Hinga ometi!

See kõik algas päeval, mil ma surin. Oleksin ma seda ette aimanud, poleks eluilmaski susse püsti visanud. Vähemalt teinud kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Jah. Astusin mina ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval mööda pargiteed ja ümisesin laulukest, kui järsku miskit peas muudkui torkab. Ja torkab. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi – küll üle läheb. Läkski.

Üles ärkasin surnukuuris.

            Vaatasin, kuidas mingi nolk mu keha kallal urgitses.

„Hei! Mida sa omast aru teed? Käpad eemale minust!“ hüüdsin talle, aga mees ei teinud kuulmagi. Mätserdas ainult mingit segu mu põskedele.

„Kuule, ma olen niigi ilus. Endiselt rõõsa ja noor. Näed, näed!“
vehkisin kätega ja näitasin oma vormikale kehale. Kallutasin pead ja silmitsesin end. Surnud peast olin ma isegi kenam naine kui elusalt. Selline valge nagu mädarõigas. Ma armastan mädarõigast.

Surnuvaht ei teinud mind kuulmagi.

„Kuule, vaata, seal on üks roheline, kollaste laikudega,“ viipasin kõrvallaual lebavale kadunukesele, „tema vajab sinu meiki palju rohkem,“ üritasin end tulutult kuuldavaks teha.

„Vabandust, mida te endale õige lubate,“ rahulik aeglane meeshääl pani mu võpatama. Keerasin end ja hammustasin oma olematusse huulde. Seesama mees, kes laual lebas.

„Eee, ma ei tahtnud teid kuidagi solvata,“ pobisesin vabanduseks, „ma vist pole selle surnuksolemisega veel päris harjunud, andke andeks.“

Mees noogutas mõtlikult ja vaatas kurval ilmel oma keha.

„Mis teiega juhtus?“ pärisin vaikselt ka ise teda lähemalt silmitsedes.

„Tean sama palju kui teie.“

            Vaatasin enda poole. Jah, mis oli juhtunud? Pealtnäha polnud nagu mingit muret… Äkki jõudis mulle kohale, et ma tõepoolest olin ära surnud ja nõnda oligi. Kurb hakkas. Mitte enda pärast, sest noh, ma olin ju ikka olemas. Küllap oli ka hauataguses elus võimalusi end teostada ja armastust leida ja… Ma olin ju täiesti olemas. Aga mu pere? Ema? Mis nendest edasi?

„Me oleme krematooriumis,“ katkestas mees mu kõrval need mõtisklused, „kui teil küsimusi peaks tekkima.“

„Mis? Ah, aga kuidas nii? Mind põletatakse ära? Pannakse urni ja visatakse merre? Aga,“ vaatasin oma käsi. Isegi minu silmadele paistsid need kergelt läbi. „Kas mina siis ikka alles jään?“ ma ei küsinud seda oma vestluskaaslaselt, aga minu üllatuseks soostus ta sellegi poolest vastama.

„Küllap ikka. Aga ega iial või teada, olen minagi selles surmaasjas uustulnuk.“

Raputasin pead ja otsustasin asjasse endise positiivsusega suhtuda.

Ulatasin talle käe: „Mina olen Ariana.“

Ta vaatas mind oma pigimustade silmade ja kergelt põlenud näolapiga ning surus käppa: „Viktor.“

Ma ei tundnud ta käepigistust. Ainult nägin, kuidas see korraks mu oletatavat nahka puutus. Noogutasin ja vaikisin. Millest temaga küll rääkida. Ei tundunud üldse mitte minu tüüpi inimene olevat. Ilmast? Aga ma ei teadnud ju mis ilm väljas oli? Surmast? Võss, ainult masendavad mõtted. Üleüldse, liiga palju mõtteid, mõtlemine teeb haiget. Võib-olla see mu haigeks tegigi?

„Teate, kuna meile järgi tullakse?“ küsisin temalt viimaks, ise poole silmaga jälgides, kuidas ruumi ainus elus inimene minu laiba kallal toimetas.

„Surm juba ongi järele tulnud,“ tema hääl oli kume ja minust kuidagi väga kaugel. Kortsutasin kulmu ja vaatasin teda. Et see surm mehele ka asu ei andnud.

„Et see surm teile ka asu ei anna,“ saatsin sõnad pikemalt mõtlemata ka lendu. Ta ei teinud mind kuulmagi. No tõesti, on siin surmas ka igasuguseid inimesi. Kellegagi rääkida ei ole. Nagu oleksin endiselt elus. Kiikasin taas enda koolnuvahase keha poole ja võrdlesin oma käsi. Läbipaistvad, tahked. Roosakad, kollased. Mis nad mu küüntega olid teinud! Mingi muda oli nende all. Ja mis siis, kui mind põletatakse ja mis siis, kui ma võtan oma surnud keha kuju ja minust pole midagi peale tuha ja milleks ma siis muutun? Tuhk on nagunii juba lenduv ja kahtlaselt mitteolemuslik kooslus. Hmm. Raputasin pead ja otsustasin negatiivsusest vabaneda.

„Viktor, lähme jalutame siit kaugemale,“ hõikasin oma kaassurnule, kes nukralt pead raputas.

„Mina enda juurest ei lahku.“

            No tõesti. See polnud ju enam tema. Aga eks inimesed klammerduvad elusastki peast täiesti tarbetu kraami külge. Kodukoht ja maatalu, puudekallistajad olid mu lemmikud. Ja siis veel see lugematult suur inimhulk, kes öösiti tähti vaatas ja unistas ja mitte küünemusta ka ei teinud, et oma unistusi teoks teha. Ja sellised elavad edasi! Ja räägivad kõigile, kes kuulata viitsivad (mitte, et nad ei räägiks sama juttu ka neile, kes kuulata ei viitsi) kui mõttetu on elu. Ja mina olen surnud. Ohjah, vägisi kippus pessimism mu kummituslikesse ajurakkudesse varesepesasid tegema. Sest on täiesti kindel, et pessimism just varesepesades pesitseb. Kus siis veel? Ainult need on sobivalt sigri-sagrilised ning varesed torkivalt valusad. Mustad ja ootamatult lennukad. Ah, põrgusse.

            Selle mõtte peale ma võpatasin. Mitte et ma oleksin kartnud põrgusse minekut, aga kus ma olin olnud need päevad enne surnukuuris ärkamist? Närisin juuksepatsi, kortsutasin kulmu ja käskisin endal hingata. Seda ma tegingi ja ühte võin teile öelda: hingamine peale surma on vabastav! Sõna otseses mõttes iseenda hingamine, sest õhust ja hapnikust pole sul enam sooja ega külma. Rahunesin kohe maha ja otsustasin Viktori etteheitvast näoilmest hoolimata vaadata, kas ma suudan läbi seinte kõndida. Aga enne seda väike eksperiment mu kehaga.

