Infos on jõud

Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis aegapidi klaarus vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta siin seisis, üürgas koridori S39 üks naishääl read:

„Tõbras surnud, põrmu paisat“

Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.

„Kas nad pole täpsed, Anna?“ hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures toolil istuvat töökaaslast.
"Murdosa sekundist on neile ju tuhandeid kilomeetreid.“ Asjalikult lühikese soengu ja hallis kombinesoonis naine tõusis ja astus Murimi juurde: „Ütle, miks sina kunagi alla väliüksuste marssi vaatama ei lähe? Sa pole ju valveanalüütik, et peaksid siin olema.“

"Mulle tundub nähtamatute marssijate jõud tugevam. Muide, Anna,“ mees tõukas ennast seinast lahti ja tõi paar sammu eemalt laualt käsiterminali. „kas sa oled ka midagi sellist kohanud? Vaata, ma mõtlen seda siin, punast. Terve toidusõlm nõuab lisatoitu ja ainult keskastme juht on seda ebamääraselt põhjendanud. Vaata, siin ja siin ka .“

Mehest mõned aastad noorem analüütik Anna Lui võttis terminali enda kätte ja uuris diagrammi. „Jah, olen küll, kuid mis siis? Mõni lisatreening igavuse või sõnakuulmatuse vastu, ikka juhtub. Ja kui ongi väike sünnipäev, siis see pole ju probleem, see on ju lubatud, kui ainult aeg-ajalt on. Või mis?“ naine kallutas pead ja tõmbas silmad küsivalt kissi. „Väike rõõm söömisest on ju lubatud, eks ju, härra vanemanalüütik.“

„Ei.“ Raputas mees pead „ Ma lasin kanalisatsiooni koostist uurida. Puhta tapva treeningu keemiat tihkelt täis. Ja need sanktsioneerijad, vaata koode, neid on vähe, mp193k ja …“

„Oh sind küll, sul on ainult töö. Tule parem.“ Naine haaras mehe käevangu ja tõmbas teda läbipääsu poole „Läheme ja kuulame seda marssi mõni samm lähemalt ka. Kes teab, ehk teevad need paar sammu  asja veel paremaks. Ja nagu tead, kes head asja ei taha, see saab peksa.“ Anna patsutas kärmelt läbipääsuplaati ja astus Murimiga üle kollase eraldusjoone.

Laudu täis tipitud hallitooniline ruum oli küllalt suur, et mahutada tipphetkedel rohkem kui 100 analüütikut, kes nii ööl kui päeval rahuldasid ja lükkasid tagasi baasi töötajate söögi ja pisihügieenitarvete soove. Tavalisemad juhtumid võttis süsteem küll enda peale, kuid ebatavalisemad jäid analüütikutele ja trendide analüüs ka.

„Hei! Kuidas siis läheb peale paraadi esimest vaatamist, mis?“

Kulus mõni hetk, enne kui Murimi aju lähiruumile ümberlülitus ning laua kohale kummardunud töökaaslases Anna ära tundis. „Pole viga, hästi.“ Ta naaldus tooli seljatoele, et siia-sinna vonklevat naist talutavam vaadata oleks.

„mm, mulle meeldis ka. Ja punakuldses paraadvormis plasmaoperaatoreid sa veel ei näinudki. Muide, Marc korraldab täna peo, tähistab puhkenädala algust.“

„A-ah.“ Murim märkas, et terminali ekraanile ilmus paar kollasega märgitud teadet.

„Tuled ehk ka, kell seitse hakkab. Seal on alati vahva.“

„Eks ma vaatan, viimasel ajal on tööd palju.“ Ta vaatas vabandavalt naeratades Anna poole „See toimub Rohelises saluunis nagu alati, eks?“

Anna kiskus oma suunurgad kõrgemale : „Ja-jah, Rohelises. Aga ma nüüd lähen, töö ootab. Õhtuni.“ Tema kaugenevate sammude tümps-tümps hääbus Murimi peas uutesse arvudesse ja teadete värvikoodidesse.

