULT."

"Aga  kuidas te hispaania keel oskate?"

"ME OSKAME KÕIKI KEELI. ME OLEME KUUS AASTAT INIMESTE ELU ÕPPINUD."

See lõi Raouli pahviks. See tähendas ilmselt, et...

"Kas te ... eeee ... loete inimeste mõtteid?"

"JAH. SIIN ONGI MEIL SINU ABI VAJA."

"Oota nüüd natuke! Viirus küll, aga kes sa selline üldse oled?" küsis Raoul juba täiesti enesekindlalt. Ta tundis, et valitseb olukorda.

"ME OLEME KÕIGE IIDSEM ELUVORM UNIVERSUMIS ..."

"Kuradi nõme on seina pealt lugeda. Ausalt öeldes mul silmad valutavad õppimisest," segas Raoul vahele.

"ME SAAME RÄÄKIDA KA."

"No räägi siis."

Lilla ollus hakkas rohkem lainetama ja Raoul nägi kuidas lamedast, seina pinda järgivast kihist hakkasid kaks suuremat mügarikku eenduma. Õudusega vaatas ta, kuidas moodustusid kopsud, bronhid, trahhea, kõri ning midagi suu ja huulte taolist. Hetk hiljem hakkas kostma kõrgetoonilist vilinat. Heli muutus madalamaks ning võttis justkui pilli häälestades inimhäält meenutava tämbri.

"Nii," ütles jube moodustis seinal meeldiva naisterahva häälega, mis meenutas Raoulile üht populaarset ilmatüdrukut Euskal Telebista kanalilt.

"Me oleme kõige iidsem eluvorm universumis. Tegelikult oleme me universumiga sama vanad.Me sündisime Suure Paugu ajal. Sellest ajast oleme ringi rännanud ja erinevaid tsivilisatsioone abistanud. Seitse miljardit aastat tagasi ..."

"Oota! Pea nüüd kinni!" karjatas Raoul. "See on ikka ilgelt rõve juba! Mine kirjaks tagasi!"

Inimkeha fragmentidele sarnanevad moodustised vajusid seinapinnaga tasa. Raoul ohkas kergendatult. Seinale hakkasid uuesti sõnad ilmuma.

"SEITSE MILJARDIT AASTAT TAGASI KOHTUSIME ESIMEST KORDA ..."

"Tead, täna ma ei viitsiks seda eriti lugeda. Ütle parem, mida sa minust tahad?"

"ME TAHAME INIMKONDA AIDATA."

"Kuidas see minuga seotud on?"

"ME TAHAME, ET SA ÜTLEKSID MEILE, KUIDAS SEDA TEHA."

"Mina?!"

"JAH."

Raoul mõtles pikalt. Viirus ootas kannatlikult.

"Mis võimed teil on?" küsis Raoul viimaks.

"ME SAAME INIMESE KEHAGA KÕIKE TEHA. ME OLEME IGA INIMESE IGAS RAKUS."

Raoul mõtles veel pikemalt.

"No meil on haigused, mida te võiksite ravida. Midagi sellist äkki?"

"SELLES PROBLEEM ONGI, ET ME EI SAA ISE ARU MILLISED ON HAIGUSED."

"Kuidas?"

"HAIGUSED ON INIMKEHA MUTATSIOONID. ME EI TOHI HÄID MUTATSIOONE PUUTUDA. KUI ME NEID RAVIME, SUREB INIMKOND VÄLJA."

See käis Raouli vastuvõtuvõimele üle jõu. Ta ei osanud kohe midagi öelda.

"Nojah, vahel oleks abi ka mõnest muust asjast. Mina tahaks näiteks praegu magama jääda, aga ei saa. See pole haigus," lausus ta viimaks. Viirus ootas kannatlikult. Siis tuli Raoulile geniaalne idee.

"Aga inimesed ise teavad  ju, millised on haigused," hüüdis ta erutatult. "Ise ütlesid, et te loete ju mõtteid. Te peaksite inimeste mõtteid kogu aeg lugema ja täitma lihtsalt nende soovid. Inimesed ju ikka soovivad, et haigused taanduksid." Oleks toas veel keegi olnud, oleks ta võiduka näoga ringi vahtinud.

Nüüd tundus Viirus mõtlevat. Kui varem ilmus kiri seinale silmapilkselt, siis nüüd läks mitu minutit, enne kui vastus tuli. Raoul tabas end mõttelt, et võib-olla luges Viirus sel ajal kõigi inimeste mõtteid. No, nagu testiks või nii. Uus kiri oli täpselt see, mida Raoul näha tahtis.

"ME SAAME SEDA TEHA."

Raoul tundis ennast supermanina.

"Oot, oot, aga siin on veel üks konks," seletas ta kiiresti. Mäng oli teda täielikult haaranud.

"Alati ei saa inimesed ise enam soovida. Näiteks on keegi liiga haige, on meelemärkuseta või midagi sellist. Siis peaks keegi teine saama tema eest soovida. Mõni sõber või pereliige või keegi. Kas te seda saate teha?"

Vastus viibis veelgi pikemalt kui eelmine.

"SAAME," tuli lõpuks ära.

"Vot nii tehkegi siis. Täitke lihtsalt inimeste soovid. Küll igaüks ise teab, mida tal vaja on. Või teistel inimestel."

"TÄNAME SIND, RAOUL," ütles kiri seinal ja kadus hetkega koos lillaka ollusega. Sein nägi välja nagu tavaliselt.

