15.05.12

Vanad ja kodu


Ma leidsin Jana. Ma ei saa midagi teha, osa minust on matemaatika abiprotsessor ja mul kulus mõni nanosekund arvutamiseks, et selle tõenäosus on kusagil seal üks kümme astmes miinus kuueteistkümnele. Kusjuures positiivse stsenaariumi korral – siis, kui ma võtan arvesse vahepeal möödunud ajavahemikku – mingi kakssada tuhat aastat – ja seda, et ta võis umbes aimata, mis suunas me põgeneme. Nüüd, igaviku teisest otsast vaadatuna olen ma kõiki meie kõnelusi peas niipalju kordi läbi käinud, et leian seal kümneid, kui mitte sadu vihjeid, kuigi see pidi olema suurim saladus. Aga Janal võis olla aastaid... oh, võimalik, et aastatuhandeid aega sama asja üle mõtiskleda.



See, millega ta tuli, on Aramise laev. Ma arvan, et üks neis pöördumatult lagunenud kristallidest on Aramis. Kuidas nad kokku said? Ma võin seda aegade lõpuni mõistatama jääda. Aramis võis olla oma laevaga kusagi Arese juures. Ta võis vaatamata kõigele jõuda otsusele, et mäng on kaotatud ja kangelassurm ei muuda enam midagi. Kuidas neil õnnestus läbi pääseda Vääraste piiramisrõngast? Ei tea. Aga see on positiivne stsenaarium. Negatiivne annab mingi kümme astmes miinus kakssada.

Igatahes leidsin ma ebatõenäosusvoos liikuva laevavraki. Kõigest mingi tuhatkond c-d. Ma oleksin võinud seda tavaliseks tahhüonfluktuatsiooniks pidada, aga noh, me oleme siin Maal natuke paranolised. Eelhoiatus andis häire ja sellest oli piisavalt, et ma välja lendaksin. Vrakk oli vaevu äratuntav. Kvant- või gravi-... või ruumikorrosioon oli selle peaaegu sujuvaks merikarbiks või püssikuuliks vorminud.

Olgu, veel mõned asjad, muidu ma ei saa edasi – teeme nii, et ma ei ürita edasi anda mõisteid, mida Maa keeltes ei eksisteeri. Ma olen ammu harjunud mõtlema inimkeeles; praegu kirjutan ma seda teksti paralleelselt umbes kahesajas, mida ma korralikumalt oskan... Või jätkem liigne viisakus – teistes on juba nii vähe teadusmõisteid, et ma ei suudaks seda lugu üldse edasi anda ilma seda mõttetuseni moondunud muistendiks solkimata. Ja muidugi oleme me seda planeeti vorminud oma vana kodu järgi. Isegi nimedeni. Sellepärast nimetan ma meie vana kodu Maa asemel Terraks – et vahet teha. Me oleme hästi kaitstud – info levib teatavasti vaid valguse kiirusel ja seega on isegi halvimal juhul – kui me pole suutnud end varjata – vaid kahesaja tuhande valgusaasta taha levinud.

Me ei tea siiani, kes on Väärad. Me teame vaid, et nad tulid kusagilt Kentauri Suure Tõmbaja ruumilõhest ja see on vaid oletus, et nad suunduvad teise, maalaste jaoks nimetu lõhe poole Lõunaristi suunas nii umbes miljardi valgusaasta kaugusel.

Võimalik, et me jäime vaid nende teele. Me ei tea, miks nad kustutavad tähti. Noh, muidugi võime me oletada, et küllap vajavad nad energiat oma laevade jaoks. Ega meiegi pole papist poisid. Ja lõpuks kestis see sõda terve ajastu – sellest, kui esimene laev Pimedusse kadus, kuni viimaste Terra kaitsjate põgenemiseni kulus oma tuhat aastat. Me ei saa aru, miks nad meiega rääkida ei üritanud. Me muutusime neile lõpuks ikka väga tüütuks. Meie kaoserelvad panid kvasaritena plahvatama terveid tähesüsteeme. Me ammutasime jõudu otse maailmakoest ja lõhkusime singulaarsustega valgusaastatelaiusi auke nende käsitamatutesse struktuuridesse.

