16.11.13

Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidel ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel. See vihm ei olnud raske veekardin, see ei olnud pigem mitte ülalt alla, vaid piki maapinda vihisev kuri purustav kuulipildujavalang, ja see ei olnud isegi mitte tormiraksatuste saatel klaase purustav rahetükiline stiihia märatsushoog. See oli midagi hulga vähemat ja samas hulga lootusetumat – see oli oktoobrivihm 60-ndal laiuskraadil. See oli selline külmlootusetu ligane niiskus, mis ajab joodikud deliiriumi, krokodillid nutma, nukrameelsed end üles pooma ja kuu ahastusest laperguseks. See on nii lootusetu vihm, et joodikud ahastavad deliiriumikuradikestega kaelakuti, krokodillid muutuvad ängist kohvriteks ja poodud lihtsalt ripuvad ja tilguvad, kuni nöör läbi vettib ja nad haisa raipelasuna maha hunnikusse kukuvad. Et niiskena ja tohletanuna lõpmatuseni sellises vihmas edasi vedeleda.


„Ja see ei ole isegi mitte kuu.” Naine kissitas oma lühinägelikke silmi tänavalaterna poole ja toetus käega vastu kõnniteeäärset puitplanku. Nii nagu ilm oli tema silme läbi nähtud, laskem teda näha mehel, kes õhtusel koerapissitamisringil temast mööda põikas. Nagu mehed ikka, oli pilk naisekuju tabanud enne, kui teadvus reageeris. Pikk, kõhn, pikad juuksed... ja siis milline pettumus! Naine ei olnud ei noor ega ilus. Pikad juuksed olid sorakil, nägu kortsus ja ta oli ilmselt purjus. Ootamatult taipas mees, ta tunneb seda naist. Talle meenus tüdruk, kes kunagi oli selles majas elanud... Jah, sellest oli kõigest paarkümmend aastat, naine ei saanud olla palju üle neljakümne. Jumal! mõtles mees, niimoodi ennast ära juua! Kunagi oli ta sale ja kena tüdruk, kunagi olid ta juuksed tumedamat linakarva, mitte selline hallikas vettinud mopp, kunagi oli ta sire, mitte kuhtunud, kunagi oli ta... Jumal! Ja mis ta siin purjuspäi tolgendab? Aga mis see minu asi on... Mees kiirustas edasi, ära sellest vihmast, eemale sellest naisest ja sellest loost.

Naine vaatas maja, kus ta kunagi elanud oli, ja see ilma vääriline lootusetus, mis ta kohale oli toonud. Ei, mitte vettinud nöör... niikaugel ta oma mõtetega ei olnud. Lihtsalt see tänav – siin oli koht, kuhu keerata, et saada linna, mida kõik ei näinud. Igalühel neist, kes sinna üldse sattusid, olid selleks omad viisid. Naisele oli puu, mille vastu ta toetus, ja vaevumärgatav muster asfaldil sealt edasi. Ta lihtsalt läks.

Vihm ei jäänud hõredamaks ega läinud soojemaks. Midagi ei muutunud, või kui, siis veel kõledamaks. Isegi valgus ei tahtnud seal olla. Naine läks. Ta teadis, mida otsib. Ta teadis, et kui ta suudab kõik muu mõtetest eemal hoida, leiab ta otsitu.

Esimeseks nägi ta metallivälgatust, sellist vaevumärgatavat valgustäpikest. Valguskiire peegeldust poleeritud roostevabal terase. Siis teist, kuni neid sai palju. Kui ta veel lähemale läks, hakkas silm eristama kõrgele tõusvaid käepidemeid, kodarate võret ja summutajate torusid. Alles siis, kui ta päris lähedale jõudis, nägi ta istmete musta nahka.

„Koletis.”

Mina, vastas tuul ohkega puuvõras. Naine sirutas käe ja silitas lenkstangi terast. Sõrmed mängisid korraks otsatuttidel, siis, juba julgemalt, otsisid paagile vermitud draakonipead, lugesid karburaatoriribide raamatulehti, kobasid hoiderõngastes puhkavaid relvi ja jäid hellitama istmeneete.

Sa ei pidanud enam tulema, keerutas valing kusagilt kogutud piiskadest naisele märja kõrvakiilu.

