Agri
ärkas talveunest järk-järgult.
Üha enam ja enam painas teda miski harjumatu ebamugavustunne, mis
vormis koostöös psühhokõvendajatest, pornost, vägivallast ning
narkootikumidest läbiimbunud alateadvusega jälke abstraktseid
luupainajaid. Viimaks avas Agri silmad. Kulus aega, enne kui talveune
kapsel tema ärkamise registreeris, seejärel ka ülejäänud keha
sulatama hakkas. Nii sai Agri esialgu vaid silmalauge üles-alla
liigutada.
Poole
tunni järel võis Agri juba hädapärast käsi liigutada ning valu
küljes üha kasvas. Agri vandus ropult ja liigutas pead. Hämaruse
tõttu ei olnud võimalik täpselt selles suunas näha. Agri vandus
ja üritas käega haiget kohta puudutada. Valukiir läbistas tema aju
ning käsi sai kokku millegi kleepuvaga..
Peale
rassimist, vandumist ja ukerdamist sai Agri end lavatsilt maha
veeretatud ja aegamööda oma hiiglasekeha istukile aetud. Jah, tal
oli olnud õigus, kõige hullem arvamus oli täide läinud: keegi
närakas oli talt röövinud une pealt vasema neeru.
Viha varga
vastu suurendas veelgi asjaolu, et see sitapea polnud vaevunud
haava
korralikult kinnigi õmblema. Rohmakalt oli peale kohaliku tuimestuse
tegemist tehtud sisselõige, mustal turul ohtralt maksev organ välja
urgitsetud ning kiirelt sääred tehtud.
Agri asetas
paljad varbad maha ja ajas end püsti, põrand oli jääkülm, õige
jah, ta ise ju lülitas kütte välja, et energiat säästa.
Aegamööda
venis ta vannituppa, kus siis end kapist leitud rohtusid täis
süstis, kergendatult ohkas ning enda haava kuidagimoodi kinni
lappis.
Seejärel
ajas Agri maika selga ja püksid-saapad jalga, tõmbas kulunud
nahkmantli peale ja koukis seina tehtud peidikust shokkeri ning
ravimipüstoli, laadis viimase oma spetsiaalmoonaga ning lahkus ust paugutades oma ühetoalisest üürikorterist.
Koridori
jõudnuna Agri kuulatas. Maja oli vaikne. Tõenäoliselt magas
norinal, nagu tema oli seda äsja teinud. Peale Mutumaki automaatsete
hibneratsioonikambrite turuletoomist veetis enamus Eesti rahvast kogu
talve magades. Kliima oli pidealt persses, tööd vähe ja seetõttu
oli odavam lihtsalt vahepealsed talvekuud ilma elektri, kütte ja
toiduta läbi ajada. Ülejäänud töötu abiraha kulutada aga
Annelinna lobudiku ja Mutumaki talveune seadme kümneaastase
pikkusega liisingu maksmiseks.
Kui
olid pensionär, said viimase veel täiesti tasuta riigi poolt. Enne
tuli ainult allkirjastada leping, et esimene uni tuleb võtta
vähemalt 10 aastat.
Sotsiaalseid
probleeme lükkas selline lahendus suurepäraselt edasi, kahjuks
soodustas ka kuritegevuse statistikat. Nüüd oli ka Agri selle kurva
nimekirja üks ohver.
Kes see
kurat võis siitkandis teada, et ma just enne und viimase töö
rahadega uued neerud panin, mõlgutas Agri mõtteid. Selles kandis on
enamus inimestel kogu keha mürkainetest nii läbi imbunud, et ei
kõlba sigadele ka söögiks. Saati siis veel müümiseks.
Ahaa,
see võis olla kolmanda trepikoja Borja.
Täis püha viha, müdistas Agri trepist alla, pauh õue lumetormi kätte...kiirelt uuesti uksest sisse ning trepist üles. Tänu sisse süstitud droogidele ei võtnud selline väike matk teda isegi hingeldama.
