Sahvrivaim

„Kas see peab olema napoletana kaste! Maitse, nagu oleks sibula ja küüslaugu kogused omavahel vahetusse läinud.“

„Hmm, tõepoolest. Ma ei ole küll ekspert, kindlasti ei kuulu see minu lemmiktoitude hulka, kuid pean tunnistama, et päris sellisena ma seda küll ette ei kujutanud.“

Transpordilaeva XXL603 kapten-komandör Elios Perloks krimpsutas nina ja jätkas taldrikus sonkimist. Ta oli pärit vaesest perekonnast ja kodune kasvatus ei lubanud toitu ära visata. Samas oli selja taga väärikas karjäär tähelaevastikus ja positsiooni privileegide hulka kuulus ka korralik toit. „Kas sulle ei tundu, et meie sahvrivaim on viimasel ajal kuidagi palju taoliseid vigu tegema hakanud, nagu oleks hajameelne?“

„Kui ma mõtlema hakkan, siis üks päev tundusid mu penned pisut pehmemad kui al dente ja tänahommikuse latte peal meenutas leheke pigem tähekest. Aga ma ajasin sellised pisiasjad reisiväsimusest tuleneva psüühikahälbe süüks ja ordineerisin endale mõned medikatoorsed lisandid. Kui tahad ka, siis täida väike küsimustik ja ma leian midagi sobivat.“ Arst-bioloog Emerda Hars oli meeskonna ainuke naine.  Edukatel naistel ei ole harilikult kuigi peen maitse, kuid nad oskavad pisiasju nautida ja nõuda.

Mõlemad teadsid, et masin ei saa olla hajameelne. „Millal seda risu viimati hooldati?“ küsis komandör. „Kes üldse peaks seda tegema?“

„Mina küll ei tea! Kui mina ei tea ja sina ei tea, siis järelikult keegi kolmas,“ ütles Emerda nipsakalt.

Transpordilaeva juhtis harilikult üks inimene. Pikematele otstele mindi kahekesi, et vältida hulluksminekut, tundmatutesse tsoonidesse sõites võeti teiseks liikmeks kaasa mõni noor praktikant, sest ootamatutes olukordades on kasu eelarvamuste vabast mõistusest. XXL603 meeskond oli erakordselt suur -  kolmeliikmeline, sest last oli ülikriitiline ja nõudis kõrgendatud vastutust.

Insener-navigaator Herns Ketip igavles oma kajutis, sestap ei olnud ta üldse solvunud, kui kaaslased sisse sadasid, oma tähelepanekuid temaga jagasid ning selgitust nõudsid.

„Teate, selle asjaga on nii, et loogiliselt, tavaliselt sellistel lendudel, olnuks see tõesti minusuguse töö, aga ajad on muutunud!“

„Mis see tähendab?“ küsis kapten ärritunult. Ta oli ikkagi ülemus ja tõsistes küsimustes vastuhaukumine polnud sobilik.

„Rahu, kõik on kontrolli all,“ vabandas insener ja tonksis näpuga oma seinaterminali, kuni see kuvas mingi kasutusjuhendi koos garantii-tingimustega. „Mul on siiralt hea meel, et ka teie seda märkasite, sest muidu oleksin oma seisundis kahtlema hakanud. Ma pole tõesti mingi gurmaan, aga karlsoni lihapall peaks siiski mingi kindla suuruse ja kujuga olema. Ekraanile tekkisid joonised. „Niikaua kui mina mäletan, oleme suvalistel laevadel kasutanud Sahvrivaim’FXC erinevaid mudeleid, see on olnud töökindel masin mis säilitab toiduaineid ja teeb neist rikkaliku menüü põhjal roogasid. Vajab ainult kord nelja nädala tagant restarti ja reguleerimist.“

„Just, ja kui ei hoolda, siis lülitab ennast lihtsalt välja, mitte ei hakka põhja kõrvetama!“

„Nii. Aga te teate, kuhu areneb kogu majandus: konkurents ja säästmine. Ühesõnaga, meil ei ole mitte FXC vaid mingi teise firma  analoogne seade, QR-Sahvrivaim LS, nagu siit võite lugeda. Täielikult hooldevaba, pikema menüüga ja odavam. Pakkumine tehti vahetult enne väljasõitu, kui meil oli pool laadungit juba peal.“

„Mida kuradit!“ Elios Perloks tundis, et ülemused on teda solvanud. „Niisuguse lastiga nagu meil ei eksperimenteerita!“ Üldjuhul muidugi ei pidanud majandusküsimusi laeva komandöriga kooskõlastama, mõni isegi solvuks, kui teda pisiasjadega tüüdatakse, nii et juriidiliselt oli kõik korrektne.