Aga nad tulid edasi. Me teame, me ju nägime, et nad koondasid väga palju jõudu ja nende kaotused olid rängad. Lõpuks lõime nad Terra juures kaksteist korda tagasi. Iga kord tulid nad umbes kaks korda suuremate jõududega. Arvutage ise. Peale kaheksandat rünnakut nägime neid esmakordselt – nägime nende laevu, nägime neid sadade tuhandete kaupa suremas. Nende surnuid oli lihtsalt liiga palju, nad ei jõudnud neid enam koristada. Peale kümnendat rünnakut tulid nad planeedisuuruse lahingulaevaga. Me kulutasime Barnardi tähe. Meie päikese jõust poleks loomulikult jätkunud, olime loonud ruumitunnelid. Siirius kustus. Vega kustus. Me kulutasime ära kõik tähed viiekümne valgusaasta kaugusel. Üheteistkümnenda rünnaku võitsime tänu sellele, et meie insenerikorpus ründas neid küljelt Cygnuse musta augu jõuga. Kaheteistkümneda rünnaku ajal kulutasime lõpuni Päikese ja siis me juba teadsime, et see on lõpp. Rinne, tuhandete valgusaastate suurune rinne oli igal pool läbi murtud. Terra oli niikuinii kaotatud.

Oh, muidugi oli meil olnud sajandeid aega evakueeruda. Ainult et, oh õnnetust, jäi enamik põgenikest pidama meie kodugalaktikasse. Ja me taipasime liiga hilja, et nad on meid siiski märganud. Selle sõna kõige negatiivsemas tähenduses – nad on meid jälitama ja hävitama hakanud. Sõda oli meil väga ränka lõivu nõudnud. Tuhandetest maailmadest kokku umbes poole triljoni inimesega oli järel ainult Terra ja umbes kümme miljardit põgenikku uutel planeetidel. Ausalt, ma ei tea, palju neid uusasundusi oli. Loomulikult samuti sadu, kuid viimases lõpus ei suutnud me enam lugeda. Või ei tahtnud.

Viimane lahing. Päikesesüsteemi ei ole enam, päike ja hiidplaneedid on kulutatud, ainult ressursi mõttes kasutud siseplaneedid pimeduses laiali triivimas, hääbuv soojus infrapunas kustumas... Ainult Terra viimased kindlused... Mina ja minu sõbrad ja võitluskaaslased. Ammu kadunud, aja uttu kadunud nimed ja näod... Viimane vastupanu. Kindlused – mis tegelikult olid lahingulaevad, ja oi kui võimekad lahingulaevad! – lahkumas, et anda viimane löök, kui vaenlane vihas inimkonna kodu kallale sööstab. Enamasti oli seal järel ainult automaatika, kuid... jah, ka umbes miljon inimest oli otsustanud mitte lahkuda. Oli otsustanud võidelda lõpuni, et tähetolmuna miljoniteks aastateks triivima jääda. Sest ka meie oskame surra. Nad kõik olid vabatahtlikud. Lahingulaevad viivitasid nii kaua kui said. Minu oma oligi viimane. Ma tean seda kindlalt, sest vaadake, on olemas selline asi, nagu Tulevõti. Muidugi lihtsalt fiktsioon arvutivõrgus, selline pilet või sertifikaat, mis liigub kindlusest kindlusse ja mille mõte on, et ühegi sõlme väljalangemine ei kahjustaks terviklikku juhtimisstruktuuri, ühtlasi muutes vaenlasele võimatuks koondada tuli keskusesse. Kui me lahkusime, tuli Tulevõti minu kindluslaeva. Mul ei olnud seda enam kellelegi edasi anda... Me läksime ebatõenäosusse ja mõni sekund hiljem näitas gravitatsioonivälja muutus, et Maa... Terra lakkas olemast.