Istmenahka näperdanud käsi tõmbus rusikasse ja andis sellele hoobi. „Ei tahtnud tulla! Te ei võtnud mind omaks! See, kes sinuga sõidab, ütles, et ta teeb kõik armastuse nimel, aga seda ei tee! Te ei lasknud mind siia. Te...” Naine nuuksatas. „Et see kroomterasest igavik ei ole minu jaoks. Et mul on elu elada. Et ma olen elus ja mul on kõik veel ees. Vaata mind nüüd. On sul hea meel? Kui julm...”

Sul on kolm täiskasvanud last, sa oled abielus, sa magasid armukesega vähem kui tund aega tagasi ja sa oled päris heast brändist maani täis. Mõned arvaksid, et see on kordaläinud elu. Tulede põhjas võnkus kuratlik hõõgus, kui masin naeris.

„Kus ta ise on?”

Kerge võbelus ammortisaatorites – õlakehitus.

Naine turtsatas. „Sina olid alati rohkem päris. Sina olid see, kes sõitis läbi seinte, kes tappis, kui vaja, kes... Ta ainult tekkis ja kadus. Suutis mu õhku tõsta ja... isegi see pross, mille ta kinkis, haihtus hommikutuules. Kas ta kaotas oma kuju ainult minu pärast? Proovis inimene olla? Milline ta päriselt oli? Sina... tohin ma istuda?”

Masin naaldus ta poole. Naine haaras tugevamalt käepidemest, tõstis jala üle, tiris mantlihõlmad reite vahelt ja naaldus ettepoole. Liibus vastu nahka ja kumerat poleeritud terast. „Sa oled soe... Tead, sa tulid mulle meelde. Siis, kui see kutt mind keppis.” Ta pani põse vastu kellasid katvat lamedat klaasi. „Ta on selline suur. Tugev. Mitte nii tugev kui sina, ära ole kade. Ma mõtlesin alati, et...” Ta tõstis korraks segaduses pea. „Et te olete üks. Et kui ta minuga oli, siis oli see tegelikult sinu jõud, sinu tugevus, sinu energia... See oli nii hea, kui ma tundsin enda all, jalgevahel su värinat. See oli peaaegu parem, kui miski muu.” Ta lasi uuesti põse vastu masinat. „Nii et võib-olla olid see sina, keda ma igatsen. Kui palju kordi olen sind vihanud, sest sina olid see, kes tema minu juurest ära viis. Ma ei suuda õieti ta nägugi meenutada, ent ma mäletan täpselt sind peopesades ja jalgevahel.”

Miks sa tulid?

„Sest ma ei taha enam. Sest see elu, mille te mulle määrasite – armastusest, sest te olite nõus tegema kõike muud, aga mitte seda mult võtama – see elu on läbi. Minu jaoks. Ma ei kahetse seda elu, aga see on läbi. Edasi ei ole enam midagi. Sa ei saa enam öelda, et sa teed kõike, aga mitte seda. Sest siis ei ole see armastus. See on lihtsalt rumal julmus.”

Naine ajas end sirgu ja pigistas käed ümber käepidemete. „Ma ei lase sind enam lahti. Kui sa mind ikka veel armastad...” Mootor käivitus piksemürinal ja pimedust läbistas võimas valgusvihk.

„Jah...” sosistas naine, õnnelikult. „Sõidame!”

Taevas lõhenes, pöörleva tagaratta alt tõusis kirbet suitsu, esiratas kerkis korraks õhku ja siis ei olnud maailm enam endine. Naine pigistas käepidemeid, nii et sõrmed valged, kindlas otsustavuses mitte lahti lasta, korraks ei olnud ta kindel, kas suudab masinat valitseda, kuid see kuuletus talle ise. Kuld nõrises tänavakivide vahele ja kaugel eespool lahvatas selginevas taevas koidukiir. Masin kihutas mööda tühja teed järjest kiiremini sinnapoole ja tulelõhnaline tuul, mis naise juukseid sasis, värvis neisse pisut vallatut linakollast.



See lugu võiks lõppeda hästi. See võiks lõppeda siin.

See võib lõppeda ka nii, et mees koeraga oli viimane, kes naist nägi.

See võib lõppeda kurva ajalehestiilis järelehüüdega, et naine, niipalju aastaid vana, kolme lapse ema ja nii edasi, tungis raskes joobes vanemate kuuri, ärandas aastakümneid seisnud mootorratta – kes oleks võinud ilmas arvata, et see üldse enam käima läheb! – ja sõitis suurel kiirusel teelt välja, saades kohapeal surma.