Kiirelt
purustas Agri, kelle hüüdnimi polnud asjata tank, õlaga Borja
korteriukse koos seda kinni hoidvate turvamehanismidega ja ilmus
näost kaame kui tont Borja kööki, kus viimane viletsa lambi ja
viinapudeli vahel mingit seadet kruttis.
Enne
kui Borja jõudis piiksatadagi, lukustusid hiidsuure kämbla
jääkülmad sõrmed Borja õrna ja automaatsüstla arme täis kaela
ümber.
„Räägi
välja, kus mu neer on,“ urises Agri „ja vaata, et sa, sitt, ei
valeta, siis ehk näed veel kodu ja omakseid.“
Kuna
Borja vaid kähises, lõdvendas ta haaret, aga andis samal ajal
shokkeriga sõbraliku tonksu kõhtu, et Borja aru saaks, kes on
olukorra peremees ja ei üritaks midagi rumalat.
„Ai...Mis
neer...ai...“vingus Borja, kui hele laks mööda ta sinakat kiilast
pealage käis.
„See
neer, mis mult magades välja urgitseti, sina teadsid, et ma
vahetasin seda, nii et lao välja, kus see on!“
„Vannun
enda vanaema....aiii!“ röögatas Borja, kui uus löök talt ühe
viletsasti paigaldatud plastist esihamba eemaldas.
„Sina,
sitt, müüksid vanaema ka maha, kui keegi seda kondikubu ostaks!“
käratas Agri kurjalt.
„Tank,
palun,“ halas Borja käega veritsevat suud katsudes „ma ei ole,
ausõna, su neerude kallal käinud, tulgu taevas mulle appi
tunnistajaks!“
Aga taevas ei
tulnud Borjale appi ja ta kaotas veel ühe hamba.
„Olgu-olgu,“
vingus mehike „ma võib-olla napsuse peaga rääkisin seda Tsaar
Saltaanis Mustale Kilekotile... “
Järgmine
hoop lõi Borja oimetuks. Suures vihas haaras Agri laualt pooliku
viina ja tahtis sellegagi pisipätile lajatada, aga alkoholist hakkas
kahju ja nii valas ta selle kulinal kõrist alla ning virutas pudeli
vastu seina puruks.
„Või
siis Must Kilekott,“ urises Agri läbi hammaste ja tõttas mööda
treppi alla ning pani Saltaani keldribaari poole sörkima.
Pauh!
lendas baari uks mõned minutid hiljem lahti ning näost sinapunase-
laiguline Agri kargas sisse. Paar jauravat narkomaani jäid teda
silmi kissitades vaatama. Agri heitis pilgu üle toa, hüppas siis
leti juurde ja käratas:
„Kus
Kilekott on, mul tema juurde asja!“
„Aga
Kilekotil sinuga asja pole,“ teatas kuldkõrvarõnga ning moeka
kroomniidist võrksärgiga nooruk, kes pidi koheselt enda julgust
kahetsema. Laeng shokkerist tungis talle rindkeresse ning hetk hiljem
varises kõigi lõtvunud lihaste ja täisroojatud pükstega baarmän põrandale.
Agri
astus suure sammuga üle mahavarisenud kõrendi ja tõukas tagaruumi
ukse lahti. Seal istus laua taga kamp maikades venelasi ja nende
keskel Must Kilekott. Mehed olid segamisest ilmselgelt häiritud.
„Türa,
pane uks kinni!“ röögatas Kilekott. Ja ta kaelal olev
kurjakuulutav must laik liikus suuga ühes taktis, justkui oleks seda
talle ette sosistanud.
Tegelikult
oli ta kaelale olnud kunagi tätoveeritud lohepea, aga liigse
narkootikumide ületarbimise tulemusena oli odav tint muutunud
kummaliseks kilekotti meenutavaks plärakaks. Ei pea vist muidugi
ütlema, et Kilekott ise vihkas oma hüüdnime kohutavalt.
