Võluv vanadekodu

Kalmer Reevald jooksis läbi napis kuuvalguses metsa, komistades ja puudelt tuge otsides, kaugemale seljatagant paistvast kumast. Ta nägi eespool valgussähvatust ja hüppas instinktiivselt kõrvale, siis jätkas vanas suunas, see oli kõigest auto. Nende teed ristusid, ta ei jäänud auto alla vaid jooksis sellele otsa. „Tagasi…“ kähises ta enne teadvusekaotust.

*

Kui mul õnnestus osta ainulaadne kinnistu Nõitjärve ääres, siis uskusin, et sellest saab minu unistuste teostumine, elutöö ja pensionisammas. Teised nägid seal militaristide mahajäetud abitootmist, saeveski ja tont teab veel mis lobudikud, elekter kaugel ja tee viimased kilomeetrid läbitavad ainult spetsiaalveokitega. Mina nägin võimalust luksusliku ja privaatse veekeskuse rajamiseks kõige maksujõulisemate klientide jaoks. Ehkki järv oli ühes nimekirjas kõigi sõjardite poolt maha jäetud objektidega kõrge reostusriskiga kohana, oli looduslik isepuhastumine vahepealsete aastate jooksul imet teinud, nii et ei kalakasvatuse ega supelranna jaoks poleks pidanud pabereid võltsimagi. Varemed tähendasid tegelikult seda, et samale kohale uue hoone ehitamiseks pole vaja võidelda keskkonnaametnike ega muude bürokraatidega – juriidiliselt poleks ma rajanud mitte ühtegi uut maja vaid „remontinud“ olemasolevaid, mõni korrus plussis ei oleks väga suur patt olnud. Ka elekter oli juriidiliselt olemas – pehkinud postirida, mille „jooksvaks renoveerimiseks“ tulnuks rääkida õige mehega jaotusvõrgu kohalikus kontoris. Teega oli keerulisem, madalapõhjaliste autodega potentsiaalsed kliendid eeldasid asfaltriba, aga selles suhtes oli mul „käsi sees“ kohalikus omavalitsuses, kes pidi asja töösse andma kui avaliku supelranna juurdepääsu ja hiljem sebima sobivasse kohta looduse kaitsmiseks sõidukeelu märgi. Õigusjärgse omaniku järeltulija, mitmendat põlve linnamees oli küll kaalunud suvekodu rajamist, aga temale maalisin pildi astronoomilistest summadest mis kulunuks hädapärase taristu taastamiseks ja ega ma tegelikult väga valetanudki.

Esimese mõra mu plaanidesse lõi energiakompanii, kes alustas suurt reorganiseerimist kohalike kontorite kaotamisega. Lasta reaalse turuhinnaga ehitada kilomeeter elektriliini läbi keeruka maastiku – seda minu eelarve ei võimaldanud. Tundsin nagu oleks mu hoolikalt sissesöödetud särjepüügi koht üleöö kinni kasvanud. Järgmise prohmaka tegi poliitikust sõber ja see oli juba tõsisem. Tema arvutist leiti pilte ja kirjavahetust mis viitasid huvile liiga noorte tüdrukute vastu ja kuni uurimise lõpuni pidi ta peatama oma volitused ning kuuluvuse. Muidugi ma ei süüdista teda, poliitika ongi räpane, aga viha tegi ikkagi. Olin panustanud valest mastist ässale ja sisuliselt pankrotis. Kaalusin variante, isegi raamatuid lugesin, aga ühtegi mõistlikku mõtet ei tekkinud. Kõik teoreetilised lahendused eeldanuks mingi kõrgema võimu praktilist sekkumist.

Ja siis otsis mind üles Edward Arnoldt. Esimesel põgusal kohtumisel nägi ta välja nagu mingi märsilohistajast boheemlane kes ajas segast juttu minu järve heast energeetikast ja veel mingitest globaalsetest sõlmpunktidest, aga ta oli minu jaoks õlekõrs ja seetõttu nõustusin asja edasi arutama. Järgmine kord kohtusime peenema söögikoha privaat-toas, ta oli korrektsemalt riides ja ka jutt asjalikum. „Vanadekodu!“ ei suutnud ma algul asja pointi tabada. Miks peaks selline austus olema nii metsikus kohas ja kust see kasum tuleks.

