Laenatud elu

Agri ärkas talveunest järk-järgult. Üha enam ja enam painas teda miski harjumatu ebamugavustunne, mis vormis koostöös psühhokõvendajatest, pornost, vägivallast ning narkootikumidest läbiimbunud alateadvusega jälke abstraktseid luupainajaid. Viimaks avas Agri silmad. Kulus aega, enne kui talveune kapsel tema ärkamise registreeris, seejärel ka ülejäänud keha sulatama hakkas. Nii sai Agri esialgu vaid silmalauge üles-alla liigutada.

Poole tunni järel võis Agri juba hädapärast käsi liigutada ning valu küljes üha kasvas. Agri vandus ropult ja liigutas pead. Hämaruse tõttu ei olnud võimalik täpselt selles suunas näha. Agri vandus ja üritas käega haiget kohta puudutada. Valukiir läbistas tema aju ning käsi sai kokku millegi kleepuvaga..

Peale rassimist, vandumist ja ukerdamist sai Agri end lavatsilt maha veeretatud ja aegamööda oma hiiglasekeha istukile aetud. Jah, tal oli olnud õigus, kõige hullem arvamus oli täide läinud: keegi närakas oli talt röövinud une pealt vasema neeru.

Viha varga vastu suurendas veelgi asjaolu, et see sitapea polnud vaevunud

haava korralikult kinnigi õmblema. Rohmakalt oli peale kohaliku tuimestuse tegemist tehtud sisselõige, mustal turul ohtralt maksev organ välja urgitsetud ning kiirelt sääred tehtud.

Agri asetas paljad varbad maha ja ajas end püsti, põrand oli jääkülm, õige jah, ta ise ju lülitas kütte välja, et energiat säästa.

Aegamööda venis ta vannituppa, kus siis end kapist leitud rohtusid täis süstis, kergendatult ohkas ning enda haava kuidagimoodi kinni lappis.

Seejärel ajas Agri maika selga ja püksid-saapad jalga, tõmbas kulunud nahkmantli peale ja koukis seina tehtud peidikust shokkeri ning ravimipüstoli, laadis viimase oma spetsiaalmoonaga ning lahkus ust paugutades oma ühetoalisest üürikorterist.

Koridori jõudnuna Agri kuulatas. Maja oli vaikne. Tõenäoliselt magas norinal, nagu tema oli seda äsja teinud. Peale Mutumaki automaatsete hibneratsioonikambrite turuletoomist veetis enamus Eesti rahvast kogu talve magades. Kliima oli pidealt persses, tööd vähe ja seetõttu oli odavam lihtsalt vahepealsed talvekuud ilma elektri, kütte ja toiduta läbi ajada. Ülejäänud töötu abiraha kulutada aga Annelinna lobudiku ja Mutumaki talveune seadme kümneaastase pikkusega liisingu maksmiseks.

Kui olid pensionär, said viimase veel täiesti tasuta riigi poolt. Enne tuli ainult allkirjastada leping, et esimene uni tuleb võtta vähemalt 10 aastat.

Sotsiaalseid probleeme lükkas selline lahendus suurepäraselt edasi, kahjuks soodustas ka kuritegevuse statistikat. Nüüd oli ka Agri selle kurva nimekirja üks ohver.

Kes see kurat võis siitkandis teada, et ma just enne und viimase töö rahadega uued neerud panin, mõlgutas Agri mõtteid. Selles kandis on enamus inimestel kogu keha mürkainetest nii läbi imbunud, et ei kõlba sigadele ka söögiks. Saati siis veel müümiseks.

Ahaa, see võis olla kolmanda trepikoja Borja.

Täis püha viha, müdistas Agri trepist alla, pauh õue lumetormi kätte...kiirelt uuesti uksest sisse ning trepist üles. Tänu sisse süstitud droogidele ei võtnud selline väike matk teda isegi hingeldama.

Kiirelt purustas Agri, kelle hüüdnimi polnud asjata tank, õlaga Borja korteriukse koos seda kinni hoidvate turvamehanismidega ja ilmus näost kaame kui tont Borja kööki, kus viimane viletsa lambi ja viinapudeli vahel mingit seadet kruttis.

Enne kui Borja jõudis piiksatadagi, lukustusid hiidsuure kämbla jääkülmad sõrmed Borja õrna ja automaatsüstla arme täis kaela ümber.

„Räägi välja, kus mu neer on,“ urises Agri „ja vaata, et sa, sitt, ei valeta, siis ehk näed veel kodu ja omakseid.“

Kuna Borja vaid kähises, lõdvendas ta haaret, aga andis samal ajal shokkeriga sõbraliku tonksu kõhtu, et Borja aru saaks, kes on olukorra peremees ja ei üritaks midagi rumalat.