            Noormees oli hetkeks eemaldunud ja segas oma haisvat möksi, aknepunnid halvas kliimas kärssamas. Noh, vähemalt mulle tundus sedamoodi. Hüppasin kirstuäärele, et enda sisse pugeda, aga vajusin sellest läbi. Libistasin end siis edasi, aga keha oli liiga kõrgel, et selle sees lamada. Oot, aga põrandal ma ju ka hõljusin. Muidu oleks sellest kohe läbi vajunud ja siis ei oleks põrgu enam sugugi nõnda utoopilise väljavaatena tundunud. Kui ma nüüd hõljumise kunsti kiirelt selgeks saaksin, siis. Ahhaa, juba ma olingi enda koha peal. Aga ennast ma ikka ei tundnud. Tõusin istukile ja pöörasin pead. Vaatasin oma rõvedat laipa. Judinad tulid peale. Langetasin leina märgiks pea. Kurat, et ma ka ära pidin surema. Kiirelt liigutasin end taas välja. Kas ma olin hing? Parem oleks.

            Kiiresti jooksin ukse poole. Ma ei tahtnud enam ennast näha. See polnud enam mina, see oli üks neetud kest. Jooksin edasi ning alles tükk maad hiljem märkasin, et olin õues. Linnud laulsid. Kuulsin neid. Ja kuulsin ka kergelt ulguvaid ritsikaid. Vaatasid mind oma kärbselike korraga kõike ja mitte midagi nägevate silmadega. Sipelgad kihistasid mu sees ja judin käis läbi. Vajutasin käe südame kohale enne kui meenus, et seda seal teps mitte enam löömas polnud.           Ritsikad noogutasid pead ja ulgusid edasi. Küllap mingid elukad, keda ainult surmajärgses oleluses kohata võib. Taganesin ning kuulatasin taas lindude sidinat. Hea oli neid kuulata, tavaliselt käisid närvidele oma lärmamisega just sel kõige magusamal öötunnil. Liikusin edasi. Läbisin endale märkamatult inimesi, kes porisesid midagi pead maas ja teisi, kes pooleldi tantsides päikest vahtisid. Ja siis mõned teretasid mind. Need olid minusugused, surnud. Tahtsin neid peatada ja küsida, aga mu küsimused polnud veel valmis mõeldud. Ja vastusteks polnud ma samuti valmis.

            „Ariana!“ hüüdis äkitselt üks neist mulle ise. Need tupeeritud mustad juuksed oleksin igas olukorras ära tundnud. Hüppasin talle kaela ja langesin loomulikult läbi. Pärtel naeris. On õel inimene, ma elus oleksin olnud, oleksin kindlasti haiget saanud. Selline ta oli, minu onu. Kohatu oleks vist öelda, et lihane, aga no kunagi ta seda oli.

„Miks sa siin ringi kõnnid?“ pärisin esimese küsimuse, mis ennast peas ilmutas.

Ta kehitas õlgu ja oli äkitselt tõsiduse sümbol. Huuled kriipsuks, pruunid silmad kahvatud ja vaatas mind pealaest jalatallani.

„Pigem peaksin seda sinult küsima,“ ta kulmud olid peaaegu juuksepiirini tõusnud.

Kehitasin õlgu, raputasin pead ja luksatasin. „Ma ei tea. See tähendab, et surnud olen noh. Tead küll, ää koolend, lõpnud, sussid püsti…“ takerdusin, sest korraga ei tulnud rohkem sünonüüme pähe.

„Ja-jah, sellest saan ma aru küll. Aga miks sa pole kuskile edasi jõudnud?“

„Ee, kas ma peaksin olema,“ venitasin talle vastu. Tundsin kasvavat rahutust, see asi ei saanud järelikult õige olla, „ja kuhu mul minna?“

„Ega mina ei tea. Maailmu on palju, küllap peaks meid mõnda teise üle viidama.“

„Aga kes viib?“ lõikasin talle vahele. Ebaviisakas on küll kellegi kõnet katkestada, aga mulle tundus naeruväärne, et keegi mind edasi peaks viima. Mingil veidral viisil. Võtab sülle või? Või pihustab osakesteks ja väljun musta augu teisest otsast?

„Ära ole nii uudishimulik, sina oled hea tüdruk. Vaata, mina olen kinni jäänud. Tead seda katkist klaverit vanas majas, eks? Vaat sinna jäi minul poolik viinapudel sisse. Ja mitte keegi pole selle peale tulnud, et ära tarbida. Noh, ja mina ei saa enne rahu, kui viinapudel tühi ja katki virutatud on. Keegi võiks muidugi klaveri ka ära parandada, aga ega liiga palju kah saa tahta.“

„Sa oled siin, sest keegi ei julge su salaviina tarbida?“ tüüpiline. Või siis mitte. Minu puhul oleks see päris kindlasti tüüpiline.

„See pole salaviin. Täiesti puhas riigiviin. Ja minu poolest võib selle maha kah kallata, kui tarbida ei taha, aga keegi võiks midagi siiski teha,“ jonnakus onu hääles meenutas väikest last. Mul tuli kohe meelde, et aeg-ajalt oli temaga suhtlemine üks töö ja vaimu närimine.

„Aga sina?“ tuli ta tagasi teema juurde.

            Ma ei osanud talle midagi vastata. Ma polnud kunagi mingi eseme või kohaga tugevalt seotud olnud. Mis see ometi olla võis? Keegi inimene? Või ootasin ma oma matuseid? Kõris nööris. Ma ei tahtnud, ei tohtinud sellele mõelda.

„Mind sätiti tuhastamisele viimiseks valmis,“ ütlesin seda hoolikalt sõnu valides.

„Sa ei tunne, et midagi jäi tegemata?“ ta puuris oma alkoholist heledaks tõmbunud silmad minu sisse.  Raputasin pead. Tõepoolest polnud, ma ise ka ei mõistnud, milles asi ometi olla võis.

„Ma pean tagasi minema,“ pomisesin endalegi ootamatult vaikselt ja pöördusin taas selle jubeda surnukuuri poole.

Onu astus minuga kaasa: „Nii et sind siis kremeeritakse? See neist küll eriti ilus pole.“

            Muigasin. Ega ei olnud jah. Samas, võib-olla hoidis just see mind kinni ega lasknud edasi liikuda. Võib-olla peale põletamist… aga mida ma teen, kui enam siin ei ole? Mõtted sundisid seisatama ning taas hingama. Hinga, hinga ometi! Ja siis nägin, kuidas rahvas kogunes. Ma olin nii täpselt üles ärganud, enda ma-, ei äras-, ei kremeerimise ajaks. Jah, see sõna ei tekitanud mulle kujuteldavaid vesiville. Pöörasin pilgu kõrvale, ma ei tahtnud neid näha. Vaatasin onu Pärtli poole, kes samuti seisatama oli jäänud ning suguseltsi heldinud pilgul jälgis.

„Tule,“ sosistasin talle karedalt ning kiirelt läbisin seina.

