Kevadseminar

„Lugupeetud kaastöölised, kallid kolleegid! Me oleme täna kogunenud siia, et natuke vabamas õhkkonnas rääkida töistest asjadest ja ees ootavatest väljakutsetes.“ Paus, divisjoni juht lasi silmadel liikuda üle saalitäie rahva. Nad olid tema meeskond.

„Kuid lubage mul kõigepealt meenutada meie ajalugu. See, kust me tuleme, on teinud meid selleks kes me oleme!“ Ta oli oma ettekandega startinud täpselt kaks minutit enne seminari ametlikult väljakuulutatud algusaega, kommunikeerides sellega alluvatele sõnumi, millist suhtumist ta neilt ootab. Kõik olid juba kohtadel – sellest luges ta välja vastusõnumi.

„Kümneid milleeniumeid on baktereid kasutatud inimkarja arvukuse reguleerimisel, kuid progressi paratamatu kiirenemine tingis vajaduse täpsema selektiivsuse ja operatiivsuse järele. Üha enam kasvas nõudlus spetsiifiliste vahendite järele ja toores kvantiteet pole enam võtmemõõdik. Siis me näitasime, et viirus ei ole lihtsalt geeniripats, vaid see on tõhus meede, mida on lihtne ja odav arendada, see oli meie esimene suur võit. Samal ajal meie muude kolleegide antibiootikumi-projekt ei läinud päris plaanipäraselt, osutus liiga jäigaks ja efektiivseks ja see tähendas bakterite lõpu algust. Katk ja koolera olid omal ajal tipp-tooted, aga nende aeg on ümber. Jah, ka viiruste vastu saab vaktsineerida, kuid meie muteerumiskiirusega ei suuda keegi sammu pidada. Ma usun, isegi täna siin meie hulgas pole kedagi, kes suudaks loendada näiteks gripi kõiki variante ega isegi mitte nende täpset arvu.“ Saalist kostus heakskiitvat pominat, Suur Juht muheles omamehelikult.

„Loomulikult ei soovi me bakterite tegevuse täielikku lõpetamist. Las igaüks teeb oma tööd, oluline on teada, kes viib ellu strateegiaid ja kes osutab tugiteenuseid. Muidugi, meil on üksikuid koostööprojekte, kuid nende peamine nišš on täna toidu töötlus, nad teevad seda hästi ja konkurendi arvustamine ei ole hea toon, nii et tagasi meie eneste juurde. Kui keegi kunagi tuli välja ideega, et inimesed ise võiksid viiruseid arendada, peeti teda hullumeelseks. Täna teevad nad meile allhanget nii täiesti iseseisvate toodete näol kui meie loodud tüvede edasiarendamisel. Kuid ka see pole veel meie kõige silmapaistvam innovatsioon.“

Enamik auditooriumist teadis seda kõike, kuid ülekordamine on ühtsustunde tekitajana sama oluline kui enesekiitus.

„Kui nad hakkasid tegema esimesi kukesamme tehisliku intellekti suunas, kaaluti täiesti eraldi harudivisjoni loomist selle kontrolli ja mõjutamise mehhanismide haldamiseks. See oli võimalus näidata, et meie pole mitte ühe albumi staarid ja me kasutasime selle võimaluse ära, meie kõik koos!“ Ta tegi pausi, et lasta rahulolutundel läbi saali imbuda. „Täna on arvutiviiruseid peaaegu sama palju, kui bioloogilisi ja sarnaselt esimestega koostame meie panteoni juhatuse tellimuste põhjal ainult ideed, kuid realisatsioonid valmivad juba inimeste eneste käte läbi. Mõelgem pisut, kui palju on taevas õigupoolest tehnoloogiaid, mis suudaksid samade meetoditega olla nii edukad nii erinevatel platvormidel.“

Kõneleja kohendas lipsu ja võttis väikese lonksu klaasist. Näoilme säilitas pidulikkuse, kuid muhelus asendus tõsidusega.