„Sertifikaadis on kirjas, et edukalt katsetatud lühematel reisidel, null kaebust,“ püüdis Herns rahustada.

„Aga midagi me saame ju teha, testprogrammi jooksutada, restarti kasvõi, proovida seadeid muuta või midagi?“ Emerda isa oli samuti insener olnud ja juba varakult tütrele selgitada püüdnud, et alati tuleb proovida stepsel korraks seinast tõmmata ja teistpidi tagasi pista.

„Ei. Mingit pikemat juhendit kaasa ei antud. Tal pole isegi korralikku kasutajaliidest, ainult „tellimus-in“ ja „toit-out“, kogu lugu. Tasapisi hakkab selgeks saama, mille arvelt odavam,“ läks insener sarkastiliseks.

„Ja mis valikud meil siis nüüd on?“ küsis kapten.

„Süüa või mitte süüa.“

„Oled sa insener või kes?“

„Muidugi, ma lootsin et sa seda küsid. Kui see on sinu mõte ja korraldus, siis võtab see minult kogu vastutuse. Meie ei saa midagi teha, aga…“

„Aga?“

„Aga see käkk on osa meie laevast, infotehnoloogiliselt üks paljudest seadmetest intranetis. Me võime lasta mõnel intelligentsemal masinal proovida sisse häkkida. Suudaks äkki tehase-seaded taastada, panna unustama kõike iseõpitut.“

*

Järgmisel päeval oli pikast menüüst alles ainult pastatooted erinevate punaste kastmetega. „Saaks korra nädalas carbonaratki, siis ehk jääksime kuidagimoodi ellu,“ naljatas Herns. Keegi ei naernud. „Eri tootjate protokollide erinevused ilmselt,“ pani ta diagnoosi ebaõnnestumisele. „Tõprad on mingi ärisaladuse hoidmiseks kusagile kontrollsummasid sisse krüpteerinud, mida teised ajud läbi ei hammustanud.“

Kõik edukad bioloogilised liigid on kohanemisvõimelised. Järgmise kolme nädala jooksul söödi seda, mida pakuti ja välditi vestlustes kogu teemat.

„Tal oleks nagu basiilik otsa saanud. Ja millal te keegi viimati tervet oliivi nägite?“ küsis kord naine. Mehes ainult mühatasid.

Viis nädalat lendu kulgesid läbi tiheda galaktika. See hoidis tegevuses, mis aitas olmemured tagaplaanile tõrjuda. Lõpuks sai kapteni mõõt täis ja ta kutsus kokku erakorralise koosoleku. „Fussili tomatipastaga, juba mitmendat päeva. Kaua me veel laseme sellel masinal ennast terroriseerida? Mõtleme midagi välja!“

„Kodus on veel restorane, kus inimesed teevad süüa algusest lõpuni. Need ei ole odavad kohad, aga üks mu poiss-sõber viib mind mõnikord sinna.“ Emerda sulges unistavalt silmad.

Insener-navigaator oli seda oodanud ja tegi kiire kokkuvõtte, mida ta oli suutnud välja uurida: „Ühesõnaga, see meie sahvrivaim, see koosneb kolmest osast. Üks on serveerija, mille kaudu me sisestame oma soovid ja saame toidu kätte. Ma pakun, et ainult see ongi sassi kamminud. Edasi tuleb nanotehnoloogiline keetmismoodul, mis teeb kogu töö. Sellest meie mõistus üle ei käi ja ligi me talle ei pääse, aga kui see oleks rikkis, siis serveerija lükkaks tema tulemuse tagasi ja annaks ka meile sellest teada, küsiks kas soovid solki süüa või uuesti tellida. Kõige taga on sahver ise – ladu kus on lähteained. Ma olen laeva skeeme uurinud ja arvan üsna kindlalt teadvat, kus see asub.“

„Lähme siis lattu ja vaatame, mis meil seal on?“ küsis komandör taastärganud optimismiga.