„Sa ei pea sosistama, nad ei kuule sind nii või naa,“ sõnas mu kaaslane, kui uksest inimesi sisse vooris. Pöörasin neile selja ning sisenesin külma kambrisse, kus endiselt lebas mu kolletunud keha. Viktorit enam polnud. Ei tema kirstus olevat mina ega võbelevat kujutist, keda ma tervitanud olin. Küllap lahkusid koos,  mind poleks üldsegi pannud imestama, kui Viktor koos oma kehaga sellises laibaanumis koos on nagu filmides, number jala küljes ja… Aga viskasin need mõtted peast, kui jälle ennast nägin. Silmad paisusid ja lõid eredalt särama nagu elektripirnid. Onu kummardus minu kõrvale. „Sa ei näe välja nagu keha sind kinni hoiaks, seda peab küll mainima.“

Noogutasin nõusoleku märgiks, kui kuulsin ärasaatmise helisid.

„Mine, ma jään siia, kui mures oled,“ viipas onu peaga ning maandusingi leinaliste salga keskel.             Ma ei osanud jalgu-käsi kuhugi panna, pidevalt läksin kellestki läbi. Seisin lihtsalt jahmunult. Ma ei tahtnud siin olla, aga ei suutnud end ka mujale liikuma sundida. Kirikuõpetaja rääkis midagi. Ma ei kuulanud teda. Vaatasin oma ema. Läksin talle nii ligi kui sain, ilma et teda katki oleksin astunud. See valu oli nii lõikav. Ma ei tahtnud oma tundeid lugeda, ei tahtnud nendes selgusele jõuda, aga… mille kuradi pärast see kõik nii läks? Ma juba enne tajusin seda, aga nüüd löödi mitmekordselt haamriga see tunne mu sisse jäädavaks. Mul polnud endast kahju. Aga need näod, need salmid ja laulud. Tahtsin nutta. Eemaldusin kiirelt, jooksin kirikuõpetajast läbi, nägin taas oma keha, see oli siia toodud. Nad panid lilli ja vaatasid ahastavalt. Keegi neist ei mõistnud. Mina ka mitte, mina ei tahtnudki. Ma ei tahtnud neid näha! Jooksin läbi hoone edasi, aga ikka tõid jalad mu siiasamma tagasi. Ja ometi polnud need jalad, sest tegelikult ma hõljusin. Ja miks ma siia olin jäänud? Inimene ei tohiks olla omaenda matuste tunnistajaks. See kõik oli lihtsalt vale!

            Ma hüüdsin seda terve ruumi kajades. See kõik on vale! Keegi neist ei kuulnud mind ja ometi nägin sedasama hüüatust ka leinajate nägudelt. Pöörasin end kaugemale. Mu kirst liikus leekide poole. Kasti sisse. Kuhu ma edasi läksin? Hüppasin meeleheitlikult sellele järgi. Ma pidin kuidagi pääsema edasi. Või tagasi. Teadsin vaid seda, et vihkasin paigalseisu ja vihkasin seda valu, mida tundsin. Iseenda ja kõikide teiste eest. Kallis ema, palun ära küsi, palun ära küsi! Pisarad kriipisid kurku, kui tuleruumi jõudsin. Ma ei osanud siin hingata, tundsin vaid lämbumist. Vaatasin oma elutut nägu, keha kaetud lilledega.

            Taas tuli seesama inimene, kes ennist minu võidmisega oli tegelenud. Ta haaras mu raamist ning liigutas kirstu ahju suunas. Onu oli minu kõrvale ilmunud ning vehkis kätega.

„Sa ei näe, mida ta teeb? Ma ei saanud alguses aru, aga…“

            Ta rääkis kiirelt. Ma ei kuulanud teda. Vaatasin vaid, kuidas mulle kaan peale pandi. Ahju suunas. Liikuma. Nad hakkasid mind kohe põletama. Ja siis vaatas mees ringi, haaras tühjast kastist ning lükkas hoopis selle leekidesse. Tema näole ilmus võidurõõmus muie ning esimest korda ma vaatasin teda korralikult. Tumeblondid juuksed, punetav nahk ja prillid. Ta sõidutas mu ukse juurde, kus  tuli vastu tumehallide juustega mees, viipas surnukuuritegelasele ning koos lükkasid nad mind edasi. Järgnesin neile hämmingus. Muidugi ma teadsin, et vahel lähevad surnukehad krematooriumis sassi. Ja vahel korraldatakse lihtsalt jamasid, aetakse ühte auku ja omastele valetatakse. Seda tuli ette. Või vähemalt minu kujutlustes tuli. Aga need kaks lükkasid mu uksest välja, panid suure kardina katteks ning vinnasid furgoonautole.

Nad varastasid mu ära!

            Tumedate juustega mees pani vinnilisele mõned eurod peo peale ja surus kätt. Mõlemad vaatasid ringi. Kalmistu oli tühi. Päike oli kuskile kadunud ning vihmamärjalt hallis päevas ei vaadanud inimesed enda ümber. Nad ei näinud, mis toimus! Nad ei näinud,  mis minuga toimus! Hüppasin mõlemast mehest läbi, karjusin neile kõrva. Karjusin oma hääle korraks ära, aga nad ei teinud mind kuulmagi.

„Panin selle salvi peale, mille te mulle andsite. Keha täielikult vormis, ei mingeid defekte,“ sosistas surnukuuri töötaja raha oma taskusse peites.

Teine mees noogutas, joonistas mu kirstule ja autole peakujutise ning ronis juhiistmele. Hüüdsin oma onu, kes oli kogu see aeg minu juures püsinud.

„Ma ei saa sinuga tulla, ta blokeeris meid.“

Vaatasin arusaamatus paanikas auto poole.

„See märk, sina saad talle järgi minna, sul on kehaga ju mingi side alles, eks? Ütle, et on?“ isegi onu häälde oli siginenud paanikanoot. Millest aru saamata järgnesin oma kehale.

„Sa pead liikuma edasi, küllap kõik laabub!“ kuulsin veel onu Pärtlit järgi hüüdmas.

Mida tema ka teadis? Elu jõi maha ja nüüd peab ergutuskõnet?

            Hoidsin end iseenda ligi, kui auto mööda muhklikku teed edasi kihutas. Pöörane kiirus, mida see kasutas meenutas seda pöörast kiirust, millega oma matustelt siia olin jõudnud. Hinga, hinga, hinga. Korrutasin seda endale kui mantrat. Hinga! Ma hingasin, silmad hakkasid taas selgelt nägema. Polnud enam täis pisaraid ja valu. Ja mõistmatus? Miks sel inimesel mu surnukeha tarvis oli? Ja mis salv see oli? Mul polnud ju endaga enam sidet, miks ma ikka veel… sest see salv hoidiski mind siin. Teadsin seda, aga ometi poleks ma mingilgi viisil suutnud oma mõttekäiku tõestada.

