Aidanaine

Kõu kärgatas ning veeres raginal üle sünksinise taevavõlvi.

Andres võpatas ning heitis pilgu selja taha. Cathy-Marcia marssis tujutult tema kannul käed sügaval jopetaskutes ja pea kõrvunitõstetud krae vahele tõmmatud. Vihma veel ei sadanud, aga tüma metsaalune oli naise sukad poriseks teinud ning kingad lootusetult läbi vetitanud.

„Mis sa vahid, astu edasi!“ turtsus naine. „Kohe hakkab sadama ja ma saan MÄRJAKS!“

Andres tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu.

Vaevumärgatav teerada, mida mööda nad olid tulnud, oli kadunud. Varem hõredalt kasvanud kaharad kuused olid ruumi andnud tihedale lepavõsale ja vastikult torkivatele põõsastele. Hulk tiivulisi putukaid saatis minejaid ning varitses hetke, mil saaks ennast juuste sisse peita või krae vahele pugeda.

Feisspuugi saunapidu, oli Kätu öelnud…

Sul on kaart ja GPS telefonis, oli Kätu öelnud…

Nad olid maanteelt pööranud kõrvalteele, seejärel veel kõrvalisemale teele ning lõpuks juhatas GPS neid kahtlaselt kasutamata metsarajale, mille pragunenud porikirmest polnud teab mis ajast keegi läbi sõitnud. Paar kilomeetrit hiljem selgus ka põhjus – mädanenud palkidest kraavisild, mis oli murdunud tugitala tõttu külgepidi vette vajunud.

Nad olid autos tükk aega vaielnud.

Andres oli süüdi selles, et ta oma naisest ei hooli. Süüdi selles, et ta kaarti lugeda ei oska. Ja kohe eriliselt oli ta süüdi selles, et juba esimese äikeseraksatusega oli mõlemal mobiilil levi ära kadunud.

„Me ei sõitnud kaks tundi selleks, et kaks kilomeetrit enne metsamaja ots ringi keerata!“ kähvas Kätu ning virutas autoukse tagantkätt kinni. Päevinäinud Mazda päraluuk rebiti lahti ja virutati kinni veel kõvema mürtsuga. Pisike seljakott üle õla visatud ukerdas naine üle terveksjäänud sillapoole ning marssis metsa vahele.

Ohates võttis Andres pakiruumist oma koti ning kiirustas Kätule järele.

Kui kraavikaldale jäetud auto enam ei paistnud, tülitsesid nad veel kord. Seekord suuna üle. Kuna koos leviga oli ka GPS mobiilis töötamise lõpetanud, ei suutnud nad kokku leppida kuhu poole peokutses kirjeldatud metsalagendik jääma pidi. Lõpuks jäi peale Andrese arvamus, aga see tähendas, et nüüd oli mees süüdi ka porises metsaaluses, näljastes puukides ja kuuseokste poolt sassi kraabitud soengus.

Ja selles, et nad ikka veel kohal ei ole.

Õhtu oli alles noor, kuid mets tinaja äikesepilve all oli pimedam kui keset ööd. Taskulamp, mille Andres igaks juhuks kotti oli visanud, ei teinud pilti paremaks. Jalgeesine ja lähimad põõsad paistsid küll paremini, kuid kõik see, mis jäi põõsaste vahele ning kaugemale, mattus süsimusta nähtamatusesse. Kuni järgmise välgusähvatuseni.

Raske kõuekõmin algas otse nende pea kohalt ning jooksis siis mööda pilvepealset laiali. Ere piksevalgus söövitas ümbritseva silueti metsas ekslejate silmapõhjadesse ning sundis neid peatuma kuniks äraehmatatud pupillid taas pimedusega harjuda suutsid. Tugev tuul rebis ümberringi oksi, aga vihm lasi ennast veel oodata. Õrn tibutamine ilmus vaid hetkeks ning taandus siis taas.

 „Mööda põrutad! Seal see on!“

Kätu sõrm osutas mets vahele, peaaegu risti suunaga, milles nad seni kõmpinud olid.

