02.01.14

L’efant on meie nimi

Laul: Youtubega läks nüüd nii, et ma valisin laulu välja Spotifyst ja kui jutust oli juba rohkem kui mustand valmis, avastasin, et mul ei õnnestu seda Youtubest leida. (detsembri alguses otsisin). Seepärast vaid laulu nimi ja Spotify link. Ehk pole kõige suurem rikkumine.
Henry Mancini – Bali Hai: http://open.spotify.com/track/7gg1woLMNp8W7WRr5BH86i
---

Tuled kosmosesadama kabarees „Punane fööniks“ olid selleks esinemisteööks kustunud. Uue päeva hommik oli käes ja Janet sai viimaks oma luksus-minikorteris hommikumantli selga tõmmata. Ta nägi, kuidas stardikiirendite poleeritud kandid akna taga verevalt läigatasid. Oli päiksetõusu aeg. Naine sirutas oma väsinud keha pehmes tugitoolis välja. Just täna oli üks kahest päevast aastas, kui koidupäike tema korteri akendesse paistis. Janet oli korterit ostes selle vaatemängu eest mitte just vähe maksnud ja ta kavatses nüüd oma privaatsest valgusšõust igat sekundit nautida. Rammestunult ohates sirutas ta jalad välja. Olla rikas ja kuulus kabareetantsija, sellel on ka omad väiksed võõrused. Masseerimismasin tudises üle vaiba kohale, et kogu selle rikkuse allikaid hellalt mudida, samal ajal hakkas kööginurgast ruumi imbuma kohvilõhna.

Ting-ting. Vana uksekell tilises meloodiliselt väikses puittahveldusega toas.

Naine ei pööranud peadki. Ta kissitas silmi, vaadates idakaares seisva Hary Cliff kõrghoone saja kuuekümne seitsme korruselist seina. Just praegu sööstis punane tõusukuma üle halli kivi ja mitmevärviliste reklaamkirjade, maalides neist abstraktset hämu. Tsivilisatsiooni hall, raha neoon ja looduse punane, kogu värvidemäng oli igat kulutatud senti väärt!
Ting-ting. Janet surus pea polstrisse ja käed kõrvadele. Ta püüdis mitte vihane olla. Päikesest parem pool oli juba niigi kadunud stardiplats „C“ tugisamba taha. Oli jäänud veel vaid üks tema enda hetk. Mitte keegi ei võta talt seda!
Ta nägi, kuidas Hary Cliff ülemiste korruste aknad värelesid valguses, punane, veel punast ja siis kerge kõrvaltooniga punane. Päike liikus suure maabumistoru tagant läbi. Kohe on valgusmängu lõpp, Janet teadis. Kohe jääb talle vaid tavaline hajus päevavalgus ja kosmosekeskuse must vari. Naine ohkas õnnelikult ja langetas kõrvadelt käed. Imetlev ja rahakas maailm võis nüüd kuulsa kabareetantsija juurde naasta.

Ting-ting.
Köhatus tugitooli seljatoes pani noort naist pead pöörama: „Teie kontole laekus ukse taga seisjalt just kuues hommikuvääriline ülekanne.“ Hoidja-robot Berta hääl oli vaikne. „Seal on keegi Alpha x6-lt.“
„Olgu. Kuus hommikuväärilist summat, See on terve aasta üür või veelgi rohkem. Selle eest võib pool tundi naeratada küll.“ Janet kamandas masseerimismasina jalgadest kõrgemalt haarama, sättis hommikumantli tihedamalt kokku ja viipas käega. Ühe kabareetantsija ning varahommiku kohta nägi ta täiesti kombekas välja.
„Peaasi, et Alpha x6-l mingid täielikud kallerdised ei ela,“ mõtles ta veel, ise Bertale ukse avamise käsku andes.