            Olin väsinud. Jah, isegi surnud peast tohib inimene aeg-ajalt väsida. Vaatasin tuhmil pilgul oma kirstu kinnist kaant ning ootasin, et auto peatuks. Ootasin, et ma lõpuks ometi aru saaksin, miks see kõik toimus. Rääkimata sellest, et oma surmaga leppida. See tundus juba millegi iidsena. Millegagi, mis minuga kaasas kõndis. Pidevalt. Ilma küsimata. Ma olin surnud. Aga mida nad nüüd minuga teha tahtsid?

            Liikusin juhiistme kõrvale ja vaatasin oma röövijat. Tumehallid juuksed, aga mitte mustad. Pigem söestunud tukid. Põsed loppis ning ära vajunud. Mul oleks tema silmnähtavast väsimusest isegi hale meel olnud, kui ta poleks mind röövinud ja kes teab, mida plaanitsenud ette võtta.

            Nekrofiilia? Võpatasin. Heitsin pilke taha, kus ma lamasin ning taas mehe poole.

Ta huuled tõmblesid, otsekui oleks ta mõttes midagi pomisenud ja viimasel minutil sõnasabast kinni saanud, et mitte hullumeelselt iseendaga vestlema hakata. Ei, selles asi polnud. Kindlasti mitte. Kinnitasin seda endale ning olin ka tegelikult üpris veendunud. Pigem oli tegu hullumeelse teadlasetüübiga. Võib-olla lõigub mu lahti ja sööb mõne siseelundi ära? Brrr! Siiski oli see mu esimesest mõttest palju parem väljavaade. Või siis õpetab mõnele juhututtavale anatoomiat? Või iseendale? See polekski nii jube, eks? Organidoonorina mind enam kasutada ei saanud, olin ikkagi juba mitu päeva elavate kirjast lahkunud. Või ehk ohverdada mõnele verejanulisele jumalale? See pani mu kergelt kulmu kortsutama – kes teab, milline see jumal on. Mis siis, kui mina ka koos oma kehaga tolle juurde jõuan? Aga kas need mitte värsket ja neitsit ei tahtnud? Veri voolamas..? Ma kehitasin õlgu. Nagunii polnud mingeid jumalaid olemas. Hoolimata sellest, et üks keegi mu edasi pidi aitama. Ma arvasin, et see keegi oli pigem miski. Mingi loodusseadus lihtsalt.

            „Olen selleks valmistunud kogu elu,“ mees oli end viimaks unustanud ning pomises valjult auto peeglit keerutades. Ta põrnitses oma nina ning oleks äärepealt liiklusõnnetuse korraldanud. „Viuhh, olen mina ikka hajameelne,“ närveldas ta edasi ja hoidis kramplikult roolirattast kinni. Kikitasin kõrvu ning surusin need otse tema suu ette, et veel mõnd sõna kuulda. Kuid taas kostus vaid kummide klõbinat vastu kruusast maanteed. Kiirusemõõdik hüppas üles ning langes taas alla, kui ma seda läbisin. Hmm, elektroonika. Kummitused pidid ju suutma seda elektroonika mõjutamist? Proovisin uuesti. Nüüd ei juhtunud enam midagi. Küllap oli tegu lihtsalt kokkusattumusega. Ma ei saa öelda, et oleksin olnud pettunud. Ma polnud kindel, kas tahtsingi olla kummitus – pidin ju ometi edasi liikuma. Teise maailma või kuhu iganes.

            Auto jonksutas. Vaatasin aknast välja, seal oli juba parajalt pime. Olime jõudnud linnast välja, mees pööras sõiduki kõrvalteele ning natukese aja pärast suretaski mootori välja. Hüppasin minagi värskesse õhku. Külm läbis mind. Mind, kes ma üleüldse poleks midagi tunda tohtinud. Ma olin sellest nii väsinud, oleksin samahästi võinud ka elus olla, kui mitte mingit pluss-poolt nõndapidi ei olnud. Vähemalt poleks ma pidanud muretsema selle pärast, mida mingi hull valgekittel mu surnukehaga peale hakkab.

            Ta astus autost välja ning maja tuled lõid põlema. Nojah, mina ju liikumisandurit tööle panna ei suutnud. Mees hõõrus oma käsi, kui ta ukerdas mu kirstu välja tõmbama. See polnud külmast. Mõistsin, et ta oli omaenese mõtetest niivõrd elevil ja erutunud, et ei pannud ümbritsevat suuremat tähelegi, aga valgust oli mehel ilmselgelt vaja, sest pidevalt hoidis ta end liikumises, et tuled ära ei kustuks. Avas kaane, uuris pikalt mu nägu, keeras käsi ühele ja teisele poole, noogutas heakskiitvalt ning ajas selja ägina saatel taas sirgu, vaatas ümbrust ning astus maja poole. Piilusin ennast ning lendusin meest jälgima. Ta ruttas kuuri alla ning tõstis sealt välja labida.

            Ta hakkas mind maha matma? Kui arulage, milleks ometi? Ja ma ei eksinudki oma arvamisega. Mõned sammud kuurist eemal, seal, kus veel hämarast taevast paistis loojangu viimane viirg lõi ta labida maasse. Vaatasin seda tegevust suu ammuli. Milleks ometi? Miks see surm nii keeruline pidi olema? Vähemalt minu oma. Ta ei kaevanud väga sügavale, kindlasti mitte nii sügavale nagu klassikaline haud, kuid ometi kulus selleks tükk aega. Ma ei julgenud temast kaugemale minna. Igaks juhuks, pidin valvama. Lõpuks pühkis mees higi, lõi labida haua kõrvale maasse ja astus väsimusest taarudes taas auto juurde. Maja oli naabritest ja tsivilisatsioonist niivõrd eemal, et ta ei vaevunud isegi uurima, kas keegi seda tegevust jälgis või mitte.

            Kiirelt sahmerdas ta mu keha oma õlgadele, kirstu jättis ta sinnapaika. Tõtt-öelda oleksin tema asemel samuti talitanud – see kaalus kindlasti rohkem kui mina. Sellele vaatamata pidi mees vahepeal puhkama ja hinge tõmbama. Siis vinnas mu taas õlale. Mu vaesed käed ripnesid nagu katkisel nukul. Hea veel, et silmad lahti polnud karanud. Siis oleksid needki õõvastavalt pilgutanud ja mulle tühjust sisse süstinud. Küllap oli keegi hea inimene need väga kõvasti kokku surunud. Ma väga lootsin, et mitte liiminud.

            Viimaks visati mind hauda. Kehvalt kaevatud musta mulku, kui täpne olla. Mul hakkas hale, aga esimest korda oli ka hea meel, et mina selles kehas ei pidanud praegusel hetkel olema. Mees vaatas, kuidas ma langesin ja toetus korraks labidale.