„Mina ei näe seal midagi!“

„Muidugi sa ei näe! Vehid taskulambiga ringi ja vahid ainult omaenda nina ette!“

Andrus surus huuled kokku ning pöördus Kätu näidatud suunda. Alguses ei näinud ta midagi, kuid olles põõsaste vahelt läbi rüsinud, märkas ka tema eemal värelevat valgustäppi.

Järjekordne mürin laotus üle metsalagendiku, mille keskel seisva majakese välguvalgus pimedusest välja lõikas. Ka maja ise oli kottpime välja arvatud keskmine aken, mille taga hubises üksik küünlaleek.

„See ei ole õige koht!“

„Sinu jaoks ei ole üksi koht õige, jobu!“ nähvas Kätu. „Lähme sisse, kohe hakkab sadama!“

Andres tõstis lambi ja püüdis leida maja ümber mingitki jälge pidulistest, kelle sekka neid oli kutsutud. Asjatult. Kõrge, tallamata rohi ulatus pea aknalaudadeni ning kõik oli hiirvaikne. Isegi ennist okstes sahistanud tuul oli vaikinud ning ainus heli oli üksikute raskete vihmapiiskade langemine, mis andis teada, et kauem ei suuda vihm ennast kinni hoida.

„Lähme!“ tõukas Kätu Andresele selga. „Või anna lamp siia ja ma lähen ise. Sina passi siin kui sa pidu ei taha.“

Andres läks. Selleks tuli maha suruda vaist, mida olid treeninud arvukad B-kategooria õudusfilmid ja üksikud, aga sedavõrd eredamad lapsepõlve hirmud. See koht lihtsalt ei olnud õige!

Nad olid juba peaaegu maja juures kui taevas kõva pauguga pooleks rebiti.

„Aaaahhhh….“

Kätu kiljus ning Andres pillas lambi. Välguvalguses seisid hiiglaslik siluett. Kõverad sarved peas ning küünistega tiivad õieli.

„Jookse!“ röögatas Andres ning pööras ümber. Ta jõudis teha vaid sammu kivikujuna seisva naise poole kui maapind kõikuma lõi ning maailm kildudeks pudenes.

* * *

„Andres!“

„Kätu!“

Vaikus…

Andres öökis. Pea kumises valutada ning suus oli oksemaik. Ta avas ettevaatlikult kipitavad silmad, kuid see ei teinud midagi paremaks. Rõske pimedus ümberringi oli läbitungimatu.

Andres kobas ettevaatlikult kukalt. Juuksed olid läbimärjad, aga ta ei suutnud otsustada kas see on veri või higi. Või mõlemad. Kuigi pea lõhkus meeletult, siis lahtist haava või käegakatsutavat muhku sõrmede all tunda ei olnud.

„Andres!“

„Kätu?“

Vaikne sosin kostis mehe selja tagant, aga öeldud sõnad jäid arusaamatuks. Andres üritas ennast püsti ajada, kuid ei suutnud. Pingutus, mida pea tõstmine nõudis, kattis teda külma higiga ning pani pea ringi käima. Jõuetult vajus Andres niisketele heintele tagasi.

„Andres, aita mind…“

Anuv hääl vaibus veidralt kaugusesse.

Andres tegi veel ühe pingutuse ja keeras ennast külili. Ränga pingutusega õnnestus tal ennast küünarnuki najale upitada ja teise käega ümbrust kobada.

Heinasületäis, millel ta lebas, oli visatud laiali kõvakstambitud muldpõrandale. Kätt veidi kaugemale sirutades ulatusid sõrmed krohvimata müürini, mille pragude vahelt pudises lahtist kiviprügi. Rohmakatest paekividest laotud sein kerkis umbes põlve kõrgusele ja hakkas siis sissepoole kaarduma.

Teisel pool oli rohkem ruumi. Andres küünitas nii kaugele kui suutis, kuid peale sõrmi määriva mulla ei jäänud midagi käe alla.

Siin-seal oli see muld tõeliselt ligane.

„Andres, kas sa kuuled mind?“

„Kätu? Kus Kätu …“

„Sinu naist ei ole siin. Mina olen!“

„Kes sa oled? Ja kus…?“

„Ma olen peidus. Peida ennast, NAD tulevad tagasi! Varsti…“

„Kes tulevad? Kus Kätu on?!“

Jälle oli vastuseks vaid vaikus.