Leidnud tööpäevas veidi rahulikuma aja, klõpsas ta terminali ekraanile seni kogutud andmed söömisanomaalia kohta.  Niisiis, mis mul siin on. Ta vaatas kõigepealt toitlustussõlmede animatsiooni. Järgemööda süttis baasi skeemil siin-seal punasega kirjad toitlustussõlme asukohakoodi ning anomaalse taotluse ajaga.

„Pidage nüüd kinni, need ju korduvad!“ Murimi ebatöised mõtted katkestas uus kollane taotlus.

Oma vaimset sügelust pääses Murim sügama alles tööpäeva lõpus. Kolinud selleks ruumi tagumisse otsa vabaks jäänud töökohale, tõi ta ekraanile andmete sagedusanalüüsi. Ta ei uskunud tulemust: anomaalias osales 12 üksust, 4 juhti ning 21 toitlustussõlme ja mitte kunagi ei olnud sama juht sama üksusega samas sõlmes kahte korda. Kuid „see ei saa ju olla võimalik, anomaaliaid on ju olnud 2452 korral! Ja ühel üksusel peaks ju ikka üks püsiv juht olema või ei peaks?“ Õlgu kehitanud, päris ta süsteemist samadesse sõlmedesse läinud tavavarustuse nimekirjad. Hulgaliselt tsiviilriideid ja ka mööblit, mulaažvahtu, loomade karjatamise vahendeid, aerosool-rahusteid, ravimeid, tõkketraati. Need kõik jäid talle juba esimesel ülevaatamisel silma. „No mis pagan siin on? Tõkketraat ei tohiks kunagi tsiviilnimekirjadesse jõuda, see on ju puhas sõjaväeline kraam. Keemia õigupoolest ju ka.“ Terminal meenutas järjekordse punase teatega, et kuna ta on sisse logitud, peab ta vähemalt punast ja oranži tööd tegema. Ohates tõi ta detailid ekraanile ning nägi järjekordset söömisanomaaliat, mis oli nagu alati ebamääraselt põhjendatud. Ohates klõpsutas ta lisaportsud teele. „Ega teil on õigus, härrased kosmosekaitsjad. Ega üks toidujagaja peagi teadma, milleks paganaks te lisaportsu vajate. Küsige ainult ja te saate. Ja kui te küsite liiga palju, küsime me teie arstilt või ülemuselt, miks.“

Seda viimast oli Murim juba teinud ning kuulnud, et suur osa garnisonist valmistub keskööl algavateks kaugpäästeõppuseks. „Ja miks teie rahulikult reservis ei ole, nagu mulle ülejäänud vähemuse kohta öeldi?“ imestas ta mõttes. Kõigele tagatipuks ilmus üle ekraani oranž kiri: O tasandi ladu O24F ja O36G on tühjad. Sanktsioneerige viivitamatult ülalt varude täiendamine“.

„Kes selle võtab? Kellel on siin kõige kõrgem tase? „Ruumi eesotsas oli üks õhtuse vahetuse töötaja ennast püsti ajanud ning vaatas hõredalt istuvate inimeste hulgas ringi. „ „Või laseme aja täis tiksuda ja süsteemil jah öelda, no nii juhi puudumisel?“

Murim vaatas kiirelt vasakule, kus pidi vahetuse juhtivanalüütik istuma. „Hea küll, mina võtan. Ma olen kaheksandal.“ Ütles ta

Vastuseks kostus ruumis analüütikute tunnustav mõmin: „Kaheksas õhtul siin.“ Hetk hiljem ilmus Murimi terminali alla nurka hõbedane võti. ta oli ajutiselt vahetuse juhtanalüütik. Teatanud süsteemile, et ta töötleb taotlust, sukeldus ta aga hoopis äsja ligipääsetavaks muutunud uutesse andmesügavustesse.