*

Jana. Naine, kes tuli mu ellu Taganemisaastate segadikus. Ma ei tea, vana ta oli. Välja nägi ta umbes kolmekümnene ja seda sellepärast, et ta oli mingi oma rahvakillu pealik. Mina nägin välja umbes neljakümnene ja ka sellepärast, et olin tõusnud kindraliks. Lapsi ei sündinud Terral siis juba sajandeid, uuestisünd oli seal lõppenud ja enamik inimestest eelistas välja näha hilisteismeline. See nõndanimetatud kosmeetiline iga oli muutunud omamoodi staatusenäitajaks – ülemustest meestel umbes 40 ja naistel umbes 30. Muidugi oli ta ilus. Üritasin ta käest korduvalt küsida, kas tal on kusagil seal tehniliste kihtide all paljunemisvõime alles, kuid ta vältis seda teemat. Esimesel korral isegi vihastas tõsiselt. Mul tuli talle pikalt seletada, et minu ülesanne on näha selle sõja piiride taha. Näha aega, mis tuleb siis, kui see kõik üht või teistviisi läbi saab. Meie uurimislaevad olid siis jõudnud nii paarikümne miljoni valgusaasta taha, uurinud mõnikümmend tuhat galaktikat ja ilmselt siis ma pillasingi mõne vihje, kus suunas põgenen mina, kui asjad lähevad Halvasti.

Ma oletan, et ta oli umbes sajane. Ta ei saanud väga vana olla, sest nii palju oli seda – kirjandus, kunst, muusika... ja loomulikult ka sõja suurimad hetked –, mis temas mingit isiklikku emotsiooni ei tekitanud. Ta ei olnud neid läbi elanud, vaid ainult koolis õppinud. Mina? Enamik minu sugulasi, sealhulgas mu lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed hukkusid viiendal sõjaaastal, kui Väärad hävitasid minu kodumaailma – sellega ongi vist piisavalt öeldud. Kuid täna... tuhat aastat siia või sinna...

Ma tean, pärisinimestel, kes elavad aktiivselt vaid nii pool sajandit ja tavaliselt hulga vähem kui sajandi jooksul siirduvad tagasi uuestisünnitsüklisse, on raske ette kujutada meie kultuuri ja inimsuhteid. Paratamatult kujutatakse meid ette kui jumalaid. Kõigilt võimetelt me ju oleme seda – surematud, praktiliselt haavamatud kõige vastu, mis siin planeedil juhtuda võib, kui vast ehk termotuumaplahvatus välja arvata. Jah, tegelikult suudame me peaaegu kõike, kui välja arvata aja tagasi pööramine. Me suudame ka uuestisünnitsükliga mängida, ehk otse öeldes surnuid tagasi kutsuda, kuid saage palun aru, et see teeb enamasti ikka niipalju jama kokku, et me ei tee seda praktiliselt mitte kunagi.

*

Jana. Ma lõin ta Aramiselt üle. Ma sain seda muidugi alles hiljem teada. Aramis oli minu jaoks ainult nimi. Üks vana aadlik. Hiljem sain ma teada mõndagi – nii Aramis kui Jana olid Regendi kauged sugulased. Terra kõrgaadel ühesõnaga. Jana muidugi sellest väga kaugel, teatud mõttes nagu minagi – perekond ajastuid tagasi satelliitmaailma kolinud ja sõja arenedes kõik kaotanud. Temal oli siiski Terra aadliga mingi side säilinud, mina aga... mina olin tuhandeaastane kibestunud üksiklane. Ühendas meid siiski rohkem kui lahutas ja kuigi ta formaalselt kuulus Terra kõrgaadli hulka – küllap seegi oli üks ajend, miks ta Aramisega suhted lõi –, olin mina talle hingelähedasem kui ikka veel tohutut üleolekut täis kuningliku perekonna liikmed.