„Just vanadekodu. Kui sa ei taha, siis ära usu mind, aga selles kohas liiguvad just sellised energiaväljad, mida vajavad seeniorid,“ oli ta endas kindel.

„Kui palju on meil vanureid, kes usuvad niisuguseid asju?“ olin ma skeptiline.

„Mitte meil, kogu Euroopas. Mõtle suuremalt!“ püüdis ta mind optimismiga nakatada.

„Kas vanad kondid ei taha soojematesse kohtadesse, Vahemere äärde, kui mastaapsemalt mõtelda?“ ei jätnud ma jonni. “Ja miks nad peaks kodust nii kaugele tahtma tulla?“

„See oleneb, paljudel on just palavuse talumisega raskusi ja jahe kliima nõrgestab haiguste tekitajaid batsille. Vanast elukohast eemale soovimiseks on mitmeid põhjuseid, mõnedel pole enam lähedasi, mõni ei taha et vanad sõbrad teda väetina näeksid, mõni vajab lihtsalt rahu – inimesed on erinevad.“ Nii oli tal igale mu kahtlusele vastuväide võtta ja ma lasin ennast nõusse rääkida. Seda enam, et nii turundus kui rahastamine pidi jääma tema mureks. „Kõigi mugavustega pansionaat keset puutumatut loodust“ oli tema äriplaan, mina jäin kinnistu juriidiliseks omanikuks ja kohalikuks asjaajajaks, sest tema kodakondsus tegi kõike juriidiliselt asjatult keerulisemaks.

Ma ei riskinud millegagi: kui tema õhulossid kokku kukuvad, siis füüsiliselt valmis ehitatu jääks lihtsalt mulle ja tõstaks krundi väärtust, ei mingit varianti, kuidas saanuks minu nahk üle kõrvade liikuda. Faktiliselt olin kogu projekti juures küll suuresti tankisti rollis, aga parem olla sõdur võitjate poolel kui kaotajate kindral.

Edward ei näinud välja just väga ärimehelik, pigem meenutas ta mulle lasteraamatu tegelast. „Eks ole,“ naeris ta, kui kord seda mainisin, „karnevali jaoks pole rohkem vaja kui otsaette nool joonistada!“ Ma ise ei olnud mitte seda lugu mõelnud, vaid üht vana ja aegumatut, aga ka see sobis. Ta kandis naljakaid prille, mis nurga alt tundusid täiesti läbipaistvad, kuid kui üritasid otse silma vaadata, siis klaasid tumenesid. Mingi huvitav polariseeruv materjal, rikaste lelud.   

Ehitus sai hoo sisse ning järgmiseks suveks valmis suurem peamaja koos majandushoone ja töötajate elamuga. Kogu paberitöö kulges ootamatult kiiresti, igas asutuses kuhu ma läksin tundusid ametnikud justkui ootavat ja olid kõigega nõus. Kui kõrgepinge-maakaabel paigaldati mitte aasta pärast ametlikku ehitusluba, nagu elektrifirmal harilikult kombeks, vaid peaaegu kohe miskisuguse eksperimentaalse kraaviadra abil, ütlesin puhtast hämmeldusest: „Mu härra, te olete vist võlur!“ Tema selle peale ainult muigas.

Raha sai maetud kõvasti, kuid millegipärast loobus ta tee korrastamisest. Veokid ehitusmaterjalidega pääsesid kuidagimoodi läbi ning hiljem kasutasid seda õigupoolest ainult tema Range Rover, minu Defender ja köögirahva Hilux. Öeldakse, et auto sümboliseerib staatust ja mina olin enda omaga esialgu rahul. Kui asutus täistuuridel käima läks, sai härra Arnoldtist selle hoolitsev juhataja ja minust tema parem käsi.

Esimesed kaheksa klienti olid kõik mehed ja mul tekkis korraks isegi hirm, et tegemist on mingite seksuaalvähemuste salaseltsiga, kuid siis lisandus ka naisi, ehkki lõpuks jäid nad ikkagi vähemusse. Ka enamus teenindavast personalist tuli välismaalt, mõnel oli lausa isiklik ümmardaja kaasas. Teadsin oma kohta ja ei imestanud kellegi veidra välimuse ega eriskummaliste soovide peale.