Vaevaliselt oiates ajas Andres ennast käpuli. Iiveldustunne, mida ta siiani oli maha surunud, märkas võimalust ning surus oma tahtmise läbi. Andrese kõht tõmbus krampi ning oksendas heinte kõrvale lüües seda tehes mitu korda peaga vastu seina. Ümberringi oli kottpime ja seetõttu ta ei saanud aru, kas valu lõi tal silme ees mustaks või mitte. Jõuetult varises mees tagasi heintele.

„Andres!“

Andres avas silmad.

„Siruta ennast välja! Otse edasi…“ Vaikne hääl libises eemale.

Hambad ristis tõusis Andres neljakäpakile ning koperdas juhatatud suunas. Heinte peatsis, kröömikese kaugemal kui ta käed ulatanud oleks, vedeles riidehunnik. Selle all mõlemad seljakotid ning …

Taskulamp!

Andres rabas taskulambi pihku ning klõpsas põlema.

Tilluke ruum nägi välja nagu keskaegne kelder. Seinad olid laotud paekivist ning need kaardusid üle pea kokku moodustades madala lae, kus isegi ruumi keskel seistes oleks riskinud pea lõhkilöömisega. Keldrile kohaselt oli ukselävi põrandast pea pool meetrit kõrgemal ning ukseni jõudmiseks tuli astuda läve ees seisvale kulunud paekivist astmele. Uks ise oli paksudest plankudest rohmakalt kokku klopsitud ja lukus.

Andres nõjatus värisevate jalgadega vastu ust ning tundis, kuidas jääkülm higi mööda keha voolab. Pingutus, mida ta enda püsti ajamiseks oli teinud pani sisikonna uuesti protestima. Magu tõmbus veel korra või paar krampi, kuid nähtavasti polnud sinna enam midagi jäänud, mida välja visata. Andres ei mäletanud, millal ta viimati oli söönud.

Või joonud.

Teravkibe maitse suus kuivas. Andres tõmbas käega ülelauba, hoolimata janust ei tahtnud higistamine kuidagi lõppeda.

„Andres!“

Mees pöördus ringi. „Mida põrgut?“

Ruum polnud just tühi, kuid esimesel pilgul ei paistnud ühtegi kohta, kuhu salapärane sosistaja ennast peita oleks võinud. Heinad, paar tühja kasti, ämber mingi ollusega.

„Kätu, roni välja!“ käratas Andres. „See ei ole üldse naljakas!“

Vaikne ohe hajus üle ruumi laiali. Andres ei suutnud selle allikat määratleda. Asi oli absurdne ja vastikult irreaalne, aga ta ei suutnud kusagilt kinni hakata, et end tagasi reaalsusesse sundida.

Andres lompas tagasi Kätu riiete juurde. Need olid visatud hooletult puntrasse. Nende all vedeles naise kotisisu. Kes iganes oli Kätu seljakoti lahti tõmmanud ning kogu selle sisu maha puistanud ja vaevumata seda kokku korjama, riided sinna peale kuhjanud.

„Kätu!“

Andres lappas naise riided kõrvale. Jope, seelik, pluus, kotis olnud kampsun ja teksad, pesu… Andres tõstis jahmunult hunnikust naise lõhkirebitud sukkpüksid, millel olevad mustad plekid lambivalguses tumepruunideks osutusid.

Veri!

Uks raksatas, kuid ei liikunud mitte millimeetritki. Andres vajus lõõtsutades selle ette astmele ja mudis põrutada saanud õlga. Uks oli suletud väljastpoolt riivi või tabalukuga, sest selle sees polnud vähimatki märki lukuaugust. Polnud ka pragusid, millest oleks saanud välja piiluda, et teada saada kas väljas oli ikka veel öö või hakkas juba koitma.

„Andres…“

„Kes sa oled? Kus Kätu on?“ kähises mees.

„Mul on raske sinuni ulatuda! Sa pead minu juurde tulema!“

„Mis tähendab sinu juurde tulema? Kus sa oled?“

„Ma olen peidus. Sina pead ka peitu tulema!