„Hei Kaheksa! Kas selle ladude taotlusega on midagi valesti? Viimased minutit jooksevad ja sa pole veel otsust teinud.“ Tema ees istuv tumedajuukseline noormees oli ennast ringi pööranud ning uuris Murimi tõsiselt. „Või tahad lasta süsteemil enda eest jah öelda? Nagu tead, meile jääks siis plekk peale.“ Noormees tasandas veidi häält: „Või jälle mingi anomaalia?“

„Sellist näen küll esimest korda, kuid jõuan.“ Ta naeratas väsinult ja lükkas otsaesiselt juuksed kõrvale. „Siselahingute treeningbaasis on …“ süsteem reageeris tema sõnadele salastuse märgi vilgutamisega. „No jah see on siis et pool taotlust on rahuldatud ja teise poolega saan varsti valmis. Saate liivakellast lahti ja  oma vana tarkpea tagasi.“

Murim vajus uuesti mõtetesse.  Just praegu, kui ta siin istub, stardib suur osa garnisonist pääste ja transpordilaevadel päästeõppusteks, kuid all lõpetab kaksteist üksust siselahingute treenimist. Ja tagatipuks veel see. Murim avas uuesti süsteemi tehtud käitumismustri analüüsi ning luges oranžiga märgitud ning tõenäosusega 0,008 hinnatud rida.

„Sul on kiire“ meenutas talle süsteem, muutes liivakella ekraani ülanurgas oranžiks. Viimast korda vaatas ajutine juhtivanalüütik  nimekirja all olevat kasutatud valemit P = m * q, tõenäosus on mustri sobivusprotsendi ja vaadeldud sündmuste komplekti suhtes sündmuse suhtelise esinemise korrutis, ja ta otsustas.

Ta lükkas teise taotluse kuni homseni tagasi. Järgmiseks palus ta süsteemil hinnata nende kaheteistkümne üksuse liikmete psüühilist kurnatust ning lisapuhkuse vajadust.  Murim sai süsteemilt kiire ja ootuspärase vastuse, et ilma lahingstimulaatorite kasutamiseta on sellise võimaluse tõenäosus väga suur. Õiged küsimused annavad õiged vastused, eks.“ Murim naeratas omaette. Ta kergitas eksperthinnanguga soovitu tõenäosust veelgi ning valis süsteemi pakutud lahendustest toiduratsiooni täiendamise maksimaalse koguse lõõgastite ja unestimulaatoritega. Kinnitades otsuse nii enda kui ka vahetuse juhi nimel, läkski plaan teostamisele. „Kui staabi kava järgi on teil homme puhkus, härrased, siis olgu see üks meeldiv puhkus.“

Otsus oli nüüd tehtud. Kell ukse kohal näitas 22:17. Ta tõusis püsti ja ringutas end. Vaikselt laudade vahel astudes mõtles ta murelikult, palju võiks tal veel aega olla.

Raske ilustustega metallukse avamisel lõi talle näkku lärm ja ere vilkuv valgus. Kõheldes astus ta Rohelise saluuni kiviimitatsiooniga põrandale. „Uh, see lärm! Siin ei kuule ju enda mõtteidki.“ Otsivalt vaatas ta suures saalis ringi. Mõni hetk hiljem kerkis inimeste peade kohale käsi ja hakka talle lehvitama. Heitnud veel ühe pilgu üle saali, sukeldus ta laudade vahele.

„Pagan, nagu kiuste!“ Murim seisis poodiumi ja tantsuplatsi barjääride vahel ummikus. Ta nägi Marci, Annat ja veel kolme oma töökaaslast peaaegu siinsamas poodiumil ümber laua istumas. Anna naeratas talle veidi joobnult ja haaras enda kõrvalt toolilt koti ning vehkis sellega oma pea kohal.