„Ei, Stefan, peab edasi tegutsema. Muidu tuleb enne öö peale ja peab homset ootama,“ hingeldas ta iseendale ergutust. Nii et siis Stefan. Ma polnudki oma eluajal sellise nimega inimesega kokku puutunud. Mis tähendas, et minus asi olla ei saanud. Muidugi mitte, tal oli tarvis vaid kellegi keha. Vigastamata keha.

            Stefan viskas labidatäite kaupa mulda minu peale. Iga mullakamakas kriimustas mu silmi, tõmbas küünega läbi hinge. Pöörasin pilgu kõrvale. Viimaks kuulsin, kuidas mees lõpetas, vajutas labidaseljaga mu kääpale ning eemaldus hauast. Nägin, kuidas ta tumedaks tõmbunud taeva poole vaatas. Tundsin minagi seda elektrit, mis läbi õhu voogas. Vaikus enne tormi. Peast käis läbi mõte, et kas mees oli oma tegevuse nimelt ilmateate järgi paika sättinud. Tema rahulolev noogutus kinnitas minu üllatuseks seda loogikavaest oletust. Ta vilistas korra ning astus siis majja. Vaatasin haua, taeva ja maja poole. Viimaks otsustasin siiski Stefanile järgneda. Tema oli see, kes elus ning tema võis minuga midagi kriminaalset korda saata.

            Olin majas ja vaatasin, kuidas ta mingeid hõbedasi tinistajaid lauale sättis. Lipsasin neist läbi. Ei midagi. Ilmselgelt olid poltergeistid muinasjutt. Kui muinasjutuks saab lugeda midagi, mis sisaldab pererahvast piinavat ja kirveid õhus vibutavat õelat tegelast. Kellel kindlasti selleks tegevuseks oma põhjus oli, minul küll oleks olnud.

            Mees sättis võrud üksteise otsa ja vilistas, endal silmad peas põlemas. Väsimusest polnud enam märkigi. Esimest korda nägin ohtu, mis tema sees hõõgus. See ehmatas mu korraks eemale. Vaatasin välja. Kuuri taha, kuhu ta oli peitnud röövitud surnukeha. Ja vaatasin Stefanit. Ta muudkui noogutas ja pomises arusaamatuid sõnu, vaatas aknast välja temagi ning tõmbas musta mantli hõlmadele. Mida ta ometi teha kavatses? Mind surnust üles äratada? Naersin rõõmutult. See mõte isegi ei lõbustanud mind. Mis siis, kui tõeks osutub? See poleks õige. Paljugi mis, aga sedasorti tegevus ilmselgelt polnud ette nähtud, kui tegelikult oleksin pidanud mingis teises maailmas olema. Kuigi, ega oma varalahkunud alkohoolikust onu nüüd kõiges ka ei saanud usaldada. Aga halba poleks ta mulle päris kindlasti mitte soovinud.

            Stefan tilistas kaua oma agregaatidega, kõndis närviliselt edasi-tagasi ja heitis pidevalt pilke välja ning kellale. See näitas kahtteist öösel. Ebamaine kellaaeg? Alles ühe ajal nipsutas ta välja vaadates sõrmi ja lükkas ukse pärani. Tõmbasin hinge ning järgnesin talle.

            Taevas oli üleni pigimustaks tõmbunud. Ei mingeid tähti, ainult vanakuu viimane hingetõmme kiirgas ülevalt oma helevalget plaatinavalgust. Stefan astus haua juurde ning asetas hõbedast ringid sellele. Mu pea, käte, jalgade ja kaela kohale. Vöökohale jäänud kee moodustas samasuguse näo kujutise, nagu mees enne autole oli joonistanud.

„Sina oled minu,“ need sõnad libisesid üle Stefani huulte, kui taevas välgunool kuusirpi üritas tabada. Vaatasin üles ning terve mustalt lainetav taevas oli täis äikese hääletuid kombitsaid.

„Sina oled minu ja taeva lõin sinu auks särama,“ olgugi, et taevas tõesti säras hirmutavalt, olid tema silmad veelgi säravamad. Tundsin hirmu ja mu olematu süda võpatas, kriiskas, peksis end vastu mu roideid nagu fantoomvalu.

            Pikne käristas taevasse lõhesid ning noppis aukudest tuuleiile. Stefan põles. Isegi mina olin täis iha. Mõistmaks, nägemaks. Tundsin elektrit, mis täitis kogu maapinna ning huikav tuul plinkis ohtlikult minust läbi. Korraks vajusin isegi koost. Nagu tuhast.  

            Stefan tõstis oma käed, sulges silmad ning neid avades süttisid ta näos tõelised leegid. Huuled liikusid ning ümin väljus koos tuulega. Laulis koos tuulega üht ja sama viit, välgud sirutasid end tema peopesadesse ning mees ohkas endast välja sõnad, mis kord paisusid, kord vaibusid, sõnad, mis olid korraga nii külmad kui tulised, jäised ja vaiksed, teravalt valjud. Ta lausus neid nagu oleks lausunud endast välja oma hinge.

„Sa hiilid mu selja taha ja tõmbad

enese ligi.

Näen su väge ja muutume üheks

mu taevas, võim ja surmavad nooled,

ärata surmast, vägi, ärata surmast!

Kollaseks tõmbunud huuled las räägivad,

elutult valged silmad las vaatavad

tõuse mu kallis,

sa oled mu armastus!

Su kahkjal näol ei ühtegi viga,  koolmata juussed

lendvad meduusina,

tõuse mu kallis ja suudle mind!

Hinga must viimnegi kübe,

vaata mu sisse ja neela mind endasse,

tõuse mu kallis!

Sulle tahan anda ma  elu,

tõuse mu kallis!

Mu vihkamine, armastus, lootus ja valu,

seotud me oleme!“

Hirm oli mu halvanud. See polnud võimalik! Ma ei saanud, ta ei äratanud ju mind. Viha lainetas üle, kuum ja külm lainetas minust üle. Ei! Kirg, elujõud, vägi. Mu sõrmedest voolas elektrit. Ma ei saanud, ma ei tohtinud, ma ei tahtnud. Ja ometi ärkas minus see igiammune tuli ja iha – elu!

„Tõuse, mu kallis,

sulle tahan anda ma elu,

tõuse!“

            Mu silmad avanesid raskelt. Nendega oli korralikult tööd tehtud. Hingamine oli veel hullem. Muld paiskus juba esimese sõõmuga minu kopsudesse. Isegi neelata ma ei saanud, see tegi asja hoopiski hullemaks. Needsin, et mul jälle süda oli, sest see vibeles nõnda paaniliselt, et oleksin sama hästi võinud sealsamas uuesti surra. Aga surnud ma olin niigi, mis sellest et enda kehas. Sirutasin kiiresti käed üles ja kraapisin end augus ülespoole. Raskelt, vaevaliselt. Igal sammul mõtlesin, et see on viimane. Ja ometi ma jätkasin ronimist.