„Kuhu?“

Vastuseta jäänud küsimus ajas mehe hulluks. Andres lompas nurgas olevate pappkastide juurde ning loopis need laiali. Kastide all ega kastide taga polnud kedagi ega midagi. Ka heinte all olev muldpõrand täpselt sama ebahuvitav. Andres virutas paar korda prooviks rusikaga vastu seina ning hõõrus siis haigetsaanut kätt vastu pükse. Müür oli ausalt laotud ning kõik kivid püsisid oma kohal.

Ägades vajus mees keldrinurka istuma.

„Andres…“

Sõnadele järgnenud vaikne ketikõlin tõmbas mehe pilgu endale. Habras naisekuju Andrese kõrval paistis ainult siis kui seda veidra nurga all kõõritada ning ka siis jättis vaatepilt valesti fokuseeritud tunde nagu 3D kino.

Naine oli ihualasti ning pöidlajämeduse ketiga seina külge aheldatud.

„Mida…?“

Naine vaatas Andresele pingsalt otsa. See ei olnud Kätu. Andres teadis seda tegelikult juba algusest peale, et Kätu ei räägi niimoodi, aga nähes enda kõrval istuvat viirastuslikult kaunist naist sai ta aru kui väga too Kätu EI OLE.

„Sa näed mind?“

Naise silmadesse tekkis lootus. „Tule minu juurde, aita mind!“.

Andres sirutas ennast naise poole. Ta püüdis anuvalt tema poole sirutuvast käest kinni võtta, kuid sõrmed tabasid vaid külma õhku. Andres küünitas ennast kaugemale ning seekord tundis ta tõeliselt jäist jahedust kui tema käsi naise peopesast läbi viipas.

Ehmunult põrkas Andres tagasi.

„Jää minuga!“ karjatas naine. „Vaata mulle silma, ära mine ära!“

Andrese kaotas tasakaalu ning oleks äärepealt kukla vastu seina/lage ära löönud. Ähmis vehkides tabas ta ämbri serva ning tõmbas endale peaaegu sülle. Tume kleepuv vedelik, mida ämbris oli pea tubli kolmandiku jagu, voolas üle ta käte ning imbus püksisäärtesse. Ninna löönud imal lõhn ei jätnud mingit kahtlust, see oli veri.

Veri!

Lõõtsutades kargas Andres püsti ning raputas käsi. Taibates, et see ei aita, sööstis ta oma aseme juurde ning üritas käsi heinte sisse puhtaks nühkida.

„Andres!“

Nukker hääl kostis jälle eikusagilt. Paljas aheldatud naine oli taas kadunud oma peidukohta, kus iganes see ka oli.

„Andres…“

Ootamatult tabas mees silmanurgast tuttava kontuuri ning pimeduses läikiva silmapaari. Mida rohkem ta oma silmi pingutas, seda selgemalt ta jälle oma kummalist kaaslast nägi. Too istus kägaras keldrinurgas, hoidis kätega kõvasti põlvede ümbert kinni ning värises.

„Tule!“ sosistas too. „Tule ja aita mind vabaks!“

„Miks sa siin kinni oled?“

„Et ma ära ei jookseks.“ Naise silmad läikisid veel rohkem ning üksik pisar veeres üle tema põse.

„Me olime neljakesi … Anna … Anna viidi esimesena minema. Me näinud, mida temaga tehti … aga ma kuulsin! Siis nad tulid … tulid tagasi … Me ootasime ukse taga … ei tahtnud! Ühe saime pikali. Teine haaras minust kinni … paiskas maha. Joosep komistas minu otsa … Karla jooksis metsa. Tema vist ... pääses. Joosep viidi minema … Mina … mind kisti paljaks … siis … siis … Ma ei mäleta! Ma olin ketis! Mul oli nii hirm! Hirm, et nad tulevad tagasi! Ja siis ma läksin peitu!“

Naine luksatas ja püüdis nuuksumist maha suruda.

