29.08.11

Viimne õhtu

Künnapuu otsas istuv haldjas vaatas loojuvat päikese punas värvi muutvat metsa ja metsaäärset maja. Ta jättis hüvasti.

Ta oli aastasadu siin künnapuusalus valvanud, andidest väge kogunud ja seda väge vajajatele edasi andnud. Aga ajad muutusid. Külalisi jäi harvemaks. Ande küll toodi, nii punapaelu kui hõberaha, aga mündipoetamistes ja paeltesidumistes polnud enam endist usku ja lootust. Ka ei jäädud kauemaks, et pikkade lugulaulude või ühissõnumistega paigaga sidet saada, vaid astuti vaid korraks läbi, nii korraks, et argimõtted ei jõudnud lahtuda. Sellest reaaliamüürist läbi tungida oli haldjal iga korraga pisut raskem. Jäi saamata vägi, jäi andmata abi. Ainus, milles haldjas tundis end veel tugev olevat, oli hingedele lahkumishetkel Linnuteele viiva raja kättejuhatamine.

Kevadtormid olid metsatukka kõvasti räsinud. Haldja kodupuu kaotas mitu suurt oksa. Tal ei olnud jõudu neid kinni hoida. See tekitas suuremat masendust kui varemalt, mil ta oli ühe puu vananedes või murdudes teisele lihtsalt üle kolinud. Ta oli otsustanud, et see siin jääb tema viimaseks. Ta ei jaksanud end enam jagada maa, puude, inimeste ja taevaste vahel. Nüüd oli aeg minna. Kuniks ta veel mäletab teed.

Põhjapoolsed paigad olid ammu maha jäetud. Lõunanaabrid pidasid veel vastu. Hommikul oli haldjas mööduva viirelinnuga mõnele neist sõna saatnud. Annemäe omale, kes oli oma valiku teinud inimeste kasuks. Kui ta enam kuivavat kaske hoida ei suutnud, puges ta maapõue ja püüdis sealt aidata niipalju kui suutis. Vetevalla valinud Põrguvaluallika neidisele, kes leidis, et kui ravida enam ei jaksa, siis puhast vett peab tema allikast ikkagi saama. Rästad tõid headteedsoove vastu. Poolteist sajandit vaikselt ootel olev Kulbilohu urikivi vana aga ei vastanud ja haldjas arvas teda lahkumist pahaks panevat. Ta tundis endas pettumustorget, aga väsimus tulututest püüdlemistest oli liiga suur, et kivivanaga veel enne minekut ära klaarida.

Saluäärses majas oli Jussi voodiase. Juss oli viimased kolmveerand sajandit teda pea iga päev külastanud, salu korras hoidnud, omamoodi püüdnud aidata kohalikel mäletada ja sallusattunud võõraid õpetada. Juss, kes oskas nii anda kui võtta, oli olnud künnapuuhaldja side, tugi ja lohutus ses aiva võõramaks muutuvas maailmas. Olid Jussilgi omad vead, aga elu raskemaks teinud oli ta vaid iseendal. Vahel suutis künnapuuhaldjas Jussile just siis, kui tol inimeste hulgas liiga keeruliseks läks, raasukese jõudu ja õnne jagada. Jussi aeg oli ümber saamas ja teekond Linnuteele ees. Rajanäitamise asemel läheb haldjas temaga kaasa. Ja kui Juss hingepäevadel ka tagasi tuleb, siis tema enam mitte.

Haldjas lausus veel viimased loitsusõnad noortele puudele, saatis viimased väeriismed kodukünnapuule, heitis viimase pilgu ümbruskonnale ja viipas siis Jussile. Teele. Linnuteele.

9 kommentaari:

  1. Meeleolulaastuna täiesti tasemel ja meenutas pigem proosaluuletust kui juttu. Igatahes minule täiesti meeldis.
    Luuletuse jaoks piisab meeleolu loomisest, emotsioonide maalimisest ning pole vaja ei puänti ega konflikti.

    VastaKustuta
  2. Miks ma seda asja lugema nüüd pidin :D Maailmast midagi teada ei saanud, kellestki kahju ei hakanud, mingeid emotsioone ei tekkinud. Misasi see on?

    Herta Laipaik kirjutab selliseid haldjate-vägede lugusid huvitavalt, soovitan eeskuju võtta :)

    VastaKustuta
  3. Ma olen sellist puud näinud. Ma asukohta ei mäleta, aga me käisime sealt geopeituse aaret otsimas. Puu kirjeldusena oli väga hea, aga ühekülgne: puud oli jutus kujutletud ühekülgse haldjana. Mina vaatasin seda pärispuud ja nägin neid samu asju, mis siin kirjelduses oli antud, aga ma nägin seda lintide ja rahaga ehitud pärispuud kui ... rumalust. lisaks murdunud okstele oli selle puu külge kasvanud seened ja seened olid mädanema läinud ja haisesid...

