Ekskursioon

Ekskursioonile „Suremus garanteeritud" oli kohale tulnud küllaltki kirju seltskond. Oma osa oli selles ka tõigal, et ekskursioonil puudus ametlik meelelahutuse litsents. Muidugi oli tundeekskursiooni korraldaval firmal tegevusluba ja sertifitseeritult sai nende kaudu teha elamusreise laias vahemikus - alates üksinda metsarajal seiklemisest kuni slummi tänavakaubandust organiseerima (tänavakaubandus kohe kindlasti ei sisaldanud tunnete ülekannete seadmetega äritsemist ega ka "võõrustajate" äri). Otse loomulikult olid kõik nende seadmed litsentseeritud ning siiani ei olnud nad jätnud tegemata ei nõutavat eakontrolli ega "võõrustajate" kohustuslikku registreerimist vastavas kontrollasutuses. Kuid vaikselt võrgust võrku, arvutist arvutisse, levisid kuuldused ka nende poolt pakutavast hoopis teistsuguse tasemega teenusest.

Hoolimata sellest, et reisile registreerunud olid nii vanuseliselt, sooliselt, kui elukogemuselt küllaltki erinevad, ühendas neid kõiki üks ühine tunnus - nimelt olid nad vähemal või suuremal määral sõltuvuses tunnete ülekande seadmest ning janunesid järjest tugevamate tundepursete järele. Paarikümneliikmelisest reisiseltskonnast jõudis esimesena kohale Ametnik (õigemini Salajane Ametnik) - pisike ümar mehenäss, kes ilmselt oli saadetud firmat vaikselt kontrollima ning kes oli küllalt kogenematu et seda ka reaalselt teha. Tema järel jõudis kohale Naaskel - kõurikueas, ekskursioonile lubatud vanusepiiri vaevu ületava, suurte kõrvadega supilontruse näoga kõike teada tahtja, kes iialgi ei jätnud kasutamata võimalust küsida küsimusi. Siis jõudsid riburadapidi kohale ka ülejäänud seltskond. Nende hulgast paistsid silma Kaunis Piiga, kuna ta lihtsalt oli silmapaistev ja Rohutirts - naissoost Saatana kummardajate ikka veel ustav järgija, kellele ei oleks ka kõige julmem prokurör 25. aastat andnud ja kes välimuselt, hoolimata punasest kaelasallist, meenutas rohutirtsu (ilmselt oma kunagise kanepilembuse tõttu).

Osalejad juhatati saabumisel teisele korrusele, tuppa, mis meenutas kangesti klassiruumi ning anti kätte puutur, mille puutetundliku ekraani abil tuli täita hunnik ankeete. Toa ühte seina täitis suur ekraan, kus hääl vaikseks keeratuna jooksis video kogu protseduurist ning sellega kaasnevatest turvanõuetest. Video järgi ei tohtinud ees olevas olla midagi hirmutavat. Neid pannakse lamama lamamistooli, mille päitsis plinkis tunnete edastusseade, nende külge ühendatakse mõningad juhtmed ning loomulikult ootas neid ees suur punane nupp, mida pidi vajutama juhul kui sooviti tagasi saabuda hetkereaalsusesse. Ei jäetud ka lisamata, et raha tagasi sel juhul ei maksta. Pidev rõhutamine teemal kui ohutu kõik on, kui turvanõudeid täidetakse, tegi pikkamisi närviliseks ka kõige skeptilisema. Igatahes Rohutirts kaalus tugevalt kui läbinähtav on minna uurima, kus tualett asub. Pärast ankeetide, mis sisaldasid üldsegi mitte väikses kirjas ka väidet, et edaspidist tehakse sooritaja täielikul arusaamisel toimuvast ja ükskõik mis hiljem juhtub ei ole korraldav firma järgnevas süüdi, täitmist ning puuturite kokku korjamist lasti kohalviibijail praadida ärevas ootuses taustaks vaid videost kostuvad vaiksed õpetlikud hääled. Siis saabus Giid.

Giid oli 30.-ndates, pigem kiitsakas kui paks, musta peaga ning väga energiliste liigutustega härrasmees, kellest, hoolimata tema "energiajäneslikest" liigutustest ja kiirest kõnest, hoovas semulikkust ja sõbralikkust senikaua kui ei jäänud vaatama tema silmi. Silmad olid Giidil erilised. Ühes esimestest avalikus tunnete edastamise kogemuses, oli "võõrustajaks" kala kätte saanud kalamees. Kalamees võtab libeda, läikiva kala konksu küljest lahti, hoiab seda peos - vaadates lähedalt kala ja tema pilkumata silma. Tundleja tunneb kalamehe poolt parajat portsu võidurõõmu õnnestunud püügist ning teisalt tekkinud kahetsuse ja kahjutunnet … ja siis kala järsku elustub, ehmatusega laseb kalamees ta lahti ning lupsti on kala tagasi vees. Samasugune nagu kala silm olid ka Giidi silmad ja samasugune tunne, nagu kala järsk liigutamine, tekkis ka siis kui pikemalt Giidi näkku vaadata ja näha kuidas ta järsku silmi pilgutab. Koos oma muheda ja sõbraliku näoga tekitasid silmad nii veidra kontrasti, et keegi seltskonnast ei olnud suuteline kauem kui hetke Giidile otsa vaatama.