Regendi jaoks oli see muidugi ükskõik. Kui me Andromedas peale Hävingut kogunesime – see ei ole siinne Andmomeda, eks ole, lihtsalt vana Maa galaktika lähim suur naaber, kah nii kaks miljonit valgusaastat eemal – oli vaja uuesti luua mingi struktuur, mingi organisatsioon. Ma tundsin nii paljusid, mul oli nii palju kogemusi ja teadmisi, et paratamatult sattusin nõupidamistele... sattusin juhtima nõupidamisi, kus otsustati meie rahva saatust. Regent... oli kohutavalt formaalne. Ta leppis mu juhirolliga, kuid tal oli ilmselt lõpuni tunne, et tema juhib mind. Ma ei tea, kuid ma oletan, et mind aitas just see formaalsus – tagantjärele tean, et ta aktsepteeris mind hetkest, kui sai teada, et minu kätte jäi Terra Tulevõti. Ma ei omistanud sellele erilist tähtsust – juhtus. Ent tema jaoks olin ma seeläbi Terra sõjaväe kõrgeim juht, tegelikult kogu järgijäänud inimkonna sõjajõudude kõrgeim juht. Tobe? Kuid nii oli. Ja vist tõesti olid ainult minul ja temal täielikud koopiad plaanist, mis teha sel puhul, kui läheb Halvasti.

Umbes sel ajal hakkasin ka aimama, et Väärad on võtnud vaevaks meid hulga rohkem uurida, kui me arvasime. Nad on saatnud meie keskele oma agendid. Regent keeldus seda lõpuni uskumast. Ma ei saanud temast siis aru, kuid arvan mõistvat nüüd – sel ei olnud tähtsust. Vaadake, igas universumis saab teha ainult neid asju, mis selles võimalikud on. Kui Väärad tungisid meie universumisse, pidid nad paratamatult alluma meie siinsele loogikale. Me ei tea, kust nad tulid ja miks neil siit läbi minna oli vaja. Me ei ole kunagi eitanud, et nad olid meist kõrgemal, arenenumad. Kuid kui nad tulid siia universumisse, ei ole võimalik, et nad pääseksid mööda selle reeglitest.

Paneme nüüd uuesti pildi kokku. Me põgenesime laiali. Oligi mõeldud, et me ei pea sidet tavalises mõttes – ainult uuestisünni kaudu. Seda ma seletada ei suuda – surnute dimensiooni kaudu, eks ole. Ja uuestisünnis ei ole tähtsust, oled sa oma või võõras, Unustus – surma loomulik poolvend – kohtleb kõiki võrdselt. Ja pärast... mis tähtsust sel on? Te ei saa aru? Agente oli nii lihtne ära tunda – nad kartsid surma. Meid surm ei hävita, neid küll. Väärad ei õppinud ära, küllap ei suutnud õppida mõningaid selle universumi olemuslikke nüansse. Või ei tahtnud. Või ei saanud, sest see oleks neile tähendanud oma olemuse hülgamist. Küllap nad olid vaid teel siit läbi, teatud mõttes nagu konservid – suletud, peaaegu hävimatud – pange tähele – peaaegu! –, sest me tapsime neist paljusid ja neile pidi see tõeliselt õudne olema, neile pidi see olema tõeline materialistlik surm, kust edasi ei tule midagi peale lõpliku tagasipööramatu olematuse... Küllap nad vihkasid meid tõelise, kuuma, leppimatu vihkamisega... Rumalad.

