Kullakaevajad

Öörkak võttis uue seisu. Seedis veidi ja keeras tagasi, ebamugav tunne ei kadunud. Võrreldes mõned ajad tagasi kogetud endise olekuga oli midagi teisiti. Temperatuur oli tõusnud ja koostis muutunud. Tajumudeli ääres peaaegu horisondil mida ta vaevu tunnetas, kangastus võõras täpike. Vihinaga võttis ta kohalt ja kiirustas kaugemale oleku otsa. Pärale jõudnud vaigistas Öörkak hoo, ta ei seedinud üleskeeratud tolmu ega peeneteralist liiva. Selline amps võis hiljem tekitada probleeme koospüsimisega ja see loomulikult Öörkakile ei meeldinud. Niigi oli ta viimasest pooldumisest vaevu kosunud. Põhjuseta tormamise ja ainete segamise eest võis karmilt karistada saada, aga Öörkak oli veendunud sööstu vajalikkuses.

Temperatuuri muutus oli kindel, koostise oma samuti. Eksistentsiaalselt ohtlik polnud, kuid vastikult tujurikkuv siiski. Öörkak tundis veidrat mekki ja registreeris helivõnkeid, mida oli raske seletada või millegi kogetuga kõrvutada. Mida kuradit ma nüüd alla neelasin ja kuidas see mu koostist muudab, mõtles Öörkak murelikult. Ta hõljus võngete kohal ja mõistis, et allikaid on mitu: temperatuuri mõjutaja oli üks suurem ja mitu väiksemat objekti, korralised võnked tulid peamiselt väiksemate suunalt.

Öörkak teadis, et kunagi enne ei ole midagi sellist juhtunud. Midagi uut aga tähendas, et kehtiva korra järgi peab avastaja nähtuse seedima ja järgnevatele põlvedele edasi andma. Kas on tegemist ohutu ja seeditava kraamiga või peab sellest vabanemiseks oleku lõhkuma ja laiali lendama, et päästa, mis päästa annab. Ohates keerutas ta peamised kihid ümber tundmatu ja jäi tukkuma. Erakordne liikumine oli teda tohutult väsitanud. Nüüd on ees miljonid planeedipöörded mõistmaks, kas ta oksendab nad välja või seedib kuidagi ära.

“Mart, mis sa jändad seal? Kõik on korras?”
“Kurat, see sahmakas, mis üle kraatri puhus, see viskas elektroonika sitta täis. Nüüd oleme vähemalt homseni pimedad.”
“Kust see üldse tuli?”
Andrus astus Mardi kõrvale ja koputas kindas käega metallist analüsaatori pihta ja küsis siis: “No mis sa arvad, kas kannatab, noh? Asustada siis. Mis su esimene mulje on? Sa oled, kurat, seda juba peaaegu kogu elu teinud.”
“Ehk kannatab. Tundub, et mingi hädine atmosfäär siin on, millega alustada. Kutsume tankeri alla laseme kasvuhoonegaasid lahti, külvame seemned laiali ja tuleme saja aasta pärast tagasi.”
Andrus hõõrus käsi. “ Jõuame täpselt teha hüppe Terrale ja tagasi. Saame selle raisa siin otse börsile panna. Ma kujutan juba ette paradiisi, mis siin olema saab. Vedas, et leidsime kõlbliku asustamata planeedi. Me saame rikkaks, me saame rikkaks!”