Saame tuttavaks: KaRe

Nad peavad saama oma intervjuu! Mitte keegi ei saa mind süüdistada edevuse puudumises!

Sa oled kunagi ühes kommentaaris väitnud, et „naiste loogika on seotud emotsioonidega ja emotsioonid omakorda kuu faasidega“, milline võiks olla ulmekirjandus, mis meeldiks mehelikele meestele?
Kust mina peaks seda teadma, ma ei ole mehelik mees.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Otsisin midagi sellist. Miks mitte. Parem oleks, kui keegi korraldaks kreatiivse kirjutamise koolitusi, kuid väikeses riigis on vähe autoriteete ja harva on mingi ala tipp ka särav õpetaja.


Kas Ulmejutulaborist on sulle kirjutamisel abi olnud ja kuidas?
Muidugi! Kas sa siis ei näinud, ühe loo lõpp on sõna-sõnalt Sinu juhtnööride järgi kirjutatud.
(Manjana: "Suur jama seoses sokkidega."?)

Kas jõuad ja tahad Ulmejutulaboris kõik jutud läbi lugeda või teed mingi valiku?
Kõiki uusi. Vanemaid autorite kaupa, kui tuju tuleb. Ma ei saa aru neist, kes väidavad et pole aega lugeda läbi uusi: kümmekond paarituhandesõnalist lugu kuus, see annab kokku ühe keskmise novelli kõigest ju, aga ise teate, kui teile pakutakse võimalust õppida võõrastest vigadest ja te ei viitsi seda kasutada.

Su enda kirjutatud kommentaarid teistele on pigem leebed ja vähekriitilised. Milliseid kommentaare sa oma juttudele ootad?
Leebed ja vähekriitilised?! Te ei tunne mind veel, aga te ei saagi mind tundma, sest „ärapanija” on minu jaoks läbitud etapp elus, arvatavasti. Miks me üldse kirjutame kommentaare? Eestlane arvab, et kriitika = vigade otsimine, tegelikult peaks üks akadeemiline arvustus tooma välja nii plusse kui miinused samas suurusjärgus kogustes. Tark autor loeb ka leebest jutust välja, kuidas edasi areneda, loll solvub labase mula peale. Mis on areng? Puuduste kõrvaldamine viib autori samale tasemele teiste keskmistega, tugevustele rõhumine tõstab ta kõrgustesse. Kui ma aitan leida neid tugevusi, ma kujutan juba ette, kuidas ta kunagi mingit auhinda vastu võttes oma kõnes meenutab ka mind ja afterpartyl tabab ennast korraks mõttelt, et oleks võinud isegi hauale lilleõie viia.

Ise ootan konstruktiivset, näpunäiteid kuidas oleks parem. Teine vahva kategooria on verbaalne striptiis: kommentaari esimeses lauses antakse mõista, et loeti diagonaalis, siis saame teada, kuidas ise kirjutaks mingil muul teemal kordades parema loo, kui tal oleks ainult sama hea arvuti kui autoril, ja lõpuks kurtmine kui sitt päev tal täna oli. Ma olen väga halva iseloomuga inimene tegelikult, aga kui näen et keegi on veel hullem, siis see tõstab enesehinnangut ja parandab päeva. Kõige halvem on vaikus, kui üldse ei lähe korda.

Kehv autor alati - Saab uue võimaluse - Kehv kriitik ei saa.

Millal sa, umbes, ulmejutte kirjutama hakkasid?
Ei mäleta. Kas ainult tegu loeb, või ka ainult mõte? Ikka ei mäleta.

Kui sa lugu kirjutama hakkad, kas mõtled selle enne täielikult valmis või tulevad mõtted alles kirjutamise ajal?
Enne mõtlen valmis kogu skeemi ja võtmestseenid, taust tuleb töö käigus.

