Oma silm on kuningas

Tuuli ees laiutas Sõitev Katus. Tumm ja ähvardav. Kõik imetlesid ja kadestasid teda. Vaid karastunud blondiin võis endale taolist luksust lubada. Tuuli võis peaaegu kõike - ta oli piirkonna edukaim ajakirjanik ja saavutas oma kõikuva positsiooni tänu meeletule tööle - nii arvasid kolleegid, kes kuulujuttudest ei hoolinud. Klatšijad teadsid, et peatoimetaja sääre kraapimine võib anda päris hea tõuke: mõnele solvava, teistele erutava matka kõrgematesse sfääridesse. Kuid tõusmiseks pidi ka endal mune olema. Uudistetoimetuse meestel jäi alati grammike puudu või üle. Tuulil mitte, ja tänu õigetele liigutustele anti talle austav tiitel „Aasta Ajakirjanik“ ja kingituseks Sõitev Katus. Ei mingit palgakõrgendust, nagu ikka.

Tegelikult jagus Tuulil raha piisavalt: tuba oli soe ja kõht täis, ega teistel parem polnud. Pigem oli ta enda elu vaikselt ummikusse jooksnud ja siin võis kingitus niidijupi pakkuda või käe. Ükstapuha mille. Tal oli Sõitev Katus. Kas nüüd või mitte kedagi!


Sõitev Katus (lühend: SK) polnud mingi ulmeline ehituslahendus, mis elanikud vihmase ilma korral ootamatult räästa alla unustab. Katus leiutati kogemata ühes mänguasjafirmas, mis paistis silma lahendustega, kus nukuvankri asemel valmistati miniatuurne kuulipilduja, kiikhobune osutus reaktiivlennukiks ning mängumõõk võlukepiks, millega võis sõpru konnadeks ja konnasid omakorda printsideks moondada. Võlukepp keelati ära, kuna konnade hulk kasvas sellise kiirusega, et liiklusmärk „Ettevaatust konn teel“ asendati miinimumkiiruse (alla 110 keelatud) märgiga.

SK leiutamine algas nukumaja täiustamisega: talveks keskküte, saun esikukappi, ärakraabitud mööbel, pragudega laudpõrand ja muu pudi-padi „Kaunis Kodu“ stiilis. Ühel kenal päikeselisel pärastlõunal, kui kõik Mänguasjafirma töötajad end parasjagu sööma sättisid, avastati, et arenguosakond on kadunud: inimesed, mööbel, aknakardinad, kõik. Koristaja tormas tolmuimejat tooma, aga kui ta tagasi jõudis, vajus nägu pettumusest pikaks – mööbel ja potililled oldi just maabunud ning õndsalt naeratavad arendajad lamasklesid hõljuvates tugitoolides, ega kostnud silpigi. (Koristaja äraveninud nägu paistis päris hirmuäratav välja).

„Kus te käisite?“ küsisid kõik läbisegi. „Mis juhtus?“, „Kas sööma tulete?“, „Ega teil augustajat laenata pole?“ ja veel rida totraid ja asjassepuutumatuid küsimusi tulistati välja kui nukuvankrist (mänguasjafirma sisemine släng), kuid arendajad vaid itsitasid.

„Teil katus sõidab!“ teatas ülemus resoluutselt ja lahkus solvununa.

No ja nii nad oma imelise nukumaja nimetasidki: „Sõitev Katus“ (lühend endiselt SK). Pisikesed tüdrukud ja anonüümsed vanemad mehed jäid saunaga nukumajast ilma. SK, mille sisselülitamisel kõik ümbritsev kadus, hind kruviti taevani. Vabriku ette püstitati hiiglaslik mutter (kruvile seltsiks), mille tippu võis sünnipäeval lipu heisata (ärge muretsege augu pärast). Katuse hinnani pääsesid vaid vähesed ja esimese müüki paisatud SK püüdis kinni lennuvägi ja … jäi kadunuks. Täies koosseisus. Ei tulnud enam kunagi tagasi. Iial. Neile valmistati sümboolne kirst ja maeti riiklike auavaldustega kalli isamaa mustavasse sügavusse. Sinna, kus elavad vihmaussid ja üksik õnnetu mutipoiss.