"Tere tulemast ekskursioonile "Suremus garanteeritud"! Olete jõudnud surma lävele, aga pole viga, küll me teid uksest sisse tõmbame. Nii tõesti nagu ma siin seisan, garanteerin teile et saate korduvalt muutuda irratsionaalseteks, kui te juhuslikult teate midagi matemaatikast; fermenteeruda, kui olete bioloogid; logida välja, kui olete itimehed või lihtsalt panna kõrvad pea alla isegi siis kui te ei ole jänesed," kuigi Giidi hääl oli energiast tulvil ei muutunud ta siiski väga pealetükkivaks.

"Lähme siis austatud kettaheitjad ja heidame natuke hinge," sõnade saatel juhatas Giid seltskonna järgmisse, natuke suuremasse ruumi, kus ees ootasid kolm naissoost assistenti. Ekskursandid aidati koos Giidiga magamistoolidesse mugavalt pikali.

"Need juhtmed pannakse teile külge vaid selleks et hoida assistente töös ning näha kas te ka siin ilmas kavatsete reageerimise lõpetada austatud keemikud. Ärge pöörake nendele juhtmetele tähelepanu. Ainus millele peate tähelepanu pöörama on see punane nupp millele vajutades siia tagasi saabute, et nurka visatud lusikat uuesti puhtaks lakkuda. See nupp on umbes sama kasulik kui kana …," kõigest oli tunda, et tegemist oli ettevalmistatud pausiga aga see täitis ikkagi oma efekti. Kui varem oldi Giidi küll mõningase tähelepanuga kuulatud aga rohkem tegeletud juhtmete ja punase nupu ning "mis ikka nüüd edasi juhtuma hakkab" taolise muretsemisega, siis nüüd pöördusid kõigi pead toolides arusaamatuses, aga jagamatu tähelepanuga, Giidi poole.

"Kana on väga kasulik," jätkas Giid ilma igasugu iroonianoodita hääles, "me saame süüa teda enne ta sündi ning pärast tema surma samuti, mis tuletab mulle meelde, et kui keegi tahab veel külastada Winston Churcilli, siis seal on uks tema esitähtedega märgistatud ning selle kõrval dušširuumid pärastisteks mõningateks korrastustöödeks.".

Pärast ettevalmistuste lõpetamist kostis Giidi poolt rõõmus "ja nüüd suundume aega mil Surnumeri veel haigekski ei olnud jäänud ning lähme ja … viskame vedru välja.".

Korraga leidis reisiseltskonnast igaüks ennast keset päeva, kui päike kõrgel seniidis on, seismas lagendikul, pikkoda paremas käes, vööl, mis ei hoidnud üleval pükse, vaid tõmbas kinni mingi lehkava loomanaha, kirves ja nuga. Kaugemal seisid ja käratsesid ümberringi samasugustes loomanahkades mehed, lapsed ja naised. Enda vastas aga küürutas valvsalt, mitte just eriti sõbralikus tujus olev sama relvastusega natuke väiksem (sest sa said talle ülevalt alla vaadata) võitleja, kel oli ilmne kavatsus sind maha lüüa, augustada ja võimalik ka et osaliselt ära süüa. Kuidagi teadsid, kuigi sa sellele otse ei mõelnud, et sinu nimi on Kreel, sinu vastas on Merc ja eile veel olid sa maha löönud kellegi Vari nii et Merc on sulle esitanud vastuväljakutse. Sa tunned Merci vastu viha ja natuke ka üleolekut.

Kuigi kõik reisiseltskonnast olid kogenud "tundlejad" ja teadsid, et saavad tunda kõike mida tunneb Kreel, ise sündmuste käiku otseselt juhtimata, võttis siiski nende maailma kõikuma olukorra ootamatus. Varasemate kogemuste puhul said nad valida, kes on "võõrustaja" ning millised seiklused neid ees ootavad, nüüd oli kõik väga uus ja seetõttu hirmutav. Kõikuma löönud maailma paika panemiseks ei olnud abiks ka kuskilt nendeni jõudvast Giidi kommentaarist - "…kirves see ei ole mänguasi, raiuge see endale pähe…". Kreeli maailma tunded haarasid neid täielikult.