Kas sul on arvutis või kuskil paberil poolikuid jutte ja mõtteid, mida sa aeg-ajalt üle vaatad ning uueks ja paremaks kirjutad?
Mina ei saa aru, miks ma peaksin ennast raiskama mingi vana saasta ülessoojendamisele ja parandamisele kui palju lihtsam oleks puhtalt lehelt alustada (tänan, ka lihtsalt EI oleks olnud piisav). Digitaalsete mäluseadmete hinnad on viimastel aastatel hüppeliselt langenud, aga vanasti oli ainuke odav ja tõhus koht kehvade asjade säilitamiseks „delete” nupu all. Peas on küll projekte, mõni seal olnud aastaid, aga ikka ei ole veel aeg käes.

Kas sa vajad kirjutamiseks üksindust, vaikust ja rahu või meeldib näiteks koos mingi taustamuusika vms kirjutada?
Jah.

Paljud algajad kirjutajad unistavad, et kunagi kirjutavad nad valmis täispika romaani. Kuidas sul on tulevikunistuste ja kuulsaks kirjanikuks saamisega?
Sellest east olen juba välja kasvanud. Siiski, üks salaunistus mul on (kui te seda loete, ärge kellelegi hingake), tahaks kirjutada kellegagi kahasse, et mõtleks ühtemoodi ja samas erinevalt.

Millist ilukirjandust sa ise kõige meelsamini loed? Kui palju ja millises keeles?
90% ulmet. Eelistan eesti keelt, mõnikord ka inglise, kui ei jõua ära oodata. Võõrkeeles on majanduslikult kasulik – sama raha eest kestab kauem :)

Millist ulmežanri sulle kõige enam lugeda meeldib? Kas mingi žanr ei meeldi?
Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Horror on jälk, sci-fi kuiv, fantasy imal. Mulle ei meeldi žanripuhtad asjad, paluks kokteile! Vampiiri-temaatika ei meeldi (vt esimese küsimuse vastus).

Kes eesti ulmekirjanikest sulle kõige enam meeldib? Välismaistest ulmekirjanikest?
Loen kohalikke autoreid peaaegu ainult veebist, olen paar korda ostnud raamatu ja pettunud. Hargla ees võtan mütsi maja, ehkki ta pole minu maitse, nüüd ta kirjutab seriaali stsenaariumit, ei fänna aga taset eitada ei ole võimalik. Globaalselt Zelazny ja Gaiman.

Kuidas sa defineeriksid mis on ulmekirjandus ja kuidas ta erineb muust ilukirjandusest?
Oo, defineerimistes olen ma osav!
A. Ulme on kõik mida võib ulmena vaadelda (muide, see pole üldse nali, nooruses süsteemiinseneriks õppides oli täiesti ametlik definitsioon: „süsteem on kõik mida võib süsteemina vaadelda”);
B. Ulmekirjandus on ilukirjandus, kus vähemalt üks peategelastest, olulistest keskkondadest või võtmesündmustest ei ole kirjutamise aegse teaduse poolt seletatav;
C. Kõik ebausutav on ulme.
Aga tegelikult pole see üldse oluline, 80% minu juttudest on laboris keegi väitnud et „see ei ole ju ulme” – haa-haa-haa!

Mõned inimesed arvavad, et ulme on võrreldes muu kirjandusega alaväärtuslikum. Kas oled sellega nõus või mitte ja miks?
Ise te olete selles süüdi: kogu maailmas on arvukas seltskond, kes väidab et ulme on muust kirjanduses parem, vastupidine väide on loogiline reaktsioon. Huvitav fenomen on, et ulmes korraldatakse palju rohkem konkursse ja jagatakse auhindu kui mujal (suudad sa näiteks ette kujutada armastus- või detektiivi-juttude laborit eesti veebiruumis), see loob illusiooni, et ulmekirjanduses on lihtsam midagi saavutada.

Tänud vastuste eest!
KaRe ulmejutte saab lugeda siin