Saame tuttavaks: Manjana

Võtsin vabaduse ja surusin Manjana enese küsimuste ette.
Las vastab nüüd!

Aeg on käes, et ise peegli ette astuksid ja aru annaksid.
Miks Ulmejutulabor?
Blogimise kõrgaeg lõppes paar aastat tagasi ja madalseisus tegevusalal lööb läbi millegi erilisega. Ulmejutud on erilised. Ulmekirjandus Eestis müüginumbreid ei tooda, aga fännid on kirglikud ja harrastavad regulaarseid poolsalajasi kohtumisriitusi. Kirg on edasiviiv jõud.

Kuis ja millal ja miks idee ja teostus?

2011. aasta estconil korraldas Mant ulmejutukirjutamise töötoa ja seal valminud jutud pidi kuskile ülesse riputama. Siis tuli mõte, et hea oleks selline blogi teha ja sinna ka edaspidi kirjutada.

Ambitsioonid?

Sirbis või Vikerkaares võiks ilmuda mõne tuntud kirjanduskriitiku lugu, et Ulmejutulabor on eriline ja põnev koht, kus kirjandushuviline saab oma doosi heleda laksuga kätte.

On Jutulabor praegu see, mida algselt näha tahtsid?

Ja MIDA sa näha tahtsid? (Need küsimused eeldavad mu arvamist, et sina seda praegu haldad)

Nojah, haldan jah. Mina tegin, mina kutsusin adminnimiseks abilisi ja viskasin liigjonnaka vuhinaga välja. Teised adminnid, samas, ei julge või ei viitsi miskit suurt teha. Olen saanud, mis tahtsin :D

On sinu arvates kirjutajaid, kes ei tohiks/ei oska ulmejutte kirjutada?

Kindlasti paljud ei oska, aga õnneks nad ei kirjuta ka. Kuid ma arvan, et kõik võivad kirjutada. Kirjutamine on arendav tegevus ja internetti kirjutamine ei reosta raamatupoode.

Kas usud, et on erinevad maailmad, reaalselt, kõrvuti elavate inimeste seas?

Ma usun korraga kahte teooriat: esiteks, et kõik inimesed on mingitpidi sarnased ja mõistavad maailma sarnaselt. Noh näiteks, et kui mulle midagi ei meeldi, siis on veel miljon inimest, kellele see asi veel ei meeldi. Ja teisepidi: ma usun, et kõik inimesed on nii erinevad, et pole võimalik leida kahte inimest, kes samamoodi mõtleks ja asju mõistaks. Mõtlemine on, sealjuures, tühiasi. Kõige hullem, et sa räägid kellelegi mingit lugu ja ta iial ei saa sellest jutust täpselt nii aru, nagu sa rääkida üritasid. Kirjutamisega veel hullem. Õnneks ilukirjutamise puhul on mitmetimõistetavus positiivne nähtus, aga päriselus võib probleeme tekitada.

Kui inimesed kuuluvad mingisse rühma ja omavahel tihedalt suhtlevad, siis hakkavad need inimesed tasapisi üksteist paremini mõistma, samuti koonduvad inimesed rühmadesse mingite sarnaste tunnuste järgi. Kui võtta kaks suvalist sõpruskonda või gruppi ja kuulata mida ja kuidas nad räägivad, siis paljudel kordadel võib jääda mulje, et nad elavad erinevatel planeetidel, isegi kui nad elavad samas linnas.

Miks/kas arvad, et kirjutada oskav inime peaks end väljendama ilukirjanduses?

Kui tahab, siis võiks igaüks proovida end kirjalikult väljendada. Kui suuliselt jutustada, siis tihtipeale ei saa arugi, et lasid suust välja mõttevaba lause. Paned sama lause paberile ja kohe on lollus kaugele näha. Kuigi ma olen näinud kirjanikke, kes ei oska rahva ees kõnet pidada ja veel rohkem inimesi, kes peavad kõnet, rahvas ruigab mõnust, aga jutul puudub mõte ja laused pole laused.  

Huumor aitab elada ja võita?

Elada kidlasti. Võitmine on keerulisem küsimus. Üldjuhul ei peeta naljaninasid usaldatavateks tüüpideks. Ja õigesti teevad! Huumori taha võib peita mida iganes. Usalda siis sellist!

Mis on ulme? Mis teeb teose ulmeks?

Kui jutustatakse millestki, mida päriselt olla ei saa: nõiad, imemasinad, rääkivad kassid.

Millal sa, umbes, ulmejutte kirjutama hakkasid? 

Peale 2010. aasta Estconi. Seal lubati, et tuleb ulmejutuvõistlus. Ma polnud eal varem ühtegi ulmejuttu kirjutanud, aga nagu võistlust lubati, panin pea ja näpud tööle.