Nüüd lebas lillelisse kinkepaberisse mähitud SK Tuuli ees laual. Karp polnud väga suur, täpselt Barbile paras.
„Hei, kes tahab koos minuga Katust proovima tulla?“ hüüdis ta üle toa. Kõik ilmselt kuulsid, kuid ei vastanud.
„No kuulge, nii hirmus see nüüd ka pole!“
„Kust sa tead, sa pole ju veel proovinud?“ vastas uksele lähenev vanem naine.
„Ma uurisin seda teemat ja keegi ei öelnud, et see oleks ohtlik.“
„Kellelt sa uurisid? Nendelt, kes poole tunni pärast õnnelikena tagasi tulid, aga nendelt, kes ei tulnud, sa enam küsida ei saa.“
„Tahab keegi koos minuga tulla või ma lähen üksinda?“ Tema hääles kõlas otsusekindlus.
„Kui sa lubad, et tööpäeva lõpuks oleme tagasi, siis ma tulen,“ ütles akna all istuv toimetaja, noor energiline Tiiu, kes oli alati nõus kõike uut proovima.
„Mind huvitab ka,“ vastas välisuudiste toimetaja Aare. Tänu uudishimule ta välisuudistega tegeleski, kodumaal ei toimunud midagi meediatöötajat üllatavat, kui too imelik mänguasjafirma välja arvata.

„Ma arvan, et lähme kööki, seal saab ukse kinni panna. Alati on kõigil uks kinni olnud, ma toimetuses ei hakkaks homse numbriga riskima,“ naeratas Tuuli pisut pinguldatult. Nad läksid kolmekesi kööki.

Tuuli lülitas Katuse sisse. Midagi nähtavat ei juhtunud. Ruum jäi täpselt samasuguseks: laud, toolid, kohvimasin – kõik seisis liikumatult. Ainult Jeff Goldblumi näoga kärbes pirises laes. Akna taga oli päikeseline päev asendunud pimedusega.

„Kõike pole võimalik palja silmaga näha.“ Aare kattis näo kätega: „Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Tuuli pani laelambi põlema.
„Jah, keegi ei näe, et mul läks just praegu süda pahaks.“ Tiiu näolt võis lugeda, et ta hakkab kohe oksele. Ta hõõrus hoogsalt põski, et teksti kustutada. Aare võttis käed näolt, kuid kiri oli juba laiali hõõrutud.
„Ei näe, aga haisu tunnen küll,“ pööritas Tuuli silmi. Ka tema süda läikis. „Pidin ma just täna õhukese pluusi panema, nüüd on mu sisemine mina paljastatud!“ mõtles ta.
„Teile ka tundus, et midagi keeras ringi? Mitte siin toas, aga nagu neljandas mõõtmes.“
„Ma ei tea, imelik on olla. Vaatame, mis mujal toimub,“ suundus Tuuli ukse poole. Teised järgnesid talle ettevaatlikult kätega tasakaalu hoides. Igaks juhuks, kuigi ruum tundus paigal olevat, olid kõik tundnud pööramist.
„Näed sa midagi?“
„Pime on. Kottpime, midagi ei näe.“
Tuuli oleks tahtnud lisada, et tintjalt pime, aga tint võib ju sinine ka olla, kuid väljas oli must pimedus, mis algas kohe kabineti ukse tagant. Köögist paistev valgus katkes sirge joonena uksepiidal.

„Ma ei taha välja minna,“ ütles Tiiu, läks istus akna alla põrandale maha ja võttis põlvedest tihedalt kinni.
„Passime need kaks nädalat siin ja lähme tagasi nägudega nagu oleks eripõnev olnud?“ küsis Aare pettunult. „Mina, igatahes, kavatsen vaadata, mis seal on!“ ütles ta ja astus uksest välja ning kadus hääletult.

Tuuli järgnes talle ja ta ei saanud aru, kas kukub või lendab, vist ikka seisis, pimeduses.

Hääletu mittemillegi lõpust paistis väike valge täpp, mis alguses tundus õrnalt vilkuvat, kuid siis hakkas vaikselt suurenema. Tundus, et midagi läheneb. „Rong!“ mõtles Tuuli ehmunult.