„Kaua sa oled siin juba olnud? Kaua MINA olen siin olnud?“

 „Ma ei tea! Kui ma ennast peidan, siis ma olen nagu udus. Ma ei taju aega. Kui ma sind nägin, olid sa heintel pikali. Keegi nimetas sinu nime, aga ma ei näinud teda. Nad rääkisid veel midagi, aga see oli ainus sõna, millest ma aru sain. Ja siis ma kutsusin sind.“

Ettevaatlikult sirutas Andres käe välja ja libistas sõrmedega üle seina. Rauast ankur, mille külge kett kinnitus, oli taotud sügavale kivide vahele ning mördiga plaasterdatud.

„Tule, aita mind!“

Kett oli ankru küljes kõvasti kinni. Lüli lüli haaval lasi mees haljal raual läbi pihu joosta kuni tema käsi jõudis naise kaela külge needitud võruni. Õrnalt riivasid ta sõrmed juukseid ning pühkisid õla pealt sinna voolanud pisara. Naine võpatas ja haaras Andresest kinni.

„Aita mind“ sosistas ta. „Aita mind vabaks enne kui nad tagasi tulevad!“

Ettevaatlikult silitas Andres naise paljast selga ning pani oma käed ümber. Naine tema embuses värises, kuid oli soe ja pehme. Ja nii kaitsetu. Andres tundis, kuidas see teadmine tema mehelikkusele mõjus.

Andres lasi naise lahti. Kett oli jäme ja kõvasti seina külje kinni. Andres võttis ka teise käe appi ning surus jalad vastu müürikive. Asjatult. Ükskõik kui kõvasti ta ei tõmmanud, kett soonis ainult seda valusamalt tema pihkudesse.

Andres lasi silmad üle põranda. Mitte midagi käepärast ei hakanud silma. Mitte midagi, millest oleks rauast keti või kivist seina vastu abi olnud.

„Tõmbame koos!“ vabises naine.

Andres surus jalad veel kord vastu seina ning pingutas kogu jõust. Ei midagi! Naise käed ei suutnud ketist piisavalt kõvasti kinni hoida ning libisesid tagasi. Andrese käteni. Naise pihud olid soojad ning hetke hoidis ta Andrese käte ümbert kinni enne kui ohates keti lahti lasi.

„Ma ei jaksa …“ sosistas ta. „Lähme … peidame ennast ära. Siis nad ei leia meid …“

Andres mõtles hetke ja libistas veel kord taskulambi vihuga üle keldri.

„Ära jäta mind!“ karjatas naine ja haaras mehest kinni.

„Ei, ei jäta!“

Andres embas naise paljaid õlgu ning ajas ennast püsti.

Paekivilahmakas ukse ees oli suur ja raske, aga läbi häda õnnestus Andresel see sülle võtta. Üksi olles poleks ta selle peale isegi mõelda suutnud, aga naise anuv pilk andis talle jõudu ning pani unustama valu ning krambid kõhus.

„Hoia eest! Lase kett lõdvaks!“

Naine taganes nii palju kui see oli võimalik. Andres võttis hoogu, rebis kivi nii kõrgele kui ta vähegi suutis ja virutas selle siis tuhmi raksatusega ankrupea pihta.

Valujutt käis läbi mehe sõrmenukkide. Kusagil oli ta nendega seinakive riivanud ning naha lihani maha raspeldanud. Kui mitte sügavamalt. Laskmata valul oma teadvusesse tungida, logistas Andres ankrut ning lajatas siis sellele veel kord.

Ukse taga kobistati.

„Nad tulevad!“ karjatas naine summutatult. „Kiiresti, peidame ennast ära või …“

Mört ankru ümbert oli laiali lennanud. Andres sikutas, logistas, tõmbas, raputas ning järsku kargas pikk raudora müüripraost välja.

„Lähme,“ hingeldas mees. „See võib olla meie ainus võimalus. Nad arvavad, et ma olen siin üksinda. Oimetu. Nad ei tea, et sina oled minuga!“

Nad jooksid ukse juurde. Andres surus ennast seina vastu ning lükkas naise enda selja taha. Ahela otsas rippuv raske metallitükk sobitus tema pihku otsekui pistoda.

Uks avanes …

* * *

„Lähme!“

Kätu tõukas Andrest. Mees seisin nagu lollakas ja jõllitas Kätu leitud metsamaja.

