Lugu kohutavast koletisest, kes oli päris nummi

„Ma ei tea, kas tahan sinna minna. Kas ma pean ka alasti võtma?“

„Sinu valik. Mina ei kavatse riideid ära võtta, aga Labürinti lähen kindlasti. Pidime minema, lähen ka, sinu valik.“

Vaatasin Liinat. Tean teda mingi paar aastat. Kohtusime suvalise sõbra sünnipäeval, kuhu ma minna ei tahtnud: võõras kohas ei tea kunagi, kuidas olla või mida öelda. Liina paistis kohe teiste vahelt silma. Ei, mitte välimusega, oma olemusega. Ta säras. Madalatooniline enesekindel hääl köitis kuulajaid, vehklevad käed lisasid sarmi ja aeg-ajalt välkus silmades selline tuli, mis põletas mälestusse jälje. Nagu itaallane, mõtlesin siis. Kõik tahtsid temaga koos olla, jutelda, aega veeta. Ma kuulasin ja mõtlesin end tema asemele: väitlusoskus, temperament ja sobitumine igasse seltskonda. Ahh, võimatu! Andsin endast parima ja meist said sõbrad.

Nüüd avati lähedases külas uus meelelahutuskeskus, peamiseks atraktsiooniks Labürint. Kõik rääkisid, et sinna peab minema, aga keegi ei täpsustanud, mida seal tehakse. Labürint asus mingis mitusada aastat seisnud igivanas majas, mingi mõis või loss. Liina teadis, et seal on loendamatu arv tube ja koridore, küsimusi ja vastuseid. Mõned ei oskagi teed välja leida ja nad tuuakse õhtul sulgemise ajal lihtsalt käekõrval ära. Liinale meeldisid põnevad ülesanded ja nii me koos sinna läksimegi.

„Oled siis otsustanud?“ küsis Liina kingi ja sokke jalast sikutades. Ahh siuke on tema arusaam sõnast „alasti“.

„Ma ei tea, öeldi ju, et peab .. “ Näppisin kohmetult oma pikka lilletatud seelikut.

„Seiklus kohandatud reeglitega on ka seiklus,“ naeratas Liina. „Ma ootan esimese ukse taga ja ei piilu.“

Alguses oli kõik lihtne: põhikooli matemaatika ja natuke loogikat ning uksed avanesid. Edasi läks keerulisemaks ja mingi hetk jäid vaid kinnised uksed, kuna ülesanded olid kadunud.

„Andke mulle kasvõi pöördkeha ruumala ja ma lahendan selle, auu!“ hüüdis Liina lõbusalt, ise kõhklematult järgmisesse räpasesse koridori sukeldudes. Vaatasin omi paljaid jalgu, mis tolmukorra all juba päris vastikud välja nägid ja järgnesin talle.

„Äkki me sellepärast ei saagi edasi, et me alasti ei võtnud?“

„Tead, kallis, kui ma iga kord alasti võtaks, kui keegi seda soovib, oleks ma mitte keegi. Usu mind, korralikult riides inimesed jõuavad palju kaugemale kui need, kel riided seljas ei püsi,“ naeris Liina.

„Kas me ei puhkaks pisut?“ niuksatasin Liina selja tagant, kui õlaga kogemata uksepiidast läbi joosta üritasin. „Me oleme eksinud, tegelt ka.“

Vastuseks osutas ta kolmele pruunile täpile vasakpoolsel seinal: „Näed neid märke? Tead mida need tähendavad?“

Mina ei teadnud, kuid igaks juhuks noogutasin. Tundsin end päris lollina ja pöörasin Liina kannul uude käiku. Kuid seal polnud enam kedagi - Liina oli kadunud. Koridori lõpus oli vaid suur kinnine uks.

„Miks ta ukse kinni pani?“ mõtlesin pahaselt. „Kuidas ma selle lahti saan? Milline kohutavalt suur uks!“ Haarasin imelikust lingist ja valmistusin tugevaks tõmbeks, kuid uks avanes iseenesest ja mind tabas kuuma õhu löök, komberdasin paar sammu edasi, nagu oleks keegi mind välja tõmmanud. Uks selja taga sulgus kõva kolakaga ja ma seisin lõõskavas päikeses keset mingisugust neljakandilist heledate kivimüüridega hoovi. Müüridele vahelduseks oli keegi punase, musta ja kollasega võõbatud altpoolt kitsenevaid sambaid püstitanud. „Sakslased jõuavad ka igale poole oma rahvusvärve jäädvustada!“ torisesin omaette pahaselt silmi kissitades. Kevadisest Eesti jahedusest otse põrgukuumusesse!