Tuled toas läksid heledamaks, lõhnapihusti pumpas õhku kvaliteetse poonimisvaha ja nõudepesuvahendi hõngu ja kõlarid seintes saatsid ruumi reibast taustamuusikat. Kõigile pidi olema üheselt selge, et raha rahaks, kuid sellel kohtumisel on siiski omad piirid.
Janet ootas, rauge naeratus näol ja käed süles, risti üle teise. Mitte midagi ei juhtunud, kui uksekella vaikimist mitte arvestada. Ta liigutas pahuralt parema jala varbaid. „No kaua siis võib seda kaht ja poolt meetrit tulla?“ Masseerimismasin haaras sõnakuulmatutest varvastest. Janet naeratas. Seinapeegel näitas, et viimaks oli miski ukseavas liikunud.
„Kui hoiad kukla vastu seljatuge, saan ma sulle luu kaudu otse sisekõrva sosistada, kui peaks vajadus tekkima.“ Berta hääl oli sisinast vaid veidi valjem.

Tugev pahvakas magusat roosilõhna tungis Janeti tuppa, kuid ukseauk püsis jätkuvalt tühi.
„Hei, mu kallis võõras, astu edasi. Oled teretulnud minu koiduaegsesse koju.“ Janet viipas
Kutsuvalt, kuid ikka ei midagi. Vaid vaikne krabin andis kellegi lähedalolekust märku. Janet surus kukla tugevamini tugitooli polstrisse.
„Kohe näed teda,“ kostus peas Berta sosin. „Roomab teine seal nagu rikkis koristusrobot.“
Viimaks Ta nägi. Midagi rohelist ja suurt nihkus ukseavasse. Ei, ta eksis. See oli palju suurem ning üleni kollaseid täppe täis ja ilmselt lõhnas kõik see rooside järgi.
„See … et …“ Janet otsis mingit positiivset sõna, nii nagu teda oli võõrakoolitustel õpetatud. Ta neelatas. See asi, roheline asi, peatus. Janet noogutas ning hoidis pilgu peeglil.
„Ei tea, kas see … roheline ka minu profiili hinnata oskab?“ Janet tundis, et see oli mõnusalt ohutu küsimus, millega tegeleda. Ta hingas paar korda rahulikult sisse, pööras kergelt pead ja naeratas, kohendades saateks parema käega hommikumantlit.
„Oo Janet, meie jumalik nägemus!“ Sensuaalne meeshääl, ilmselgelt küll kõnesüntesaator, tuli kuskilt olendi seest. „O kaunim tähesärast, o hiilgavam oma enda kuldkujust. Sa oled kaunim kui meie ilusaim unistus sügisniiskel ööl!“
Janet jälgis lummatult, kuidas kollased tähnid rohelisel massil tukslesid ning tema suunas küünitasid. Kogu mass nihkus aeglaselt, ise alandliku muljet jättes, tema suunas.
„Roheline vorst. Just, veidi kobrutav sparglivorst.“ Janet kiitis end oma taiplikkuse pärast. See vorst , vajus veel madalamaks ning nihkus hiljukesi edasi.
„Oh jumalik kaunidus, meie südameigatsus, luba meil sinuga ühist ruumi jagada. Luba meil viiv sinuga veeta!“
Janet kõhkles. Ta ei saanud aru, mida talt tegelikult paluti. Kas seda, mida spargel näis talle ütlevat, või seda, mida Maa mehed jagamise ja veetmise all tavaliselt mõtlevad. Kuid sparglid ei saa ju nii mõelda. Sparglitel on õied või võrsed või midagi sellist. Aga vorstidel? Ta naeratuslihased pinguldusid treenitult.
„Ehk kutsun turvad või lasen talle veidi särtsu, perenaine?“ Seljatoest sosistav Berta hääl mõjus rahustavalt.
Ei. Janet õõtsutas vargsi kukalt. Spargel tema põrandal oli noh jah veidike jälk, kuid kuidagi armas ka, süütu nagu armunud ussike. Naine naeratas. Ussike oli hea sõna, parem kui vorst. Ta pööras tugitooli ussikese poole.
„Tule lähemale, mu sõber.“ Naine patsutas tugitooli külge. „Ma tahan sind lähemalt vaadata.“
„O, meie silmade heldus, meie kõrvade rõõm kutsub meid!“ Rohelise ussikese keskosa kaardus üles ning hetk hiljem sirutus rohe-kollane tipp peaaegu Janeti masseerimismasinas jalgadeni. „Meie tuleviku helge tuul paitab meid oma pilguga, sinu lõhn on meile õndsus, sinu nõtke kuju pimestab meid. O, lase meid sinu juures olla! Lase meie tuleviku lootust sinu peale panna!“ Esikust kostus ussikese saba latsumist ja selle saateks hüüatusi: „Meie ka, meie ka tahame kõigi lavade hiilgava tähe paistele.“ Ussike tõmbaski end jämedamaks, et kogu see spargel Janeti väikesesse tuppa mahuks.
„Ma pole sinu … Me pole varem …,“ Janet niisutas keelega huuli ning punastas, kui roosa keeleotsa välgatus ussikese vaimustusest huilgama pani. „Ma olen Janet. Kuid te nime ma ei tea, andke andeks palun väga. Austatud.“ Naine ringutas nõutult käsi.
„Sa tahad siis meie nime endale teada! Universumi õndsuse tipp ja sügavik. Me oleme sind ammu näinud, nii kaugvaataja ülekannetes kui ka täna öösel kabarees. Me unistuste aed. Me teame sinu nime, sa tead kohe meie nime. Me oleme meis oma nimes, me oleme nimes koos. jumalik tulevik soovib meid meile, L’efant. Meie nimi on L’efant!“ Roheline ussike vingerdas end naise ümber kilgendavaks pärjaks. „Me oleme lefand. Lefand kõiges ja koos.“
„Ussikese kohta on teda ikka liiga palju,“ mõtles naine murelikuks muutudes. „Ma pean parema positiivse sõna leidma. Jalgadega muru ehk?“ Ta tõstis käed kurgu alla, pigistades sõrmed tihedalt kokku.
„Meie roosiõis, meie vars, juur ja tulevik,“ Leelotas olend ümber janeti edasi. „Meie püha kaunitar on nüüd L’efantis. O, hõrk ilu. o, magus paradiisi aroom, meie lootus ja jätk. Kas võime me sind nüüd puudutada? Kas võid meid puudutada? Viiv igaviku mõõdupuu, viiv ühes olles. Kaunim L’efantites puuduta meid õndsuses, et meist saaks meie, nüüd ja ka viivus igaviku sees!“
Janetil käis pea ringi. Midagi oli siin väga valesti läinud. Väga-väga valesti. Ta nägi, kuidas roheline laine tõusis, rooside magus lõhn sügavnes.
„Õndsus kõigis viivudes, õndsus jumalikus ilus,“ leelotas roheline mass, haarates tihedalt masseerimismasinast. Naine rebis jalgu ülespoole. Ta tahtis ära, tahtis pääseda hullunud spargel-vorsti käest. Ta karjus, kui roheline laine üha kõrgemale tõusis. Aina karjus.