„Või anna lamp siia ja ma lähen ise. Sina passi siin kui sa pidu ei taha.“

Andres hakkas vastumeelselt minema lohistades jalgu läbi kõrge rohu. Kätu vihkas seda maltsa sees kõndimist, kus polnud näha mille või kelle otsa sa võid astuda. Sellepärast üritas ta käia täpselt mehe jälgedes nii palju kui see siin pimedas võimalik oli.

Nad olid juba peaaegu maja juures kui taevas kõva pauguga pooleks rebiti.

Andres röögatas.

Kätu ei näinud, mis juhtus, sest Andres oli lambi rohu sisse puterdanud. Keegi seisis igatahes maja nurga juures ning vehkis ähvardavalt käega. Instinktiivselt rabas Kätu põuetaskust gaasiballooni, mille üks kunagine baarituttav oli talle purjuspäi kinkinud ning pressis päästikut nii kõvasti kui suutis.

Järgmine kaader, mida ta mäletas, oli Andres liikumatult pikali tema jalge ees.

„Hei, on kes seal on?“ hüüdis maja juures seisja. „On teil kõik korras?“

„Kaits, sina või?“ hüüdis Kätu vastu.

„Kätu? Me juba arvasime, et te ei tulegi. Mis juhtus?“

„Sa ehmatasid siin kellegi surnuks!“ itsitas naine.

Tugev tuuleiil keerutas ümber maja ning taevased kraanid vallandasid seni kinni peetud veejoad. Rasked piisad lõid kohe läbi kerge jope, mida Kätu kandis.

„Andres, ära pulli! Aja ennast püsti ja tule!“

Kätu kalpsas üle mehe ning lippas koos Kaidoga maja ette, kus seisid teiste piduliste autod. Trepi peal varikatuse all jäid nad seisma, et Andrest järele oodata. Pisike pirn ukse ees valgustas räästanurgast voolavat veejuga. Maja aknad olid hämarad kui mitte arvestada küünlaid, mis olid aknalaudadele asetatud.

„Meil seal sees on juba päris hubane olemine,“ pilgutas Kaido Kätule silma. „Saun on soe ning esimene ring peaks ennast juba paljaks koorima.“

Nähtavasti oli ka Kaido plaaninud esimeses ringis sauna minna, sest kogu tema riietus koosnes hiigelsuurest saunalinast ning plastist viikingikiivrist. Mees nägi, kuidas rätikuhõlmade vahele eksinud pilk pani Kätu kulmud kerkima.

„Meil siin on sooline võrdõiguslikkus,“ muigas ta. „Ka saunas.“

Kätu trampis kärsitult kontsaga uksematti.

„Mida paganat ta sinna tegema jäi?! Kaua peab ootama?“

„Mis temaga juhtus?“

„Sa tulid nii ootamatult ja ehmatasid meid korralikult. Andres igatahes oli valmis juba metsa putkama. Ma ei imestaks kui ta praegu kõhutakski mõne põõsa taga.“

„Aga miks ta sinna rohu sisse pikali viskas?“

„Noh, ma lasin vist talle sutsu gaasi. Kust ma pidin teadma, et ta niimoodi tagasi hüppab.“

Kätu tõmbas taskust ballooni ja näitas seda Kaidole.

„Kust sa selle said?“ läksid mehe silmad imestusest suureks. „See ei ole tavaline pipar, see on midagi kangemat.“

Kaido püüdis portikulambi valguses balloonil olevaid venekeelseid kirju veerida. See oli keeruline, sest päevinäinud etikett ei olnud kuigi loetav.

„Ma arvan, et see on närvigaas. Räägitakse, et eriüksustel on midagi sellist. Kust sa selle said?“

„Üks … sõber kinkis selle mulle. Noh, et ma ennast turvaliselt tunneksin.“

Kaido vaatas Kätut altkulmu, kuid ei pärinud rohkem.

„Kuule, lähme vaatame su meest. Ma arvan, et ta on siiamaani seal pikali.“

Andres oli tõepoolest täpselt samas asendis. Märg taskulamp põles endiselt rohu sees tema kõrval. Kaido katsus lamaja pulssi ja haaras ta siis pealtnäha mängeldes sülle.