„Ei. Ei.“ Hüüdis mees valjus muusikas oma häält kuulmata. Ta tegi laua suunas käega kaare ja osutas siis ukse suunas: „Me peame rääkima, kohe!“ Lootmata et teda kuulda on, näitas ta oma suule, siis lauale, tõmbas kahe käega seltskonda enda poole ja osutas välisuksele. Ise muudkui korrutades: „Tulge õue, tulge õuue, ...“ Ta nägi, et nad rääkisid talle midagi. Nad naersid. Nad näitasid kellale ja oma klaasidele. Anna patsutas oma kõrval olevat vaba tooli, kuid Murim  ainult raputas pead, ning viipes edasi. „Ma ei saa lauani minna, see oleks liiga suur ring.“ Mõtles Murim paaniliselt. Lõpuks andsid nad alla. Anna ajas end püsti ning hakkas liikuma temast veidi vasakule, välisukse poole. „Teie ka!“ Hüüdis Murim ja viipas lauda jäänud meestele ja naistele. Ootamatult Anna pöördus ja naasis laua juurde. Murimi rõõmuks võttis ta vaid toolile ununenud koti ning asus uuesti laudadevahelisele slaalomirajale.

„Üks on rohkem kui null.“ Ütles ta endale ja pöördus tagasiteele.

Muusikapahvaku saatel lendas Anna saluunist välja ning hetk hiljem olid tema pehmed huuled Murimi huultel. „No said ühe, mida sa nii väga küsisid. Mmm“ Teine pikem suudlus summutas mehe vastuväited „Aga see oli selle eest, et sa oled nii nummi ja vanamoodne. Seal sees nad muudkui musitavad ja musitavad ja tantsivad ja joovad, aga sina kutsud mu õue. . Aga ma tahan ikka tantsida!“

„Ma tahan …“

„Murim, lollike, ma tahan ju ka, kuid ma tahan seda seal ka.“ Anna viipas saluuni ukse poole.

„Ei, tule!“ Murim pöördus, ning kolmas suudlus läks sihtmärgist veidike mööda, tabades matsuga tema kõrva alla.

„Ära kisu, inimesed vaatavad! Oota nüüd. Oota, kuhu sa mind tirid. Ma pole sul mingi baasiteenindaja, et sa ainult ütled ja ma tulen. Murim!“ Anna hääl ütles tasapisi Murimile, et füüsiline üleolek pole see, mis teda praegu sihile viib.

„Anna. Ma tahan sinuga ainult rääkida. AINULT rääkida, usu! Mul on ainult sobivat kohta vaja, kus meid ei segataks.“

„Ainult rääkida?“ Anna jäi järsult seisma. „Sa tahtsid minuga rääkida? Kas seepärast näitasid sa oma suule?“

 „Jah, ma tahan praegu sinuga rääkida.“ Mingi teab kust tulnud helge sähvatuse ajel lisas ta „Praegu tahan ma rääkida. Pärast me tantsime , kui muusikat peaks olema. Ja sa suudled oivaliselt.“

„Suudlen või? Kuhu me läheme?“ Anna oli jälle tema kõrval astuma hakanud.

„Võtame midagi siit lähedalt.“ Murim avas oma analüütikuvolitustega üheteeninduspiirkonna ukse, mille kohta ta teadis, et see on hoolduses.

„Murim, siin on pime. Kas sa tahad siia minna?“

„Ainult mõni samm, Anna. Tule! Siin pole jälgimissüsteeme.“

„Murim, ei, läheme kuhugi, kus on valge ja on inimesi. Ma olen näinud kõike inimesi tegemas. Murim, ma ei taha siin olla!“ Nende häälte ja kõhklevate sammude kaja kajas vasakult ja paremalt lahtiste ustega ladudest mitmekordselt vastu.

„Aitab küll.“ Murim pani käe tasku ja võttis sealt välja oma terminali. Selle lahti voltinud, süttisid pimeduses ergavad tähed.

„Kas sa ähvardad mind? Mis asi see on?“ Anna hääl varjas lähenevat nuttu.