„Ärka üles, perenaine! Ärka juba! Arstid on kohe siin. Ärka!“ Sadas vihma, külma ja ladisevat. Janet avas silmad. Tuba lehkas jälgilt. Ja vesi, laest tuli pahinal vett.
„Püsi ärkvel tüdruk! Võta end kokku!“ Teda raputas kerge elektrilöök ja keegi jõhkard karjus Janeti peale tugitooli seljatoest, põrgut, kuulsaima tantsija peale kogu „Punase fööniksi“ ajaloos. Ta avas uuesti silmad.
„Tulekahju? Berta, no miks ta ei tee midagi, kui maja tuld kustutab?“ Janet proovis end kergitada, kuid ei suutnud. Midagi suurt ja pehmet lamas ta peal.
„Appi! Kas keegi on siin! Appi!“ Veesadu lakkas. Ta nägi läbi udu midagi enda poole liikumas. „Ei, ta tuleb jälle! Berta, aita!“
See oli naine. Valges maskis nägu kummardus Janeti kohale: „Ma olen doktor Paula kriisiabist. Olge rahulik, teiega saab kõik korda. Ja sina, Georg, lõpeta ükskord see oksendamine, aita mul teda tõsta!“
Keegi kahvatu näoga mees ilmus mõni sekund hiljem Janeti vaatevälja, kohe haarati teda hellalt ning hõljutati kanderaamile.
„Ärge muretsege, Janet. Teiega saab kõik korda ja rohkem seda ei juhtu. Mitte kunagi, mitte kellegagi enam. See idioot on lõplikult läinud. Diplomaadid klaarivad muud probleemid.“ Arsti näomaskiga naine kõndis kanderaami kõrval ja silitas Janeti õlga. „Siin ei olnud kuritahtlikku. Ta ei olnud sinu vastu. Sa oled imeilus, armas. Sa meeldisid talle, kuid nad Alpha x6-l on ühisolendid. Nende armastajad ühinevad ühe nimega üheks olendiks. See oli kõik eksitus, kultuuride erinevus, millest sa pääsesid. Sinu kodurobot päästis sind. Sinuga saab kõik korda. Sinust ei saa L’efant , sa jääd alatiseks Janetiks!“