    Ehk - jutus puudub tegevus, kõrgpunkt, kõrgpunkti lahendus. Positiivne puu kirjeldus oli väga hea.

    VastaKustuta
  4. Minul hakkas küll kahju.
    Kahjuks ei oam ka taustateadmisi selle puu kohta nii, et minu jaoks pole päris võrdlust olemas.
    Pildi ning meeleolu loomine tuli minu meelest väga hästi välja. Ma ei arvagi, et peab alati mingi suur ja särav puänt olema, jääb selletagi meelde:)
    Kuidas selle ulmesisaldusega on, seda ma nüüd ei tea:) Natuke sinna munasjutu tasemele(parema kirjeldusega muinasjutud, kui minu oamd :D:D).

    VastaKustuta
  5. Kui mul poleks mõnes mõttes kohustust seda juttu kommenteerida, ütleks ma selle kohta: päris hea jutt, nukker.
    Kuna ma aga kommenteerin siin, siis püüan enda jaoks aru saada, miks on see jutt päris hea ja mitte väga hea.
    Tuli selline mõte, et kui autor oleks rohkem keskendunud kas haldjale või siis hoopis haldjate ja inimeste kaotus-kaotus mängule (inimesed ei usu haldjaid, haldjad jäävad nõrgaks, haldjad ei aita inimesi ja loodust), oleks jutt olnud parem.
    Et kas ühe haldja kurbus elu lõppemisest ja ettevalmistustest teele asumiseks või haldjate ja inimeste suhete allakäik ja kurvad tagajärjed. Praegu oli jutu algus ühest haldjast, siis pikalt inimestest ja teistest haldjatest ja siis jälle peategelasest. Nii hajus jutt veidi ära.
    Võib-olla tuleks juttu veidi ümberkirjutada ka, kuid sellise stiili kohta ei oska suurt ettepanekuid teha. Ehk tõstaks "ta jättis hüvasti" esimeseks lauseks või viiks kuhugi tahapoole? või ...

    VastaKustuta
  6. Mulle meeldis, sealjuures nii loo mõte, ülesehitus kui ka kirjutaja sõnaseadmine. Kuna eesmärgiks on lühijutt, siis antud juhul oli tegemist lühikese ja tervikliku looga, millel olid olemas kõik komponendid. Paigas olid reaalse maailma raamid ja seotus - hiiehooldja ja ainukese uskuja - Jussi - lahkumine ning sellega kaasnevad fantaasiaelemendid, mis elasid-hääbusid oma usutavas elus.

    Natuke häiris sõnastuses liigne asesõnade (eriti ta) tarbimine ning kohmakust lisas juurde sõna "künnapuu" pidev rõhutamine. Kui lähtuda loo rahvuslikust tonaalsusest, soovitaksin julgesti sünonüümidena kasutada künnapuu rahvapäraseid nimetusi.

    Mulle meeldib lühijuttude puhul just see, et lugejale jääb mõtteruumi, kirja ei panda midagi liigset, pigem vähem kui rohkem "less is more" kuna jutt on lühiformaadis. Raamatuformaadi puhul võiks tõepoolest eeldada kilomeetreid kirjeldus, lehekülgede kaupa verd higi ja pisaraid, aga lühijutt on nii mõneski mõttes võrreldab haikuga, selles peab vähesega ära ütlema võimalikult palju. Mina võtaksin sellest loost pigem sõnu isegi vähemaks, et nende mõju enam esile pääseks.

    VastaKustuta
  7. Liiga lühike? jah
    Korraliku lõputa? jah
    Tegelased olid pealiskaudsed? olid küll

    Hinnang ? meeldis! Hea lugu oli.

    VastaKustuta
  8. Mulle meeldis. Kaldun arvama, mis Bix ja Lee. Meeleolulaastuna väga hea. Jutuna... noh, väikese lühijutuna selline lugu, mida peaks raamatus või kogus olema päris omajagu. St, kõik on nagu olemas, aga puudub taustsüsteem. Aga kui selliseid meeleolukaid oma kümmekond ja rohkem tekitada, siis igati lahe. Ühesõnaga, kui sellised asjad on sinu capovtii, siis teegi just nii :) aga kui vahepeal ää tüdined, siis kriba tegevuse ja dialoogiga asju ka ikka ;)
    Ahjaa, ma ei saanud impeeriumist aru, aga õhtu ja hääbumine oli küll olemas.

    VastaKustuta
  9. Tänud lugemast ja arvamast! Iga märkus on kuklas kinni ja loodetavasti tuletab end järgmiste lugude kirjutamise ajal õigel hetkel meelde.
    Impeerium – mote oli umbes midagi sellist, et kunagi oli siin maal kohavaimude vaieldamatu valitsusala.
    Lahe, et Manjana leidis üles õige puu, kuigi ma enda meelest sellese just eriti ei panustanud…

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.