„Aga maailm muutub ja kes ei pea sammu see lükatakse rajalt! Täna seisavad meie ees uued väljakutsed, nii julged, et eile ei uskunud neid veel isegi mitte suurimad jumalad. Me peame välja tulema täiesti uue tootega, millest kohe räägib teile lähemalt arendusjuht.“ Nimetatu kummardus kergelt ilma tõusmata. „Kuni tänaseni oli see saladus, millega tegeles ainult väike ekspertide grupp, ülejäänute jaoks oli see projekt koodnimega „moos“ ja ilma minu isikliku loata ei tohtinud kedagi asjasse pühendada. Homme on see meie põhitoode, mis võib saada läbilöögiks multiversumis. Ma ütlen selle siinkohal esmakordselt avalikult välja: meie positsioon siin maailmas on tugevam kui kunagi varem, aga see ei tähenda puhkust vaid veelgi pingsamat tööd selle nimel, et laieneda ükshaaval ka teistesse maailmadesse. Välisturgudele minek on meie ühine siht ja eesmärk!“

Niimoodi, reipal toonil lõpetas oma ettekande Tema Lõputu Kõrgus ja Kirjeldamatu Suursugusus, Püha Panteoni Loojate Gildi Igavene Liige, Kõigi Viiruste Kaudne Autor ja Otsene Isa, Suur Jumal Viirus isiklikult.

Arendusjuht rääkis, kuidas kõik alguse sai, millised olid esimesed suurimad tehnilised takistused ja kuidas lõpuks valmis esimene töötav mudel. Inseneri ja visionäärina oli ta ületamatu, kuid kõne- ja rahvamehena mitte midagi erilist. Suurest osast tema sisulistest selgitustest said aru ainult need, kes juba ennegi teadsid, sest koos leiutistega oli loodud ka hulk uut erialast terminoloogiat, mille lahtiseletamist ta ei taibanud pidada vajalikuks. Animeeritud slaidide abil suutis ta siiski oma mõtted kuulajateni viia. See niinimetatud moos, mida nad homme kõik ühiselt keetma pidid hakkama, kujutas endast viirust, mis levib arvutivõrkudes, kuid ei kahjusta neid sealjuures. Selle asemel põhjustab ta tervisehäireid inimestel – nakatunud arvutite kasutajatel. Analoogi putukate, kui kõrgemate loomade viiruste kandjatega, oli ka visuaalselt välja toodud. Ülekande baasmehhanism oli ülikeeruline, kuid kord juba välja töötatuna universaalne ja lollikindel. Pildirida näitas paralleeli inimeste elektronkellaga: esimene selle töötav tarkvara oli maksnud 40000 dollarit, kuid täna saab selle lisada mistahes muule seadmele mõne sendi eest. Lõpetuseks näitas ta veel eelnenut ja järgnevat graafilisel ajateljel, kus ereda ristikesena oli märgitud esimene reaalse maailma katsetuste päev.

Järgmisena sai sõna finantsjuht. Tema ettekanne oli sisuliselt epistel teemal kui kulukas on selliste töötajate pidamine. Ta rääkis, et vaatamata eesootavale triumfile peame me täna olema kokkuhoidlikumad kui kunagi varem. Et igaüks peab jälgima iseennast, oma naabrit ja tema sõpra, et otsida kohti kuluefektiivsuse suurendamiseks. Ta tõi hoiatavaid näiteid ja maalis hirmuäratavaid pilte. Jäi kõlama mõte, et ka kõige grandioossem saavutus ei õigusta raiskamist. Jutu eesmärk oli talitseda neid, kes arvasid, et kõvadele tegijatele on kõik lubatud.

Järgmisena ronis pulti külalisesineja, nende kauge kolleeg, kes tegeles sarnaste teemadega ühes paraleelmaailmas. Seal oli reptiilne tsivilisatsioon umbes samal tasemel nende humanoidsega. Põhimõtteliselt olid meetodid samad, kuid füsioloogilised erinevused, näiteks paksem nahk ja aeglasem vereringe, muutsid mitmed asjad küsitavaks ja vastupidi. Esinemise ajal oli tema välimus viisakas ja korrektne, ainult korraks näitas ka oma igapäevast kuju, mis tekitas saalis paraja elevuse. Ametivend erines arusisalikust umbes nagu homo sapiens neandertallasest, huvitavad olid ka pildid loodusest ja ühiskonnast. Jumal Viirus oli selle esineja päevakavva lülitanud, et jahutada tulipäid, kes arvavad, et mujal oodatakse ammulisui nende tooteid ja teistesse universumitesse laienemine on puhas müügitöö küsimus. Tegelikult tuleb arvestada nii kultuurilisi kui tehnilisi erinevusi, ühtegi arendust ei saa üks-ühele üle kanda. Lisaks oli tarvis teadvustada, et ka mujal tehakse tööd ja kes jääb unelema, sellest sõidetakse üle.