Nad tundsid Kreeli pakitsust, pingutust ning lasid häälekalt kõhutuult.

Ekskursiooni meesseltskond oleks palju andnud, et sel hetkel Kauni Piiga nägu näha. Hoolimata tunnete ülekande seadmete pidevast täiustamisest jäid ikkagi alles mõningad assotsiatsioonid reaalse maailma või eelneva kogemusega, mille abil aju kaitses ennast liiga sügavalt võõraste tunnete omastamise eest. Tegelikult ei jäänud meesseltskond millestki ilma. Kaunis Piiga isegi ei punastanud. Tegelikult ta ei pööranud sellele ürgsele looduslikule aktile üldse tähelepanu. Kauni Piiga meeli täitis hoopis paljajalu maapinnal olemine. See oli temale, kui linnalapsele, nii eriline, nii teistmoodi kogemus, et talle üllatavalt tundus see isegi erootilisena.

Sinu korralik peeretus tõi kuuldavale ümbritsevate heatahtliku ümina - korras seedimisega sõdalane on ju hea sõdalane. Sa tunned lõbusust Merc-i samalaadsele, kuid ebaõnnestunud katsele kasvõi pisikest piuksatust kuuldavale tuua ning Sulle näib üha enam et tänane vastane on palju kehvem kui eelmise päeva oma. Siis algab võitlus ning sellist adrenaliinitulva ei ole Sa enam ammu kogenud. Torked, põiklemised, kõrvalhüpped, vastase odalöökide pareerimine oma oda varrega... Tungid peale ning vastane taganeb - võit paistab olema käega katsuda kui just käed ei oleks relvade all kinni ja see tuleb välja ongi otsustav. Korraga võttis Merc oda ainult vasakusse kätte, Sa jõuad just rõõmu tunda, et üks pisike sööst ja see mees on maas, sest ühe käega ei suuda keegi korraliku odatorget pareerida, kui järsk valuaisting kaelas Sind ennast käega rehmama pani - Merc oli noaviskega Sinu kaela tabanud. Käega rehmamine oli muidugi viga - nii jäi hoopis Sinul oda ainult ühte kätte ning vastase kiiret odalööki enam tõrjuda Sa ei suutnud nagu tunnistas röögatu valu kõhus. Sa ei suutnud enam oma liikmeid kontrollida - ilmselt oli odaots tabanud ka selgroogu, ümbritsev maailm hakkas hägustuma kõikehõlmava valu käes ning kukkusid pikali kui langev puu. Peale hägustumise hakkas ümbritsev ka killustuma - nagu tunneksid ennast kui portselanvaas mis põrandale kildudeks kukub. Iga tükk eraldi väga selge, väga kirkalikult detailselt selge, iga tükk oma enda piirjoontega, hulpimas üldises valuookeanis. Tundsid ennast eraldi igas üksikus tükis kuid samas veel ka tervikuna. Jõudsid veel rõõmustada et ka valu killustub ehk siis muutub väiksemaks, kuid enne päriselt kildudena hägusasse igavikku pihustumist nägid veel Merc-i, kes vöölt Sinu enda noa oli haaranud ja selle üllataval kombel otse Sulle kõrri surus. Nüüd sai tükkide värvikirevus otsa, sellesse mahtus vaid üks tunne ja see oli seotud Sinu oma noaga. Selle hetkega kui Sa sellele luust pead külge panid ja jultunud hooletusega endale kätte lõikasid. See oli ainuke pilt mis kõikides tükkides vastu kajas, isegi valu ei olnud enam, ega juhtunu eitamist, ainult see kuidas Sa tollal kätte lõigates pead tõstsid ja suguvõsa nõia pilku nägid. Vaid pilk, ei midagi muud, ei sõna, ei ennustust, kogu maailm koosnes vaid ühest pilgust ja Teadmisest. Ja siis hajus seegi kildudena…