„Ai...Mis neer...ai...“vingus Borja, kui hele laks mööda ta sinakat kiilast pealage käis.

„See neer, mis mult magades välja urgitseti, sina teadsid, et ma vahetasin seda, nii et lao välja, kus see on!“

„Vannun enda vanaema....aiii!“ röögatas Borja, kui uus löök talt ühe viletsasti paigaldatud plastist esihamba eemaldas.

„Sina, sitt, müüksid vanaema ka maha, kui keegi seda kondikubu ostaks!“ käratas Agri kurjalt.

„Tank, palun,“ halas Borja käega veritsevat suud katsudes „ma ei ole, ausõna, su neerude kallal käinud, tulgu taevas mulle appi tunnistajaks!“

Aga taevas ei tulnud Borjale appi ja ta kaotas veel ühe hamba.

„Olgu-olgu,“ vingus mehike „ma võib-olla napsuse peaga rääkisin seda Tsaar Saltaanis Mustale Kilekotile... “

Järgmine hoop lõi Borja oimetuks. Suures vihas haaras Agri laualt pooliku viina ja tahtis sellegagi pisipätile lajatada, aga alkoholist hakkas kahju ja nii valas ta selle kulinal kõrist alla ning virutas pudeli vastu seina puruks.

„Või siis Must Kilekott,“ urises Agri läbi hammaste ja tõttas mööda treppi alla ning pani Saltaani keldribaari poole sörkima.

Pauh! lendas baari uks mõned minutid hiljem lahti ning näost sinapunase- laiguline Agri kargas sisse. Paar jauravat narkomaani jäid teda silmi kissitades vaatama. Agri heitis pilgu üle toa, hüppas siis leti juurde ja käratas:

„Kus Kilekott on, mul tema juurde asja!“

„Aga Kilekotil sinuga asja pole,“ teatas kuldkõrvarõnga ning moeka kroomniidist võrksärgiga nooruk, kes pidi koheselt enda julgust kahetsema. Laeng shokkerist tungis talle rindkeresse ning hetk hiljem varises kõigi lõtvunud lihaste ja täisroojatud pükstega baarmän põrandale.

Agri astus suure sammuga üle mahavarisenud kõrendi ja tõukas tagaruumi ukse lahti. Seal istus laua taga kamp maikades venelasi ja nende keskel Must Kilekott. Mehed olid segamisest ilmselgelt häiritud.

„Türa, pane uks kinni!“ röögatas Kilekott. Ja ta kaelal olev kurjakuulutav must laik liikus suuga ühes taktis, justkui oleks seda talle ette sosistanud.

Tegelikult oli ta kaelale olnud kunagi tätoveeritud lohepea, aga liigse narkootikumide ületarbimise tulemusena oli odav tint muutunud kummaliseks kilekotti meenutavaks plärakaks. Ei pea vist muidugi ütlema, et Kilekott ise vihkas oma hüüdnime kohutavalt.

See aga ei seganud Agrit, kes rahulikult ukse enda järel kinni tõmbas, kõiki lauaäärseid pika pilguga kostitas ja seejärel käratas:

„Kilekott, sina käisid mind magamise aeg nüsimas!“

„Mine perse, sea sohipoeg,“ müristas Kilekott „sinu neere ma ei söödaks isegi kanalisatsioonis elavatele kärnas rottidele. Käi kuradile!“

Järgnev toimus inimsilmale liiga kiirelt ja selle sündmustiku taastamiseks pidid politseikonstaablid vaatama Saltaani turvakaamerate salvestusi hiljem aegluubis.

Agri purustas esimese püsti tõusnud venelase lõua, teisele suskas tolle väljatõmmatud noa ribide vahele ning neljandale virutas rautatud ninaga tanksaapaga munadesse.

Seis oli hetkel Agri 4 ja Kilekott 0 ning oma ilmselgest kaotusseisust arusaanuna taganes viimane seina suunas, sirutades kätt endale põue.

Ent Agri ei lasnud tal nii kaua mõelda. Paugatas mehe käesolev ravimite süstimiseks mõeldud püss ja Kilekott kukkus karjatades maha.