            Mitte miski ei saanud mul takistada taas ellu ärkamist. Olgugi, et see ei saanud olla tõeline elu. Tundsin, kuidas energia mulle jõudu annab ja teadsin, et peagi ma pääsen siit välja. Välja oma hauast. Ma polnud kunagi varem terve oma elu jooksul hinge nõnda kaua kinni hoidnud, kui seal mulla all. Muld ei olnud kerge, ent see oli kohev ning lõpuks puutusid mu sõrmed puhast õhku ning käekett raksatas mu randme ümber.

            Ma ei saanud seda ära, sest pidin pääsema õhu kätte. Mul oli vaja hingata. Puristades olin end hauast välja kaevanud. Muld pritsis mu suust, kui köhisin ja läkastasin. Adusin, et piksenoolte pidu oli lõppenud, kuid ei jaksanud end veel liigutada ning enne kui aru sain, olid hõbedased ketid end minu ümber kinni klõpsatanud nagu lõksud.

            Koperdasin ja tõusin jalgele, hõbedast ehted kõlisemas. Nüüd nägin minu vastas seisvat meest. Pikemalt mõtlemata ma karjatasin ning ründasin teda. Ent mu sõrmed ei ulatunud ta kaela puutuma, veene kinni suruma, kuulama ta hingetoru viimaseid pruuskeid. Miski virutas mulle obaduse ning olin sunnitud tagasi astuma. Ketid väänlesid mu ümber, pigistasid ja silitasid ühekorraga. Tundsin veelgi suuremat viha.

„See polnud nii ette nähtud!“ hüüdsin oma vangistajale-elluäratajale.

„On kõik korras?“ päris tema süüdimatult ning liigutas mu silme ees oma sõrme, tõstis neist neli ja küsis, mitut armetut näppu ta püsti hoiab. Tahtsin neid hammustada, ent hoidsin end tagasi. Kahtlemata oleksid hõbeketid mulle taas takistuseks.

„Miks sa seda tegid?“ voolisin sõnad ühekaupa ja eriliselt rõhuliselt tema poole, saateks põletav pilk.

„Rahu-rahu,“ ta rääkis minuga nagu lapsega. Sülitasin ta jalge ette, seda ometi võisin ma teha. Ja ometi olin ma elus! Surmajärgses, aga ometi elus!

Ta kõndis nüüd minu ees edasi-tagasi.

„Mul on midagi tarvis,“ kas ta tõepoolest arvas, et ma teda kuulan? Arvas ta tõesti, et tema soovidele vastu tulen? Milline maitsev idiootsus! „Mul on tarvis keegi üles leida,“ sõnas ta mu irvest välja tegemata. Märkasin, et Stefan oli oma mõtetesse sukeldunud. Tema silmad olid veelgi elutumad kui minu omad. Ja ometi olid need vaid mõni hetk tagasi põlenud väest. Teadsin, et see oli väega mängimise hinnaks, ent minus puudus mehe vastu igasugune kaastunne. Otsustasin tema mõttevahetusega kaasa minna.

„Jah? Miks? Keda?“ see ei huvitanud mind, ent ise ma nendest hõbeahelatest lahti ei saanud.

Mees elavnes koheselt ja tema kalalikult surnud silmadesse tekkis vaevumärgatav säde, kui Stefan kätega ägedalt žestikuleerides taas edasi-tagasi kõndis. See oli tal vist haiguseks. Ta neelatas, vaatas minu poole ja sosistas kirglikult: „Tema, minu kallis!“

„Sinu sõnade põhjal oleks võinud arvata, et mina su kallis olen, Stefan,“ lõikasin talle vahele. Mees võpatas oma nime kuuldes, ent ei hakanud selle detaili peale rohkem aega kulutama.

„Ma vajan väge, mõistad? Ja selleks vajan ma teda!“

Jälle see tema. Ma oleksin oma silmi pööritanud, kui need mullast ja pikaajalisest suletuna seismisest kramplikult valusad poleks olnud.

„Keda,“ kärises mu kurgust selle asemel kannatlikumalt, kui ma soovinud oleksin.

„Mu Lebidavalla loomulikult,“ saatis mees mulle äkitselt nõnda mürgise pilgu, et taganesin sammu ning kustutasin naeratuse oma näolt. Vaikus. Ma ei küsinud enam, kes oli Lebidavalla, teadsin, et ta räägib seda mulle ise.

            Stefan naalduski taha, keeras mulle selja ning vaatas endiselt hingitseva ning äiksenoolte käest pääsenud kuu poole.

„Meil oli koos unistus. Minul ja mu kallil Lebidavallal. Tema juuksed olid nagu ronga suled,“ kuulsin ta kähedast häälest armastuse nooti, „huuled verevad. Aga miks ta ilus oli, sa küsid? Tema teadis. Teadis, kuidas käia läbi maailmade. Teadis, kuidas muuta ennast veetlevaks, kuidas panna teisi enda eest tapma. Minu Lebidavalla. Koos oleksime olnud võitmatud. Aga minu kaunis deemon sai pikselöögist tabamuse. Ma ei suutnud teda äratada. Minus polnud seda väge, mis täna. Minus polnud seda teadmist, kuidas lugeda tema märkmeid. Ta kirjutas neid kõikjale, morsena saatis mu telefoni, pilkudega söövitas minu mällu. Ja alles nüüd avastasin võtme, kuidas neid lugeda. Tead, kuidas?“ ta pöördus äkitselt minu poole, huuled tõmblemas ning silmad täis vihast ja valust, „tead, kuidas?“

Ma raputasin pead. Õrn hõbeda helin tuletas mulle meelde, miks mina Stefanit vihkasin.

Ta hoidis oma vasakut kätt rusikas ning parema sõrmedega nipsutas seda, kuni kostus kumisev heli.

„Need oli vaja ette mängida,“ taas nägin tema silmis seda hullumeelset helki, mis mind autos ehmatanud oli.

„Ja milleks,“ ma neelatasin, pidin leidma need õiged sõnad, „teil minu teeneid vaja on?“ pärisin viimaks vaikselt.

Stefan ärkas oma mälestustest ning koondas oma täie tähelepanu minule.

„Minu Lebidavalla on liiga kaua olnud surnute hulgas, et teda üles äratada, sina aga saad ta üles leida.“

Ma ei julgenud küsida, milleks talle surnud naine. Kõhklesin, ent viimaks avasin suu ja küsisin seda ometigi.

„Lebidavalla ei sure kunagi,“ silmades lahvatas ohtlik tuli, „ta on lihtsalt teisel tasandil. Ma tahan tema juurde, tahan temaga taas kokku saada. Aga ma olen piiratud, tunnistan, et ei suuda kõike ise. Ja ma vajan väge, mida vaid tema oskab mulle anda. Tema sees elas vägi, minu Lebidavalla, tema sees elas. Seepärast ta just pikselt löögi saigi. Minu deemon teiselt tasandilt. Oh, kas ma ei maininud, et Lebidavalla ei olnud lihtsalt inimene, tema oli minu armastus. Deemonlik tõelus.