Tegelikult on surm, nii nagu elugi, väga individuaalne toiming. Nii nagu ellu saabudes on see akt eriline ja natuke erinev isegi ühemuna kaksikute jaoks nii on surm teistsugune ka sünnihetkel surevatel siiami kaksikutel. Kreeli surm, mis tegelikult kohe kindlasti juhtus, ekskursantide surma kaasa veel ei toonud, kuigi nii mõnedki neist olid igaks juhuks punast nuppu vajutanud. Ühelt poolt kusagil alateadvuses oli teadmine, et see mis nad tunnevad, on küll tõesti see mida nende enda tunderetseptorid ütlevad, kuid päriselt juhtub see siiski kellegi teisega ning teisalt õpetatakse tunnete ülekannetega seonduvat juba maast madalast nii et skaala ka kõige tipus olevad tundepursked ei tekita reaalsel kehal erilisi ebamugavusi. On muidugi erandeid mis seda reeglit rikuvad nagu näiteks aju poolt kehvasti kontrollitavad kehafunktsioonid või inimesed, kes ülimalt kergesti mõjutatavana tundlemisel reaalse keha ka mängu võtavad - kui ikka "võõrustaja" sööb siis on ka nendel kõht täis. Kuid selle kaduvväikese protsenti võimaluse eest hoolitsesid need aparaate valvavad assistendid, kes olid koheselt valmis nii ekskursante tunnete ülekandest lahti ühendama kui neile rohkem kui 220 volti elustamiseks sisse laskma. "Oma nuga enda kaelas" aistingule ei järgnenud ei paradiisivärava sisselogimisakent ega ka valgustatut tunnelit. Nendeni jõudis hoopis Giidi elurõõmus hääl, mis andis tagasi mõningase suhte olemasoleva reaalsusega.

"See siin oli esimene peatuskoht Tarlap-i maailmas ja nagu ma näen tõi see kaasa ka esimesed kaotused meie ridades. Ja ja, kui ikka tahad kohalikust mudatiigist välja pääseda siis tuleb muidugi haarata õngekonksust ning kohe varsti satutaksegi sooja kohta - otse pannile sulavõi sisse. Meie aga hulbime edasi ning ootamas on järjest magusamad palad. Nüüd on meil võimalus olla üks kaheteistkümnest ja poolest miljardist rõõmsast Emborlasest, ja proovime kuidas on läheneda lõpmatusele tänu kokkupõrkele pisiplaneediga ...".

Sel korral sattus reisiseltskond kaunile, kõrgelt arenenud Embori planeedile, kus valmistuti lähenevaks katastroofiks. See ei olnud esimest korda kui Emboril maailmalõppu ennustati. Tegelikult ei uskunud mitte keegi emborlastest oma sügavas sisemuses (mõningate eranditega) et nende koduplaneet elamiskõlbmatuks muutuks. Ja nii tegeleti kas igapäevaste või siis "maailm hukub nüüd on veel viimane võimalus" laadsete toimingutega. Emborlane, kelle viimaseid tundeid ekskursandid jagama sattusid tegeles kättemaksuga. Tema oli see kes teadis ja uskus, et järgnev on kõige hukk. Ta uskus tõsimeeli, et kohe hukub nii tema kui ka tema kättemaksuohver, kuid sellest talle ei piisanud. Esiteks ta ise pidi selle tõpra tapma ja teiseks see oligi viimane asi, mida ta tõesti veel siin maailmas teha tahtis. Ta oli suutnud oma ohvri, kes muide oli tema armastatud naine, aga ei olnud tema arvates käitunud armastava naise kohaselt, elektritooli moodi asjandusse saada ning oli nüüd valmis täie mõistuse juures täitma oma ohvri viimast soovi - hoidma tema kätt samal ajal kui ta seadme sisse lülitab.

Sa hoiad oma pihus külmi ja niiskeid sõrmi, mis on alles hetk tagasi rabelemise lõpetanud. Vaatad oma naise pisarais silmadesse ning enam ei otsi Sa ei endas ega nendes silmades kunagist armastust ja hoolivust. Su kõrvad on kurdid tema halamisele, see kõlab nagu taustamuusika, kus pole enam aru saada ei sõnu ega seda, kas püütakse paluda, needa või hirmutada. Sa küünitad teise käega lülitini, soovides ühelt poolt seda hetke pikendada, just nimelt seda hetke enne vajutamist, seda õndsat teadmist mis kohe juhtub kui Sa vajutad, ja teisalt soovides kohe ja kiiresti kõike lõpetada. Sa oled nii keskendunud praegusele hetkele, et ei suudaks isegi meenutada, millega su ohver sellise käitumise ära teenis. Ainuke mis on hetkel oluline on just praegune - hetk enne vajutamist. Aga Sa ei jõua, esimene tõuge paiskab Su pikali ning kõik tuled kustuvad. Kohutav müra kurdistab. Ilmselt purunes kukkumisel mõni roie, sest Sul on valus hingata ning suhu tuleb metalne vere maitse. Hoolimata valust saad aru, et nupuni küünitamisel ei ole enam mõtet. Viimase, üllatavalt valusa, pingutusena püüad Sa haardesse saada naise kaela, mitte lastes ennast segada tema rabelemisest, kui lagi langeb. Kõikehõlmav pettumustunne ületab isegi lõikava valuhoo.