Me põgenesime, et uuesti alustada. Häda on vaid selles, et kindlasti oli Vääratel selles mõttes õigus, et mingi osa meist läks vaid jõudu koguma, et neile nende teel taas ebameeldivusi korraldada. Järelikult ei lõppenud miski Terra langemisega. Järelikult jälitavad nad meid ikka ja hävitavad, kus saavad. Ainult et korraldada midagi, mille tõenäosus on kümme astmes miinus kuusteist? Kas nad tõesti oletasid, et Jana on minu jaoks nii tähtis, et ma riskin tema pärast kõigega? Nad pidid mind siis väga hästi tundma... Tundsidki – et ma üldse selliseid mõtteid mõtlen. Ainult et on midagi, mida nad ei mõistnud – uuestisündi. Nad ei saanud, ei saa seda mõista, sest nad otustasid selles universumis mitte surra ja sündida. Ma ei ohverda seda Maad, ma ei riski vähimatki meie rassi tulevikuga. Vrakk ei saa salvestada. Seal ei toimi miski. Miski ei saa siit signaali tagasi saata. Lubage, ma jätan vahele arvutused, millest te niikuinii aru ei saa. Teie Maa on meie vanast kodust umbes sajakonna miljoni valgusaasta kaugusel. Seda teekonda ei läbita hetkega, see on sama võimatu kui aega tagasi pöörata. Sellest teekonnast veetsin ma enamuse aega tardununa, kvanttasemel kristallvõresse salvestatuna. Ja see teekond üksi võttis umbes kolmkümmend tuhat aastat. Kui Jana siia tuli, pidi ta teadma galaktikat, kuhu ma suundun. Pidi kuidagi suutma programmeerida torpeedokaatri.. Ma ei saa lahti mõttest, et seda tegi Aramis, ühtlasi korraldades nii, et Janal olid teistest märgatavalt paremad võimalused retk üle elada. Aramis ei olnud sõber ega vaenlane, aga ta oli Aadlik. Suure tähega; te väikehinged ei mõista seda, aga proovige.

Muidugi armastan ma Janat ikka veel. Ma valin: kui tema järel tuleb Väärate hävituskomando, olgu nii. Ma olen seda Maad küll hoidnud ja kasvatanud, kuid see on loodetavasti vaid üks miljonist Maast. „Loodetavasti” selles mõttes, et ma ei tea, palju teised ära on teinud. Ma olen otsustanud uuesti sündida. Ma olen otsustanud Jana tappa ja surra ka ise. Me sünnime taas inimestena. Me elame oma elu inimestena. Küllap ma korraldan nii, et me elame koos ja mitte just kõige halvemini. Ja kui me kord inimestena sureme, saame me taas oma olemusega kokku. Mina saan kindlasti; Jana saab siis, kui ta on Jana ja mitte Väärate lõks. Me naerame ja alustame taas – kui ta on Jana. Kui ta ei ole... noh, uuestisünd hävitab kõik selle, mis Väärad võisid temasse panna. Temast saab vaid üks kild Maa uuestisünnitsüklis. Ja see ei ole halb. Ma ei taha teile halba. Aga nüüd ma kaon. Minetan kõik oma võimed – umbes järgmiseks sajandiks.

Hüvasti. Ja kohtumiseni.

6 kommentaari:

  1. Hea, isegi üllatavalt hea.
    Minu jaoks on positiivne see koht, et ei üritata kõiki tehnikaid lahti seletada. Sama on aga vähemalt kaudselt meile teadaolevate füüsikaseadustega vastuollu minekut välditud. Muuseas, mida vähem tehnika toimimispõhimõtteid seletada, seda usutavam see tundub :)
    Loos oli ka mitu päris head ideed, mida oma närbuvale fantaasiameelele sööta ning täitsa meeldiv story.

    VastaKustuta
  2. Oh, eksole, vaadake, kuid… jah, saage aru. Ma olen oma otsuse teinud… Miks ma siis ikka veel räägin – kirjutan emotsionaalselt. Olgu, kasutan kahesajas kirjutades kõnekeelseid väljendeid, tõlkimatuid selliseid. Püüdke mõista, miks ma üldse seda kirjutan, et vaenlane leiaks ja murraks pead, noh murraks mingi pea pooleks ja sureks ära… või elaks; elakski pooliku peaga, ükskõik, omadel ei ole seda vaja, nemad saavad nagunii aru mittemillestki.

