Meie võitsime sõja!

Keegi ei mallanud sel ööl kodus passida. Tänavatel juubeldasid purjus massid: osad joobununa puhtast õnnest, teised lugematutest šampustest, mida võidu puhul kokku ei hoitud ja kõikidele möödaminejatele pakuti. Lonks šampust ja kohustuslik kallistus. Kurjuse aeg oli lõplikult möödas! Meie võitsime sõja! Meie, kes me tänavail pidutseme. Meie. Juubeldava rahva laulukatked jõudsid linnaserval asuva tagasihoidlikult hallikarvalise maja keldrilaborisse, kus istusid võidu „peasüüdlased“ – kolm roidunud meest ja Homeobox - masin, mis võitis sõja.

Ülemkindral Vahur lamaskles rütmikat marsimuusikat vilistades mõnusas kott-toolis, lahtine frentšinööp paljastas härjakaela ja andis vihje karvasest meherinnast, pilotka vedeles jala juures põrandal ja ta silmitses küpsisevarga muigega laboratooriumi läbipaistvaid riiuleid ja korralikult rivviseatud tehnikat. Väsinud silmades heiastus enesega rahulolu, pisut töntsakad käed trummeldasid vilistamisele rütmi.

„Ooh, ma tunnen end kui suurearvulise perekonna vanaema, kes on terve elu vaid sünnitanud ja nüüd, kliimaksiikka jõudnuna, peab oma lemmiktegevusest loobuma. Sõja lõpp täidab rahva eufooriaga, kuid ma siiani ei suuda uskuda, et sõda on tõesti lõppenud ja taevas lõhkevad laengud on vaid ilutulestik.“ Kindral heitis rahuloleva pilgu kahele ühesuguste tumedate raamidega kuid täiesti erineva välimusega mehele, kes ta vastas diivanil külitasid.

Valgete kulmudega kõhnavõitu albiino Raul säras rahulolust: „Lõpuks ometi on kogu õudus läbi ja me saame rahulikult edasi töötada. Lõpp kõigile luuludele, mis meid ja rahvast viimased viis aastat ühest pimedusest teise vintsutasid. Me hävitasime laastava viiruse, meie siin tagasihoidlikus laboris ja päästsime miljardid inimesed igavesest Lummast. Ma ei suuda seda siiani uskuda!“

„Tänu Homeoboxile“ ütles Vahur tähtsale sõjaväelasele sobiva soliidse bassihäälega ja suunas pilgu doktor Õunale, kes uniselt Rauli kõrval diivanil pikast värvilisest kõrrest mingit roosat jooki imes. Õuna välimus oli nii tavapärane, et raske oleks midagi silmapistvat leida, mida kirjeldada kõlbaks.

„Kui te nii väidate,“ ütles ta ükskõikselt ja jätkas imemist. „Homeobox on masin-kangelane ja võitis sõja!“

„Sul on mingi eriarvamus?“ vaatas Raul ehmunult naabrit.

„Muidugi ma usun Homeboxi võitu. Kõik usuvad, pole mõtet teistpidist väita. Homeobox võitis sõja.“

Raul niheles ja näppis hõredat lumivalget habemetutti lõual, kuni nägu õrnalt roosatama hakkas ja doktor Õuna joogiga samasuguse värvi omandas. Täna õhtul saabus teade, et käes on õnnelik lõpp ja rahuleping sai allkirjad. Sümboolsed allkirjad. Kõik tunnistasid mõistuse võitu, ega soovinud enam mingitest üleloomulikest jõududest rääkida. Esimene lõõgastushetk pärast pikki aastaid rasket tööd, kuid teda näris süütunne. Kas nüüd lõpuks on saabunud moment, mil peaks kõik ära rääkima? Oleks nagu sobiv meeleolu? Või mitte? Ta niheles oma istmel ja teatas katkeval häälel:

„Homeobox ei võitnud sõda. Ta on kõigest masin.“

„Väga tark masin!“ teatas Vahur, tõstes pilotka maast põlve otsa ja asudes määrdunud peakatet resoluutsete liigutustega sirgeks siluma.

„Jah, on küll tark masin, aga tegutseb vaid neis piires, mida talle sisse sööta. Homeobox on vaid tühipaljas masin.“

Doktor Õuna unisus kadus ja ta vaatas imestunult kõrvalistuvat kössis mehikest: „Jah, sina koostasid tolle DNA-kompoti, mis masinasse läks. Kas sulle meeldiks, kui maailm pühitseks täna öösel kuidas tundmatu professor Raul Raasuke võitis sõja?“

„Ma ei tahtnud seda öelda. Mina ja kõik meie labori masinad töötasid ühe eesmärgi nimel: kuidas leida universaalne valem, mis kõikide elusolendite geenid jälle algseks muudaks. Hunnik rotte jätsid oma elu erinevatesse hullumeelsetesse katsekombinatsioonidesse. Homeobox analüüsis ööd ja päevad signaale, mida talle meie laborist ja linnaõhust korjati ja sisse söödeti. Kõigi silmad, juhul kui need ikka reaalsust mingil määral tajusid, oli pööratud Homeboxile. Kuid Lummusepooldajad sammusid meist pidevalt päevakese eespool.“

„Jah, see sõda polnud kellelegi kerge,“ ohkas Vahur.