Kas oled peale ulme ka muud ilukirjandust kirjutanud ja kus su jutte (romaane, luuletusi) veel lugeda saab?

Kunagi teismelisena kirjutasin paar luuletust ja saatsin need Sädemele. Ralf Parve saatis need koos kirjaga tagasi (paberkirjaga, paberümbrikus, mark peal). Saatekirjas teatas ta, et luuletused on äärmiselt saamatud, et vast üks neist kuidagi kõlbaks lugeda. Noh ja peale seda ma siis enam ei saatnud kellelegi mingit ilukirjandust.

Kas oled osalenud mingitel ilukirjanduse kirjutamise võistlustel ja kuidas on läinud?

Sellel ulmejutuvõitlusel, mis mind ulmekirjutama tõukas, tol osalesin. Väga hästi läks! Mõnede žüriiliikmete arvates oleksin esikümnesse võinud saada ja sain 14. koha. Väga rahul endaga!

Kui sa lugu kirjutama hakkad, kas mõtled selle enne täielikult valmis või tulevad mõtted alles kirjutamise ajal?

Kuidas kunagi. Need, mis on varem välja mõeldud, on loetavamad.

Kas sul on arvutis või kuskil paberil poolikuid jutte ja mõtteid, mida sa aeg-ajalt üle vaatad ning uueks ja paremaks kirjutad?

Need jutud on, mis laborisse kirjutasin ja vahetevahel kopin mõne teise folderisse, avan faili, kirjutan esimesed kolm laused täiuslikuks ja edasi ei juhtu midagi. Kui magama lähen ja arvuti sulgen, panen faili kinni ja unustan.

Paljud algajad kirjutajad unistavad, et kunagi kirjutavad nad valmis täispika romaani. Kuidas sul on tulevikunistuste ja kuulsaks kirjanikuks saamisega?

Juba mitu aastat varem kui ma ilukirjutama hakkasin, oli mul kindel veendumus, et kui kord kirjutama hakkan, siis Nobeli kirjanduspreemia oleks normaalne eesmärk. Kõik alustatud romaanid ei jõua aga lühikesest lühijutust kaugemale. No mida ma sadu lehekülgi peaks patrama, inimesed ilmselt tüdinevad juba kümnendal lehel ära. Ma ei tea, kas ulmeliste lühijuttudega Nobelit saaks?

Millist ilukirjandust sa ise kõige meelsamini loed? Kui palju ja millises keeles?

Loen põhimõtteliselt ainult eesti keeles. Kui kõik eestikeelsed läbi saavad, siis võiks inglisekeelseid proovida, aga hetkel see mõte mind ei veetle. Ma võin nautida suhtlemist inimesega, kes räägib mingis võõrkeeles, kus ma igast kui viimsest sõnast aru ei saa, aga raamatu puhul ma tahan kõiki sõnu viimaseni mõista ja veel ka seda, mida võib lause tagant leida. Inimese käest küsid üle, raamatu puhul peaks internetti või sõnaraamatut kasutama. Tüütu.

Millist ulmežanri sulle kõige enam lugeda meeldib? Kas mingi žanr ei meeldi?

Loen juba terve jaanuari mingit klassikaliste õudusjuttude kogumikku. Ostsin selle (soodsalt), et aru saada, miks inimestele õuduskirjandus meeldib. Raamat venib ja venib ja ma ikka veel pole õudusjuttude võlust aru saanud, vist ei saagi. Aga näiteks „Jää ja tule laulu“ võin ma söömata ja magamata vahetpidamata lugeda.

Kes eesti ulmekirjanikest sulle kõige enam meeldib? Välismaistest ulmekirjanikest?

Mant on kindlapeale eesti omadest kõige parema välimusega ja ma pole ainus, kes nii arvab. Aga loominguga on see kehv asi, et vaatan seda raamaturiiulit, kus ulme seisab ja leian, et pool kodusolevast ulmekirjandusest on lugemata. Noh ja siis tuleb masendus. Kuna nii palju on lugemata, siis ma ju ei tea, kes neist mulle kõige rohkem meeldib.

Kas jõuad ja tahad Ulmejutulaboris kõik jutud läbi lugeda või teed mingi valiku?

Paar tükki on lugemata. Need, mille sissejuhatuses oli palju kirjavigu. Ma teen ka vigu: näpukaid ja pärisvigu. Näpukad kaovad ära, kui lugu mitu korda üle lugeda. Kui autor omi vigu ei leia, siis ta ei taha oma lugu ise üle lugeda, miks peaks siis mina tahtma.

Kes võiks olla järgmine Ulmejutulabori autor, kellelt sooviksid sarnastele küsimustele vastuseid teada?

Rebaseplika oli meie detsembri kõige viljakam autor ja ta jutud on tundega kirjutatud. Undiin on jupikese vahet pidanud, aga varem ta jõudis oma jutu alati minu omaga samal ajal valmis.