„Miks siin nii jube palav on? Kuhu ma nüüd sattusin? Mingi nali?“ Surusin end vastu seina ja vaatasin ringi. Vaikus. Täiesti tühi hoov, servadesse kuhjatud igasugu imelikku sodi, aga ei ühtegi hingelist. Silmitsesin enda kõrval laiutavat kahte suurt vaasi. „Normaalsed põrandavaasid, nendesse võiks hundinuiasid panna,“ üritasin koduselt rahustavaid mõtteid mõelda. Süda hakkas hirmunult taguma: „Siin vist pole hundinuiasid ja Liina on ka kadunud.“

Ahastusega otsustasin juba tagasi minna, haarasin lingist, kuid uks paiskus ise hooga lahti ja riburaadamisi sisenes mitu lõunamaise välimusega noort poissi ja tüdrukut. Kõik üksteise külge kinniseotud ja ühtemoodi kummaliselt valgetesse linadesse mähitud, nagu mingis suvelaagri näitemängus. Viimasena tuli jämedate kätega tugev vanem mees, kes jõllitas mind ebaviisakalt. Vaatasin vastu, ülevalt alla, mees oli minust palju lühem, aga kuidagi väga kurja olemisega.

„Miks sa nii pikk ja valge oled?“ küsis ta sulaselges muinaskreeka keeles, ise mind pilguga mõõtes. Ma õppisin ülikoolis natuke antiikkeeli, aga ei teadnud, et neist nii hästi aru saan. Kuid tollele lollile küsimusele ei osanud ma midagi vastata.

„Kuule, torn-naine, meil on siin kombeks küsimustele vastata!“ teatas mehike pahaselt.

Samal ajal oli hoovile ilmunud suursuguse hoiaku ja pikkade juustega naine lõngakera peos. Ta tuli meie juurde ja jäi samuti mind imestunult vaatama. Mehike ja teised viskusid põlvili.

„Tere, võrreldamatu kasvukas naine! Minu nimi on Ariadne, kuidas ma sind võiksin kutsuda?“ küsis ta heliseval häälel.

„Manjana, kutsu mind Manjanaks,“ ütlesin.

„Kas Zeus saatis sind?“

„Ei, Zeusi ma ei tunne, ma tulin Labürinti lahendama.“

„Labürinti? Väga hea, mul ongi sellega üks väike probleem. Neid inimesi näed? Nad saadeti meile Ateenast ja lähevad Labürinti.“

Noogutasin.

„Mu emal juhtus kunagi üks pisitilluke probleem ja ta sai lapse ja nüüd kogu Kreekal suur probleem.“

Mõtlesin majanduskriisile ja noogutasin.

„Poseidon sokutas meile valge pulli ja ema, noh, ee, sai temalt lapse. Laps on tõeline jubeelukas ja nõuab iga seitsme aasta tagant seitset poissi ja tüdrukut õhtusöögiks.“ Ariadne tegi vastikust väljendava grimassi. „Ja vaata seda kena noormeest,“ osutas ta ühele tolmus põlvitavale poisile. „Tema nimi on Theuseus. On ju imekaunis mees, unistuste vihmake keset masendavat kõrbe?“

Vaatasin mulle vaevalt õlani ulatuvat kiitsakat kräsupeaga poisikest ja noogutasin igaks juhuks.

„Vot, Theuseus ja need teised peavad täna Labürinti mu ema sünnitatud jõletise söögiks minema. Kujutad ette? Ma kärbun ja tolmustun vaid mõttest, et mu poolvennast koletis, jälkiv-jeekim Minotaurus selle maasikmagusa poisi ära sööks. Sina oled nii suur ja võimas, nii taevalikult õnnistegija ilmeline, kas sa ei tahaks meid aidata?“

Kuulasin seda kummalist juttu ja hoidsin muiet tagasi. Ma olen täiesti keskmist kasvu, natuke üle meeter seitsmekümne, kuid võrreldes selle imeliku vanamoodsa rahvaga, paistan tõesti pikk. Muidugi ma teadsin seda Vana-Kreeka muinasjuttu Ariadnest ja Minotaurusest, lõngakera passis kenasti kogupilti, aga ma ei mäleta, et seal oleks ühtegi suurt valget naiskangelast olnud. Kuid loomad mulle meeldivad ja ma ei usu mingitesse kollidesse. Inimesed mõtlevad hirmus ja rumaluses igasugu lollusi välja. Võiks ju nende „koletise“ üle vaadata. Noogutasin Ariadnele.