    Mina isiklikult ei usu, et kvankorrosioon saaks vormida midagi merikarbikujuliseks, aga see on minu piiratus, sest kindlasti on teistes maailmades merikarbid teise kujuga.

    VastaKustuta
  3. Esiteks mulle meeldib KaRe kommentaar :) Selline mõnus laast.

    Ahvidetarzani tekst meeldib mulle ka. Kohati veidi segane. Samas mängid sa suurelt - tähtede, universumite, rassidega. Päris eepiline. Ja minu tühjas peas on ruumi sellistele fantaasiatele pildi loomiseks. Päris võimsad kujutluspildid olid seda teksti lugedes kaasteelisteks.

    Võimalik, et see tekst on aines suurema teksti jaoks. Vähemalt triloogia jaoks. Samas kerkis kahtlus, et äkki on see tekst kellegi teise (keda ma pole lugenud) teksti ümberjutustus (kasvõi alateadlik).

    Stiililist jama muidugi oli. Näiteks "kuid saage palun aru, et see teeb enamasti ikka niipalju jama kokku, et me ei tee seda praktiliselt mitte kunagi."

    VastaKustuta
  4. Jutu kommentaarid meeldivad mulle raudselt rohkem kui jutt ise. KaRe kommentaar oli järjekordne selline, mille kohta mõtlen, et miks mina nii ei oska. Bixpoku on siiani juttude suhtes üsna rahulolematu olnud. Nüüd nägin siis üht, mis talle meeldib. Edasi on kergem tema kommentaare mõista, kui on teada, milliseid asju lugeja hindab.
    Aga ega jutt ka sant pole, kui võtta seda triloogia kavandi mustandina. Hoogu ja ulatust on kirjas paljude juttude jagu. Sellega ületab enamikke Labori jutte mäekõrguselt.
    Kui aga tahta antud pikkuse juures juttu paremaks saada. hm ... võib-olla hoogu natuke maha võtta või suunata tegevust rohkem ühes suunas või tekitada kindlamad portsud-lõigud, millest igaüks mingis kindlas suunas tormab.
    Aga soovitused lühidalt kokku: mina ei tea.

    VastaKustuta
  5. Peale jutust läbinärimist on tunne, nagu oleks kellegi võõra kirja avanud, lootnud midagi varjatut leida, aga ei leidnud midagi. Või oli see hoopis kõne laiemale auditooriumile kelleltki, keda ma ei tunne ja ta ei rääkinud midagi, mis mind puudutaks või huvitaks. Noh väljaarvatud see, et kirjutajal/rääkijal oli mingi kräšš Janasse. aga need tunded olid ka kahtlased, äkki oli see ka vaid fantaasia, nagu kogu jutt mingitest mulle tundmatutest (aga varem mingitest raamatutest loetud) tuleviku- või minevikuasjadest.

    VastaKustuta
  6. Päris tore ka vähe mastaapsemat teemat lugeda, viimased lood siin laboris on väga ümber köögilaua toimetamine olnud ("sahvrivaim" aitas sellele muidugi kõvasti kaasa.)
    Arvestades, et mõne tuhande sõnaga oli kirjeldatud umbes miljard aastat universumi ajalugu, jooksis asi päris kenasti. Eks loogikud leiaksid vaidlusaluseid kohti kõvasti, aga minu arvamus on alati olnud, et loogikas võib teha järeleandmisi, kui lugu ise sellest võidab.
    "Väärade" tsivilisatsioon oli küll äge. Millegi pärast kargas pähe võrdlus Voltaire'i Mikromegasega, kes kõndis mööda planeete. Siin tankisid vennad tähtedega laevu. Võimas.
    Mis ei meeldinud, oli totaalne põnevuse puudumine. Sihuke loid taat jutustab lastelasele muinasjuttu ja võitleb ise unega. Muidugi oleks asi omal kohal, kui pärast jutustamise lõppu kõvemaks andmiseks läheks.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.