Täpp muutus kiiresti suuremaks. Tuuli seisis ja ootas. Nii Aare kui köögiuks olid kadunud, põgeneda oleks imelik. Suurenev täpp tundus olevat ümmargune, selles oli midagi tuttavlikku. See oli silm! Suur silm, hiiglaslik pruuni värvi silm ümbritsetud kenasti värvitud ripsmetega. Tuuli vaatas endasuurust silma, mis jäi lõpuks ta ette seisma. Nagu peegel. Ta vaatas silmas peegelduvat ennast ja tõstis käe, peegeldus tegi sedasama. Loomulikult, peegeldused teevadki nii. Tuuli langetas käe ja tundis kuidas hirm vaikselt südant pigistama hakkab. Tuuli seisis ja silm seisis, õigemini hõljus, sest polnud näha, et ta oleks millelegi toetunud.

„Kaua ma nii seisan, peaks midagi ette võtma. Äkki see on mingi katse ja kui ma seda läbi ei tee, koju tagasi ei saa, aga kui teen, saan teada, mis mind tulevikus ootab või midagi muud väga olulist.“

Tuuli sirutas veel kord käe ette ja puudutas silma. Niiskevõitu. Midagi ei juhtunud, silm isegi ei pilkunud. Tuuli torkas näpuga pisut tugevamalt, silma peamine osa paindus natuke ja võttis oma vana kuju tagasi. Tuuli võttis hoogu ja lõi täie hooga näpu keset silma. Nüüd lõpuks läks näpp silmast läbi ja sealt hakkas voolama verist vedelikku. Silm pööras end ringi ja kadus tagasi, kust oli tulnud. Lõpuks paistis vaid väike täpp ja varsti kadus seegi.

Tuuli vaatas pimedusse, aga mingit uut täppi või midagi muud ei paistnud. Ta pööras end ringi ja leidis, et köögi uks on ta selja taga ning avatud. Ta astus tuppa. Tiiu oli põrandalt ülesse tõusnud ja istus toolil. Kohe pärast Tuulit astus tuppa Aare.

„Noh, mis kükitate siin? Ega keegi kohvi ei viitsi teha?“ vaatas ta ootavalt Tiiule otsa. Tiiu vaatas Tuulit ja Aaret, kuid ei öelnud midagi.
„Ma tahaks ka ühte kohvi. Aare, kus sa käsid ja mida nägid?“
„Ah, ei midagi erilist. Jube pime oli. Ma kõndisin pisut ringi, aga kuskil ei läinud valgemaks. Te lobisesite siin Tiiuga kahekesi?“
„Ma korraks käisin väljas, aga seal polnud midagi.“

Tiiu lülitas kohvimasina tööle. Akna taha ilmus uuesti päike ja köögi uksest trügis sisse hulk inimesi.
„Noh, kuidas oli?“ küsisid kõik läbisegi. „Mis juhtus?“, „Kas meile ka kohvi jätkub?“ sadas küsimusi otsekui oavarrest.

„Kuulge, nii pole normaalne, et te võtate kätte ja teete köögi tunniks ajaks lihtsalt kõikidest asjadest tühjaks!“ teatas teistest möödatrüginud sekretär kurja häälega. „Selle kannutäie kohvi võtan mina endaga kaasa ja teie tehke endale uus. Ma olen terve igaviku passinud ja meil on külalised, kellele ma midagi pakkuda ei saanud!“ Sekretär võttis põrandalt oavarre ja viskas selle vihase liigutusega prügikasti.

„Noh, kuidas siis oli?“
„Midagi erilist ei olnud,“ ütles Tuuli.
„Me tegelikult ei tohigi nendest asjadest teistele rääkida,“ lisas Tiiu. Aare ainult naeratas salapäraselt. Kärbes oli kadunud nelja tuule poole.

Ja nad ei rääkinudki midagi. Tuuli peitis SK koju riidekapi põhja ja otsustas, et sinna see jääbki.

Kui nüüd kellelgi tekkis lugedes küsimus: kuhu kadus täpp horisondil, siis sellega juhtus nii nagu tolle nukuvankrigagi - temast ei tulnud midagi ja hea tahtmise korral võib teda leida täiskasvanutele mõeldud filmilaenutuse riiulilt. Enam-vähem normaalse hinnaga.