Ariadne tõsine nägu selgines ja ta naeratas mulle vabanenult, võttis põuest mingi kaardi ja ulatas selle mulle.

„Näe, Daidalos, mees kes Labürindi ehitas, joonistas mulle kaardi. Pakkusin kaarti Theuseusele, aga ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Sa oskad kaarti lugeda?“

Muidugi ma oskan, koolis õpetati ja kümme aastat geopeitusega tegelemist annab kaardilugemisele väga tugeva põhja. Noogutasin.

„Imetore, oivaline, briljantne, hunnitu, võrratu! Lähed koos nende inimestega sinna Labürinti, lööd Minotauruse maha ja tulete kaardi järgi tagasi.“

Võtsin juhendi, väike mees pistis mu pihku nöörijupi, millega ta inimesi vedas ja suundusime koos mägede poole, kus pidavat Labürint asuma. Lõunamaine kliima võttis suht võhmale, kuid peagi jõudsime higist leemendavatena kohale. Kreeklased värisesid silmnähtavalt, kui me õigele koopale lähenema hakkasime. Kaugelt ei olnud midagi erilist näha. Lõpuks märkasin, et koopa nurgas magab mingi sarvedega mees, noh umbes nagu mingi rokkar, selline skandinaavia kiivriga ja karvane.

„Hei-hei, tulime sinu juurde!“ hüüdsin.

Mehike kargas püsti ja nägin, et tal on tõesti lehma pea, aga muidu oli tüüp tavalise eesti vasika kasvu, noh mulle jälle umbes õlani. Jube naljakas!

„Ohh, jõudsitegi juba kohale! Väga tore, aga kes sina oled?“ küsis ta uniselt silmi nühkides.

„Ma olen Manjana, Ariadne arvas, et me peaksime sinuga rääkima. Ta kurdab, et sa pidavat inimesi sööma ja kõik kardavad sind.“

„Mina söön inimesi? Mis jutt see on?! Veised on taimetoitlased, meil pole isegi selliseid hambaid, et liha järada! Mu ema ja isa vihkavad mind ja luuletavad igasugu jama kokku, et rahvast siit eemal hoida. Noh, ema vihkab, isa nad sõid igaks juhuks juba ammu ära. Ma ei tahaks oma ema kohta halvasti öelda, aga ta on tõeline fuuria. Oma südametunnistuse vaigistamiseks saadab ta siia Labürinti aeg-ajalt noori inimesi, mehi ja naisi. Näe sulle andis ka jälle karja naiivikuid kaasa. Aga kujutage nüüd ette, mulle ei mahu siia rohkem rahvast ja ega siin kõigile tööd ja tegevust ka ei jagu. Tublid noored on kogu haritava maa kenasti viljakandvaks muutnud ja ega nad niisama müramisest ära ei ütle, uusi pisipõnne sigineb pidevalt juurde. Ma tahtsingi sõna saata, et mulle enam rahvast juurde ei saadetaks, kitsaks läheb.“

„Noh, siis on ju hästi! Ma pidingi tolle hirmunud suurte siniste silmade ja pikkade ripsmetega väriseva poisi tagasi viima.“

Kallistasime Minotaurusega hüvastijätuks ja ta suudles mind kreeka kombe kohaselt heleda laksuga põskedele. Võtsin üllatusest tuikuva Theuseuse käekõrvale ja läksime tagasi lossi, kus Ariadne meid juba närveldades ootas ja kohe end Theuseusele kaela riputas, et too ei jõudnud iitsatadagi.

Mulle ei pakkunud enam mingit huvi seal kõrbekuumuses passida, proovisin uuesti toda ust, kust varem sisse olin tulnud. Ja ennäe imet – uks avanes ja ma seisin jällegi vanas tuttavas jahedas koridoris. Jooksin pisut maad edasi ja nägin, et olen maja sissepääsu juurde jõudnud, kus Liina mind juba ootas.

„Noh, jõudsid ka kohale. Mida sa seal nägid?“ küsis ta.

„Ma ei teagi, mida ma täpselt nägin. Jube imelik värk oli, aga ma lahendasin kõik küsimused üksinda ära. Kuhu sina kadusid?“

„Ma leidsin ka veel paar lihtsat ülesannet ja jõudsin tagasi. Suht normaalne koht.“

Fotod pildistatud palju aastaid hiljem, kui Manjana jällegi Knossosesse sattus, kus ta kogemata Ariadnega oli kohtunud.

PS! Tänud Arturile, kes aitas mul seda juttu kirjutada!