„Juriidiliselt ei tohi me seda teha, füüsiliselt ei vii sinna mingit luuki.“ Herns tõstis rahustavalt käe. „Kriisiolukordade puhuks on ette nähtud erijuhised ja –tööriistad, mis vajadusel võimaldavad kogu laeva viilutada. Häda on selles, et mis me nende lähteainetega peale hakkame? Mina ei oska süüa teha, kas teie oskate?“ Mõlemad kaaslased raputasid tusaselt pead. „Valmistoitu soojendada ja jääke säilitada, seda küll, aga seal on toorproduktid.“

Emerda, kes oli mõnda aega rahutult oma ekraanil näpuga järge ajanud hüüatas: „Kokk!“

„Kokk? Ja siis?“ küsis Elios.

„Kokk on see ametinimetus, kes teeb süüa!“

„Arvad, et leiad mingeid koolitusmaterjale, kuidas kiirkorras kokaks õppida?“ oli kapten skeptiline.

„Mitte seda. Meie last, 20000 magajat, kas nende hulgas ei või olla mõnda kokka?“

XXL603 oli väljarändajate laev. Nad olid tüdinenud maailmast, kuhu sündisid ja teel oma unistuste poole. Ees ootas planeet, mis oli lähim võimalik vaste nende ettekujutusele paradiisist. Et reis kiiremini mööduks ja vähem ressursse nõuaks, tegid nad selle kaasa külmas tehisunes. Teise otsa piletit polnud kellelgi, tagasiteel pidi lastiks olema eksootilised loodustooted rikastele friikidele ja hulludele teadlastele.

Oli olemas erakorraline juhend, mis lubas mõne meeskonnaliikme kaotuse korral äratada talle asendaja. Selleks puhuks oli andmepangas info kõikide isikute kohta. Arst leidis isikuandmete seast kiiresti vajalikku: „Palun, siin ta ongi. Giovan Marklt, kokk. Mees, 37 aastat vana. Pikkus 165cm, kaal 90kg. Iseloom sõbralik, muud olulised eri-oskused puuduvad.“

Kapten-komandör puikles moepärast vastu, sest olukord oli juriidiliselt küsitav, keegi polnud surnud ja kogu laev ei olnud otseses ohus, kuid inimesena oli ta nendega samal nõul ja allkirjastas digitaalselt korralduse äratada reisija number 5972.

*

„Niisiis, härra Marklt. Mina olen selle laeva kapten-komandör nemad on meeskonnaliikmed ja me vajame teie abi,“ ütles Elios Perloks pidulikult, kui reisija oli toibunud ja kuivatatud ning riietatud.

„Mis härra, öelge lihtsalt Giovan, teie teenistuses,“ sirutas rõõmsameelne, kuid veidi segaduses mehike käe. Teised surusid seda järgemööda ja nimetasid samuti oma eesnimed. „Nagu aru saan, me ei ole veel kohal? Alles sõidame? Huvitav kogemus minu jaoks igatahes, tänan.“

Sellega olid suhtlusbarjäärid murtud ja järgnes vestlus sõbralikus õhkkonnas. Giovan oli tõepoolest töötanud ühes neist restoranidest, mida Emerda ennist mainis. Tema unistus oli, et selline toit ei oleks mitte rikaste luksus vaid igaühe argipäev ja sellepärast reisis ta koos 19999 mõttekaaslasega kohta, kus oli vähe tehnikat kuid palju vaba loodust. Tema – nende – sooviks oli sõltuda ilmast ja aastaaegadest, mis alluvad universumi universaalsetele seadustele, mitte inimeste loodud masinate loodud masinate tarkvara eripäradest. Sellest rääkides läksid pruunid silmad särama ja töntsakad käed maalisid õhus energiliselt pilte.

Järgmine samm oli sahvri avamine. Herns riietus kaitseülikonda ja sobitas pihku võimsate kuid miniatuursete mootoritega lõikeriistu. Elios seisis paarikümne sammu kaugusel elementaarsete päästevahenditega, kui midagi peaks juhtuma. Laeva koridori seina augu lõikamist olid nad mõlemad näinud vaid väga ammustel õppustel. Emerda jälgis kõike eemalt, olles ohutsoonist väljas, kuid valmis iga hetk koos meditsiinilise aparatuuriga appi tormama. Giovan tegi eemal võimlemisharjutusi, mida ikka soovitatakse peale ärkamist ja pomises erialases terminoloogias, et mälu korrastada.