Seminari viimane sõnavõtt oli sillaks vabamas vormis õhtujätkuga. Panteoni suhtekorralduse konsultant rääkis erisustest ametite vahel ja millised müürid võivad tekkida läbikäimisel. Teda reklaamiti küll psühholoogina, kuid edus saladus peitus pigem näitlejameisterlikkuses, erinevate tüüpide miimika ja maneeride järeleaimamine kutsus esile muigeid ja heakskiitvat pominat. Show-elemendid segatuna talupojatarkustega põhjustasid nii avastamis- kui äratundmisrõõmu.

Edasi tulid suupisted koos lahjemate joovastavate jookidega. Kõrged lauad ilma toolideta, et soodustada liikumist seltskondade vahel ja suhtlemist. Tehnilisel personalil on kalduvus istuda omakeskis maha ja uppuda päevakorralistesse pisiasjadesse, sellepärast oli turundustöötajatele antud poolkonspiratiivne korraldus ringi liikuda ja segunemist põhjustada.

Suur Viirus ise püüdis põgusalt rääkida vähemalt kõigi väikesemate juhtide ja osakonnajuhatajatega, lihttööliste jaoks tema tähelepanu ei jätkunud, kui mõni just ei tulnud ise kätt pihku suruma ja edu soovima. Ühe järjekordse spontaanse arutelu ajal segas neid nooruke sekretär, kes oli ainsana kontorisse valvesse jäetud.

Tiivad värisesid kergelt, kui ta kõige vägevama poole pöördus: „Härra jumal, kas lubate?“

„Jah, muidugi, mis on?“ vastas tülitatu leebe kärsitusega.

„Meile tuli üks sõnum, ja ma, minu vanem kolleeg arvas, et te peaksite seda, et see pakub teile huvi.“ Sõnad kippusid natuke sassi minema.

„Ja mis seal siis sellist on?“

Näpud kortsutasid lehte väljatrükiga, kuid erutunud silmad ei suutnud ridu haarata ja nii pidi ta mälu järgi refereerima: “Üks alfa-isend, inimene Manaja, naljakas Eesti nimi, on oma jüngritele andnud käsu teiega intervjuu teha, mu jumal.“

„Manjana, mitte Manaja. Mitte Eesti, midagi muud, Eestist pärit ise, nimi mitte,“ sekkus kuivalt seni vaikinud kvaliteedijuht, keda häiris pisut, et tema säravate ideede arutamist segati.

„Hohoo, jüngritele, ja kui palju tal neid siis on? Las ma arvan: tosin?“ muutus kõrgeausus korraga lõbusaks.

„Vabandust, jah, rohkem, kolm tosinat, kui te lubate.“

„Jaa, muidugi, miks mitte! Nad peavad saama oma intervjuu! Mis te arvate, ma usun, minu tiitlite hulka peaks kuuluma ka „Tema Armulikkus“!“

Keegi ei vaielnud vastu.

„Ja teate mis? Nad saavad au osaliseks olla meie uue ja enneolematu ning epohhirajava viiruse esimene sihtrühm!“

Sõltumatu testrühma peaekspert – selle lohiseva ametinimetuse taga peitus tegelikult mingi sisekontrolli taolise tiimi juht, kes allus ja andis aru ainult otse jumalale endale. Kunagi ei nähtud teda naeratamas ja nüüd küsis ta kiretult: „Kas ma saaksin nende nimekirja aegsasti? Selge on see, et esimestel katsetustel ei saa me oodata sajaprotsendilist haigestumist, aga kui vähemalt 80 protsenti on pöördunud arsti poole etteantud sümptomitega, võime lugeda puhangu õnnestunuks, eeldusel et ülejäänud inimestel samal territooriumil on sama protsent alla kahe. Loomulikult ei loodagi me nii värske toote puhul välistada, et mõnel isendil on täielik immuunsus või vastupidi, et tekivad fataalsed tüsistused, kuid eesmärk ei ole mitte konkreetset haigust vaid selektsiooni- ja leviku mehhanisme testida. Objektiivsuse huvides oleks, kui me levitatava tõve jätamegi saladuseks, ka minu meeste eest.“

„Http://jutulabor.blogspot.com/p/kirjutajad.html.“