Hetkel kui ta "oma" käed teise kaela ümbert haarasid surus Rohutirts paaniliselt punast nuppu. See tegevus tuletas liiga elavalt meelde tema viimast proovi Saatana pruudiks saamisel. Ta pidi siiamaani kandma salle ning käed mäletasid veel Selle nööri karedust. Tundes ninaga et tema paanikal oli ka füüsilised tagajärjed hakkas ta kiiresti juhtmeid enda küljest lahti võtma, et enne abistavate assistentide kohale jõudmist päästva ukse taha kaduda. Pärast püsti tõusmist ja liikuma hakkamist oleks ta ennast veel teistki korda täis teinud kui kuulis ehmatusega Giidi häält, mis lamamistoolides lamajate tajumisläve ületamiseks oli valjuhääldajate abil normaalsusest palju häälekamaks võimendatud.

"Lame nali mis. Enesetapu ürituse eest peakski surmanuhtlusega karistama. Loodetavasti ta oma testamendis ämmale ikka 50 terabaiti netiruumigi jättis. Ah, nagu ma näen on meid järjekordselt natuke vähemaks jäänud. Limpsige oma küünarnukki kui me jälle ei satu olukorda, mis teile surmatunnini meelde jääb. Nii, kõik allesjäänud on olemas ja nüüd libiseme kõrgele tähtede vahele ning uurime järgi kuidas on poolenisti ärgata ehk peatame oma tunnetetundlad Veskimetsa maailmas.".

Nüüd püüdis iga ekskursant ärgata unest, mis oli olnud pikk noh nii poolteistaastat (kui lähtuda kosmoselaeva ajast) ehk siis reisiseltskond "jõudis" kosmoselaeva hibernatsioonikambrisse.

Sa hakkasid tajuma maailma vaid osaliselt ja tundsid, et midagi on valesti. Sa teadsid, et sinu nimi on Dark kuid pidid meeles pidama et reageerid nimele Redek. Sa püüad ümbritsevast aru saada kambris, mis on nii 2 korda 2 meetrit suur ja kolm meetrit pikk, mitte et sa selle kambri suurust kuidagigi hoomaksid vaid hibernatsioonikambri ehituse skeem Su peakolus aktiveerus. Vedeled niisiis kambri energiaväljal ja püüad jalgu maha pannes tõusta, samas endiselt tundes et midagi on katastroofiliselt valesti. Nüüd oskad sellele nime anda - Sinu sisemine müra on liiga vaikne. Pikkadel tundidel laeva piloodina valves olles õppisid kuulatama oma sisemist müra - südame lööke, vereringet, õhu liikumist kopsudes, soolikate töös tekkivaid kõlaefekte - ning selle abil otsustama, kas minna medikookonisse või võid pilooditoolil ka järgmise vahetuse edasi muneda. Erinevalt dessantniku haavadest tabas kosmoselaeva piloote kõige rohkem sisemised vigastused - liikuvat neeru võis nende kutsehaiguseks pidada. Väliste sümptomite järgi on rõhkude muutustest või kokkupõrgetest tekkivatest ülekoormustest saadud sisemisi vigastusi raske tabada ja pidevalt medikookoni vahel jõlkumist segas Sinu au. Seega oli iseenda kuulama õppimine, selle tarkusetera olid Sa saanud sõber Feree-lt, kes ka seda laeva juhtis, vägagi abiks. Nüüd oli sisemises müras karjuv või õigemini antikarjuv vastuolu - Sa ei kuulnud ega tundnud oma südamelööke. Kasvava paanikaga said aru, et hibernatsioonikamber on kas katkine või miski programne näpukas on Sinu ärkamistsüklis midagi totaalselt nässu keeranud. Võtad kokku kogu oma jõu ning kisud juhtmeid enda küljest lahti, et kamber enam Sinu kohta infot ei saaks ja siis kostub laeva kõlaritest röögatus - "Ursole, istu, Redek - PIKALI!!! Siire niipea, kui su perse maandub!" ning pärast seda pole enam isegi maailma mis häguseks muutuks.

"Oh see läks nüüd küll käbedalt," kostis Giid-i poolt. Hoolimata seekordse kogemuse lühiajalisusest ja kiirusest, oli häving reisiseltskonna liikmete seas suur, sest kogetud tundepurske võimsus ületas eelmised. Kui mõistus ei sekku, ja ilma südame tööta on raske mõistust suures tööpalangus süüdistada, siis alateadvusest saabuvad tundmused olid palju võimsamad.

"Nagu näha on nii mõnigi meist juhtmete lahti kiskumist kohe päris tõsiselt võtnud," jätkas Giid. "Aga meie läheme edasi. Nüüd külastame nii kiire käega mehi, et paugupealt oleks ka pooleteist aastane uni läinud, kuigi omavahel öeldes mina eelistaksin naist. Haa, aga aitab lobast ja lähme vaatame Belialsi maailmas, kuidas professionaalid asju ajavad."