Kõik ettevaatusabinõud osutusid üleliigseteks ja kogu ülesanne oodatust lihtsamaks. Nende ees avanes riiul paljudes ridades metallist silindritega, milledest igaühe juurde viis peenem toru. Mõnda aega vaatasid nad seda sõna lausumata, siis kummardus insener ja otsis tööriistakohvrist sobiliku vahendi. „Kas keeran lahti?“

Kapten noogutas. „Jah. Nüüd pole enam koht põnnama hakata. Alusta millisest tahad.“

Tehnikaülikooli esimesel kursusel räägitakse erinevate liideste lahtivõtmise teooriat, nüüd oli võimalus praktikas näidata, kui hästi ta mäletas. Kui ta ettevaatlikult esimese toiduaine purgi eemaldas, süttis ekraanil kiri „Ei saa sööki. Sahver puudu.“ Ta pani selle kohe prooviks tagasi, kuid kiri ei kadunud. Nad vaatasid nõutult silindri sisu, kokk proovis seda näppude vahel ja isegi maitses, kuid krimpsutas nina. Vaikides avas insener veel mõned silindrid. Kõigis oli eri tooni pulber, mis ei meenutanud mingit tuntud söödavat asja.

Kõige heitunum oli Giovan: „Ei, nii mina ei oska. Kukel pea maha, suled, nahk. Või puuviljad. Kartulid koorida ja keeta. Seda mina tean.“ Ta tundis, et on oma uusi sõpru alt vedanud. Teiste jaoks oli kogu jutt üks abrakadabra.

Järgmistel päevadel hoidsid nad ennast käigus arsti varudest pärit ainete abil, sest QR-Sahvrivaim LS oli lõplikult rivist väljas. Giovan püüdis erinevatest pulbritest midagi kokku keeta primitiivsel pliidil, mille Herns tema näpunäidete põhjal oli ehitanud. Enamik olid vees lahustuvad, kõrgel temperatuuril kas paisusid või tõmbusid kokku, kuid maitselt ühtviisi võikad. Emerda analüüsis lähteaineid laboris, kuid mitte midagi kulinaarselt tõlgendatavat ei selgunud.

Materialistliku koolitusega mehed enam imedesse ei uskunud ja valmistusid halvimaks. Navigaator kruttis erinevaid mõõteriistu ja jälgis nende näite, et leida ümbritsevas maailmaruumis kohta hädamaandumiseks. Korraga ta huilgas, nii et seljataga tammuv ülemus võpatas. „Jehhuu! Täiesti talutava temperatuuriga planeet, 70 protsenti veega kaetud!“ Kapten ei öelnud midagi vaid keeras virtuaalse rooli tähesüsteemi poole, millele osutas navigaatori sõrm.

Umbes kümne tunni pärast võisid nad kindlalt väita: planeet oli kaetud nii floora kui faunaga, järelikult eluks kõlbulik. „Mitte väga arenenud, peamiselt kahepaiksed,“ konstateeris insener kui oli erinevate kaameratega tehtud ülesvõtete digianalüüside kokkuvõtet uurinud.

See lohutas pisut ka värskeimat meeskonnaliiget: „Sisalikust mina söök teen. Või konnakoivad – delikatess!“ Siis raputas murelikult pead: „Tundmatute taimedega keerulisem, paljud väga maitsvad, paljud mürgised. Mõned mõlemat korraga.“

„Ära muretse, ma olen ju nii arst kui bioloog. Küll me kindlaks teeme, mis sünnib süüa.“

Kui nad lõpuks orbiidile jõudsid ja palja silmaga maastiku suutsid jälgida, valdas kõiki kummaline erutus. Ühest küljest oli kogu missioon ebaõnnestunud, reisijad pidid korralikult ettevalmistatud ja kaardistatud sihtkoha asemele leppima pagan teab millega. Teiselt poolt olid nad päästetud. See planeet võis saada nende koduks, sest kord juba maandunud intergalaktilist laeva ilma välise abita enam lendu ei saa. On küll olemas väikesemad päästepaadid, kuid nende lennu-ulatus piirdub keskmise tähesüsteemi raadiusega. Kui sihtpunktis muretsema hakatakse, tullakse neid tõenäoliselt otsima, kuid veel tõenäolisemalt ei leita kunagi.

Korraga küsis kapten pisut valjemini kui kombeks: „Mis filter sellel ekraanil vahel on?“

„Tavaline…,“ alustas insener ja jäi siis suu ammuli vaatama.

„Mis juhtus?“ küsis Emerda, kes oli üle hulga aja hakanud taas oma soengule tähelepa pöörama.