Raul raputas oma einsteinilikku pead. „Ma tulin siia laborisse paar aastat tagasi. Sel ajal ei teadnud veel keegi, et tegemist on sõjaga. Inimesed olid küll hämmingus, kuid püüdsid aeglaselt harjuda keskkonnaga. Maailmaga, mis ühel hommikul võis täiesti teistsugune paista, kuna tavalised esemed muutusid ööga uunikumideks, mägedes elasid draakonid ja majades vaimud. Neil polnud vähimatki aimu, et keegi üritab neid julmalt ära kasutada. Keegi ei mõistnud, et ka kavalalt suunatud geenimuundamise tulemusel võib maailmavalitsejaks saada. Isegi meie, tavalised geeniteadlased, ei tulnud selle peale.“

„Aga meie ikkagi võitsime sõja. Hoolimata kõigest. Ebatavalise sõja, kus lahingud toimusid teadlaste leiutatud geenikompottide vahel ükskõik kus ja ükskõik kellega. Aga mis siin laboris siis toimus? Räägi, kui sa meist rohkem tead.“

„Teie tegelesite omade ülesannetega, ega tea, mida ma siin pidin kokku keerama, et see kolakas nurgas, Homeobox – geenitöötlustehnika viimane sõna, üldse midagi väljastada suudaks. Iga päev toodi siia meeletul hulgal preparaate, mis kõik tuli järgi katsetada, kinnitada, sorteerida, käiku lasta. Meie luureüksused käisid ringi kõikjal, kogudes näidiseid ja levitades vastumürke - muundatud geenidega isepaljunevaid organisme. Nii salaja kui avalikult, aga seda tead sina, doktor Õun, ilmselt paremini. Noh ja mida tegid meie rünnakväeosad, sellest võid vast sina, Vahur, täpsemalt rääkida.

Paar nädalat peale laborisse tulemist, leidsin ma Lummusepooldajate tegevuses teatud korrapärasuse, mida keegi polnud märganud. Neil oli väga konkreetne tegevusväli ja töövahendiks Daxx valk. Daxx valgu geen asub kuuenda kromosoomi tuumas ja teda võib natuke leida ka tsütoplasmast. Daxx valgu ülesanne on siduda teatud retseptorite sabaosa. Tollel sabakesel on väga tabav nimi - Surma Domeen. Kuid see Daxx on sama mitmepalgeline kui Isand Surm ise: ühel juhul mängib ta olulist rolli erinevate viiruste vastu võitlemises, kuid teisel kiirendab vaimse alaarengu protsessi.
Me usaldasime täielikult omi sõdureid ja nemad Homeoboxi. Kogu rahvas usaldas.“

Vahur üritas keerulise jutu juures head nägu teha: „Mu mehed olid vaprad! Aga te ju lahendasite laboris kõik probleemid õigeaegselt?“

Professor Õun luristas närviliselt kõrrega klaasis: „Ma nagu ei mäleta sellist juttu. Rääkisid sa tookord mulle midagi? Raudkolakas? Vaimne alaareng“

„Kuidas ma oleksin saanud rääkida? Kõik usaldasid Homeoboxi tulemusi ja väljatöötatud „relvi“. Kõik sõdurid teadsid, et meile kuulub maailma arenenuim tehnika, mida kellelgi teisel pole ja meil on vaid üks Homeobox, ei ühtegi rohkem. Kui ma oleksin kellelegi maininud, et see raudkast ei tea ise ka, mida ta teeb, poleks keegi mind uskunud. Ei olnud võimalik tõestada, millise valiku tegi Homeobox nende tuhande või miljoni poolkindla otsuse vahel, mida talle iga päev ette söödeti. Ma ei saanud sellest kellelegi rääkida. Kõik usaldasid Homeoboxi, Raul Raasuke on tundmatu ühik. Oleks tekkinud kaos. Moraalne kaos on palju sõdu kaotanud. Ma pidin ise midagi ette võtma ja palvetama, et kõik õnnestuks. Ise, üksinda. Vaid lõpppunktis, kokteilisegajana, sain ma kasutada masina raudkindlat loogikat, mida ei väära ükski emotsioon.“

„Jah, masinal on inimesega võrreldes teatud puudujääke,“ nentis vana kindral.