Nüüd oli Sinu nimi, või õigemini nimi millega Sa lasid ennast kutsuda ning mille all Sind tunti, Navar ja Sa lahendasid probleeme. Probleeme mis, kuigi õigem oleks öelda kes, ootasid lõplikke lahendusi. Lühidalt öeldes olid Sa palgamõrvar ning seejuures veel edukas palgamõrvar, kes pidi täitma järjekordse ülesande ning seetõttu suundusid hõljukisse pantsarijahile. Pantsar, nagu Sa hiljuti teada said, on üks üsnagi suur ja metsik elukas, kes on kaetud tugeva soomusega. Jahiti neid peene toruga pantsaripüssiga, mis tulistas välja pikki ülitugevast sulamist nooli, mille teraviku taga oli lõhkelaeng. Muidugi ei jahtinud Sa mingit pantsarit, Sul oli hoopis teine ülesanne - jahiseltsiline nimega Uber. Tegelikult oli Sul ükskõik, mis on tema nimi või kes ta on, Sind huvitas vaid ainult korralikult teostatud ja adrenaliinilaksu andev ülesanne ning hiljem selle eest saadav tasu. Hõljukist maha ronides jätsid Sa meelde kus suunas Uber varjumetsadesse ehk siis džunglisse kadus, sest pantsarijahti peeti üksinda, ning hiilisid ringiga tema jälgedele. Pidi ju asi toimuma puhtalt - tavaline "jahiõnnetus", mis ikka nii ohtliku looma jahtimisel juhtuda võis. Jäljed tegid Sulle natuke muret - need olid nagu natuke liiga silmatorkavalt jäetud - ja seega otsustasid Sa kindlaks teha kui tugev Sinu järjekordne ohver on. Kuuldes läheduses krabinat õnnitlesid ennast oma ettevaatuse eest ning ronisid vaikselt puu alumistele okstele jättes maha pisikese projektori, mis Sinu autentse hologrammkujutise jälgi uurima jättis. Ja sealt ohver tuligi ning virutas koletu löögi pantsarpüssi kabaga vastu hologrammi kukalt, mis muidugi hoobile vastu punnima ei hakanud, mistõttu lööja tasakaalu kaotades kõrgesse rohtu kukkus. Hüppasid puu otsast alla ja astusid naeru kõhistades lähemale ning mainisid: "See oleks kena obadus olnud, kui ta vastu ehtsat pead oleks sattunud". Lülitades käerandme küljes olevast puldilt projektori välja tõstsid Sa palju tõhusama relva kui pantsarpüss - projektiilpüssi ning käivitasid selle. See ülesanne paistis jällegi lahendatud olevat. Lõbusalt irvitades ütlesid: "Ja nüüd ütle onule ilusti head ööd" ning vajutasid päästikule. Kuid ohver osutus sitkemaks kui Sa arvasid. Eks varemgi oli juhtunud, et ohvri tegutsemise ära arvamine Sind liiga üleolevaks tegi, mis mõnikord pisikesi vigu tekitas. Uber oli ajastanud õieti ning Sinu päästikule vajutuse hetkel ennast kõrvale keeranud. Paha oli see, et teise pöördega sai ta kätte kukkudes maha pillatud pantsaripüssi ning samal ajal kui sa oma püssi ohvri uue asukoha poole suunasid lasi ta noole lendu. Hirm tarretas Su liikmed. Kui Sul oleks vähegi juukseid peas, siis oleksid need ilmselt püsti tõusnud, kuid nüüd tundsid Sa oma kiilal pealael vaid higipärlendust. Sa olid ka varem lootusetuses olukorras olnud, Sa teadsid et julged vaadata surmale näkku ja naeratada, kuid seekord oli hirm halvav. Ilmselt olid Sa varem liiga hästi tutvunud pantsarpüssi ja selle noolte tööga. Kuid selgus et siiski mitte liiga hästi, sest nool läbis puhtalt Su rangluu - oli see ju mõeldud läbistama soomust ja alles siis lõhkema. Üleüldine kergendustunne pani Su rämedalt naerma - Sinu õnnesärk, nagu selgus, oli küll läbitavamast materjalist kui pantsari soomus, kuid pidas vastu. Järsu ragina tõttu lõpetasid naeru ning vaatasid selja taha - nool oli lõhkenud lähedal asuvas suures ja kõrges puus ning selle ülemine osa hakkas Sulle peale langema. Kiiresti taganedes, püüdes samal ajal näha kuhu puu kukub ei vaadanud Sa jalge ette ning kukkusid pikali. Siis langes murdunud latv otse Sinu peale. Sulgesid instinktiivselt silmad ja hoidsid hinge kinni ning midagi märga hakkas nirisema Sinu paremasse püksisäärde - veel hetk ja Sind litsutakse laiaks. Peale kohutava ragina saabus vaikus. Avasid silmad, sest hoolimata kõigest tundsid Sa ikka veel valu rangluus. Sa olid elus, Sa olid jäänud kahe oksaharu vahele nagu titt ema käte vahele. Sa tundsid ennast tigedalt, hullumeelselt ja pööraselt ning hakkasid jälle naerma. Sa jõudsid veel otsustada et see ohver sureb väga valuliku surma "pantsari" käppade vahel. Sa naersid ikka veel kui üks murdunud oksaharu, mis teiste puude võrasse oli algselt takerdunud, püstloodis alla langes ja Sinu rinnakorvi maa külge naelutas.