            Oled sa kunagi kogenud tõelist võimu, tumedat jõudu, millele allub kogu teadaolev maailm? Kogenud selle võrgutusi, selle hukatust ja kirge. Sõltuvust? Mina olen. Ja Lebidavalla, tema oligi see vägi. Ilma temata suudan mitmeaastase töö tagajärjel vaid keskpärase surnu üles äratada. Ma vajan teda. Ma vajan oma väge. Ma pean tundma taas seda, kuidas maitseb maailm, kui oled ta alla neelanud. Mõistad?“ ta oleks ilmselt lõpmatuseni jätkanud sellel teemal, kui minu noogutus poleks ehteid taas kõlisema pannud.

„Jaa, sa ei saa mu soove mitte täita. Ahelad on pandiks,“ naeratas ta äkitselt sundimatult ning vaatas üles taevasse.

„Eeee, kust ma alustama peaksin?“ pärisin ettevaatlikult.

Lebidavalla Lebidavallaks, aga mina polnud temast kuulnudki. Saati siis kohanud. Ei enne ega peale oma surma. Kavalus süttis Stefani silmades, kui ta sõrmi nipsutas. Koheselt välgatas mu silme sees valu ning nägin Lebidavallat. Tema kahkjat jumet ja rongasuliseid juukseid, naeratust ja külmust silmades. Tulist väge, mis õhkas igast tema sammust. Ja siis kujutlus kadus. Raputasin pead hoolimata sellest, et see endiselt valu tegi.

„Kas mõistad?“ vaatas Stefan nõudvalt minu poole. Tahtsin talle taas kallale karata, nii kõrini oli mul sellest tema väest, ent lihtsalt noogutasin ning vormisin läbi oma väsinud huulte jaa-sõna.

Hullumeelne pilk silmis, nipsutas ta jälle oma sõrmi. Hõbe väänles minu ümber. See ei teinud haiget, aga teadmine, et keegi suudab kontrollida mu tegevust tegi. Haiget. Ma pidin siit eemale saama.

„Ma… tean paika, kust võib leida väravad,“ leiutasin peas kiiresti vähegi usutavat lugu, „aga ma saan sinna ainult üksi minna ja see on kaugel. Ma vajan autot.“

Mõistsin, et see ei kõlanud just eriti usutavalt, ent Stefan jäi sellele vaatamata mõtlikuks. Ta ei usaldanud mind, aga lootuskiir oli liialt kirgas, et sellest mitte välja teha.

„Ma viin su ise kohale,“ sõnas ta viimaks, „siis vaatame edasi.“

            Neetud. Loomulikult ei tahtnud ta mind oma silme alt eemale lasta. Liikusin auto poole. Kui ta võtmed ehk ette jättis, siis saaksin lahkuda. Jah, aga kuhu? Ametlikult olin ma ju surnud. Stefan võttis taskust võtmed. Muidugi. Suurushullustusele vaatamata ei olnud ta rumal. Istusin kõrvalistmele, kus ma tema teadmata ennegi olin olnud ning vaatasin aknast välja maailma. Stefan rääkis ikka veel väest ja Lebidavallast. Sellest, kuidas ta minu leidis. Kuidas ta minu surmaga samal päeval oli leidnud võtme ning siis surmakuulutusi lugenud. Ma ei kuulanud teda. Sõnad vaid voolasid minu sisse ja taas välja.

            Vaatasin pimedusega kaetud maailma. Olin ma surnud või elus? Mida kõike ma oleksin andnud, et olla päriselt surnud. Jah, mulle meeldis tunda, kuidas veri pulseeris ja süda vingerdas, aga ma teadsin samal ajal, et see polnud teine võimalus. See oli rikutud võimalus. Ma poleks pidanud surema. Aga ma poleks pidanud ka ellu ärkama. Mitte sellisel viisil. Tundsin endas mulla lõhna, olin roiskunud. Ma polnud enam see inimene. Olin ma üldse inimene? Ma ei tahtnud mõelda, ent ometi hammustasid mu mõtted üksteisel turjast ja sülitasid mu väsinud ja ussidest puretud ajusse. Kuidas ma üldse sain olla elus, kui midagi minu sees läks katki? Ja seepärast ma suringi? Kuidas ma sain olla elus, kui kuulsin, kuidas ussid minu sees oma käike uuristasid? Ilmselt hoidsid need ketid mind elusana. See pidi nõnda olema. Pidin neist lahti saama. Raputasin pead. See oli võimatu. Stefan jälgis mind pidevalt ja ma sügavalt kahtlesin, kas neid ehteid üldse saigi purustada. Kindlasti olid mingid vägised sõnad peale loetud. Vägised?

            Märkamatult olime jõudnud linnatänavatele.

„Kuhu nüüd?“ päris Stefan ning ma ärkasin oma mõtete sülest. Kuhu, tõesti kuhu? Ja siis ma teadsin. Vägised!

„Sõidame linnast välja, edasi, mitte tagasi. Linna ääres on üks pooleldi lagunenud hoone.“

Ta vaatas arusaamatuses mulle otsa, kuid sõitis edasi. Näitasin kätega suunda ning südame pekseldes juhtisin oma vangistaja vana hoone juurde. Mitte koht ei oma tähtsust, vaid see mida ta tähistab. Olin oma onu vanas majas. Teadsin, et keegi pole siin pikka aega käinud. Uks oli lukus, akendele lauad ette löödud. Stefan seisis ja vaatas, et keegi meid ei märkaks nii kaua, kuni ma rohtukasvanud õuel kasvava puu õõnsusest võtme õngitsesin. Kallistasin puud. Võti oli rohmakas  ja kandiline. Teadsin, et rohelise peaga, aga pimedas oli keeruline selle õiget värvi ära tajuda. Noogutasin Stefanile ning astusin ukse juurde. Ta tuli minu juurde.

„Oled sa kindel, et saad nõnda mu Lebidavallaga ühendust?“ nägin taas seda surematut lootust tema silmades ning noogutasin.

„Ma ei saa ju sinust kaugele minna, eks ole?“ üritasin teda veel omalt poolt veenda. Ta vaatas mind endiselt kahtlevalt.

„Sa rikuksid sisse tulemisega kõik ära,“ sonisin edasi. Viimaks laskis ta mu käest lahti ning noogutas pooleldi veendunult.

Pistsin kiirelt võtme lukuauku ja lootsin, et see keerab ukse lahti enne, kui mees ümber jõuab mõelda. Raksudes see avaneski. Tolmutordid lajatasid mu kopsudesse, aga ma ei teinud sellest välja. Olin ju nagunii surnud. Kui see ei aita, siis pole mitte millelgi sellist võimu.

„Käi kiirelt,“ urises Stefan mulle järgi, kui maja sisemusse astusin.

