J3

"Manja, aeg elustada."
"Keda see kuradi kord?"
"Jossifit. Kirjas on, elustada 18. detsembril 2078. Täna."
"Näri pori, Anja, see on ju päris külmikust. Enne jõulu ja puha, väääääk!"
"Manja! Mille eest me föderaalilt palka saame, ah?"
"Jaajah . . . aga ärgaku ilusasti. Palvetame?"
"Palvetame!"

Kes teab, kas mõjusid palved või oli omaaegse nõukogude krüo esimene katse õnnestunum mitmest hilisemast, aga Jossif tõepoolest ärkas elule rohkem kui sajand tagasi täpsustatud kuupäeval. Anja oli esimene (alati mina!), kes ette jäi.
"Kes valitseb Nõukogude Liitu?" nõudis äsjaärganu.
"Gospodin, Nõukogude Liitu ei ole juba sada aastat. Meil on Euraasia Föderatsioon ja seda juhib hetkel Vjatšeslav Vladimirovitš Putin."
"Mmmm. Ja see Vasja on asjalik juht?"
"Noh . . ." Anja ei teadnud. "Ta on päris Putini geneetiline poeg. Ta vähemalt väidab olevat."
"Mmmm. Mh."

Ööpäeva jooksul oli Jossif endale selgeks teinud, kes ja millises krüokambris on "päris Putin". Vladimir Vladimirovitš oli Jossifi arust niikuinii enne krüod liiga kaua ilmas ringi tolgendanud – mis mõte on elustada 90-aastast ätti? Jossif tegi talle enda meelest teene.

Uuem krüo, ajast, kui see muutus kõigile kättesaadavaks, töötas paremini. Jossifil oli kade meel, et ta ei saanud külmas magades nooremaks nagu Mihhail. Olgu, alles Miša rahaga muutus see võimalikuks, aga ikkagi . . . ta vaatas hoolega, kelle krüokambri kallal vusserdada, keda kogemata ärkvele ajada, kellest lahti saada. Nagu mismõttes ta ei saanud olla omaaegne seminari malemeister?

"Tead, Jura," usaldas ta nädal hiljem enneagselt äratatud (tähtaeg juhtus olema "esimesed ausad valimised Venemaal", otsi lolli, see oleks krüosse jäänudki) Ševtšukile, kelle prilliklaasid polnud veel päris selginud, "see Vjatšeslav Vladimirovitš on ikka päris Vasja. Teeme midagi?"
"Sinuga?"
"Aga kellega siis veel?"
"Oi, mees, mine perse, ja mitte minu omasse, ja mine üheksa korda . . . mmm . . . oot. Euraasia Föderatsiooni piiril Uraalis on tulevahetus?"
"On. Õnneks tuumakonfliktini pole asi veel läinud."
"Ja see Vasja . . ."
"Ei saa hakkama."
"Za veru pravoslavnuju," pomises Jura Jossifiga käteldes. Vunts muheles tuttavat vormelit kuuldes.

Jeanne oli isehakanud äratajate peale sigatige. Tema tingimus nimelt samuti polnud kuupäev, oli Nikolai vereliini järglane Venemaa troonil. Jossifist polnud palju abi, aga Jura tegi talle selgeks, et ilma tema osaluseta ei teki enam Venemaadki.
"Bajanbek Bezdumatov?" küsis ta üle.
"Jaaah, Euraasia Föderatsiooni peaminister. President on Vjatšeslav Vladimirovitš Putin," selgitas Jura olukorda. Täiesti hinnanguvabalt.
"Gospodi!" röögatas Jeanne. Äärmiselt hinnanguga. Nüüd olid nad kolmekesi.

Ametikult kehtis isegi Jossifi osas veel "orientatsioonikuu" – 30 kalendripäeva, mille jooksul äratatud pidid saama kontakti uue maailmaga. Tegelikult ei kehtinud Plesetskis (Kosmodroom? 62 kraadi põhjalaiuse peal? Tervisele tulla ei taha? Midagi muud oli ja on!) enam miski peale kolme kurja vanainimese tahte. Jeanne, hoolimata sellest, et tema krüo 2053. aastal pärast kaht kuuri Ciccone'i ravi loeti omas ajas üsna hiliseks, vallutas kogu meessoost personali südame. Fedja oma. Anja, Manja, Darja ja Valentina Vladimirovnaga oli meestel kõvasti keerulisem, ehkki tegelikult osutusid Anja ja Valja ratsionaalselt veendavaks (Jura) , aga Manja ja Darja masohhistideks (Jossif). 3J oli valmis maailma jälle meelepäraseks muutmma.

Nad istusid sööklas, akna taga langes lumi. Darja põlvitas Jossifi ees ja . . . oh, pole oluline, Fedja ka ei ole ja Anja ja Manja ja Valja. Enam mitte. Me vallutame maailma, pisiasjad ei loe. Igatahes uuris Jura:
"Ja kõik sealpool Uraali on hiinlasi täis?"
"Nagu kirpe!" vastas Jossif.
"Tšort! Aga tšetšeenid?"
"Oli kunagi selline rahvas . . ."
"Oh johh . . . mis neil juhtus siis? Mis meil juhtus?"
"Hiina tuumarelv juhtus. Kosmosest. Pool Siberit on radioaktiivne ja seal üleval ei ole enam kedagi ega midagi. Ma nii küll ei tahtnud."
Jeanne lõi risti ette.
Jura võttis randmearvutil ette Euroopa ja vandus veel tulisemat kurja. Jeanne kortsutas kulmu, vaatas ja neelas alla nii etteheited kui ka oma tulise kurja. Ainult Jossif jäi rahulikuks, kuigi nägi ja teadis. Ta joonistas midagi paberile – vanurid ja nende antiiksed kommunikatsioonimeetodid! – aga seda nähes muutusid ka teised rõõmsaks.

"Hei, poisid, kas olete valmis?" küsis Jeanne. Talle vastasid kaks noogutust. "Siis lükkame korraga!"
Värav kukkus. Plesetski krüo oli korraga tähtsusetu, võrreldes kodumaaga, mis ootas päästmist.

3J ei kestnud kaua, kui aus olla. Kuigi Moskvas suutsid nad ikka külvata korralikku segadust. Maailma päästmise nimel. Vjatšeslav igatahes kestis veel vähem.

Esimesena läks Jeanne. Nikolai vereliini pärijaid ei olnud enam ja kui patriarh Vladimiri asemele tuli reformaator patriarh Magomet, valis Jeanne vabasurma.

Juri olevat ka ennast ise tapnud. Miks, jäi selgusetuks. Millal? Siis, kui Jossif valiti juba jälle Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini ulatuva Euraasia Föderatsiooni presidendiks. Juhtub, arvas Jossif riiklike matuste käigus.

Paraku sai ka Jossif õnnetult surma – ta pojapoeg Saša kukutas talle täiesti kogemata triumfikaare avamisel lukukivi pähe. Saša jälle uppus järgmisel suvel, Plesetskist saabus Vjatšeslav, elus ja reibas, aga Föderatsiooni piir käib jälle Balti tuumakõrbest Uraali Islamivabariigini. Plesetsk on tühi. Räägivad, Arhangelskis olevat midagi . . .