„Ei ähvarda, Anna. Vaata. See on söömisanomaalia mustrianalüüsi tulemus.“ Mees ulatas nooremanalüütikule oma terminali. „Vaata siin. Süsteem ei oska 96,2 protsendilise tõenäosusega öelda, mis pagan siin toimub ja ma ei ole kunagi näinud, et mustrianalüüs oleks kunagi nii segaduses olnud. Kuid kui jätta vaid oletused.“ Ekraanile ilmus nüüd diagramm, kus suurim sektor hõõgus peaaegu poole ringi ulatuses tulipunaselt.

„Ma ei usu, ma tean, sa ei usu ka, kuid süsteem arvab, et 48,1 protsendilise tõenäosusega algab lähema 48 tunni jooksul siin sõjaväeline mäss, 21,1 protsendilise tõenäosusega algab see enne kella kolme öösel. Kui kõhklused on välja jäätud.“

 „See on väga halb nali, Murim, mida sa teed.“ Anna hääl oli ka ladude mitmekordses kajas kõlatu.

„Jah, see on halb nali, kui oleks. Kuid meie reaalsusena on see veel halvem.“ Murim libistas pimeduses käega üle oma näo. „Keegi ei usu, kuid selliseid asju juhtub lihtsalt. Ma ei tea, kas sa tead Virburgi baasi mässu.“ Anna noogutas pimeduse varjus.

„Anna, minu isa hukkus seal. Seal hukkusid kõik, viimane kui mees ja naine, kes baasis olid. Ellu jäid vaid kaks. Mässu algataja, kes põgenes,  ja üks inkubaatorkuubis olnud vastsündinud laps.“ Murim neelatas. „See olin mina.“

„Anna andeks, Murim. Ma ei teadnud.“ Mees tundis, kuidas kaks sooja kätt haarasid talt ümbert kinni ning Anna pisaraniiske põsk suruti tema põse vastu. Kas me sureme?“

„Kui me kahtlustame, saame me ehk midagi teha.“ Mehe hääl oli kõhklev. „Ehk me mõtleme midagi välja. Me peaksime ka teised kutsuma.“

 „Kas sa infoliini teavitasid? Sinna tuleb alati esimesena öelda.“

„Neil on enne algust  kindlasti infoliinis oma mees tööl. Me oleme surnud enne, kui teate viimane punkt kohale jõuab. Ja ega oma sektorist välja ka ei pääse, nüüd, õppuse ja mässu eel. Mingit tõelist põhjust oleks vaja.“

„Aga tekita põhjus. Sa oled ju vanemanalüütik. Tekita kriis!“  

„Ja kui ma siiski eksin?“

„Siis me suudleme, ma oskan seda hästi.“

„Vanglas.“ Nad mõtlesid baasi tuuma lähedal asuvale tsoonile, millest räägitavaid lugusid oli praegu parem mitte uskuda.

 „Hea küll, ma proovin. Vanglas vähemalt ei surda.“ Murim võttis Annalt terminali tagasi.

Ka peale viiendat katset ütles süsteem Murimile roheliste rahustavate tähtedega:: „Süsteem ajutiselt suletud. Proovige mõne hetke pärast uuesti.“

„Pagan!“ Murim voltis ekraani kokku, jättes nad pilkasesse pimedusse. “Süsteem on blokeeritud.“

„Noo,“ venitas Anna „Siis me peaks ehk .“

Nad tundsid üheaegselt, kuidas pimedas ruumis liigatas õhk.

„Mis see on? Ütle. Murim. Palun.“ Anna ärev sosin Nihkus talle aeglaselt lähemale. Ka seinad ja lagi näisid koos Annaga pimeduses mehe poole hiilivat.

„Ma ei tea.“ Sosistas Murim vastu. „Hoia minu ligi, et me üksteist ära ei kaotaks. Ai, mitte nii kõvasti.“

Pimedas ettevaatlikult taganedes põrkasid nad ootamatult teab kust ilmunud seina vastu.