            Vanad asjad ja äravisatud uued asjad. Minu asjad. See oli minu kodu. Paik, kus olin nõnda päevi veetnud. Kui vanavanemad veel elasid, kui onu veel elas. Klimberdanud klaverit ja vaadanud tolmukübemete tantsu aknalaual. Nüüd oli see kõik ühte hunnikusse visatud. Kõik need unustatud ja äravisatud tunded. Koperdasin läbi põranda, ketid kõlisemas. Ma pidin neist lahti saama. Kui vägi need mulle ümber pani, siis väega saan neist ka lahti. Toetusin viimaks vanale väsinud tiibklaverile. Lebidavalla, mis? Kui deemonid, siis olgu nemad just nimelt deemonid. Kui nõnda soovite. Tõmbasin trummeldamise saatel klaveri lahti ning nägingi seda. Viinapudel. Silt oli pealt peaaegu maha koorunud. Hämmastav, et keegi seda varem polnud leidnud. Keerasin korgi lahti ning nuusutasin. Ma ei tundnud midagi. Vedelikku oli vähe, küllap oli alkohol ajaga peaaegu olematuks aurustunud. Loksutasin seda ning vaatasin. Seejärel kummutasin oma suule tühjaks. Neelasin. Veider järelmaik, ent mitte päris ilma alkoholita. See on sinu terviseks, kallis onu, liigu edasi! lisasin mõttes ning lonksasin kogu viina enda sisse.

            See paik oli minu kodu. Siia pidin ma jääma. Klammerdusin nende mõtete külge, kui tühja viinapudelit vaatasin ning selle põrandale kildudeks virutasin. Klaas säratas ning pritsis mosaiikkujundeid. Vaatasin neid. Siia pidin ma jääma. Neelatasin. Tahtsin veel ema näha, aga selleks polnud enam aega. Nendes palkides siin oli minu lõhn. Minu pere lõhn. Klammerdusin kodu külge ega lasknud sellest enam lahti. Kui Stefanil oli vägi, siis oli ka minul. Kas siin või mitte kusagil. Mälupildid jooksid järjefilmina. Kuidas oma moosiste sõrmedega tildi-pommi mängisin. Kuidas ema mulle räti tagant kinni sidus. Lugematul hulgal kindapaare ja lõngakerasid, täis tundeid ja mõtteid. Vilistavaid ja kräunuvaid pilte. Elu ja surma, rõõmu ja kurbust, valu, leina, õnnehetki, naerukatkeid. Imasin need kõik endasse. Toetasin end vastu vanu palke ning hingasin.

            Hinga ometi! Hingasin end iseendaks. Kuulsin püüniste klõpsatusi, kuid hingasin edasi. Hinga ja tunne! Elekter läbis tervet mu keha, kui viimaks silmad avasin. Olin vaba. See oli nõnda lihtne! Ja ometi sama keeruline. Kinni hoida ja mitte lasta lahti. Olin ma surnud või elus? Ma ei teadnud. Ma olin mina. Ma olin jälle kord mina! Ja siis laskis vägi minust lahti. Tundsin peas torget, torget, torget. Ja teadsin, et üle läheb see alles uuesti ärgates.

            Ma ärkasin lilla taevaga maailmas, Lebidavalla minu kohale kummardumas.

„Ma näen, et sa oled kohtunud Stefaniga.“

Hingasin kiirelt, kui püsti tõusin. Hüppasin deemonnaisest eemale ja pilutasin kahtlustavalt oma silmi.

„Ma korraldan kõik, sinul pole üldse tarvis muretseda. Või sina ei hoia asjadest kinni, mis?“ naeratas ta huvitava ümina saatel, „eneseiroonia missugune, kas pole?“

„Aga sina, sa oled ju deemon!“ hüüatasin viimaks, „tahad hävingut minu maailmale.“

Naine vaatas oma valgete silmadega otse minu sisse,  kõndis kõik mu rakud läbi ning vaatas ja vaatas ja vaatas. „Jah, ma olen deemon. Hävingut? Oh ei, mul oli tarvis lihtsalt mõned asjad korda ajada. Stefan, ta mõistis mind valesti, mul on sellest kahju.“

Tal tõepoolest oli, aga see veel ei tähendanud, et ma teda usaldama oleks pidanud.

„Kus ma olen?“ küsisin, sellest õieti hoolimata.

„Sel pole tähtsust. Mul on sulle kui võimuga võrgutajale ettepanek,“ lisas ta kiirelt, enne kui minu tähelepanu hajuma oleks hakanud.

„Mis? Järjekordne maailmavallutamine?“

„Teatud määral,“ silmad vaatasid taas minu sisse, „ei, mitte hävitamine. Edasijuhatamine.“

See sõna kõlas nõnda üllatavalt, et unustasin asjasse irooniliselt suhtuda.

„Edasijuhtimine?“

„Jah. Sa ei arva ju ometi, et jõudsid iseseisvalt siia? Selleks on vaja ühendust. Ja mitte kõikide tasandite vahel seda pole.“

„Ja miks sina sellega tegeled?“ mõte ahvatles mind, ma ei saa seda salata. Vägagi. Olla maailmade juhtija on ju suur karjäärimuutus. Uutele väljakutsetele vastamine ja enese teostamine. Kunagi oli see minu jaoks väga tähtis. Enne seda, kui ma esimest korda surin.

„Otsusta ise,“ sõnas naine seepeale, „mul on mõned plaanid vaja korda ajada.“

Mingil erilisel viisil adusin, et eriliste plaanide all ei pidanud ta tõepoolest silmas maailma hävitamist. Mitte ühegi.

            Vaatasin ringi. Ja naine oli kadunud. Kus ma siis täpselt olin? Maailmade edasijuhtija. Oli mul seda vaja? Ei. Tahtsin ma seda? Ma tahtsin taas kogeda väge, aga ma teadsin juba niigi, mida ma väärt olen. Ma ei tahtnud tähelepanu. Tahtsin lihtsalt elada. Minu otsus oli pakkumisest keelduda.

            See kõik oli nõnda ammu. Jah, ma keeldusin. Jah, ma elasin. Aga ometi leidsid mind üles kõik need, kellega kõndis ühte vägi, mida minagi olin kogenud. Nii surnud kui elavad. Lebidavalla ei hävitanud ühtki maailma. Aga ometi suutis ta korraldada täieliku kaose, mille parandamiseks ei kulunud siiski palju aega. Ma ei tea, kes seda parandustööd teostas. Ja ometi tunnen mitmes maailmas võimekaid olendeid.

Võib-olla olin see mina. Aga võib-olla mitte. Ma ei tea seda, sest üksinda ei oleks seda keegi suutnud. Küll aga süsteemis. Endale aru saamata oleme kõik omavahel ühenduses. Ja ometi on vaja pidepunkti, et osata end iseendaks hingata. Paika, mida endaga alati kaasas kanda. Ja hingata. Hinga! Hinga ometi, Ariana, järgmine maailm tahab avastamist.