Arusaamine, et tegemist ei ole tavaliste pensionäridega, saabus mul pikkamööda. Kord nägin üht taati laua taga istumas ning küünal tema ees kord süttis, kord kustus ilma vähimagi õhu- või käe liikumiseta. Teinekord peatus üks daam roosipõõsa juures, vaatas seda mõne hetke hindava pilguga ja nägin kuidas oksake närbus ning teine puhkes õide, naine noogutas rahulolevalt pead ja jalutas edasi. Paar vanameest armastas järve teisel kaldal kalal käia, nende paat liikus sujuvalt ilma aerude abita. Mõnikord käitusid linnud meie valduste kohal lennates kummaliselt.

Ühel õhtul kutsus Edward Arnoldt mu oma kabinetti, et „rääkida tähtsatest asjadest“. Istusime teine teisel pool lauda, ta võttis prillid eest ja ütles: „Sa oled mind hästi teeninud. Et saaksid seda ka edaspidi sama hästi teha, tahan ma sind pühendada mõnda oma saladusse.“ Ma vaevu kuulsin, sest mul oli esimene  kord võimalik näha tema silmi. „Kindlasti oled ka ise märganud, et mõned asjad ei ole nii, nagu ollakse harjunud.“ Need ei olnud mingi juturaamatu-jõnglase silmad vaid sügavad, iidsed, eatud ja võimsad, helkides kõigi võimalikes spektri värvide tumedaimates toonides.

„Ei, mina ei ole poisike raamatust ja meie inimesed ei ole lihtsalt vanakesed. Kõik me oleme andnud ainest rohkem kui ühele inimeste kirjapandud loole ja mitte ükski ei ole päris tõsi. Meil kõigil on palju nimesid.“ Käed puhastasid lapikesega prille rahulikult ja põhjalikult, nii nagu on sobilik väärikal positsioonil ametnikule, kuigi igaüks teadis, et neile klaasidele ei jää plekke. „Sa pole olnud uudishimulik ja nii pole ma pidanud valetama. See, mida sa ilmselt pidasid mustkunstiks, on tegelikult puhas maagia.“

Nii sain ma teada, et töötan võlurite vanadekodus. Ta ei olnud tõesti valetanud, see järv oli eriline koht, kus kiirgusid ürgsed jõud ja sellepärast olid need inimesed kogunenud sinna. Paljud kunagised võimsad võlurid olid hukkunud omavahelistes võimujagamistes, paljudest olid saanud väetid tudikesed, sest iga asi kulub kasutades, kuid see keda mina tundsin Edwardi nime all, oli leidnud mooduse nende hiilguse taastamiseks. Ta rääkis, et oli kunagi aastakümnete eest käinud siin ja saanud keerulise rituaali käigus tagasi oma nooruse. Nüüd oli valmis mõistliku vastutasu eest pakkuma sama „teenust“ teistele. Ametlik legend rääkis, et Nõitjärve nimi oli algselt Võitjärve, sest ammustel aegadel oli seal vaenlane alistatud, ning hiljem kirjakeele levides lihtsalt üks täht natuke sassi läinud. Tegelikult oli see ennemuistsel ajal nõidade supluspaik olnud, ehkki nad ise ei taibanud päris täpselt mis neid sinna tõmbas, kuid lihtrahva jaoks oli koht tabuks saanud. Edward oli selle kildhaaval välja uurinud, võrrelnud teiste sarnaste paikadega maailmas ja pikkamööda suurema pildi kokku pannud. Nüüd tuli tema sõnul oodata vaid sobivat kosmilist seisu.

Kolm meie paarikümnest külalisest lahkus enne tähtsat päeva. Kahte neist oli mul au sõidutada lennujaama, kust nad suundusid põhjapoole. „See ei ole meie jaoks,“ ütles mees mulle teepeal, „meie vaimud ei vaja enam võitlusi.“

„Naljakas,“ lisas naine naeratades, „me mõlemad tulime siia ainult sellepärast, et teadsime teist tulevat.“ Selline kena vanapaar.

Ühel suhteliselt krapsakal mehel oli umbes kolm nädalat tagasi Edwardiga sõnavahetus, mida juhtusin kogemata pealt kuulama. „Mina õpetasin sind planeetide joondumisi tõlgendama, nii et ära häma,“ ütles ta.