See aga
ei seganud Agrit, kes rahulikult ukse enda järel kinni tõmbas,
kõiki lauaäärseid pika pilguga kostitas ja seejärel käratas:
„Kilekott,
sina käisid mind magamise aeg nüsimas!“
„Mine
perse, sea sohipoeg,“ müristas Kilekott „sinu neere ma ei
söödaks isegi kanalisatsioonis elavatele kärnas rottidele. Käi
kuradile!“
Järgnev
toimus inimsilmale liiga kiirelt ja selle sündmustiku taastamiseks
pidid politseikonstaablid vaatama Saltaani turvakaamerate salvestusi
hiljem aegluubis.
Agri
purustas esimese püsti tõusnud venelase lõua, teisele suskas tolle
väljatõmmatud noa ribide vahele ning neljandale virutas rautatud
ninaga tanksaapaga munadesse.
Seis
oli hetkel Agri 4 ja Kilekott 0 ning oma ilmselgest kaotusseisust
arusaanuna taganes viimane seina suunas, sirutades kätt endale põue.
Ent
Agri ei lasnud tal nii kaua mõelda. Paugatas mehe käesolev ravimite
süstimiseks mõeldud püss ja Kilekott kukkus karjatades maha.
„Türa,
Tank, mis sul viga on,“ vingus Kilekott omameheliku häälega „miks
sa, sitt, ei maga, mida sa ausatest ärimeestest tahad ja mis kuradi
sodi sa mulle süstisid?“
„Raviussid,“
muigas Tank, „ekstra tore kraam, mida enda kosmosemereväelasest
vennalt sain.“
„Kapslist
väljuvad peale kontakti väikesed munad, milledest kooruvad vaglad,
kes asuvad patsiendi kõhus sooritama pimesoole operatsiooni. Kui aga
tulistada neid kaela...no näiteks nagu sinul...siis järavad need
väikesed sanitarid läbi kogu patsendi keha kuni kõhuni ...ja siis
eemaldavad pimesoole...seepärast on seda keelatudki kasutada ilma
arsti juuresolekuta“
„Hull
raisk,“ ajas Kilekott silmad pungi, „võta see sitt minust
välja..kohe!“
„Oot-oot,
tasa-tasa...“manitses Agri, „enne jutusta, poju, kus mu neer
on...“
„Mina
ei tea su sitasest neerust midagi,“ vingus üleni higiseks tõmbunud
Kilekott, „niipalju, et purjus Borja viimati üle kogu baari
räuskas seda...“
Agri
ohkas, keeras ravipüstoli pidemesse teise padruni ja tulistas selle vastase, nüüd juba paiste tõmbunud ja seetõttu pungis kilekotti
meenutavasse mügarjasse tätoveeringusse.
Kilekott
kukkus maha nagu kott ja kukkus norskama. Tema tätoveering lõhkes aga vaikse popsu saatel ja sealt pudenes räpasele põrandale hulk
pisikesi valgeid ussikesi.
Agri
süütas närviliselt laualt leitud pakist suitsu. „Kuradi Borja,
oleks pidanud ta ikka aknast välja viskama, nüüd neer sama hästi
kui pelleris.“
Ta
sammus vihaselt baarist välja, prõmmides ukse nii kõvasti kinni, et mõned
klaasid laudadelt kildudeks purunesid ja hakkas läbi lumesaju kodu
poole astuma.
Ja seal
naeratas talle õnn. Ootamatult lonkas talle vastu vibalik punaste
juustega noormees, kes masseeris oiates käega just seda kohta,
mis ka Agrile valu tegi.
Ta
rabas noorukilt kraest kinni ja teise kämblaga tõmbas tal ühe
ropsuga siidise pluusi lõhki.
Seda ta
arvaski – mehikesele oli just siirdatud värske neer.