„Kui ma oleks teile oma kahtlustest rääkinud, keegi poleks mind uskunud. Oleksite leidnud kellegi teise, kellegi, kes ei kahtle enda ja masina koostöö eesmärgipärasuses. Kõik usaldasid Homeoboxi, inimesed on vahetatavad.“

„Aga mida sa siis tegid?“ küsis doktor Õun hämmeldunud Rauli ülestunnistusest.

„Kuna me võitsime sõja ja maailm on jällegi endine, siis ma võin nüüd rääkida. Ma minimaliseerisin Homeoboxi valikute ringi.“

„Kuidas?“ küsisid mõlemad mehed imestunult.

„Need rotikatsed ei viinud uurimist enam edasi. Need olid liiga aeglased ja isegi kogu labori masinabaas ei suutnud enam kindlalt öelda, milline rott liigub arenguga meile sobivas suunas ja mis täpselt toimub. Daxx valk on ääretult salakaval ja reageerib erinevates keskkondades erinevalt. Ma otsustasin visuaalse vaatlusega, millist tulemust võiks edasi arendada ja millist mitte.“

„Kasutasid sa mingeid tõenäosusarvutusi?“ päris Õun professionaalne huvisäde silmades.

„Mingil määral. Ma kõrvaldasin osa rotte, kes uurimisele jalgu jäid. Alguses panin nad lihtsalt teise ruumi, et vaadata mis juhtub, kui nad rahule jätta. Neid analüüsiti edasi, kuid uusi geene ei paigaldatud. Kuid protsess oli ikkagi liiga aeglane. Ma nägin, et Lummusepooldajad töötavad märgatavalt tõhusamalt.“

„Jah, mulle meenub, et ma sain märkuse nende kõrvaltoa rottide agressiivsuse teemal,“ naeratas Õun vabanenult. „Oleks ma teadnud, et sellist jaotamist polnud Homeobox ette kirjutanud, oleksin kindlasti su vahele võtnud. Nüüd ma saan aru, et see kõrvaltuba oli kõrvalise tähtsusega.“

„Kuidas kõrvalise tähtsusega?“ küsis Raul ärritunult.

„Kõrvalise, ise ütlesid, et Homeobox töötas paremini, kui osa rotte eemale paigutada. Töötas siis paremini või mitte?“

„Masin funktsioneeris täpselt nii nagu ette nähtud: analüüsis andmeid ja tuletas nende alusel vanade relvade teistpidi kokkupandud komplekte. Katseid rottidega ei saanud usaldada. Ma otsustasin enne relvade laiemasse kasutusse andmist, proovida tulemusi enda peal.“

„Enda? Panid endale uusi geene ja lasid Homeoboxil seda analüüsida?“

„Osaliselt. Ma ei saanud ju aruandesse kirjutada, et muutsin kogu programmi, kuna see vana kast ei tööta uutes tingimustes. Mul kulus mitu päeva, et saada aru, millised tulemused on sobivad ja millised mitte.“

„Lõpparuanne, mille Homeobox välja trükkis, vastas kõikidele reeglitele.“

„Ma aitasin teda. Ma söötsin talle neid andmeid, mida sai kõrvalt toast, kuid ka enda andmeid. Kuid mitte igal hommikul. Mul läks mitu päeva, enne kuni ma pädeva otsustussüsteemini jõudsin.“

Kindral ja doktor vahetasid mõistmatuid pilke. „Noh ja milline see otsustussüsteem siis oli? Sa võid nüüd öelda. Me võitsime sõja.“

„Teate, kuidas kindlaks teha, kas algav päev tuleb edukas või mitte?“ Keegi ei vastanud.

„Väga lihtsalt, ma ühest vanast targast raamatust leidsin. Tuleb jälgida, millise jalaga sa hommikul voodist välja astud. Kui astud vasaku jalaga, on targem voodi sooja rüppe jäädagi, sest järgnev päev kisub, hoolimata pingutustest, täiega kiiva. Ma kasutasin ainult nonde päevade analüüse, kui ma voodist parema jalaga välja astusin. Parema jalaga voodist välja astumine ennustab head päeva,“ teatas ta võiduka naeratusega.

Kuna kindral ja doktor polnud vist nii geniaalsest otsustusmehhanismist midagi kuulnud, ei taibanud nad omi lahtivajunuid suidki kinni panna. Raul tõusis, võttis taskust määrdunudpruuni bareti, surus selle oma lendlevatele juustele ja ütles: „Aga nüüd, kallid kolleegid, olen ma kutsutud Rahvusringhäälingu südaöisesse eriprogrammi. Ma annan seal intervjuu „Kuidas võita sõda“.“

Tänusõnad R. Sulbile (Reaktor nr. 7) hea soovituse eest ja I. Asimovile, kes sõja võitmisest piisavalt lühikese loo kirjutas. (Kuigi ma jätkuvalt arvan, et Asimov ei oska kirjutada).