„Hea küll, mu härra,“ vastas juhataja peaaegu liigse aupaklikkusega, „teenin siis sind sinu moodi, lootuses et see saab olema õpetlik kogemus.“

Järgmine öö oli äikeseline, ehkki päeval miski seda ei ennustanud. Rohkem ma selle härraga ei kohtunud ja pidasin paremaks juhuslikult kuuldu kohta mitte pärima hakata. Oletasin, et see mees oli „võrdsetest võrdseim“ ja sai seetõttu erikohtlemise osaliseks. Mõnikord tundus mulle, et Edward nägi pärast seda vahejuhtumit vanem, aga samas ka kuidagi jõulisem välja, mitte füüsise vaid kehakeele poolest.

Eile õhtul kogunesid kõik võlurid rannale, midagi pidulikku oli nende olekus. Mõni hoidis võlukepikest varjamatult käes, mõni peitis seda aastatepikkuse harjumuse jõul riidevoltidesse. Teenindavale personalile oli antud karm käsk majas püsida. Ma ütlesin endale, et pean minema katlamaja näitusid kontrollima, tegelikult oli see sisimas protest keeldude vastu ja soov näidata, et olen lihtrahvast ülevalpool – kui minul on õue asja, siis sinna ma lähen. Minnes ma üle õla ei vaadanud, tagasiteel jäi aga järv paariks sammuks vaatevälja. Uudishimu on paljusid hukutanud, kuid mind ta päästis. Kükitasin ühe põõsa taha ja piilusin läbi okste. Midagi eriti ei toimunud, vanainimesed hargnesid aeglaselt hämaral rannal, ööõhk oli soe ja mõnus ning nii seadsin end mugavamalt istuma.

Jäin peaaegu tukkuma, kui kuulsin tullida kriginat: keegi sõudis, mitte ei lasknud võlujõul lootsikut tõugata nagu siinkandis näis kombeks olevat. Jõudnud järve keskele tõusis ta püsti ja pöördus ringi, paat peaaegu ei kõikunudki. Muidugi oli see Edward Arnoldt, kes muu. Ülejäänud olid moodustanud poolringi piki siinpoolseid kaldaid. Ta tõstis käed enda ette rinna kõrgusele, pööras siis peopesad alla ja viis mõlemad käed sünkroonis selja taha, samal kõrgusel. Mina nii ei painduks, käis hetkeks peast läbi, kuid see polnudki oluline. Järv kattus viipe peale jääga. Mitte vist väga libedaga, sest kõik vanurid hakkasid mööda seda edasi astuma. Keskel seisja oli oma kepi kätte võtnud ja liigutas seda nagu dirigent, joonistades siledale pinnale mustrit. Moodustus korrapärane hulknurk, igas tipus üks kogu seismas. Neid ühendavad jooned tekitasid keskel sasipuntra, millel troonis noorim võluritest.

Vaikus. Kui nad ka omavahel rääkisid või keegi loitse pomises, poleks ma seda kuulnud. Puude ladvad paindusid järgemööda, nagu oleks helikopter madalallennul tiiru teinud, häiritud linnud lahkusid valjult vesteldes. Jälle vaikus.

Õrn suitsuvine nende jalge ümber, mis hajus peagi, ümin, vaikne rütmiline trummeldamine, muster muutis värvi toonides mida teadsin tema silmadest – ei tea kas mäletan kõike, kas õigesti ja õiges järjekorras. Korraga jääd enam ei olnudki, nad seisid joonte peal, kuid keegi ei kaotanud tasakaalu. Uuesti kattis kogu järve madal tihe suits või aur, koondus siis keskele ja tõstis teda pooleteise kehapikkuse jagu kõrgemale, tahkestus ja muutus sambaks, millel võib üsna mugavalt seista. Selle külgedelt hakkas immitsema värvilist auru, kuid see ei vajunud vabalt laiali vaid liikus jugadena pikki jooni vanade võlurite poole, nad mähkusid igaüks eraldi sellesse. See kõik oli eelmäng.

Korraga kogu muster süttis vaikse praginaga ja oli hetke pärast kadunud. Nägin suitsusammastes selle ümber rabelemist, võitluse monoloogi. Kõik muutusid üha kitsamaks ja kõrgemaks, tõusid poolkaares üles, ühinesid ja langesid alla järve keskel oleva samba suunas, ühinesid sellega ja tahkusid samuti. Mitte ühtegi inimest – võlurit – ei olnud enam näha, ainult peaaegu peegelsile järv, värviline post mis ühendas selle tsentrit taevaga ja hulpiv paat. Siis hakkas taevasammas värvi kaotama, meenutades vahepeal dolomiiti, muutus siis hetkeks läikiv-läbipaistvaks, kuid kattus samas mõrade võrgustikuga. Kostus sumin, klaas vibreeris ja purunes peenikesteks kildudeks mis lendasid kõigi kallaste suunas, järv oleks nagu ümbritsetud valgust kiirgavate jääkuhilatega. Pigem siiski hõõguvate sütega, ainult et valet värvi. Söed muutusid tuhaks, tuhk tolmuks, tolm tuulevineks. Taas ainult öö, järv ja selle keskel kiikuv paadike.