„Siin ekraanil,“ selgitas navigaator, „teile tundub et sisalikupoiss sööb võilille. Tegelikult sööb natuke suurem sisalik taime, mis meie koduplaneedi mõistes oleks väga suur puu.“

„Seal tagapool, see veel suurem,“ jätkas kapten, „kavatseb kohe ära süüa selle niinimetatud poisi.“ Kuna mõned vaatasid ikka veel mõistmatult, jätkas ta: „Ütleme niimoodi, mu kokast sõber, kui meil õnnestuks see loom kinni püüda, siis te võiksite temast teha meeldiva eine, millest piisaks kõigile teie uinunud kaaslastele.“

„Suurel loomal võib olla sitke liha,“ pomises kokk, kellele viirastus, kuidas tal kästakse minna elajat jahtima.

„See planeet on ohtlik,“ ütles bioloog otse välja.

„Jah, väga ohtlik,“ nõustus kapten kiretult. „Kuidas kaaslasega on?“

„Mõttetu kivikamakas,“ vastas navigaator. „Ei vett ega atmosfääri.“

*

Kahekümne nelja tunni pärast kutsus kapten-komandör Elios Perloks kokku kriisinõupidamise – kui mitmenda juba, pärast seda kui ta esmakordselt tundis, et kastme maitsega on midagi lahti.

„Härra Ketip, preili Hars ja härra Marklt!“ Selline ametlik pöördumine rõhutas olukorra tõsidust. „Me oleme lasknud kõigil võimalikel sensoritel uurida seda planeeti. Tulemusi oleme analüüsinud parimate arvutite abil, mis meil on. Nüüd peame me otsustama 20003 inimese saatuse. Lühidalt on kaks varianti: kas jääme igaveseks siia või proovime jõuda algsesse sihtpunkti, tagasi tsivilisatsiooni juurde.“ Tõde oli nii karm, et ta pidi pisut hinge tõmbama.

„Kui me maandume planeedile, siis arvestades meie masse ja muid näitajaid me tõenäoliselt muudame pisut selle pöörlemistelge, mis toob kaasa globaalseid muutusi kogu pinnal.“ Vaikuses kujutas igaüks seda oma moodi ette. „Me saame teha seda nii, et kliima mingiks perioodiks pisut jaheneks.“

Kaks imestunud pilku ja üks noogutus.

„Sest siis on lootust, et need vaenulikud eluvormid taandarenevad, võib-olla isegi surevad välja. Meie ja veel paljud põlvkonnad peaksid elu hinnaga astuma võitlusse loodusega. See on sisuliselt see, millest nad kõik unistasid, kuid kordades metsikum. Esialgu saaksime kasutada laeva kui kindlust, kuhu ohu korral taanduda, meil on siin mingi varu relvi ja tööriistu. Me ei pea äratama kõiki reisijaid korraga: kõigepealt võitlejad tüübid, seejärel leiutajad ja nii edasi. Sajandad põlvkonnad pärast tuhandeid tiire ümber selle kauni tähe peaksid juba ise hakkama saama, pole välistatud evolutsiooniline taandarenemine, et kohaneda. Võib-olla miljonite, kümnete miljonite tiirude pärast leiutavad nad uuesti tähelaevad ja kohtuvad taas oma sugulastega.“

Elukutselised tähelendurid olid viibinud paljudel planeetidel ja näinud sealt paljusid päikeseid. See siin oli kauneim, mida nad iial kohanud. Kokk ei olnud reisinud, aga ta oli hingelt romantik ja tundis samamoodi kui kaaslased.

„Teine variant, lahkuda,“ jätkas kapten-komandör. „Me laskuksime paarikaupa päästepaatides pinnale, püüaksime loomi, koguksime söödavaid taimi, täidaksime oma lastiruumi nendega ja jätkaksime lendu, kus mehaanilise sahvrivaimu ülesanded võtaks enda peale meie uus sõber Giovan.“ Kõik naeratasid ja nimetatu kohmetus. „Mitte keegi mitte kunagi ei ole teadaolevalt niimoodi lennanud, kuid kõik erinevad modelleerimissüsteemid ennustavad kõrget tõenäosust, et jõuaksime sihtpunkti ilma hulluks minemata.“ Ta vaikis hetke, enne kui jätkas: „meie orbiidilt lahkumise stardikiirendus põhjustaks samuti nihkeid ja kliimamuutusi, kuid siis ei oleks see enam meie mure. Ei pea olema majandusharidusega, et mõista: siia ei naasta enam kunagi, sest sellel ei oleks mingit ratsionaalset põhjendust.“

Valitses vaikus, kaua. Kui mõtted tekitaksid helisid, olnuks ruum täidetud lärmiga.

„Mis me siis otsustame?“