„Viime ta sisse. Kui see on see gaas, mida ma arvan, siis ta on vähemalt paar tundi teadvuseta. Ja pärast on tal pagana paha olla.“

Kätu korjas maast Andrese seljakoti ning taskulambi.

„On teil seal sees kohta, kuhu teda panna?“ küsis ta. „Ja mida ülejäänud seltskond arvab kui me ta niisuguses olekus sisse lohistame?“

Kaido peatus hetke.

„Seltskond joob. Enamus neist on millegi arvamiseks juba liiga pehmed. Aga me võime ta tegelikult tõesti hoopis aita viia. Ma viskasin sinna just sületäie heinu, et kui mõni ära vajub ja ropsima hakkab, siis on koht kuhu teda jalust ära lohistada. Ma lihtsalt ei arvanud, et keegi on juba peole saabudes sellises olekus.“

Kätu naeris.

Ait seisis maja kõrval. Madala uksega paekivist hoone oli poolenisti maa sisse kaevatud. Ka selle seinad ning katus olid kaetud paksu mullakihi ning tiheda padrikuga. Võis arvata, et aidahoone on palju vanem kui lakitud laudadest fassaadiga puhkemaja.

Kaido lasi Andresel heintele vajuda. Seestpoolt oli ait avaram kui väljast oleks võinud arvata. Selle põrand oli maapinnast madalamal ning sinna jõudmiseks tuli teha kaks sammu allapoole.

„Mis need siin on?“ küsis Kätu.

„Puutumatu tagavara,“ vastas Kaido. „Krõpsud, õlled ja kook, mida oleks pidanud kohvi kõrvale sööma. Sa aitad mul selle kraami pärast majja viia. Praadi oli lihtsalt nii palju, et keegi ei tundnud koogi vastu huvi kui kohvi valmis sai.“

„Mis praadi?“

„Viimse reliikvia praadi. Väints tõi põrsa kaasa. Saad aru, ehtsa ja elusa põrsa!  Kujuta ette kui palju mu kõrvad täna hommikul seda seakisa pidid kuulama enne kui me tal vere välja lasime.“

„Huh, ära räägi mulle sellest!“ võdistas Kätu õlgu. „Mine sa ees, ma tahan veidi ennast kohendada.“

„Nagu preilid soovivad,“ pilgutas Kaido silma ning ronis uksest välja koos koogi ja krõpsudega.

Kätu ajas jope seljast ning üritas taskulambi valgel oma kaubanduslikku välimust hinnata. Kingad olid porised, seelik märg ning sukkpüksid nähtavasti mõne oksatüüka otsa jäänud. Kätu sobras närviliselt kotis, kallas selle sisu põrandale ning vandus. Tagavara sukad olid kadunud. Vihaselt rebis ta püksid jalast.

„Kui saunapidu, siis saunapidu!“ pomises ta ennast lahti koorides. Keeranud rätiku endale ümber haaras ta kaks sikspäkki kaasa ning lipsas vihma kätte.

Siis tuli ta selle viimase sikspäkki järele. Rätik moepärast üle õla. Ta oli söönud praadi ja joonud õlut. Ta oli käinud saunas ning jooksnud koos teiste saunalistega vihma käes mööda lagendikku. Ta oli … mmm, … noh ühesõnaga, … mõnusalt aega veetnud.

Ta lasi taskulambil aidapõranda, et vaadata kas on veel midagi, mida tasuks kaasa võtta. Ta pilk jäi peatuma ämbril, milles loksus praeks tehtud põrsa veri. Väino oli alguses lubanud suure suuga lisaks praele ka verekäkki valmistada, aga nüüd magas ta laua all ning vaevalt ta sealt enne hommikut välja roomab. Kätu keerutas veidi sõrme vere sees ning maalis sellega oma kehale ringe ning tähekesi.

„Saatanast sa oled sigitatud ja saatan sinu võtab!“ itsitas ta ning pühkis sõrmed sukkpükstest järele jäänud nartsu sisse puhtaks. Tal oli janu ning ta rebis ühe originaali purgi lahti.

„Kätu…“

„Andres?“

Ta oli oma mehe olemasolu täielikult unustanud!