Tilkuv kogu ronis vaevaliselt paati, puhkas hetke, istus siis pingile, haaras aerud ning tegi ühe mõõduka tõmbe. Paat sööstis kohalt, tõusis õhku, peaaegu riivas männilatva, pööras sujuva kaarega tagasi ja maandus järvel nagu kogenud vesilennuk. Mees paadis pani mõlad korralikult käest ja tõusis püsti toetudes jämedale jalutuskepile. Võlurisau, leidis aju sellele nimetuse. Oli see mees Edward Arnoldt või midagi muud? Ta silmitses ümbrust kaua, mina julgesin vaevu hingata.

Ta tõstis saua püssina palgesse ja sihtis sellega kaldaid. Tuhm kiir puudutas puid, kuid ei lõiganud laserina maha vaid kujundas ümber hiiglaslikeks bonsaideks. Kogu õõva juures, mida tundsin oli see ühtaegu nii koomiline kui ilus. Siis nõtkutas ta põlvi ja paat läks uuesti liikvele tõustes kõrgele järve kohale. Nüüd oli sau puusal nagu automaat märulikangelasel, sealt väljuv sinine kiir leidis majad ning  fileeris need kiiresti ja täpselt – ma ei oska toimunut parema sõnaga kirjeldada, lihtsalt lõikumine, tükeldamine, viilutamine ei oleks päris täpne. Kiir muutis värvi, laienes otsast ja pühkis hoonete tükid luuana kokku. Kui hunnik süttis viievärvilise lõkkena ärkasin ma tagasi reaalsusesse ja pistsin jooksu…

*

„…ja jooksid meile otsa,“ lõpetas laua taga istuv punapäine noormees tema jutustamise viimase lause. Kõik vaikisid mitu pikka minutit.

„Ta tegigi selle ära, see truudusetu värdjas!“ katkestas tardumuse üks kahest diivanil istuvast naisest. „Me jäime hiljaks.“ Ka tema juuksed olid punakad.

„Mis ta tegi?“ küsis Kalmer.

„Maailma suurima pettuse. Ta röövis, omastas nende kõigi võlujõu.“ Mees tundus olevat kolmiku kõneisik, kuigi võib-olla mitte aju. „Võlurid ei saa oma jõudu kaotada, see mis neil vanakestel puudus, oli hoopis usk ja sära. Kuidas nad said olla sellised tolvanid ja nii idiootlikku lõksu langeda! Nüüd on tema sama tugev kui kõik kokku.“

„Astmes sünergiafaktor,“ ütles teine naine. Tema kirjeldamiseks ei olnud Kalmeril sõnu. On olemas naisi, kes on mehele võrdväärsed partnerid. Siis selliseid, kellele tehakse kalleid kingitusi, et vastutasuks füüsilist tähelepanu saada. Ja siis on naised, keda teenitakse truult õiguse eest vahel harva põlvili laskuda ja kätt suudelda. Öelda nende kohta „stiiliikoon“ on labane, sest see viitab ainult välisele.

„Ja mis nüüd saab?“ tahtis Kalmer teada.

„Tema eesmärk on maailmavalitseja, vähemalt. Tundub et esialgu on ta üksinda kõigi vastu. Me peame koondama jõudusid ja samal ajal kiiresti…“ Mehe nägu selgines äkitselt. „Miks ma üldse sulle seda räägin!“

„Sest ka etturid on mängus vajalikud?“ pakkus lihtsurelik. Kiiresti kalkuleerides oli ta jõudnud äratundmisele, et on hetkel töötu ja valmis astuma uute isandate teenistusse. Või emandate, sest see kolmik tundus kergelt matriarhaalne olevat.

„Malenupud… Las ma selgitan, inimkond ei ole selles mängus etturid vaid tolm malekellal, mis kedagi ei huvita, sest igaühel on nagunii omad reeglid. Algab sõda ja teid kas pühitakse minema või mitte.“