Tahtmine on

“Ma tahan last.“ Peegli ees seisev Anu pöördus ja vaatas Georgile silma. „Ma olen varsti selleks juba liiga vana.“
„Oh, jäta. Sa oled noor ja ilus. Sul on magidoktorgi veel tegemata.“ Viimase lause rõhutamiseks tõstis mees isegi pilgu terminalilt üles. „Ja tead ju küll, kui palju tuleb lapse saamiseks vaeva näha.“
„Ei, tänasega aitab, Georg! Ma olen sellest sulle tuhat korda rääkinud. Ma tahan last ja ma tahan seda nüüd ja otsekohe.“
„Kolmsada kaksteist korda, vähemalt siin majas.“ nii mees kui naine jätsid üksmeelselt maja peaarvuti täpsustuskatse oma vestlusest välja.
„Anu, ehk ootad hetke. Ma lõpetan oma töö.“ Georg sukeldus sügavamalt terminali taha.

„Ei ole sul praegu! Vaata mulle otsa ja ütle mulle miks me kõiki neid teste siis tegime? Geenisobivus ja psühholoogiline profiil ja nakkustest ka veel! Kas ainult seksiks? Kas minu keha on ainuke, mida sa minust tahad? Kas sa ei armasta mind? Kas sa ei hinda minu mõistust, minu geene?“ See roll oli Anul juba ammu hästi kätte õpitud, kuid tänases esituses oli midagi teisiti. Ohates mõistis Georg, et tänane torm ei lõpe ilmselt teeklaasi serval. Tänane torm ületab kõiki koduseid uudiskünniseid.
„Hea küll,“ Mees tõusis aeglaselt. „Läheme ja jalutame lapse planeerimisnõustaja juurde ning paneme aja kinni. Vaatame, mida tal meile öelda on.“
„Miks?“ Mehe ettepanek ei olnud muutnud naist kuigivõrd leplikumaks. „Miks me kohe terminalist aega kinni ei pane? Miks me peame kuhugi kaugele kõndima?“
„Vaata ometi, kui ilus ilm on väljas,“ mees viipas laia kaarega üle kogu seina ulatuva ekraani poole, kus väikesed pärdikud hüppasid ühelt päikeseliselt palmilt teisele sama päikeselisele palmile. „Anu, jalutame mõnusalt, oleme vaid meie kaks koos ja mõtleme omad mõtted rahulikult lõpuni ja paneme kõige lõpuks nõustaja juures aja kinni,“ Mees naeratas: „Me ei saa ju ometi vihaselt oma tulevasele lapsele mõelda, eks ju.“
„See pole ju meie õue pilt, mis ekraanil jookseb,“ tõdes Anu juba veidi rahulikuma häälega. „Meie õues on sellised okkalised puud, need …“
„Männid,“ sekkus jälle nende vestlusesse maja peaarvuti.
„Just männid,“ noogutas naine juba veidi naeratades.
Ka Georg naeratas omas mõttes: „Saan jälle hakkama. Tund jalutamist peaks küll piisav olema.“ 
Kui ta oleks vaid teadnud, kui külm ja vihmane oli sellel päeval õues. Kui ta oleks vaid teadnud, kui põhjatult porine on jalgsi käies hõljukite jaoks rajatud teed. Kui ta oleks vähemalt hõljuki kasuks otsustamise hetkel teadnud, et just samal ajal vabanes nõustajal ootamatult aeg. Kui ta oleks mõndagi sellest teadnud, oleks ta terminalis neid nõustamise järjekorda pannud. Kuid kes siis ette teab, millal on endale kasulikum teiste tahtmistmööda teha.
Ja nii siis juhtuski, et juba tund hiljem astus Georg vaikselt vandudes ja naeratust huulil hoides oma naise kannul helikindlasse nõustamisruumi.
„Võtke istet, palun sinnapoole,“ hallipäine kaheksakümnendates mees viipas oma laua vastas seisva diivani suunas. „Mina olen Peeter, meie kogukonna perenõustaja. Ja teie olete Georg ja Anu.“ Muidu nii sõnakas Anu noogutas vastuseks mõlema abikaasa eest.