Kätu piidles lamajat. Päris kindlasti ei olnud Andresest hetkel peo panijat. Teda peaks põetama ning poputama, hullemal juhul nõuaks ta ka arsti kutsumist, kuigi jumal teab kuidas ja kui kaua arstiabi siia pärapõrgusse võib tulla. Kätu pilk langes põrandal vedelevale gaasiballoonile.

„Suur poiss, elad üle!“ sosistas ta ning vajutas. Mõnuga. Haaranud rätiku kaasa tuikus ta koos õllega õue ning pani aidaukse kinni. Veidi mõelnud, lükkas ta igaks juhuks ka riivid ette. Mõlemad, nii ülevalt kui alt.

* * *

Hommikupäike säras valusasti otse silmaauku. Kätu lükkas Kaido veidi eemale ning tuikus kööki. Juua polnud enam midagi, isegi vesi oli otsas. Pudelivesi oli läinud käiku siis kui ta saunas avastas, et pole millegagi seepi maha loputada. Kraane siin ei olnud, pesuvesi kangutati õues olevast kaevust. Ta oleks muidugi võinud poisid õue saata, aga siis oleks pidanud ootama kuni jääkülm vesi vähegi soojemaks läheb. Ja vihma ju ka enam ei sadanud…

Kätu läks tagasi magamiskottide juurde ning nügis Kaidot.

„Ma tahan juua!“

„m-grrrr“ porises mees, kuid ajas ennast siiski jalule.

Kaevul oli kõrge kook. Kätu polnud varem näinud, kuidas kooguga kaevust vett õngitsetakse. Vesi tundus küll kahtlaselt hägune, kuid janu oli suurem.

„Kas su mees lasi juba jalga?“ uuris Kaido. „Öösel ma mingil ajal küsisin, aga sa lõid ainult käega.“

Kätu luksatas.

„Ma arvan, et ta on siiamaani pikali,“ vastas ta ettevaatlikult. „Ma panin igaks juhuks ukse ka kinni, et keegi teda ei segaks…“

„Või tema sind ei segaks,“ puksus Kaido. „Ma tahaks näha, mis näoga ta nüüd sealt välja ronib. Või siis pigem ei taha. Hüüa, kui su olukord eluohtlikuks peaks muutuma.“

„Häh, Andres ei ole selline!“ teatas Kätu enesekindlalt.

„Eks sa ise tead,“ lausus Kaido tagasi tuppa minnes. „Mine vaata, kas ta vaim on valmis, et välja tulla.“

Kätu sammus aidaukse juurde ning kuulatas. Andres oli ilmselgelt ärkvel, seest kostis tuhm müts ning oigamine. Kätu hingas sügavalt sisse ning tõmbas riivid uksel eest.

Aidas oli pime. Kätu pilutas silmi, mis ereda päikese käest tulles midagi ei näinud ning kiikas üle ukse.

Ait oli veidralt lage. Andrese ase heintel oli tühi, Kätu riided laiali pillutatud ja tühjad peokraami kastid nurka loobitud. Õnnetu vereämber oli kummuli keeratud ning läve taga seisnud kivirahn teise seina virutatud.

„Jessas,“ sosistas Kätu. Andres oli ilmselgelt marus. Kuidas ta riivis ukse tagant välja oli pääsenud, seda ei suutnud Kätu endale ette kujutada. Aga nüüd oli ta suure tõenäosusega juba teel kodu poole ning see saab olema üks suuremat sorti klaarimine kui ta ka ükskord koju jõuab.

Kätu kortsutas vihaselt kulmu. See asi vajab klaarimist! MITTE KEEGI ei jäta teda niimoodi üksinda metsa maha!

Ta pidi juba uksest sisse astuma, et ennast riidesse panna, kui kile karjatus teda paigale naelutas. Teab kust sissevuhisenud tuuleiil keerutas läbi aida, virutas kinnivajuva ukse taas ristseliti lahti ning rebis ümber ta piha keeratud rätikut. Kusagilt kostis ketikõlinat. Jääkülm jutt sähvatas Kätu südame alt läbi ning miski, või õigem oleks öelda miskid, sööstsid temast läbi, üle õuemuru ja haihtusid taamal kasvavate põõsaste vahele.