Hindamata ime

Oli november ja varajane öö. Roobastee seekülast tookülla lookles omal kohal, nagu alati. Ja vihma sadas.
Kurradi libe, arvasid teest ühiselt Gustav ja Tiit, kes paljuharjutatud mehiselt nõtkel sammul koju rühkisid ja lõugasid:
„Joo, sõber, joo, a-a-a, sa oled siga! Joo sõber siga!“
„Ohsaa. Ma kukkusin vist,“ lõpetas järjekordse laulujoru meestest ühe tõdemus.
Vaheldumisi jorutades ja libisedes ning vaid harva kukkudes, eks ju, rühkisid nad sügisvihmas edasi.
„Oh kurat, nagu karu perses,“ vandus Tiit järjekordsesse porimerre astudes.
„Ärr-ra ropenda, mees. Sinu ilusale naisele ei meeldi, kui sa nii teed,“ mõmises Gustav vastu, ise Tiidule lompi seltsiks astudes. „Me oleme tead natuke võtnud ja peame, tead, vinks-vonks poisid olema, kui koju jõuame. Vinks-vonks poisid, vinks-vonks. Vaata,“ Gustav vehkis pimedas käega. „Seal paremal on üks täht. Soovi midagi, siis läheb täide.“
„Gusta, loll jutt, vihmaga tähti pole. Aga tead,“ Tiit muheles vaevaliselt. „Viina tahaks,“ Tiit tõstis vihmasajus käe, et nähtamatule koorile takt kätte näidata: „Joo-oo sõ-õber ..“
„Tiit,“ Gustav klammerdus sõbra varrukasse. „Vaata, mis ma leidsin, vaata kohe. Muidu kaotan veel ära.“
Pimedas oli kuulda vaevalist ähkimist, kui see midagi käest-kätte anti.
„See? See on viin. Gusta, sa oled purjus, kui sa viina ära ei tunne.“
„Aga kust see siia sai, Tiit? Minu ette, õhku?“
„Kes palju möliseb, sellele ei valata,“ kohmas Tiit vastu ja keeras mõnusalt toekal pudelil korgi maha.

Pool tundi hiljem juhtus maailmas palju asju. Näiteks kadus kõigile märkamatult horisondilt üks täht, mis oli senini ebatähelikult kindlalt ühel kohal püsinud.
„Wu-li. Meie teed lähevad nüüd lahku.“
Noor delepiilane kangestus: „Miks? See oli ju kõik õige, mida ma tegin?“
Ärritunud professori vastus ei lasknud end kaua oodata: „Luba endale meelde tuletada, et tänase eksami nimi oli Multitelepaatia ja eksaktne soovide täide. Lugeda ja täita, kiirelt ja täpselt, seda sa pidid.“
Üliõpilane tõmbus nende pead raiuvate sõnade all kössi: „Aga ma ju kiirelt ja täpselt, nagu peab.“
„Sa oled hullem, kui ma arvasin,“ professori sõnu saatev põlguse laine oli lämmatav. „Täisvastused, palun. Mistahes olukorras! Ja eksamist. Mis oli nende viimane soov, kas meenutad?“
„Magada,“ Ise vaikselt võbisedes meenutas Wu-li kaht purupurjus ja just alanud lumesajus pikali maas meest, kes ei jaksanud enam midagi soovida. Ja siis, peaaegu eksami viimasel minutil, jõudis temani mõtteräbal: „Nüüd veel m-magada“.
liigsete üksikasjadeta! Ja mida sina selle peale tegid?“
„Viisin magama,“ Wu-li alustas Gustavi puhta köögi kujustamist, kuid professori terav mõte kustutas tema peast sooja kollase valgusega pildi.
„Nad soovisid magada, mitte koju!“
Wu-li tundis ehmatusega, kuidas tema mõteteisse valgub kurbus; “Nad magavad ju kodus. Väljas oleksid nad surnud. Nad ei soovinud surra.“
„Võib-olla oleksid surnud.“ Professor tõusis. Kuid sa pidid tegema nii nagu nad soovivad, mitte nagu nad võiksid soovida või veel hullem, nii nagu neile hea on.“ Professor kummardas ja osutas uksele: “Nüüd lõpetame. Ei olnud meeldiv. Läbikukkunud üliõpilaste tööbüroo on f-korpuse keldris.“