„Aga see pole ju sein, see on uks.“ Anna märkus selgitas olukorra.

„Need on ju kaugsuletavad uksed, nagu enamus baasi teisedki uksed. Keegi sulges nad kõik. Nüüd see algab.“ Mõtles Murim. Ja kahjuks ta ei eksinud.

Nad istusid pimedas, selg vastu kõva laoseina ja kuulasid, kuidas ukse tagant mööduvad unnates suured masinad.

„See oli kahekümne teine.“ Ütles Murim mõtlikult. „Kas kõik 3000 otsustasid siit koridori mööda ülesse sõita?“

„Minu meelest sõitis osa neist ühes suunas ja osa teises. Mulle küll tundus nii.“

„Võib-olla, Anna. Ehk nad juba patrullivad.“

Nad ootasid kahekümne kolmandat ja puurisid selle ootuses vaikust, kuid järgmine masin lasi ennast oodata.

„Tead.“ Anna pöördus kehaga Mehe poole „ Kui mul antaks valida, siis ma sureks pigem mahalaskmise kui lõhkenud põie kätte.“

„Surm ei ole üldse nali, Anna.“ Murim rääkis vaikselt, oma jalgade suunas vaadates. „Sa võid lihtsalt surra selle kätte, et sa oled naine ja ilus naine ka veel. Ja see surm võib olla aeglane ja valus.“

„Jah, kuid ma vajan tualetti.“

Mees kehitas õlgu ja vaikis. Seda, et siin tualetti pole, teadsid nad mõlemad.

Murimi meelest nii poole tunni pärast ajas Anna ennast aeglaselt püsti: „Ma käiksin ikka koridori tualetis ära, kui sa ukse lahti saaksid.“ tema hääl oli väga närviline ja vaevatud.

„Ma ei tea.“ Murim ajas ka enda kõheldes jalgadele. „Mõni aeg on juba vaikne olnud,  kuid kas see just hea on.“ Ta kohmitses taskute kallal. „Aga vaatame, ükskord tuleb ikka uks lahti teha. Vaatame.“

Terminali ooteekraani valgel peaukseni jõudnud, avas Murim selle eneselegi ootamatult ilma igasuguste raskusteta.

Ukse vahelt koridori piiludes nägi see täiesti harilik välja.

„Läksime. Ma ootan sind tualeti ukse taga.“

Annat oodates vaatas Murim ringi. Suurte masinate jaoks küllalt laias koridoris liikus inimesi napilt, kuid tõesti, kõik oli väga harilik. Kas nii näebki välja baas pärast pööret? Mõtles ta. ei mingit närvilisust, ei laipu, täpselt nagu eile?

„Tere.“ Murim peatas õpetaja moodi mehe. „Mis masinad need siin enne sõitsid?“

„a, need. Õppused.“ Mees kehitas hooletult õlga. „Mitu dessantmasinat, sõitsid edasi-tagasi. Tavaliselt nad hoiatavad küll ette, kui nad koridorid tühjendavad, kuid noh. Nüüd on nad läinud. Ja mina ka, vabandust. Sõbrad ootavad.“

Mõttelagedalt vaatas Murim eemalduvale mehele järele, kuniks niiske puudutus kaelal pani teda pead pöörama. Otse tema silmade ees olid Anna kaks rohelist sädelevat silma ja nende all roosa pehme suu, mis oli just tema kaela puudutanud.

„Ma kuulsin vist, et ainult õppused?“ „Jah.“

„Ja meil on vaba päev homme?“ „Jah.“

„Ja täna on meil vaba öö?“ „Jah, Anna.“

„Ja ma olen ilus ja suudlen hästi?“ „Jah.“

„No kodanik Kidakeel. Sa oled mind päris ära võlunud.“

Pool teed Anna toani mõtles Murim sellele, kas see oli tegelikult õppus või mäss. Siis lõi ta käega, ta on vaid üks miljonist,  ning edasi mõtles ta oma lähiümbrusele ja -tulevikule.