See surmaeelne kogemus oli varasematest veelgi erilisem. Ei tea kas sellest, et seda juba nii mitmendat korda tehti, või siis sellest, et see maailm nii palju kordi suremisest ka pääsemiselamust pakkus, kuid seekord jõudsid vähesed järelejäänud ekskursandid mööda elu viimast rada kaugemale minna. Killustumine oli peaaegu täielik ning Giidi hääl, mis kuulutas: "See siis oli järjekordne tõestus väitele, et kiila peaga on väga raske elada hallide juusteni…" oli kui päästerõngas mille külge klammerduda ja oma maailm uuesti üles ehitada.

"No ja mis ma näen, meid on veel vaid kaks "ellujäänut". Kuna järgijäänute protsent on väiksem kui viis, siis loeme ekskursiooni lõppenuks," teavitas Giid, kellel matemaatika ei olnud eriti tugev külg.

"Poliitilise korrektsuse huvides pean ma mainima, et kasutasime Tarlapi, Veskimetsa ja Beliase maailmu "Jumalate vandenõu", "Poolel teel" ja "Taevatagune suurem ilm". Te olete kõik oodatud meie järjekordsetel ekskursioonidel, kuigi ma pean hoiatama, et järgmine poolaasta on juba täielikult välja müüdud. Viimastele vapratele teen välja ühe tervistava napsi, nii et koguneme all asuvas baaris," lõpetas Giid ja vajutas ka ise punast nuppu. Pilt, mis nüüd reaalsuse tagasi jõudvale Giidile avanes, oli küllaltki kõnekas - suurem osa lamamistoole oli juba tühjad. Ametnik tuiutas oma lamamistoolil istudes ette ja taha ning ei paistnud märkamagi et tal suunurgast sülge niriseb. Assistendid olid igaks juhuks juhtmed veel tema külge jätnud ja vaatasid pidevalt aparaate. Dušihelid tunnistasid et nii mõnigi neist tühjadest toolidest tõusnutest vajasid pisikest hügieenilist kosutust. Peale Giidi, Ametniku ja muidugi ka assistentide oli ruumi jäänud veel viimased vaprad - Kaunis Piiga ja Naaskel. Giid läks Ametniku juurde, raputas teda kergelt ning ütles sisendades "Lähme, teeme teid puhtaks ja siis ma teen teile ühe napsu välja!".

Ametnik kuuletus masinlikult, nii et assistentidel läks kiireks oma juhtmeid tervena kätte saada.

Natuke aega hiljem kogunesid alla baarilaua ümber Giid, Ametnik, Kaunis Piiga ja Naaskel. Kui Ametniku olek näitas ikka veel täielikku segadust ümbritsevast aru saamisel, siis Naaskli silmist ja olekust võis tunda vaid suuri küsimusi. Enne veel kui Giid jõudis lonksugi võtta ning Kaunis Piiga soengut kohendades ainult teist korda käega oma suurepäraste juuste libistas, tulistas Naaskel: "kuidas see olla saab, need ei olnud ju "võõrustajad", nad ju tõesti päriselt surid, kas need aparaadid on häkitud, kuidas …".

Giid katkestas Naaskli, arvates õigesti et selle jõe vool ei kuiva kunagi: "Noh ma siis natuke räägin, ega siin mingit saladust ei ole".

Kuigi oli aru saada, et Giidi jutt on mõeldud rohkem Ametnikule kui Naaskli küsimustele vastamiseks pöördus Giid oma kalapilgu hoopis Kauni Piiga poole.