Agri
rabas mantli taskust shokkeri, keeras selle pöidlaga maksimumvõimsusele
ja surus noorukile otsa ette..
„Räägi!
Kust sa selle said?“
„Päkapikkude
käest,“ vigus nooruk
„Valetad,
sitt,“ müristas Agri, „päkapikud ei tegele musta äriga!“
„Ausõna,
onu, ausõna!“
„Ah
ausõna, väga hea..päkapikud pole kaugel...vaatame järgi!“
Ja kuna
nooruk ikka vastu punnis, lõi Agri ta ühe hästi sihitud hoobiga
oimetuks, viskas üle õla ja asus päkapike keldri suunas astuma.
Päkapikud
olid end sisse seadnud kohalikku vanasse katlamajja, mis enam ei
töötanud...noh, välja arvatud päkapike endi tarbeks...tegemist
oli väikest kasvu siberi tõugu mehikestega, kes oma õnnetuseks
olid elanud liiga lähedal Baikonuurile ning kelle esivanemad olid
harrastanud sugulusabielusid. Päris degenerandid nad siiski polnud.
Nende suguvõsas oli mitu kirurgiharidusega meest, kes olid
katlamajja oma äri püsti pannud. Sealt, muide, pärines ka Agri
ostetud neer.
Agri
kargas sooja ootesaali
sisse ja viskas õlaloleva uimase nooruki lauataga seisva alamõõdulise mehikese ette.
„Kas
opereerisite teda?“ müristas Agri.
„Ee
jah..oot, mis juhtus?“ imestas vaevu meetrine habemik.
„Sellel
kutil on minu neer! karjus Agri üha vihasemaks saades edasi.
„Teie?“
imestas päkapikk „Oodake, ma kontrollin arvutist...Kuidas teie
nimi?“
Ta
klõbistas pisut aega masinal.
„Kuulge,
aga teilt sai neer inkasso abil rekvireeritud
juba kaks nädalat tagasi,“ teatas ta viimaks nõutult.
„Rekvireeritud,“
möirgas Agri „mida te, pasakotid, sellega mõtlete, aah!?“
„Aga
härra,“ üritas päkapikk vihast vägilast vaigistada, „teie
laenumakse oli juba terve aasta üle aja...vastavalt
seadustele...“
„Aasta!“ ägises Agri, kes tuikus jalgadel nagu oleks ootamatult hoobi
saanud. „Mis kuradi aasta praegu siis on?“
„2045“
seletas päkapikk lahkelt.
„Kuradi
Mutumaki talveuni,“ möirgas Agri „ma olen kaks aastat sisse
maganud!“
Ta
marssis vihaselt jalgu trampides uksest välja. Vaja ju töö otsida,
et uus neer hankida. Seekord ostab ta selle ühe korraga välja ega
hakka liisinguga jamama.
Parema idee puudusel seadis Agri esialgu sammud Saltaani keldribaari poole. Ehk vajab Kilekott
endale uusi turvamehi.
Kas pealkirja trükiviga on taotluslik?
VastaKustutaMulle meeldis! Tervikuna. Idee, teostus, vormistus. Peale pealkirja ühtegi väga silmatorkavat viga ei märganud. Kõik asjad sh. vandesõnad (mille kasutamise suhtes just mina tavaliselt eriti torisen) olid ehedalt omal kohal ja sobisid olustikku. Vint ei olnud üle keeratud. Eriti muhe oli idee järelmaksuga Mutumaki unekapslist, mis(nagu odav ja liisingutoode kunagi) suvaliselt paari aastaga mööda pani... Made in China? :D HEA! elundidoonorlus ringlusena kauba eest tasumisel koos põrandaaluse äriga. Naljakas ja samas ehedalt lahti kirjutatud.
Aitäh! Mõnus lugemiselamus.
jee, metsavana ei teegi enam kirjavigu!