„Et teil tuli selline tore mõte, saada isaks ja emaks. Ja-jah. Tore mõte,“ nõustaja tõstis sahtlist enda ette paar paberilehte. Ega siin suurt midagi pole. „Meil tuleb täita vaid mõned väiksed formaalsused ja siis,“ hallipäine Peeter naeratas neile kelmikalt: „võite te asuda oma mõtet teoks tegema. Ma võin kinnitada, et see on üks tore ja meeldiv kohustus. See, mis meil siin ees seisab.“
„Ja sünnikontroll?“ Anu nõjatus ettepoole, et nõustaja vastusest midagi kuulmata ei jääks: „Kas selle süsti võime kohe täna ära teha?“
„Üks hetk palun,“ kogukonna nõustaja uuris veidi aega oma terminali ekraani. „Teie sobivustestid ja reitingud on väga head, et probleeme pole. Hm, ka teie kogukonna kokkuleppe on lõpetatud.“ Seda öeldes vilksas üle nõustaja näo kerge pettumusvari.
Edasi oli nõustamine üks puhas tüütus. Georg vaatas pilte lastest ema kõhus ja kõhust väljas, tutvus noore vanema ja noore isa koolituskavadega ja valis neist portsu segase nimega kursuseid. Kallistas ja musitas nõustaja käsu ja Anu tungiva pilgu peale oma naist. Nad tõotasid üksteisele, et nad on head ja hoolikad vanemad, mis elu ka kaasa ei tooks. Kõige selle lõdvestuseks andis nõustaja neile tassi kohvi, kaks küpsist ja ühe paberil raamatu, mis osutus Kogukonna kokkuleppe viimaseks versiooniks.
„Veel väike formaalsus ja olemegi omadega valmis,“ naeratas Peeter neile üle laua. „Meie kogukond lubab selle kokkuleppega, et annab teie lapsele kõik, mida tal kasvamiseks vaja on. Hariduse, arstiabi, toidu, riided. Nagu lehekülgede arvust näete, antakse kõik vajalik,“ kõige selle jutu taustal hakkas Georgile vaikselt tunduma, et ta on nõustaja lumivalgeid hambaid juba liiga palju näinud.
„Ma sooviks, et te tutvuksite Kogukonna kokkuleppega ja kirjutaksite siia esikaanele alla,“ Peeter võttis topsist allkirjapliiatsi ja sirutas selle abikaasade poole.
Enne kui Georg jõudis otsustamagi hakata, napsas Anu kirjavahendi enda kätte.
„Anu, ma vaataks seda raamatut korra, kui lubad,“ Georg püüdis oma sirutatud käe kõrval võimalikult õnnelik välja paista.
„Mida sa mõtled! Arvad, et ma ei vaatagi sinna sisse?“ Pliiatsi enda kõrvale diivanile pannud, avas naine raamatu huupi, nii umbes keskelt.
Veidi lugenud, tõstis ta pea: „Siin on kirjas, et kogukond annab lapse hüvanguks ühe lehma. Mida see tähendab? Mis asi see lehm on?“
„Lehm on loom. Teie laps tarvitab keskmiselt ühe arvestusliku lehma saadusi, sööb need ära.“
„Minu laps sööb looma ära?“ Oli näha, et selline perspektiiv Anule kohe üldsegi ei meeldinud.
„Anu,“ Georg sirutas oma käe välja. „Las ma tutvun ka sellega,“ ise samal ajal mõeldes: „Kuidas naine võib siis ometi mitte teada neid kahe küüruga peletisi.“ Naise rumaluse pärast piinlikust tundes avas mees raamatu kusagilt tagumise veerandi juurest ja sattus otsekohe äärmiselt huvitava osa peale.
„Oh, proua. Noorte emade jaoks on meil hea koolitus: Humaanne zooloogia. Väga meeldiv ja huvitav. Te saate sealt teada kõik lehmadest, kui hügieeniline ja sõbralik on nende kasvatamine,“ nõustaja pöördus jälle oma terminali poole. „Kas panen teid ka koos abikaasaga sellele kursusele kirja?“
„Mind mitte,“ Georg asetas Kogukonna kokkuleppe lauale, kust Anu selle kohe enda sülle haaras. „Ma tahaks pigem teada seda, mis saab, kui me peaksime homme ümber mõtlema?“
„Homme! Mina kirjutan siia küll kohe nüüd alla,“ Anu asus veidi ärritunult pliiatsit otsima. „Ja ma arvan, et sina ka, kui sa tahad minu abikaasa olla.“ Ähvardavast sõnastusest hoolimata oli naise hääl ebakindel.