"Nagu te teate saab modifitseeritud tundeaparaadi abil otsida tundesignaale, mille sügavus või tugevus on suured ja seda meetodit kasutatakse ka litsentseerimata "võõrustajate" leidmiseks. Meie muidugi otsisime uusi ideid ja "võõrustajaid", kes meie abil siis ennast paremini müüa saaksid. Õnneliku juhuse tõttu satuti otsima sellel ajal kui kõrval üks assistent raamatut luges. Oo jaa tõesti mõni veel tegeleb sellise arhailise asjaga nagu raamatute lugemine, seda ilmselt protestiks üleüldise tundlemise vastu. Igatahes tuli välja, et lugeja tekitab raamatust nagu paralleelmaailma, kus tegutsevad siis raamatu tegelased ja mida siis tunnete edastusaparaat kogemata tabas.".

Naaskel jõudis vaid küsivalt õhata "paralleelmaailma?", kui Giid kiiruga jätkas.

"Ei ole veel täiesti selge, kas raamatu kirjutaja juba kirjutamise ajal loob paralleelmaailma või loob selle alles lugeja lugemise ajal, kuid selge on see et lugeja ei ole "võõrustaja" selle tegelikus tähenduses, sest tunded mida ta edastab ei ole ju tema omad, nii et midagi ebaseaduslikku sellistes ekskursioonides ei ole. Pigem on lugeja nagu uksehoidja.".

Paistis et Giidi vaimukuste pildumise soon kuivas kokku kohe kui ekskursiooni ametlik osa oli lõppenud või mõjus ka temale läbielatu, igatahes nüüd jätkas ta järjest kuivemal ja ametlikumal toonil.

"Isegi kõige teravamalt häälestatud tunnete ülekande seade ei suuda ilma uksehoidja abita paralleelmaailma sisse saada ning lugemise lõppemisel ühendus katkeb. Iga lugemise ajal paralleelmaailm täieneb - või vähemalt tundleja jaoks on seal iga kord uusi detaile ja üksikasju nii et kui järgmine kord samale reisile satute, siis on see ikka uus kogemus.".

Tuttavad mõisted - tundeaparaat ja "võõrustaja" äratas Ametniku letargiast ning tõid tagasi elu ta silmadesse, nii et nüüd püüdis ta isegi vestlusele kaasa lüüa.

"See viitaks nagu sellele, et iga kord lugeja loob selle maailma uuesti?" küsis ta.

"Seda küll, kuid teisalt on olemas teooria, mida ka mina uskuma kaldun, et paralleelmaailm tekib alles pärast looja surma. Ehk siis kirjanik ise nii-öelda aktiveerib oma surmaga need paralleelmaailmad minnes sinna üle "elama" seda kõike mis ta loonud on. Ning mingil moel suudab ta ka seal olles veel ikkagi seda maailma mõjutada.".

Hoolimata Giidi pilgust oli kas enne toimunud läbikogetu või Giidi ametlikum toon Kauni Piiga rohkem igavlema kui kuulama pannud ja Giidi hinnangul hoidis teda siin veel kõrrest joodava vedeliku olemasolu, mida ilmselgelt ei jätkunud kauaks.

"See on ka põhjus miks loetakse ette raamatuid vanast ajast," jätkas Giid. "Tänapäeval, esiteks ei ole enam kirjanikke tänu tunnete ülekandmisele, ja teiseks ei tapeta mõnes üksikus ilmuvas teoses ka enam ühtegi kartuliussist intelligentsemat olendit. See on ikka hämmastav kui kergesti kunagised kirjanikud oma tegelasi tapsid. Vanasti oli ilmselt tavapärane, et kui kirjanikul ei olnud enam tegelasega miskit peale hakata ehk teose ühegi liini jätkamiseks polnud tast kasu, siis lihtsalt tapeti tegelane ära. Ja mõnikord tehti niiviisi tervete maailmade, planeetide ja rassidega.". "Milline kurb, laenatud elu," Kauni Piiga ootamatu avaldus tekitas laua ümber vaikuse. Isegi Naaskel ei teinud suud lahti. Esimesena kogus ennast Giid.

"Ee, ah et selles mõttes, nii ma ei ole mõelnudki. Tegelikult on see alles väga uus ja läbiuurimata ala. Ei teata isegi seda, kas vaid need paralleelmaailmad on alles, kus looja jätkuvalt oma loodud tegelaste surma sureb ehk et kas veel elus oleva kirjaniku paralleelmaailmad on olemas või kas surnud kirjanikud, kelle loomingus tegelasi ei tapetud, ikka loovad paralleelmaailmu. Kas ma võin teid saata?" lõpetas Giid kiirelt otse Kauni Piiga poole pöördudes. Ametnik oli ellu tagasi kutsutud ning Naaskli ja Ametniku seltskonnale eelistas Giid loomulikult Kauni Piiga tähelepanu. Armuliku noogutusega nõusoleku saanud pöördusid nad minekule jättes lauasolijatele vaid Kauni Piiga naeratuse ja Giidi hüvastijätu: "kohtumiseni järjekordsel ekskursioonil "Suremus garanteeritud"!".