See võib lõppeda nii, et mootorratas küll oli, kuid vanemad leidsid ta hommikul selle kõrval end välja magamas. Et tegelikult pole asi üldse nii hull, kunagised noorusrumalused meenuvadki vaid siis, kui liiga palju juua, ja elu läheb edasi, varsti tulevad lapselapsed...

See võib lõppeda veel tuhandet moodi, aga parem las see lõppeb siin – müstiline koletis, kes viib kaunitari läbi koiduvalguse ära uude ellu.

 

6 kommentaari:

  1. Seksuaalse alatooniga modernistlik linnaulme või mis iganes selle jutu žanr on. Pole kirjandusteadlane ega muidu spets, et seda määrata, kuid tavalisest erinev see on. Labori tavalisest, vähemalt.
    Erilisi asju tuleb lugeda aeglasemalt. Avasttasin seda juttu uuesti lugedes ja sealt uusi asju avastades. Näiteks ka sõna "see" ülekülluse. Ikka päris palju oli neid. Häid asju avastasin ka ja selgust, mis täpselt juhtus.
    Igal inimesel on oma kiiks. Minule jäävad vahel omadussõnade rohkus ette. Päris alguses oli neid kuidagi palju, pärast mitte. Kuid mulle endale on öeldud, et ma kirjutan liiga lühikeste lausetega, et ei tasu arvesse võtta. Inimene, kes kirjutab viie sõnaga lauseid, arvab ju kindlasti, et 10 on liiga palju. (viimane lause oli erand).
    Lõpp, see oli eriline. Päris-päris lõpp, see jäi aga lahtiseks. "Las ..." Kirjanik soovis, et juhtuks, kuid kas juhtus, ei tea. Hetkel tundub mulle, et mulle oleks kindlam lõpp rohkem meeldinud. Kasvõi see sama, et naine sõitis, aga et kindlasti sõitis.
    Aga kokkuvõtlikult. Meeldis. Ja ma oleks nõus kihla vedama, et Ahvidetarzan ei alustanud kirjutamisega mitte Laboris.

    VastaKustuta
  2. Üks mu lemmiklugusid. Nii muusikas kui ka Laboris. Sõnastus tahaks kohati viimistlemist, aga see on väike virin... Ilus oli. Eriti meeldis mulle see lõpp, mis jättis lugeja nõutuna seisma magusasse muinasjutulõppu, lehitsedes teadmatuse diagonaalis eluraamatu mustandeid. HEA!

    VastaKustuta
  3. Päris emotsionaalne lugu! Minu õnn, et mul kunagi tuttavat mootorratast pole olnud :D

    VastaKustuta
  4. Seda lugu peaks kritiseerima kogenud kriitik, mitte mina. Suur osa tekstist on kirjutatud küpselt, usutavalt, hästi. Osa tekstist on toores. Sissejuhatus on osalt hea, suures osas paraku ebaõnnestunud. Haakub liiga vähe ülejäänud tekstiga (loob meeleolu ja keskkonda? Kui nii, siis mitte piisavalt mõjusalt), sisaldab häid ja kehvemaid teravmeelsusi (kuulipildujavalang - hea; krokodillid kohvirteks - kehv). Lõpp on kirjutatud laisalt - kui idee otsa sai, siis visati lugejale lihtsalt peotäis münte, et mis kätte jääb (aga alati jääb sellisel juhul liiga vähe, sest viskaja kätte jäi rohkem ning isegi kõike mahapillatut ei saanud). Loo idee ei ole just uus, kuid Eesti autori sulest siiski uus (?) ning piisavalt tugeva potentsiaaliga kirjutatud, et kui rohkem sellesse panustad, siis saaks tõeliselt hea loo. Mulle kokkuvõttes meeldis päris palju. Kuid nagu alguses mainisin, oleks vaja kogenud kriitikut-mentorit, kes oskaks suunata viljakamatele kirjanduse motoradadele.

    VastaKustuta
  5. Pärast selle jutu lugemist jäin mõistatama, kas autor on ahvidetarzan või hoopis ahvidejane. Nii östrogeenist tilkuvat jutukest laboris ei tulegi ette või on meelest ära läinud. Kui autor on tõesti mees, siis teeb ümberkehastumisvõime küll kadedaks...
    Samas jälle, milline mees nimetaks või nimetab mootorratta silindrit karburaatoriks!?

    VastaKustuta
  6. Mike, ma ka mõtlesin sama asja, et äkki on Jane :P

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.