„Türa, Tank, mis sul viga on,“ vingus Kilekott omameheliku häälega „miks sa, sitt, ei maga, mida sa ausatest ärimeestest tahad ja mis kuradi sodi sa mulle süstisid?“

„Raviussid,“ muigas Tank, „ekstra tore kraam, mida enda kosmosemereväelasest vennalt sain.“

„Kapslist väljuvad peale kontakti väikesed munad, milledest kooruvad vaglad, kes asuvad patsiendi kõhus sooritama pimesoole operatsiooni. Kui aga tulistada neid kaela...no näiteks nagu sinul...siis järavad need väikesed sanitarid läbi kogu patsendi keha kuni kõhuni ...ja siis eemaldavad pimesoole...seepärast on seda keelatudki kasutada ilma arsti juuresolekuta“

„Hull raisk,“ ajas Kilekott silmad pungi, „võta see sitt minust välja..kohe!“

„Oot-oot, tasa-tasa...“manitses Agri, „enne jutusta, poju, kus mu neer on...“

„Mina ei tea su sitasest neerust midagi,“ vingus üleni higiseks tõmbunud Kilekott, „niipalju, et purjus Borja viimati üle kogu baari räuskas seda...“

Agri ohkas, keeras ravipüstoli pidemesse teise padruni ja tulistas selle vastase, nüüd juba paiste tõmbunud ja seetõttu pungis kilekotti meenutavasse mügarjasse tätoveeringusse.

Kilekott kukkus maha nagu kott ja kukkus norskama. Tema tätoveering lõhkes aga vaikse popsu saatel ja sealt pudenes räpasele põrandale hulk pisikesi valgeid ussikesi.

Agri süütas närviliselt laualt leitud pakist suitsu. „Kuradi Borja, oleks pidanud ta ikka aknast välja viskama, nüüd neer sama hästi kui pelleris.“

Ta sammus vihaselt baarist välja, prõmmides ukse nii kõvasti kinni, et mõned klaasid laudadelt kildudeks purunesid ja hakkas läbi lumesaju kodu poole astuma.

Ja seal naeratas talle õnn. Ootamatult lonkas talle vastu vibalik punaste juustega noormees, kes masseeris oiates käega just seda kohta, mis ka Agrile valu tegi.

Ta rabas noorukilt kraest kinni ja teise kämblaga tõmbas tal ühe ropsuga siidise pluusi lõhki.

Seda ta arvaski – mehikesele oli just siirdatud värske neer.

Agri rabas mantli taskust shokkeri, keeras selle pöidlaga maksimumvõimsusele ja surus  noorukile otsa ette..

„Räägi! Kust sa selle said?“

„Päkapikkude käest,“ vigus nooruk

„Valetad, sitt,“ müristas Agri, „päkapikud ei tegele musta äriga!“

„Ausõna, onu, ausõna!“

„Ah ausõna, väga hea..päkapikud pole kaugel...vaatame järgi!“

Ja kuna nooruk ikka vastu punnis, lõi Agri ta ühe hästi sihitud hoobiga oimetuks, viskas üle õla ja asus päkapike keldri suunas astuma.

Päkapikud olid end sisse seadnud kohalikku vanasse katlamajja, mis enam ei töötanud...noh, välja arvatud päkapike endi tarbeks...tegemist oli väikest kasvu siberi tõugu mehikestega, kes oma õnnetuseks olid elanud liiga lähedal Baikonuurile ning kelle esivanemad olid harrastanud sugulusabielusid. Päris degenerandid nad siiski polnud. Nende suguvõsas oli mitu kirurgiharidusega meest, kes olid katlamajja oma äri püsti pannud. Sealt, muide, pärines ka Agri ostetud neer.

Agri kargas sooja ootesaali sisse ja viskas õlaloleva uimase nooruki lauataga seisva alamõõdulise mehikese ette.

„Kas opereerisite teda?“ müristas Agri.

„Ee jah..oot, mis juhtus?“ imestas vaevu meetrine habemik.

„Sellel kutil on minu neer! karjus Agri üha vihasemaks saades edasi.

„Teie?“ imestas päkapikk „Oodake, ma kontrollin arvutist...Kuidas teie nimi?“

Ta klõbistas pisut aega masinal.

„Kuulge, aga teilt sai neer inkasso abil rekvireeritud juba kaks nädalat tagasi,“ teatas ta viimaks nõutult.

„Rekvireeritud,“ möirgas Agri „mida te, pasakotid, sellega mõtlete, aah!?“

„Aga härra,“ üritas päkapikk vihast vägilast vaigistada, „teie laenumakse oli juba terve aasta üle aja...vastavalt seadustele...“

„Aasta!“ ägises Agri, kes tuikus jalgadel nagu oleks ootamatult hoobi saanud. „Mis kuradi aasta praegu siis on?“

„2045“ seletas päkapikk lahkelt.

„Kuradi Mutumaki talveuni,“ möirgas Agri „ma olen kaks aastat sisse maganud!“

Ta marssis vihaselt jalgu trampides uksest välja. Vaja ju töö otsida, et uus neer hankida. Seekord ostab ta selle ühe korraga välja ega hakka liisinguga jamama.

Parema idee puudusel seadis Agri esialgu sammud Saltaani keldribaari poole. Ehk vajab Kilekott endale uusi turvamehi.