„See on teie pere siseasi, mida te homme teete,“ sõbraliku moega nõustaja toetas oma käed lauale ja näitas järjekordselt Georgile oma hambaid. „Meie kogukond lubab teie last varustada kõige eluks vajalikuga, kui aga last pole,“ ta laiutas käsi: „Mul on siis kahju sündimata jäänud armsa rõõmurulli pärast, kuid siis pole vaja ka kedagi varustada.“
„Aga kui me mõtleme viie aasta pärast ümber või meiega juhtub midagi?“ oli Georg küsimisega jonnakas.
„Oh, selleks see kokkulepegi, et te ei peaks muretsema. Teie laps saab kõik-kõik nagu lubatud. Palun teie allkiri, siia, abikaasa allkirja alla palun.“
Georg võttis allkirjapliiatsi ja sirgeldas püüdlikult raamatu esilehele.
„Ja mida meist saab, kui me viie aasta pärast ümber mõtleme?“
Nõustaja sirutas käe välja: „Raske küsimus. Kas panite allkirja ära?“ Vastuseks saadud noogutusega rahule jäänud, jätkas ta:
„Juristid ütlevad, et Kogukonna kokkulepe on seaduse seisukohast laenuleping. Kogukond annab lapse kasvatamiseks omad vahendid, vaene lehm annab lõpuks isegi oma elu. Kui laenu tingimusi aga ei täideta, tulevad käiku käendajad ja tagatised. Nagu ikka. Kuid jätaks selle jutu juristide mängumaale,“ nõustaja naeratas neile vabandavalt. „Te olete ikkagi noor ema ja isa ju, mitte võlanõustajad.“
„Tagatis?“ Anu küsimus oli ruumis vaevukuuldav.
„Ma ei tahaks juriidilistesse peensustesse laskuda,“ nõustaja vangutas pead. „See pole päris minu ala. Ehk läheksime oma nõustamisega nüüd edasi? Vaid veidi on jäänud.“
„Tagatis!“ Ja-jah. Selline hääletoon ütles, et vastust saamata tema kärts Anu nüüd ei lepi.
„Mis on teile tagatiseks? Või kes on teile tagatiseks? Minu laps on teile tagatiseks?“ Anu ajas ennast diivanilt püsti.
„Nüüd, kui leping on sõlmitud,“ nõustaja sirutas käe Georgi ja raamatu suunas, „ pole ehk mõtet sellest rääkida, kuid teie olete selles lepingus käendajad ehk oma lapse hooldajad. Laps on kuni lepingu lõppemiseni meie jõuka kogukonna hoolitseva hoole all.“
„Minu laps on vaid minu laps!“ juba nii hästi kätteõpitud seelikukaarega lehvis Anu ruumist välja. Vaid harjumispärane ukse mürts jäi tulemata.
„Teil on väga äkiline abikaasa,“ jälle oli Georgil au näha nõustaja hambaid, seekord omamehelikus kastmes. „Ehk proovite teda rahustada ja ta tagasi kutsuda. Saaksime sünnikontrolli ka ära teha.“
„Ma kardan, et ei,“ Georg tõstis Kogukonna kokkuleppe raamatu ja näitas selle esikaant: „Sest ka lepingut ei ole.“ Nõustaja kummardus lähemale, et jahmatusega veenduda, et Anu allkiri oli esikaanel loetamatuks soditud ja Georgi oma oli sealt hoopis puudu.
Georg tõusis: „Võib-olla me kohtume tõesti, võib-olla isegi varsti, kuid oma naist ma rahustama ei hakka. Ta teeb seda ise väga edukalt ja vastupidi ka. Seniks nägemist.“
Õues oli vahepeal päike välja tulnud. Vihmapiisad sädelesid hõljuki ninal ja klaasidel.
„Mida me nüüd teeme?“ Anu vaatas nõutult hõljukit ja meest selles. „Ma tahan last, oma last, Georg.“
„Ja mina mõnda mõistlikumasse kogukonda ära lennata. Kes meist oma tahtmist saab, küll seda näeme.“