VastaKustutaelundite varastamine on paljukirjutatud teema. aga õhkkond oli sul hea, kõik need tüübid ja kaklus mõjusid ehtsana. ma, igaks juhuks, kujutasin ette et see toimub tartus :D ja osa tegelasi ja värki kirjutasid sa enda elust maha :DDD
ei mingit üleliigset tillu-lillut, täiega kogu aeg asja juures. tubli!
See on selline lugu, kus silmad lähevad lugedes põnevusest punni ja keha naaldub kuvari poole. Tubli töö. Põnev, teravmeelne, ja meeldivalt sotsiaalkriitiline. Tubli töö. Kui hindeid anda, siis tubli 5.
VastaKustutaMina paneksin pealkirjaks "Laenatud elund"
VastaKustutaAlgus oli kohutavalt paljutõotav. Aga kui neerust sai loo peamine edasiviiv jõud, siis olin veidike pettunud. Ootasin midagi suurt ja hiilgavat, sest, no tõesti, algus oli paljutõotav.
Metsavana kirjastiil mulle meeldib - ei pea ennast lugedes ribadeks tõmbama ja suu läheb peale paari sõna kohe muigele.
Annaks ka seekord hindeid:
Idee 5-
Teostus 5+
nii. Ühel ilusal päeval kurtis Metsavana Facebookis, et kommentaarides pole hinge, pole energiat, neis pole südant ega hapet. Ma siis lubasin endale, et küll ma järgmine kord vaatan seda asja ja hapet, kui Metsavana jutu avaldab. Kallan kõik väävlid ja happed kokku ja seebikivi takkaotsa, et mürtsu ja pauku ja sisinat saaks.
VastaKustutaJa mis siis nüüd toimub? Sigadus, täielik sigadus toimub. Oleks siis jutt, mis mitte kuhugi ei kõlba, millele oleks puhas lust kaua kogutud hapet nõristada. Ei midagi.
Peale pingsat otsimist leidsin siiski mõned parajad paigad, kuhu oma teadmata arv hambaid lüüa.
Näiteks jättis nii karm ja äkiline mees päkad pikemalt rahule. Mõne rusikaviibutuse oleks võinud ehk ikka teha või vähemalt pisike vihje, miks tankil mootor nii äkki nii maha käis.
suurt psühholoogiat, emotsioone, sisemonolooge, armuvalu ega muud sügavat ja tõsist polnud siin ka. Elu mõte jäi avamata ja meist kõrgema või madalama olemasolu kahtlemata. Isegi naisi polnud siin ühtegi, isegi emast kassi mitte. See on paha, ma ei tea miks, kuid see on väga paha. Vajadusel võin 72h jooksul mõne põhjenduse ka välja mõelda, miks see paha on. Võib-olla on see seotud lehekülgede arvu ja honorariga. See võiks olla esialgne tööhüpotees.
A, mõned tähed olid ka kuskilt puudu, kuid kuna ma ei viitsi juttu üle lugeda, jääb mulle igal juhul õigus, et mõned sellised kohad jutus on, ja Metsavanale rõõm oma jutt veelkord üle lugeda. Miks ta ei peaks ometi nii head juttu lugema, eksole ju. Umbes 200x korda kannnatab seda kindlasti lugeda.
Aga kuna Laboris lobisemise eest palka ei maksta (kuna siin üldse mitte millegi eest palka ei maksta), siis aitab kommenteerimisest küll.
Kui seda asja biopungina lugeda ning tehnilistest detailidest lähemalt uurimata üle libiseda, siis lugu oli küll üks korralik kärts-mürts pulp-punk.
VastaKustutaKui aga loogikamootor kogemata tööle unustada, siis see mainib kukla taga, et kui biotehnoloogia on arenenud nii kaugele kui siin jutus teda kujutatakse, siis ei käi keegi enam pruugitud neere varastamas. Odavam ja turvalisem on uus ning värske kasvatada.