Nüüd on küll aeg magama jääda, mõtles Raoul ja pani silmad kinni. Ta uinus hetkega. Silmi ei avanud ta enam kunagi.

***

 "Ole sa neetud," sajatas Iracema. Ta oli matt-musta mootorrattakiivri lihavate käte vahele haaranud ja tagus kiivrit, mille sees oli inimese pea, vastu asfalti. Neoonkirjadega kombinesoonis kiivri omaniku keha oli lõtv ega osutanud vastupanu. Suitsev Aprilia lebas eemal, pooleldi veoki rataste alla libisenud. Iracema tõusis mootorratturi kohalt üles, virutas palja jalaga rinnakorvi pihta viimase hoobi ja läks väga raskel sammul tuldud teed tagasi. Jõudnud väikese tüdrukukese elutu keha juurde, põlvitas vana naine ja haaras pisikese verise pea sülle. See oli tema lapselapse oma.

Kuidas ta küll oli väikese Marcela silmist lasknud? São Paulo slummides puudusid liikluseeskirjad. Mitte kunagi ei jäetud lapsi suuremate teede äärde üksi. Nad olid kahekesi turult tulnud, Iracema raskelt jalalt-jalale tammudes ees ja viieaastane Marcela keksides kannul, mahlajäätisest roheline suu naerul. Ja just siis oli naabrinaine suure banaanikorviga vastu kõndinud. Iracema sai vaid mõned laused vahetada, kui nurga tagant lendas välja mootorratas. Järgmiseks mäletas ta, kuidas proovis lapselapse mõrtsuka pead läbi asfalti lüüa.

"Neitsi Maria ..." Ta luges palve.

Marcela tegi silmad lahti.

"Miks sa nutad, vanaema," küsis laps. Iracema haaras lapselapse tugevasse embusse ja tõusis püsti. Üürikese hetke jooksul, mis neile jäänud oli, vaatasid nad naerdes üksteisele otsa ja olid väga õnnelikud.

***

Qiu lõpetas kolmandat öist vahetust järjest. Tähelepanu hajus vaid hetkeks, kuid sellest piisas. Raske hüdrauliline giljotiin, millega 940 jüaani kuus teenivad töölised jalgrattakette valmistavas tehases detaile välja lõid, lõikas parema käe poole käsivarre pealt puhtalt maha. Köndist purskusid verejoad. Cheng Ho, kes töötas samal masinal, kuid teisel pool, reageeris välkkiirelt. Ta hüppas üle tootmisliini ja otsis silmadega, millega verejooksu peatada. Ainus asi, mis tundus sobivat, oli liinil kaugemale sõitev poolik käsivars. Cheng Ho küünitas ennast tahapoole ja sai selle kätte. Ta rebis töökombinesooni räbalad üle jäigastunud sõrmede maha ja surus lõigatud koha vastu verd pritsivat könti. Sündmuskohale kiirustavale vahetuse ülemale tundus, nagu oleks käsi veel otsas, kuigi verest nõretav. Siis tundis Cheng Ho, kuidas käe mahalõigatud osa liigutama hakkas. Ta ei suutnud oma silmi uskuda, kui poolik käsivars ennast  õigesse asendisse keeras ja tema silme all lõike koht kokku kasvas. Vahetuse ülem ei saanud aru kas suuremas šokis on Qiu või Cheng Ho. 

"Mis see veel oli?" kogeles Cheng Ho.

Qiu tõstis üles käe, mis veel hetk tagasi oli liinil koos rauatükkidega eemale triivinud, ja liigutas sõrmi.

"Tal oli käsi otsast ära," röökis Cheng Ho üle meeletu tehasemüra. Vahetuse ülem ei jõudnudki vastata.

***

Täpselt 21,122012 sekundit pärast viimase sõna kadumist Raouli tudengikorteri magamistoa seinalt toimus sündmus, mida oleks võidud Suureks Lõpuks kutsuma hakata. Vaid 21,122012 sekundit võttis aega, kuni keegi kaheksast ja poolest miljardist inimesest seda tõsiselt soovis. Oli ta diagnoositud skisofreenik, poliitilises positsioonis kibestunud opositsionäär, ametist koondatud tööline, elu hammasrataste vahele jäänud alkohoolik, mahajäetud armastaja, kiusatud koolilaps? Inimkond ei saanud kunagi teada. Samuti ei saanud teada, kas tema soov käis kõigi kohta või kõigi teiste kohta, välja arvatud tema ise. Jääda maailma üksipäini võis olla päris paras karistus inimkonna väljasuretamise eest.

Täpselt 21,122012 sekundi jooksul toimusid kõikjal maailmas imed, enne kui inimesed jalapealt maha varisesid. Igal pool, üle maailma ja kõik ühekorraga. Kes magasid, jäidki igavesti magama. Veidi hiljem hakkasid autod kokku põrkama, metroorongid kihutasid jaamadest läbi, heites rööbastele langenud laipu kahele poole laiali, kaubanduskeskuste eskalaatorite alla kuhjusid inimkehade kuhilad. Siis hakkasid lennukid alla kukkuma. Veel hiljem lahvatasid leekidesse linnad. Aga suremas ei olnud peale lemmikloomade enam kedagi.

Päike värvus violetseks nagu kuus aastat tagasi. Viirus lahkus Maalt. Nad olid tahtmatult hävitanud terve tsivilisatsiooni. Oli puhas juhus, et inimkond sai lõpuks tähenduse arvule, mida nad dekaad tagasi nii hoolega välja olid kutsunud.

21,122012 sekundit

21122012

21.12.2012