Ta logis hommikusöögi ajal süsteemi sisse, nagu ta seda ikka kahe kohvilonksu vahel tegi. Üllatunult avastas ta, et peaaegu kõik garnisoni tasandi toidutellimused on tühistatud. „Nad on paksuks läinud! Nad ei taha enam süüa.“

„Kas neile ei maitse enam minu kohv või on puder mage?“ küsis Anna kelmikalt vastu.

„Ei, meile meeldib see väga, kuid garnisoni omad ei taha süüa.“

Sama olukord kordus ka lõunal ja õhtul. „Mida nad küll söövad? Või on nad ära läinud? Tõesti kummaline.“ Vangutas mees pead.

„Kümme sekundit minule, palun.“ Anna nõjatus lauale ja vaatas pingsalt mehele otsa. „Minu homne vaba päev on tühistatud. Mida sina teed?“

„Minul on siiani homme vaba päev.“ Murim vaatas vilksamisi üle laua naisele otsa ning saatis süsteemi uue päringu.

„Murimike, ma küsisin, kas me registreerime meie kui paari, et sa saaksid siin olla ka siis, kui ma olen tööl?“

„Jah, olgu. Seda saab ju alati muuta.“

Murim toksis mõtlikult lauda ja mõtles möödunule: „Pagan, oleks ma juba varem toitlustussõlmede sagedust uurinud.“ Oleks aga Murim just praegu ülesse vaadanud, oleks ta näinud, kuidas tema sõnade peale vilksas Anna silmadest hall vari läbi. Kuid ta kuulis vaid, et naine läks ja pani nõud utilisaatorisse.

„Kas me läheme pärast välja ka, et paariks saamist tähistada? Ainult meie kaks, sina ja mina ja ei ühtegi terminali.“

„Mhm, ma arvan küll.“

„Tore! Ma panen oma sinise kleidi selga. Muide, õhtul on üksuste pidulik tagasimarss. Nad katkestasid väliõppused. Seepärast ma homme tööle lähengi. Kas vaatame plasmaoperaatorid ka üle?“

All koridoris seistes ja paraadi vaadates tundis Murim ennast kuidagi veidralt. Plasmaoperaatorid olid ilusad, muusika oli ilus, ja tema enesetunne oli natuke hõljuv.

„Tead, Anna. Mulle tundub, et lähedalt marssi vaadates tundub jõud palju ohutum. Ja sina tundud lähedalt vaadates palju ilusam ka.“

„Oi, aitäh, Murim. Sa oled nii armas.“ Naine punastas, kui ta meest rahvasummas kallistas. „Ma ainult korraks, sekundiks tualetti.“

Murim seisis ja vaatas mööda marssivaid kosmoseväelaseid, ootas nüüd juba oma ametlikku naiskaaslast ning meenutas kirja, mille ta oli õhtueel saanud.

*

Avaldame teile sügavat ja siirast tänu relvastatud mässu katse avastamise ja likvideerimisele kaasaaitamise eest.

Mõned teie ebaharilikud päringud ja otsused äratasid meie tähelepanu ning tänu neile avastasime ränga kuritöö, mille jälgi olite te sattunud uurima.

Teie ebaharilik ja julge otsus uinutada osa kuritöösse kaasatud garnisonist oli ohvritevaesete vastumeetmete jaoks otsustava tähtsusega.

Sisejulgeoleku Kapten Kuvix …

*

Mehe kõrva riivas soe õhk ning tuttav hääl küsis kelmikalt: „Sa oled nii mõttes. Kas oled jõudemonstratsioonist juba küllastunud?“

„Aga kas ma saan peksa, kui head asja ei taha?“

„Ei, minult mitte kunagi.“

Mõni hetk hiljem libisesid naerdeskaks inimest paraadi vaatavast rahvast välja ning kadusid koridori S39.