3 kommentaari:

  1. Esiteks laulust. Henry Mancini on üks neist suurepärastest muusikutest, kelle nime keegi ei tea, aga kelle komponeeritud muusikapala, või õigemini teemat, teavad absoluutselt kõik. Eks guugeldage kui ei usu (mitte Bali Hai) .
    Nüüd jutust ka natuke. Algus on igatahes paljutõotav. Erootiline atmosfäär, keegi Janet sirutab sukkades jalgu taeva poole. "Cool" bondilik sviit kusagil teisel planeedil. Sensuaalne ohe. Uksekell. Ukse taga on koha sisse võtnud saladuslik austaja. Enam rohkem kaabu ja pabeross olla ei saagi. Oo vulgaarne vanaemade ajastu.
    Ja siis - oleks võinud peaaegu mürki võtta - roheline lima. Transformeerumas jäigasutnud mehelikkuseks. Vägistab vaese Janeti.
    Õnneks oli see ainult unenägu, aga vihma käest räästa alla, maja siiski põleb samal hetkel.
    Ega ma ikka väga aru saanud, millest jutt käis.
    PS. mis kuradi asi on L’efant???

    VastaKustuta
  2. Ja Henry Mancini ongi päris mitu kuulsat meloodiat filmidele kirjutanud ning, näh, mina klõpsisin lihtsalt lugusid, et mis jutu idee tekitaks, ja ei teadnud tast midagi. Jutulaborist ka muus vallas abi.
    Muidu aga väga suur aitäh kommentaari eest.
    Nagu aru saan, olen jätkuvalt liiga palju juttu oma pähe jätnud. Ma arvan, et seekord jäi sinna see, et l'efant oli meie, mitte mina -"l'efant on meie nimi" | "l'efant on minu nimi".
    Nii läks ka see kaotsi, et tegu oli nimega. Tagant järgi öeldes oleks võinud ta ka "mina" olla. Praeguse jutu puhul ei ole sellest mingit erinevust.
    Ilmselt oli jutu lõpp, võib-olla ka keskpaik, liiga kokku lükatud, nagu kommentaarist aru saan. Ma arvan, et Mikel on selles osas õigus.
    Peab ikka tõsiselt endale reegli tegema, et alla 5 lk juttu ei kirjuta, siis õpin ehk jutu korralikult täis kirjutamise ka ära. Kuigi ega see siin ka lühem polnud, vist, aga ikka poolik.

    VastaKustuta
  3. Jah, ka mul oli lugemisel sarnane kogemus Mike'ga: loo algamine on väga mõnusalt ja hästi kirjutatud ning mingi hetk läheb rabedaks kätte ära. Minu jaoks sel hetkel, kui L'Efant oma monoloogi alustab (dialoogiks on tema osa vestlusest palju pidada). Loo lõpp oli ka tegelikult päris kenasti kokku traageldatud. Mõtlen just seda osa, mis algab 'Ta ei olnud sinu vastu...' ja sealt kogu tekst kuni lõpuni minu silmis nö päästab loo.
    Ühisolendi kontseptsioon ei ole uus. Samas ma olen sel korral kimbatuses, et mida see siinjuhul ikkagi tähendaks? Kas L'Efant oleks tantsijanna konsumeerinud ja liitnud tema geenid iseendaga? Või oleks füüsiliselt ikkagi jäänud kaks eri objekti, kuid kellel on identne identiteet (st üks teadvus kahes eri isikus ja sealjuures kahes eri liigis)? Ja kuidas pagan sellised ühisolendid teisest liigist olendiga ühtides järglasi peaksid saama? Pooldumise teel?

    Kokkuvõttes mulle meeldis suures osas ning lahtised otsad on intrigeerivad.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.